Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist

Metsanduse ühiskondlik kokkulepe jäi sündimata, sest poliitiline konjunktuur ja RMK valisid metsapoleemikas puidutööstuse poole.

ASKO LÕHMUS

Avalikku väitlust Eesti metsa saatuse üle kutsutakse selle ägeduse tõttu üha sagedamini metsasõjaks ja käibel on mitu ajaarvestust. Peeter Ernitsa meelest käib juba kolmas metsasõda riikliku iseseisvuse taastamise järel.¹

Metsapoliitika praegune puhastustuli on igatahes eelmistest palju põhjalikum. Mäletan, et pärast avangut 2016. a sügisel keskkonnaühenduste kampaanias ennustati meedia metsahuvile umbes nelja elukuud. Sellest on saanud neli aastat pidevat kõneainet, mis haarab inimese ja ümbritseva looduse suhteid järjest laiemal rindel. Hakkan harjuma, et sügiseks tasub köita metsapoleemikast oma vihk, mis lõigatud nii akadeemilise pilgu, osalemiskogemuse kui ka meediavaatluse sirbiga.

Ent kui varasemaid aastaid kokku võttes olen läbi saanud sündmuste ja meedia jooksvate nopetega, siis eelmisel aastal kippus tihedas väitluses sisu asemel settima esmamulje. Seepärast vaatasin olukorra hindamiseks päevamärkmete kõrval ka juhuvalimit, kuhu võtsin Google’i otsingust „Eesti+mets“ iga kuu 20 esimest meediavastet. Soovitan enesekontrolli teistelegi, kes metsakäsitlusi üldistada püüavad, sh meediaproffidele, nagu Raul Rebane.² Võite üllatuda!

Meeldetuletused

Eesti keskkonnahoiakud väärivadki sama metoodilist jälgimist nagu ühiskondlik kihistumine ja poliiteelistused. Üle aasta tellib keskkonnaministeerium küll keskkonnateadlikkuse küsitlust, rohenurgakesi tärkab ajalehtedes ning kultuuriperioodikas nagu Vikerkaar ja Keel ja Kirjandus. Ent suuri tükke pannakse pildile vähe.

Ühe niisuguse lisas 2019. a sügisel Eesti elanike väärtushinnangute riiklik uuring. Kakskümmend aastat mõõtmisi näitab, et loodushoidlikkust nimetatakse püsivalt oma tippväärtuseks, materiaalsed väärtused aga nõrgenevad.³ Tekib paralleel teise sama aasta uuringuga, kus paljud metsaomanikud nurisesid, et metsapoleemika paneb neid ebaõiglaselt ühte patta hoolimatute majandajatega.⁴ Augustis 2020 kontsentreerus see nurin väljundiks „vanema põlvkonna metsameeste“ avalikus pöördumises, kus sõnastati ka alternatiiv tootmismetsale metsamehe pilgu läbi.⁵

Metsaomanike küsitlus näitas enamatki kui loodushoidlikku meelt – vastused näitasid selle kasvu.⁴ Kasv võib väljendada asjaolu, et ajal, mil ollakse üha teadlikum loodusest oma elukeskkonna osana, halveneb loodusalade seisund. Seda on tõdenud tänavune inimarengu aruanne Eesti elanike ruumilistest valikutest.⁶ Koos loodusväärtustega väheneb ka kultuuripärand. Näiteks ainulaadsetest ristimetsadest on viimasel neljal aastal raietega hävitatud kaks kolmandikku.⁷

Proportsioonid on metsapoleemika taustapildi loomisel üldse kõnekad. Meenutagem: suur osa metsadest on põllustatud inimeste eluvajaduste katteks. Allesjäänust kolmveerandil võimaldavad Eesti seadused juba mõnda aega loodust ja inimeste elukeskkonda rahaks teha. Seda tööstus ja tarbimine teevadki, kusjuures palju metsi müüakse investeerimisfirmadele, kel peale raha muud huvi polegi.⁸ Innukamad lükkaksid rahamasinasse ka poole kaitstavatest metsadest (piiranguvööndid), mille pärast käib äge võitlus. Ainult 13% säilinud metsadest looduse seisund tasapisi paraneb – need on range kaitsekorraga tagamaad, kus käiakse külalisena.

Vaimse vastupanu ongi tekitanud eestlaste kodumaastike hõivamine tööstuse ja investorite poolt ja nende imbumine looduslinnustesse. Hõivajad ei hoia õigustustega värve kokku: „aborigeenid“ peavadki „teatud ideaalidest“ loobuma, sest ainus tulevik on veel suuremad raiemahud, mida „hungveipingid“ ja loodus oma „pabulatega“ juba ei väära!^9,10,11 Sellist praalimist elukeskkonna üle ei ole iseseisvuse taastanud Eestis endale keegi varem avalikult lubanud.

Metsamajandus annab meie majanduses loodavast lisandväärtusest ühe protsendi. Puidu-, paberi- ja mööblitööstus neli.¹²

Küsimus palgist riigi silmas

Niisiis osutavad küsitlused, et vaikival enamusel on loodushoidlik moraalne kompass alles, ent tegutsemiseks vajavad nad ebaõigluse isiklikku raputust. Mis võib juhtuda, kui raputada korraga paljusid, on Henri Kõiv haaravalt dokumenteerinud EstFori tselluloositehase kavandamise saagas.¹³ Ühtlasi ennustab ta, et 2018. aastal säästva arengu ja ärihuvide eraldusjoonele tekkinud suur lõhe kandub kiiresti edasi – kui midagi ette ei võeta, siis riigi alustaladeni välja. Seesama lõhe viib ka metsapoleemikas keskkonnavaate kõrval küsimuseni, kas „majanduse puidust alustala“ (nagu armastavad öelda töötleva tööstuse ekspordile keskendunud majandusinimesed) ei aeta palgi või puruna riigi silma.

Vastamist alustan Tõnno Jonuksi ja Atko Remmeli uurimusest, et metsa on aja jooksul mitmeti väärtustatud.¹⁴ Väärtustamine oleneb mitte ainult metsa tundmisest, oskusest seda kasutada ja turvatundest seal viibides, vaid ka muudest kultuuriprotsessidest. Eesti metsad on kaua olnud rahvusliku identiteedi määratlemise ja riigi ülesehitamise teenistuses. Asjaolu, et isegi end konservatiiviks nimetavad poliitikud vahetasid need eesmärgid neoliberalistliku rahamasina vastu^15,16 on paradoks, millega mängib maailmas peale Eesti mitu riiki. Saame näha, mis hakkab toetama väikeriigi kaitsetahet, kui uhkus oma looduse ja põliskultuuri üle riikluse võrrandist eemaldada.

Poliitilise toe puudumisel jääbki inimestel üle oma peaga mõelda, kas Eesti sai metsavallutusega rohkem kui kaotas, või kes täpsemalt said. Ja mis me järgmiseks teeme – kodus ja maailmas? Mida arvata osavõtmatust riigikogust ja valitsusest? Mis oli nendele see suurem hüve, mis võimaldas hüljata põhiseaduse loodushoiusätted?^15,17 Mõtlemine võtab küllap viiendagi aasta.

Riigivõim käib metsatöösturitega

Enamiku kirjatükkidest mu juhuvalimis saab liigitada kas loodushoidlikumat poliitikat nõudvaks või olukorda õigustavaks. Ajakirjanikud on seda jaotust ilmselt intuitiivselt tajunud, nii et säästliku metsamajanduse nelja valdkonna asemel oli vähemalt 2020. a kevadeni esil umbes ühepalju meediaruumi saav poolevalik ja seda peegeldavad pealkirjad. Riiklik infoedastus jätkab seejuures õigustamist tänini ja kodanikualgatus püsib valdavalt kriitiline.

See tähelepanek haakub äsjase intervjuudel põhineva uuringuga, kus metsapoliitikas eristatakse kaks stabiilset usaldussuhetes leeri. Tähtsaim on, et kogu keskkonnaministeeriumi haldusala on ühes leeris Metsa- ja Puidutööstuse Liidu, Erametsaliidu ja Eesti maaülikooliga.¹⁸ Minu arvates seletab see poolehoid ka tuuli, mis painutavad ministeeriumi haldusala (sh RMK ja Erametsakeskuse) teabe- ja pressimaterjale ikka sinnapoole, et neile saab seejärel toetuda metsatööstuse meediavabrik. Seletab sedagi, miks nõudsid kannatuse kaotanud keskkonnaühendused novembris metsanduse ja looduskaitse asekantsleri Marku Lambi lahkumist¹⁹ ja miks töösturid nii selles kui ka muus (arengukava koostamine, RMK tegevus) on ministeeriumi toetuseks meedias välja astunud.²⁰

Riigivõim ei võta veel tõsiselt seda, et polariseerunud olukorras poolt valides ta lõhestab iseend ja ükskord tuleb hüljatutega silmitsi seista. Allakäigutrepi teisel astmel hakati alates veebruarist koos majandajatega süüdistama looduse kahjustamises looduse eest välja astunuid endid.^21,22 Võte on omistada vastaspoolele valeväide (nt metsakaitsjad tahavad, et „metsades ei tehtaks mitte midagi“) ja seejärel näidata iseend mõõduka ja mõistlikuna. See on külmutanud osapoolte otsesuhtluse ning metsahoidjate leer jälgib hoolega sõnavõtte ja võimalikke provokaatoreid.

Riiklik puiduvarumisfirma

Üheks keskseks lõhestajaks tõusis Riigimetsa Majandamise Keskus, kes haldab enamikku riigimetsast ja püüdis metsapoleemika algul hoida diplomaatilist suhtlust. Alates tänavu kevadest sai jälgida RMK ja suurtööstuse ühisrinnet metsahoiu vastu. Asi algas linnurahuaegsetest suurtest lageraietest üraskirüüste kõrvaldamise sildi all, milles metsakaitsjad leidsid palju küsitavusi.²³ 26. juunil teatasid RMK, Erametsaliit ja puidutöösturid ühiselt lahkumisest FSC rahvusliku standardi töörühmast, sest ei soovinud arvestada Eesti metsanduses setode, võrokeste jt etniliste põlisrühmade õigustega.²⁴ Asjatundjate seas ollakse ühel meelel, et tegelik eesmärk oli peatada aastaid kestnud standardi vastuvõtmine. Üldplaneeringute ülevaatusel asuti ühiselt vastu ka elukeskkonna kaitsele Saaremaal.²⁵

Kõige kummalisem samm oli aga 17. juunil ametliku pressiteatena avaldatud kollektiivne seisukoht 15 „levinud müüdi murdmisest“,²⁶ mis kopeeris metsatööstuse mainekujundusartiklite retoorikat.²⁷ Omaloomingust seati keskseks väide, et RMK tegevus on säästlik, sest vastasel korral oleks neilt FSC ja PEFC sertifikaadid ära võetud. Keskkonnateadmiste ja FSC endagi analüüsi kohaselt niimoodi väita ei saa,²⁸ küll aga vastab see tööstuse huvidele roheliselt turundada.

Liiga lihtne oleks RMK muutumist riiklikuks puiduvarumis- ja investeerimisfirmaks näha üksnes riigi rahandusotsusena pigistada sealt välja üha pöörasemaid dividende (viie aastaga kasvasid need neli ja pool korda). RMK retoorika näitab samavõrd, et poliitika andis selle raieusku juhtidele õigustusi, mida neil enne ei olnud. Püsiväärtust neil õigustustel pole: kui riigimetsa kõiki muid funktsioone näha kuluna ja ebamugavat infot ignoreerida, siis pole sel jätkusuutliku metsamajandusega mingit pistmist.²⁹

Suurtöösturid muretsevad tööhõive pärast

Metsatööstus tõstis viimasel aastal avalikus suhtluses kesksele kohale tööhõive ja regionaalpoliitika argumendi. Esmalt tellisid nad Ernst & Young Baltic ASilt uuringu, mille põhjal järeldasid, et metsa- ja puidusektor annab 10% kogu riigi tööhõivest ja Lõuna-Eestis koguni 15%.³⁰ Neid arve levitasid järgneva aasta jooksul liidu- ja firmajuhid läbiva faktina kümnetes pressiteadetes, artiklites ja intervjuudes. Arvud ilmusid peagi keskkonnaministeeriumi ja selle haldusala raiepoliitikat õigustavatesse pressiteadetesse (nt^26,31), kuhu näiteks loodusteadlase mure iial ei jõua, rääkimata vabaühenduste kriitikast.

Oletagem, et nende muutuste kokkulangevus poliitiliste tuultega on puhas juhus. On juhus, et mure töötajate pärast asendas tööstuse avalikus kuvandis 15 aastat trooninud majandusmõtte „Eesti elab metsast“, mida muuseas turundati Andres Talijärve (tollal Eesti Metsatööstuse Liidu juht) vedamisel nutika lausega „Tee metsa!“.³² On juhus, et keskkonnaministeerium eelistab tööstuse arve oma ametlikule statistikale, mis näitab hõivatust peaaegu poole väiksema ja pigem vähenevana.¹² Juhuslik viperus on mu isiklik kogemus, et keskkonnaminister keeldub vaatamast graafikut, kus aastaste tööhõivemäärade ja raiemahtude vahel seost ei ole. Juhuslikult vaikitakse ka küsimuses, kas mööbel on tootena esmajoones puit või kuidas on tööhõivele mõjunud suurtööstuste mehhaniseerimine.

Sest kui tööhõive argument ei seostukski raiekriitikaga, millega tööstus ja riigivõim kriitikat pareerivad, oleks asi ju tõsine.

Fred Jüssi fenomen

Metsanduse mudamaadlust jälgiva kultuuritaeva säravaim täht oli möödunud aastal kahtlemata Fred Jüssi. Ei ta ise ja vaevalt keegi teinegi aimanud, kui valjusti vana kahur meie kultuurimüürilt vastu kajab. Igatahes jagati Postimehe intervjuud „Eesti metsas käib riiklik laastamine“³³ ainuüksi esimesel ööpäeval Facebookis umbes 6000 korda. Nädalaga 10 000, poole aastaga ligi 22 000. Jüssit kajastavat filmi „Olemise ilu“ käis aga jaanuarist märtsi alguseni kinodes vaatamas umbes 57 000 inimest. Režissöör Jaan Tootseni hinnangul on see suurusjärgu võrra rohkem kui tavapärast korralikku dokumentaalfilmi.

Kontaktarvud kõnelevad mõjukusest muidugi ainult piskut. Sisulise metsasõnumi võtaksin kokku nii: Eesti metsad on vaesunud, sest üks osa rahvast eelistas põhiväärtuste arvel rahakaks saada. Vanale mehele leidub veel metsa vahel välu ja mälus sopp, kus kogeda õnnelikku vaikust, aga millega järgmised põlvkonnad nende puudumise korvavad, seda ei tea.

Põhjusi, miks selline raamistus mõjub, on minu meelest kaks. Esiteks on see üldarusaadav ja ilma tingel-tangelita. Selle omaduse on kaunilt lahti kirjutanud Tõnu Õnnepalu.³⁴ Teine põhjus näib olevat ühisvorm detailide, terviku ja praktilise järelduse edastamiseks. Fred Jüssi ei komplekteeri esmaabikarpe, milles on kindlad ravivahendid ja juhis nende kasutamiseks. Ega rivista ta rahva hingeõnnistuse nimel üles ka religioosset või teaduslikku armeed, mille monumentaalsus paneks kõik tarduma. Tema sõnum liigub meie vahel nagu julgustav pilk või naeratus.

Poliitiline komöödia: 1. vaatus

2019. aasta sügiseks hangus metsateema osaliste varjamatuks vastasseisuks ja ühiskondliku kokkuleppena plaanitud arengukava jõudis ummikusse.^15,18,20 Seda mõistvad poliitikud eelistasid aga päästeoperatsiooni asemel tugevdada isiklikku kuvandit. President Kersti Kaljulaid saatis vana-aasta ära mõtteteraga, et kirglik debatt tagabki selle, et otsustajad valiksid kesktee. Peaminister Jüri Ratas unustas, et oli varem metsapoleemika lahendusena „usaldanud keskkonnaministrit uue metsanduse arengukava koostamisel“.³⁵ Nüüd vastas ta metsaküsimustele meelsasti ise, rõhutades Eesti kasvavat metsasust, riigimetsa majandaja tublidust ja talupojatarkust küps mets ikka maha raiuda.

EKRE stiilinäide on 26. jaanuari saade „Räägime asjast“, milles kolm ministrit üksteist üles kütavad, et rahandusminister Martin Helme finišeeriks seal, kus vaja. See tähendab, tõdemusega, et kui Eesti metsas üldse on probleem, siis on see liigne kaitse. Niisugusest sõnumist kohkunuid ootas aga Peeter Ernits, kes püüdis tõendada talviste rahvakoosolekute muret vahendades, et tema nõudmisel suudab Aigar Kallas lahenduse – asendada osa lageraieid turberaietega – leida viie päevaga!^1,36 Kohalike rahulolu sellise lahendusega näitab aeg, aga huvitav on, et seda pakkusid tegelased, kes said võtta poliitilisi punkte.

Sama jätkus 20. veebruaril metsanduse tipp-üritusel riigikogus, kus arutati tähtsat riiklikku küsimust „Mets muutuva kliima tingimustes“. Esitati kriipivaid küsimusi, kõneldi kaunisti. Ent enne järelduse tegemist soovitan ära vaadata ka 13. aprilli 2017 samalaadse ürituse sõnavõtud ja neile järgnenud teod. On üllatav, kui raske on eristada riigikogulase südametunnistust ja poliittehnoloogiat! Mulle jäi tänavusest üritusest üksainus püsitähtis fakt: keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhataja Taivo Denksi vastus metsalooduse seisundi kohta. Ta vastas, et kuigi mõne organisatsiooni pahameel konkreetse juhtumi üle võib olla põhjendatud, on metsade üldseis keskkonnaagentuuri andmetel hea. Neile, kes on kursis elurikkuse analüüsidega, mida agentuur on viimastel aastatel teinud (nt^37,38,39), sh ka järeldusega, et jälgitavad näitajad ei ole piisavad,³⁷ liigitus see vastus poliitilise etenduse osaks.

Keskkonnaagentuuri oma tööd salgav hinnang on seda arusaamatum, et riigiasutustest paistsid just nemad viimasel aastal vaoshoitusega silma. Metsastatistika peaspetsialist Madis Raudsaare artikkel metsanduse rollist kliimaeesmärkide täitmises⁴⁰ võiks kuuluda lausa iga metsaväitleja lugemisvarasse. Eeskuju näitamiseks järgingi seekord Raudsaare soovitust, et süsinikuteemaga „võiks vähemalt ajutiselt metsavaidluses tagasi tõmmata ning keskenduda Eesti süsinikuringe praktilisele uurimisele“. See muidugi ei tähenda, et aasta jooksul poleks sel alal uskumatuid, lausa seatempe tehtud!

Olgu siis vähemalt üks metsapoliitiline lugu süsinikusaasteta.

Akadeemiline mõttepaus

Metsapoleemikat tasub jälgida mitmel põhjusel. Üks hõlmab üldisi küsimusi, kuidas avalikus arutelus ühendatakse argumente ja järeldusi, milline roll on meedial, kas ja kuidas eristuvad tõde ja vale. Need küsimused väärivad eraldi artiklit, aga viimase aasta kohta toon välja kolm asja.

Esiteks paistavad kõik osalised nõustuvat, et argumentide süntees on ebapiisav. Samuti räägivad vastaspoolt kõige valjemalt emotsionaalsuses ja valikulisuses süüdistavad kirjutised samahästi endast ja halvemal juhul tegelevad ka maotu sildistamisega (nt^9,41,42).

Teiseks saab metsaasjus enamasti ühest faktist loogiliselt tuletada erinevaid, aga mitte igasuguseid järeldusi. Meenutan, et metsapoleemika üheks lähteväiteks on, et rikutakse säästliku metsamajanduse põhimõtteid, kuigi need on ametlikult seatud poliitika aluseks.⁴³ Säästlik metsamajandus omakorda ei ole üksnes väärtuste kimp, vaid ka nende tuletamise loogika, mille komponentideks on näiteks säästva arengu (vastandina kasvule), keskkonnaõigluse, ökosüsteemide terviklikkuse ja ettevaatuspõhimõtted. Selle loogika kohaselt on säästlik metsamajandus metsale nagu katus majale. Majas ei saa kaua elada, kui katus lekib. Lekkiva katuse parandamise võimalused ja hind on kahtlemata teema, aga parandamisega viivitamine maksab samuti.

Näiteks tegi metsatööstuse tegevjuht kiiduväärt sammu, käsitledes leheveergudel vastaspoole argumenti metsalinnustiku seisundi halvenemisest.⁴⁴ Kahjuks lendas esimene käsitlus lõpuks ikkagi poliittaevasse, kus „rohelised ründavad“ ja „lisaks lindudele peame arvestama ka inimesega“. Sünteesimata jäid sisuline seisukoht, et säästlikult majandatud maastikel metsalinnustik ei tohiks vaesuda ning millised võimalikest abinõudest kahjustaksid metsamajanduse tulupoolt võimalikult vähe. Peamine põhjus, miks metsatööstuse artikkel liigitub avalikkuse tahtlikuks eksitamiseks, on aga asjaolu, et neli päeva varem, 18. mail oli seesama organisatsioon esitanud valitsusele ettepanekud metsaraie intensiivistamiseks ja looduskaitsevõtete külmutamiseks.⁴⁵

Kolmandaks on metsapoleemikas sage väidete poliitiline konstrueerimine, mil need ei lähtu faktidest, vaid faktid on otsitud väidet toetama.¹⁸ Otsin seepärast segaste sõnavõttude puhul vähemalt taustal olevat isiklikku kogemust. Näiteks Peeter Ernitsa artiklis¹ eristuvad laused: „RMK nõukogu liikmena mööda Eestimaa erinevaid piirkondi liikudes ja kohalike metsameestega vesteldes on minuni jõudnud väga selge tõdemus, et paljudes kohtades on metsa raiumise võimalused [juba] üsna piiratud. [—] [Samas on tuhanded inimesed] oma elu nii- või naapidi metsaga sidunud, lugematute harvesteride liisingumaksed vajavad õigeaegset tasumist, raieplaan täitmist ning riigieelarve hädavajalike kulutuste tarvis raha.“ Ahaa. See kogemus tundub mitte ainult autentne, vaid vastab ka loodusressursside ületarbimise sotsiaalse lõksu teooriale.⁴⁶ Ent lõksust välja ei aita „erimajanduskavad“, mida Ernits samas artiklis propageerib ja mis võivad parimal juhul ajutiselt leevendada kohalikku meelepaha.

See, mis aitaks, nõuab haaret ja julgust.

Poliitiline komöödia: 2. vaatus

Praeguse metsapoliitika õigustajate üks väiteliin on, et kritiseerijad ei paku ise lahendusi.⁴⁴ Eesti Metsa peatoimetaja arvates ei tohiks lahendusteta kriitikatki teha.⁴⁷ Graanuliärimees Raul Kirjanen läks veel kaugemale ja soovitas riigil lõpetada kritiseerijate rahastamine.⁴⁸

Jättes korraks kõrvale küsimuse kodanikuühiskonna rollist demokraatlikus riigis keskendun eelnevasse peidetud mõttele, et metsanduse korraldamine on väga keeruline ja jäägu spetsialistidele. Püüdsin kujutleda, kui keeruline siis ikkagi oleks toimetada selle poliitilise ukse taga, millele kodanikuühiskond prõmmib (arvud allpool on illustratiivsed).

Kui raske on keskkonnaministril, keskkonnakomisjoni esimehel või riigikogu asjakohase (nt metsanduse) toetusgrupi juhil kutsuda kokku välkkohtumine, ja sinna ka rahandus- ja majandusministrid? Teha viimastele nii Eesti kui ka rahvusvahelise keskkonnapoliitika positsioonidest lähtuvalt teatavaks, et lähema kümne aasta jooksul tuleb langetada metsaraie mahtu 40% (5% aastas), luues ka täiendavaid kaitsealasid. Kui raske on nutikatel ministritel läbi arutada, milliste õigusaktide, keskkonnamaksude ja -toetuste kombinatsioonis saaks puidu väärtusahelatesse mahuühiku kohta 5% tulu juurde. Seda selleks, et riigirahandus ja väliskaubanduse bilanss ei väheneks koos mahuga. Kui raske on küsida selleks eksperdinõu, panna tööle ministeeriumi osakond?

Kui raske on peaministril või partei­juhil, keda teavitatakse ühiskonnas olulisest, taibata, et tema ministrid või riigikogu saadikud ei tegutse? Kui kaua võtab aega neile helistada, järele pärida, nõuda? Vajaduse korral leida uus inimene?

Kui lugeja nüüd ütleb, et mahtude vähendamist toetavat majanduslahendust ei saa käepärast olla, muidu oleks see juba töös, siis see on vale. Keegi pole sellist küsimust riigi tasemel ikka veel esitanudki. Metsapoleemika puhkemise eel leidis tollane peaminister Taavi Rõivas (küllap inspireerituna kehtivast metsanduse arengukavast), et metsa oleks parim raiuda lausa 15 miljonit m³ aastas.⁴⁹ Sellest ajast pole midagi muutunud: sektori arendusplaanides esinevad kõrgtehnoloogilisus, puidukeemiatööstus, efektiivsem energiakasutus ja rohemärgised (nt^50,51), aga mitte puidutarbe vähendamine.

Kui aga keegi muheleb, et „tubli, aga poliitikast ei tea sa midagi!“, siis just sinna tahtsingi jõuda. Et metsandus on vigur poliitmängus.

Mida tähendab omada riiki?

Metsasõja inimkaotustest vahest suurim on see, et kõige loodushoidlikumate ja -teadlikumate silmis on vigurdav riik kaotanud oma tõsiseltvõetavuse. Kui poleemika algul päriti, kes oleksid riigivõimule väärilised abilised ühiskondliku leppe sõlmimiseks, siis kaks aastat hiljem tuleb küsida, milline riigivõimu esindaja väärib ühe laua taha istumist.

Riigivõim tahab mõttekaaslaste paitust, mitte vastuseid. Ilmeka näitena lasti metsanduse arengukava eeltööna 2018. aastal läbi küll ülevaade probleemidest, kuid lahenduste asemel kirjutatakse ministeeriumis kokku udukogu. Keskkonna- ja kultuuriühendustele ning „teistele“ ekspertidele¹⁸ jäeti lukuaugust piilumine ja vaimus on nad pärast aastatepikkust solgutamist ukse tagant lahkunud. Meeleavaldustel, pöördumistes ning nii kodu- kui ka välismeedias on Eestit hakatud käsitama keskkonnavaenuliku režiimina (nt^52,53).

Kaua olen poliitikutelt oodanud metsapoleemikas sirget ja selget sekkumist. Alustuseks seisukohavõttu, et riik peab oma põhiseadusele ja põhiväärtustele tuginedes käima metsaga igapidi säästlikult ümber. Seejärel moraalset hoiakut, et ainuüksi põhjendatud kahtlustest säästlikkuse põhimõtte rikkumise kohta piisab, selleks et töötada ebakõlad koos osaliste ja ekspertidega läbi.

Et jõuda, kolmandaks, otsusteni, mille abil ennetatakse kahjusid ja vaadatakse tulevikku. Niisuguse ootuse aluseks on olnud teadmised metsaökosüsteemide toimimisest ja selle piiridest, metsa majandamisega kaasnevatest hüvedest, mõjudest loodusele ja inimesele, arusaamast metsauuringute taseme, keskkonnaõigluse ja tulevikustsenaariumide kohta.

Neli aastat metsapoleemikat on aga säästva metsanduse asemel andnud juhtumiuuringu ühiskonna ja selle juhtimise kohta. Selgub, et meie riik võib – olenemata juhtparteist – ühes valdkonnas aastaid ebamugavat ja ümberkorraldusi nõudvat informatsiooni eitada ja segada. Võib isegi osaleda infoedastajate sildistamisel, mida küll veavad ressursipiirangut kartvad töösturid. Seda, et see on poliitiline valik, mitte paratamatus, näitavad koroonakriisi järsud lahendused ja Euroopa Komisjoni rohelepe.

Kes metsaloodusest nii väga ei hooli, võiksid küsida, kas sama relvaga saab tappa ka nende põhiväärtusi. Ja tulla appi.

Asko Lõhmus, „Mida on näidanud aasta metsapoleemikat“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks“

1 Peeter Ernits, Kuidas saavutada metsarahu. – Uued Uudised 5. II 2020.

2 Raul Rebane, Mets on meile tuleviku õppevahend. – Metsamees 138: 20–23.

3 Mare Ainsaar, Tarmo Strenze (toim.), Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. – Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

4 Mihkel Kangur, Martin Küttim, Eesti metsaomanike uuringu 2019 tulemustest. – Riigikogu Toimetised 41: 175–180.

5 Vanad metsamehed: rahahullus on vallutanud metsa majandamise. – Postimees, 17. VIII 2020.

6 Helen Sooväli-Sepping jt (toim.), Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Koostöö Kogu, Tallinn.

7 Leevi Lillemäe, Kagu-Eesti ristimetsad on hävimisohus. – ERR Uudised, 4. VIII 2020.

8 Timber.ee oksjonikeskkonnas toimus 2,8 miljoni eurone metsatehing. – Delfi 19. VIII 2020.

9 Mart Erik, Sünnipäevapeo asemel peavad metsamehed hoopis sõda pidama. – Maaleht 5. IV 2020.

10 Kadri Paas, Suurettevõtja Raul Kirjanen Jüri Ratase valitsusest: õudne mürgel läks lahti. – ärileht.ee 18.IV 2017.

11 Teele Üprus, Puidu parem kasutamine on tuleviku võti. – Postimees 6. VIII 2020.

12 Keskkonnaagentuur, aastaraamat Mets 2018.

13 Henri Kõiv, Tselluloosisaaga. – Vikerkaar 35(3): 31–112.

14 Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Metsarahva kujunemine: retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus 63: 459–482.

15 Kristel Vilbaste, Eesti mets on okupeeritud. – Eesti Ekspress 12. II 2020.

16 RMK juht: rahamasina ehitamisega on läinud väga hästi. – ärileht.ee 24. VI 2020.

17 Maarja Vaino, Mis meist saab, Gabriel? – Postimees 20. I 2020.

18 Peeter Vihma, Arho Toikka, Limits of collaborative governance. The role of inter-group learning and trust in the case of the Estonian „Forest War“. – Environmental Policy and Governance.

19 Mari Kartau, Keskkonnaühendused kangutavad Marku Lampi, süüdistades kõrget metsandusametnikku rollide konfliktis ja loodusvaenulikkuses. – Maaleht 20. XI 2019.

20 Anette Parksepp, Metsanduse arengukava tammub paigal, koostajad tülis ja tüdinud: see on kõige ebameeldivam protsess 20 aasta jooksul. – Eesti Päevaleht 31. I 2020.

21 Rene Kokk: kui aktivistid keeravad vinti üle, võib tulemus olla vastupidine. – ERR/Eesti 6. II 2020.

22 Urmas Glase, Surve all metsaomanikud müüvad aina rohkem maad. – Järva Teataja 11. II 2020.

23 Priit Pärnapuu, Riik rikub rängalt raierahu: kus langevad laastud, kus tehakse mets päris lagedaks. – Õhtuleht 5. VI 2020.

24 Metsaliidud väljuvad rahvusküsimuse tõttu säästva metsanduse standardist. – ERR Uudised 26. VI 2020.

25 Ain Lember, Saaremaa metsafirmad arvustavad külade kaitseks plaanitud raiekeeldu. – Saarte Hääl 3. VIII 2020.

26 RMK murrab 15 levinud müüti metsamajandamisest. – Metsamajandusuudised.ee, 18. VI 2020.

27 Kaur Maran, RMK 15 müüti metsakaitsjatest ehk kui palju on liiga palju? – Postimees 19. VI 2020.

28 Franck Trolliet jt 2019, How does FSC certification of forest management benefit conservation of biodiversity. Rmt: Sustainability certifications in the agricultural and natural resource sector: outcomes for society and environment, lk 93–110. Routledge.

29 Tarmo Tüür, Riigimetsa restart. – Eesti Ekspress 10. VI 2020.

30 Iga seitsmes Lõuna-Eesti töötaja on hõivatud metsa- ja puidusektoris. – LounaLeht.ee 17. VII 2019.

31 Raport: kliimamuutused ohustavad tuleviku Eesti metsa kasvamist ja tervist. – envir.ee 19. II 2020.

32 Andres Talijärv, Programm „Eesti elab metsast“ tahab arendada dialoogi. – Eesti Mets 2.

33 Kristina Herodes, Fred Jüssi: Eesti metsas käib riiklik laastamine. – Postimees 28. XII 2019.

34 Tõnu Õnnepalu, Fredi evangeelium. – Sirp 17. I 2020.

35 Aleksei Lotman, Jüri Ratas: on hea, kui keskkonnast räägitakse. – Postimees 7. VIII 2019.

36 Peeter Ernits, Rahvas, tõuse üles! Igaüks saab ka tegelikult oma metsa päästa. – Eesti Päevaleht 18. I 2020.

37 Keskkonnaagentuur, Metsaökosüsteemi seisundi hindamine pikaajaliste riiklike seirete põhjal. Aruanne Riigikontrollile, 2019.

38 Keskkonnaagentuur. Ülevaade loodusdirektiivi metsaelupaikade seisundist (2013–2018) elupaigainventuuride ja seireandmete põhjal. Aruanne Keskkonnaministeeriumile, 2019.

39 Loodusmetsade paiknemine SMI kohaselt. (Metsanduse arengukava töömaterjal, https://www.envir.ee/sites/default/files/metsa_majandamise_ruumiline_kavandamine_0.pdf)

40 Madis Raudsaar, Kui vana on vana mets ja kas see seob süsinikku või heidab seda? – Delfi Forte 24. IV 2020.

41 Ando Jukk, Eesti metsad ja teadlik tundlikkus. – ERR Arvamus 14. IV 2020.

42 Priit Pullerits, Kogenud metsamees seab vastastega võideldes tõe ja õiguse jalule. – Postimees 13. VI 2020.

43 Asko Lõhmus, Mida on näidanud aasta Eesti metsapoleemikat. – Sirp 1. IX 2017.

44 Henrik Välja, Puidutöösturid: üllatab järjepidevus, millega rohelised ründavad Eesti kõige keskkonnasõbralikumat tööstusharu. – Eesti Päevaleht 22. V 2020.

45 http://empl.ee/metsa-ja-puidutoostuse-voimalused-stabiliseerida-eesti-majandust-kriisist-valjumisel/

46 Wiebren J. Boonstra, Florianne W. de Boer, The historical dynamics of social-ecological traps. Ambio 43: 260–274.

47 Kristiina Viiron, See sõda võiks tõesti lõppeda. – Maaleht 12. XII 2019.

48 Kristiina Viiron, Raul Kirjanen: metsandus on tänapäeva maa sool. – Maaleht 28. XI 2019.

49 Peaminister Rõivas: Eestis võiks metsa märksa rohkem raiuda. – ärileht.ee 10. II 2016.

50 Uuring: puidutööstus on Eesti kaasaegseim tööstusharu. – Postimees/BNS 2. VI 2020.

51 Raul Kirjanen, Metsamajandamine peaks algama riigi energiapoliitikast. – Metsamajandusuudised.ee 19. VIII 2019.

52 Krister Paris, Kaido Kama: elame Eestis paremini kui kunagi varem. Sööme iga päev nii, nagu meie vanaisad sõid ainult jõulu ajal. – Eesti Päevaleht 31. VII 2020.

53 Saul Elbein, Estonia’s ‘holy forests’ threatened by demand for biofuels. – National Geographic 24. VIII 2020.