Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks

Metsapoleemika on elavdanud Eesti keskkonnapoliitikat ja uurivat ajakirjandust. Mis säästlikust metsamajandusest saab, on selguseta.

ASKO LÕHMUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti metsapoleemikast on viie aastaga saanud kultuurinähtus, milles avalduvad vastuolud ja sündmustik ei pruugi meeldida, aga mis sunnib tegelema inimese ja looduskeskkonna suhete põhiküsimustega. On aeg metsapoleemika täpsemalt määratleda, et see eristuks teistest keskkonnaarutelu osadest. Pakun põhivastandusest lähtuva variandi (vt ka1, 2):

„Metsapoleemikaks nimetatakse Eestis 2016. aastal alanud mitmekülgset avalikku kriitikat, mille kohaselt rikub Eesti metsamajandus säästliku metsamajanduse mitut tingimust ning sellega ka ametlikku metsapoliitikat (1997), metsa- ja looduskaitseseadust. Enamiku kriitikute vaade metsandusele hõlmas vajadust leevendada XXI sajandi suuri keskkonnaprobleeme (elurikkuse- ja kliimakriis, ületarbimine ja elukeskkonna halvenemine); visioon tugevnes Euroopa Komisjoni strateegiadokumendiga „Euroopa roheline kokkulepe“ (2019). Eesti valitsus, vastutavad ametkonnad ja metsatööstusega seotud osapooled pidasid kriitikat üldiselt alusetuks ja roheleppe loodushoiueesmärke piisavalt täidetuks ning üritasid poleemikat summutada ja pisendada.“

Lakoonilinegi sõnastus ei suuda varjata vägevaid taustahoovusi. Nii vägevaid, et tekib huvitav psühholoogiline efekt: arutelu hakkab nõudma ka absurditunnetust ja huumorimeelt, mis on samuti loovate lahenduste kaaslased.3 Ennustangi, et metsapoleemika ja teiste nurjatute keskkonnaprobleemide jätkusuutliku lahenduse leiavad – kui just kiretu tehisintellekt ette ei jõua – ennekõike huumorisoonega inimesed.

Poleemika käärib

Põhjalikult. Möödasõitjale võib paista seisak: konflikt justkui hangunud, osapooled samad. Kuna riik sulges 7. detsembril 2020 avalikult jälgitava metsanduse arengukava protsessi, meenub poleemika koidik: metsas palgikoormate voorid ja laienevad raiesmikud, poliitikas tööstusmeelne tagatuba ja loodushoidjate kriitika.4

Aga peatudes on tunda, et lõhn on teine. Nuusutage ajakirjaniku küsimust augustis noore kultuuritegelase preemia pälvinud Mari Kalkunile, kas teda ei puuduta kriitika, et „kultuuriinimesed muust ei räägi kui puude mahavõtmisest“. Ja muusiku vastust: „Kui me oleme nii kaugele jõudnud, et ei tohi puudest rääkida, siis on asi hullusti.“5 Vaadake, kuidas kultuuriinimestele on metsateema nihkunud palju suurema luupainaja väljenduseks.6 Kuidas praktikute seas osutavad loodushoiuks ebapiisavale üldisele kultuuritasemele vastandlikelt positsioonidelt nii looduskaitsja Tiit Maran kui ka suurmetsaomanik Ando Eelmaa.7, 8 Kuidas noomitused loodusvaenuliku metsaraie eest vastutavaks peetavaile on laienenud kodumaistest rahvusvaheliseks.9, 10

Neil piltidel on metskiuru munadega pesa, aga metsavaates on inimesel seda peaaegu võimatu märgata. Arusaam, et metsas pesitsevad linnud ainult juhul, kui inimene on pesa üles leidnud, on aasta veidramaid seisukohti.

Asko Lõhmus

Poleemika on nagu metsa eksinu, kes jõudnud pika marssimise järel alguspunkti – füüsiliselt ja emotsionaalselt vintsutatuna, aga kogenumana.

Vintsutusi peegeldas hästi metsanduse arengukava juhtkogu mullune küsitlus pärast pooleteiseaastast tööd.11 Kava võimega kõik probleemid lahendada rahustasid poliitikud rahvast mäletatavasti siis, kui valiti praegust riigikogu.12 Detsembris 2020 vabastas aga vastne keskkonnaminister Rain Epler äraaetud hobused silma vaatamata piinadest – ning Eesti metsanduse varasematest kokkulepetest. Ajakirjanikele kommenteeris ta, et „üks suur jututuba sai laiali saadetud“.13 Järgmine minister, Tõnis Mölder, valis seepeale endale sobiva majandusmeelse juhtkogu.14 Nende tegevus on pooleli, kuid 31. mail esitatud mustandis ei vastanud arengukava eesmärgid enam säästliku metsamajanduse definitsioonile. Mida oligi tarvis tõestada.

Miks arengukavaga niimoodi läks? Keskseks pean keerukate probleemide lahendamise tüüpviga, kus etteantud formaat hakkab probleemi asemel teenima iseennast. Metsandusprobleemide kirjeldamise faasis 2018. a lasti osalistel vabamalt tegutseda ja nõnda sündis ka sisult uut. Seejärel suunasid ametnikud aga töö oma „eesmärkide ja tegevuste“ sõnastamise voolusängi, vooderdasid selle valitud informatsiooniga ega kavatsenudki kirjeldatud probleeme ära lahendada. Ka ükski kolmest kava koostamise ajal ametis olnud keskkonnaministrist ei nõudnud neid lahendusi, vaid nad kiitsid oma meeskondi ja süüdistasid teisi. Süüdistustest sai teine viga, mis kahjustas osaliste – eriti kriitikute – usaldust Eesti keskkonnademokraatia suhtes üleüldse. Minu arust ei saanudki huvigruppide vaidlus tulemust anda, kui probleemilahenduse asemel pandi nad tabeleid täitma. Ja miks? Teoreetikud väidavad, et niisugused tabelid on nagu prügikast, kust võimupositsioonil olijad võtavad hiljem sobivaid tükikesi, pöörates „demokraatliku“ ettevõtmise iseenda vastandiks.15

Kui prügikast kord parlamenti jõuab, konksitakse seal veel natuke. Siis kirjutatakse paljudesse märkmikesse „Tehtud“.

Mets värviti punaseks

Jõuda vaevalisel teekonnal tagasi lähtepunkti on küll pettumus, aga tiir aasta peamiste ringmängude kohal tasub siiski teha. Et hakkaks paistma, mida poleemika on andnud.

Üks ringmäng käibki riigikogus. Kõigepealt elavnesid nad septembris 2020 arengukava toppamise pärast. Jevgeni Ossinovski (SDE) väljendas siis esimesena selgelt vajadust raiemahtu vähendada16 ja kujuneski seal säästliku metsanduse eestkõnelejaks. Tema oponent puidutööstuse positsioonidelt, Heiki Hepner (IRL), otsib aga ühisosa – tõsi, mitte utopistide ja „rohesotsialistidega“.17 2023. a valimisteks võib metsandusse süvenenud rahvaesindajate arvuks seega prognoosida neli ja seisuks 2 : 2. Asi edeneb.

Hepneri sotsialismiteesi küttis oktoobris 2020 hõõguvpunaseks ajakirjanik Mari Kartau. Ta ilmutas Maalehes puidutööstur Jaak Niguli vandenõuteooria, et looduskaitsjaid rahastavat Gazprom eesmärgiga Eesti majandust kahjustada.18, 19 Asjaosalised lükkasid teooria ümber kui laimu20 ja artiklit taunis ka pressinõukogu, kuid „Vene kaarti“ levitas internetis isegi Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ning hulk metsandustegelasi harrastab seda tänini. Saime metsapoleemika eetilise mudaliiga, kus paljastatakse kommuniste, bolševikke, timurlasi, Gulagist inspireeritud orjapidajaid, kasulikke idioote ja rahvamajanduse vaenlasi.

Teist ringmängu mängitakse metsade kaitsel. Sellest on kaks versiooni. Ühes põrkavad kohalikud kogukonnad kokku RMK lageraieplaaniga oma elu- ja puhkekeskkonnas. See on neile tähtis, sest erametsi ei suuda nad välja osta.21 Lisaks selgus mullu, et üldplaneeringuid keeldub justiitsministeerium tugevdamast ning keskkonnaminister ja õiguskantsler jagasid RMK-le küll nõuandeid, aga mitte nõudeid. Sõnu tehti ka valitsusvahetuse aegu jaanuaris: peaministriks saanud Kaja Kallas lubas, et uus valitsus vähendab RMK raiemahtu, teeb metsaandmed ligipääsetavaks ja arutab tselluloositehast. Lihaks sai neist tööstuslubadus. Nõnda jääbki kohalikele kaasamisest tavaliselt üksnes õppetund ja inimsuhted, kui just omavalitsus22 või looduskaitsjad kaalu ei lisa.

Mõtlen, kas kogukondadel oleks abi eetilisi hinnanguid andvast ümarlauast, kuhu ebaõiglust kogenuna pöörduda ja mille avalikest otsustest õppida. Midagi analoogilist ajakirjanduse pressinõukoguga. Praegu hindab kaasamist üksnes FSC sertifikaadi audiitorfirma, kelle tegevus lähtub metsamajandajast23 ja pole ühiskondlikult läbipaistev.

Seni areneb kodumetsade kaitse samas suunas nagu looduskaitseliikumine. Toogi on uues faasis. Keskkonnaühendused jätsid vahelduseks võitluse neid naeruvääristava riigivõimu ja tööstuslobiga, mida nad, arvan, näevad viie aasta järel umbes nagu Valgevene opositsioon Lukašenka režiimi. Nagu Valgevene opositsioon, otsivad „pagendatud“ looduskaitsjadki abi rahvusvahelisest õigusest ning Eesti puidutooteid tarbivate demokraatlike ühiskondade õiglustundest. See tõi uuesti pildile erialaorganisatsioonid, kes dokumenteerivad Eesti looduse kahjustamist rahvusvaheliselt nähtaval moel. Näiteks avaldas Eestimaa Looduse Fond talvel raporti, mille kohaselt RMK on kümne aastaga maha saaginud 5700 ha vääriselupaiku.24, vrd 23 Koostöös lätlastega näidati, kuidas loodusväärtuslike metsade raiet hoogustab puidupõletuse doteerimine taastuvenergiana.25 Juunis algatas Euroopa Komisjon keskkonnaorganisatsioonidelt saadud info põhjal Eesti riigi vastu Natura alade metsaraiete tõttu juba rikkumismenetluse.10, 26

„Keskkonnaministeerium möönab, et Natura elupaikade kaitse ei ole korraldatud rahuldavalt ja nende seis halveneb,“ vahendas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender äsja ajakirjanikule.27 Mis see ülestunnistus väärt on, ei tea, aga raiutud loodusmetsi tagasi ei saa.

Keskkonnaühenduste põhivastane on Eesti Erametsaliit, kes on võtnud taktika üleüldse vaidlustada looduskaitse mõttekuse ja meetodid.28 Vilju näeme edaspidi, kuid tehtust tõstan esile liidu juhatuse esimehe Ando Eelmaa kirjutiste seeria. Ta väidab, et just puidu saamiseks metsa majandades – mitte kaitsealadel või loodust taastades – loob inimene elurikkaid ökosüsteeme (nt 8, 29). Selle eriala teadlasena on huvitav jälgida, kui täpselt on võetud sihikule looduskaitse kesksed vastuolud30 ja vaikitud majandatud ökosüsteemide probleemidest. Teadlased küll ei tea, mis on nende kaugem perspektiiv.

Kolmas ringmäng käib juba paarkümmend aastat ümber raiepiirangute lindude pesitsusajal. Lisandunud on argumendid lindude vähenemisest ja Euroopa Liidu loodushoiudirektiivide tõlgendamisest.31 Tänavu sekkus mängu keskkonnaamet, peatades poolsada pesitsusaegset raiet,32 aga õnnelikud polnud ei nemad ega loodushoidjad, rääkimata raiujatest. Õiguskantsler Ülle Madise pidas ameti lahendust lausa seadusvastaseks. Ta meenutas oma varasemat tõlgendust pesitsusaegsest raiest kui lindude tahtlusega tapmisest ja manitses piiranguid seadma raiete planeerimise varasemas faasis.33 Lugedes ka juristiharidusega töösturi Raul Kirjaneni vastulauset, kus vehitakse küll jälle punakaardiga, aga tunnustatakse ka keskkonna ja lindude kaitsmise vajadust,34 eristub minu silmis kesksena hoopis küsimus ettevaatusprintsiibist. Kui töösturid eelistaksid ebaselguse olukorras majandaja õigusi, siis keskkonnajuristid teeksid vastupidi. Kahe kõva kivi vahel jääbki ainsana ellu piiksatus, mis sunnib ametnikke metsamasinate ees linnupesi otsima.

„Sai alles pihku naerdud ja kotti kisatud,“ ütleks luuletaja.

Infokoorma all

Õigupoolest viibib metsapoleemika pidev jälgija lakkamatus infovoos, mille korrastamine on suur töö. Seda aastakokkuvõtet kirjutades kaalusin umbes 700 fakti või sündmuse vahel, ent ainuüksi ammendav meedianimestik olnuks mitu korda pikem. Informeerituse kriitiliseks hindamiseks pidasin isegi infoallikate arvestust. Tulemus: poole sain ajakirjandusest, peamiselt Postimehe ja Delfi veebiportaalist. Televiisorit ma ei vaata ja rahvusringhäälingu osaks jäi napp 5%. Viiendik teabest tuli asjaosalistelt, teise viiendiku lisasid ühismeediast läbi vilksanud viited. Otsingud lünkade täitmiseks (nt teaduskirjanduse ja dokumendihoidlate läbivaatus) lisasid 10%. Kui tahate metsapoleemikaga oma elu sisustada, on selleks seninägematud võimalused.

Allikate võrdlus näitab, et massiivnegi meediakajastus kõike ei hõlma. Näiteks ilmus viie aasta järel uus väljaanne Euroopa metsade autoriteetseimast ülevaatest „Forest Europe“. Selles on ametlike metsandusmõõdikute seas nüüd ka tavaliste lindude käekäik, mille üle meilgi tuliselt vaieldakse. Võib veenduda, et metsalindude suur vähenemine Eestis pärast 2000. aastat erineb Euroopa küllaltki stabiilsest seisust.35 Ilmus ka metsanduse õigusruumi analüüs, kust nähtub, et 20 aastaga on Euroopas Eesti metsaomanike vabadusi kõige kiiremini laiendatud ja meie metsaseadust kõige rohkem kordi muudetud.36 Või võtame teadaande maakera eksootiliselt kuklapoolelt, et loodushoiuga tegelevad teadlased ja analüütikud vaikivad välise surve tõttu sageli ebameeldivatest faktidest.37 Et mitte kolleege asjasse tirida, kinnitan, et aasta jooksul soovisid minultki Eesti metsa kohta intervjuud kümned välisajakirjanikud, aga vestelda usaldasin ainult ühega.

Ebareaalne on tahta, et keskmine Eesti kodanik (valija) või isegi poliitik suudaks laial ja killustatud metsainfo väljal täielikult orienteeruda.38 Orienteerumisvõimest oleneb aga keskkonnademokraatia. Poliitikud süvendavad oma kaevikuid, kui piiravad infokanaleid kindla (Eestis üldjuhul metsatööstusega seotud) osalisega. Seda soosib lobitöö reguleerimatus. Tagajärjena näeme poliitikute piinliku vaikimise kõrval ka piinlikke põhjendusi seninägematule metsaraiele,39 sest ei nähta auku säästliku metsanduse aias, vaid ainult aiateivaste eksporti. Või graanuleid, mis olevat paremad kui surnud metsapuu, nagu arvab minister Mölder.40 Tore, et ta surnukuuris ei tööta.

Segadust võimendavad sihipäraselt destruktiivsed propagandistid, kelle jäikade ja suvaliste faktidega pikitud sõnarünnakute lahti harutamine on tänamatu töö (nt 20, 31). Pole välistatud kuri eesmärk peletada tarku inimesi arutelust haisuga eemale. Mitu prominentset kriitikut ongi sellele viidates avalikult kõrvale astunud,41, 42 teisi kohtab lihtsalt harvem. Vanemaid metsamurelikke on varisenud manalasse, lahendust nägemata.

Avalik-õiguslik meedia puitub

Porine infotulv uuristab põlgust riigis toimuva pärast riigipõlguseks. Seda väldiks infosegadike õiglane, üldarusaadav, kiire ja inimesi ühendav harutamine. Teisisõnu – kvaliteetne keskkonnaajakirjandus.43

Jälgijate arvu põhjal võiks kaalukeeleks olla ärgas rahvusringhääling (ERR). Ent kuigi metsateemat käsitleb ERR sageli ja arvamusportaal avaldab sisukaid sõnavõtte, on ajakirjandustöö siidkinnastes. Võtame näiteks märtsikuise reportaaži, kuidas Euroopa Komisjon „tuli metsarikastele riikidele vastu“, lubades puidu masspõletamist.44 Ja sügisese järje, et riigi toetusega suurendatakse Virumaa elektrijaamade puidupõletus miljoni tonnini (u 1,6 miljonit m3), sh viies Balti soojuselektrijaama täielikult puiduküttele.45 Aga kuidas sellise poliitikani jõuti, hoolimata teadlaskonna ulatuslikust protestist ja praeguse peaministripartei esmasest vastuseisust?46, 47 Kuhu jäi säästlik metsamajandus? Äripäev julges ainsana poetada infokillu, mis seletab toimunut valitsuserakondade diilina.48 Mida kusagil ei käsitleta, on aga ministeeriumide tihe töö metsatööstusele looduse arvelt privileegide väljavõitlemisel. Euroopa Komisjoni hakati puiduenergeetika piirangute vältimiseks survestama koos teiste Balti riikide ning Poola, Ungari ja Tšehhiga hiljemalt novembris 2020. Juuliks 2021 jõuti Tõnis Möldri allkirjani Austria juhitud koalitsioonis, kes üleüldse seisis vastu roheleppest lähtuvale muutusele metsapoliitikas.

Tähendusliku eetrivaikuse kõrval pakub ERR aina enam ka tähenduslikke ütlemisi. Viimastest kuudestki leiab näiteks mugavuspositsiooni, justkui piisaks metsanduse tööstusvaate ajakirjanduslikuks tasakaalustamiseks riigi esindajatest.49 See pole metsapoleemika olemust arvestades loogiline. ERRi raadiouudiste juht teab, et „tegelikult liiguvad asjad meie planeedil paremuse poole“ ja toob näidetena Eesti tööstuste jutupunktid.50 „Vikerhommik“ (4. VI 2021), mis Postimehe mürkroheliseks väljaandeks sildistas, liigitus aga teemat valdava loodushoidliku jälgija jaoks juba parempopulismiks. Ajakirjanduslik missioon, mida nägime ERRis metsapoleemika hakul, on maandunud sohvale.

„AKd enam ei vaata,“ ühmas rohevaadetega ekspoliitik Artur Talvik kevadises intervjuus.42

Uuriva erameedia tõus

Kuna metsademokraatia jäeti era- ja ühismeedia edendada, on üldise tähtsusega, et igas suuremas ajalehes metsaasju möödunud aastal mitte lihtsalt ei kajastatud, vaid ka uuriti. Koguni uued kanalid avanesid, nagu Eero Epneri neljaosaline jutustus Eesti metsandusest läbi metsakasvatajate ja puidutöösturite silmade Levilas.38 Enne teiste nimede nimetamist selgitan, et ideaalis pean teadlaste ja ajakirjanike tõeotsingut sarnaseks. Kummalgi ei pruugi see kulgeda viperusteta ja raske võib olla avaldada õiget ja head, mida keegi ei loe. Samamoodi kahtlane on ka süsteemne eksimine, sh olulise summutamine, sellest vaikimine ja tühjuse täitmine tiluliluga.

Keskkonnateemades, mis on pinnuks silmas võimsatele ärihuvidele, on uuriv ajakirjandus seepärast asendamatu. Fakti- ja eetikapõhisena astub see vastu varjatud sisuturundusele, kus ajakirjanikust on saanud strateegiline tööriist oma võimalustest teadlike allikate käes.51 See võib, olenevalt ajakirjaniku positsioonist, võimenduda isegi väljaande kuvandiks. Need komponendid on ka metsapoleemikas olemas. Avaliku ja ärihuvi esindatust tasuks võrrelda näiteks Postimehe ja Maalehe metsateemalises vastasseisus alates mullu sügisest. Mõistatan, kuidas panna kokku Mari Kartau vahvad kajastused52 tema vandenõuteooriatega,18 millega paralleelselt jookseb veel sisuturundusest ja ärapanemisest kirju blogi. Ei, mulle on see supp analüüsiks liiga kuum.

Küll leidsin metsapoleemika lahendamiseks vajalikke teadmisi kolme ajakirjaniku süsteemsest tööst. Neist Ülle Harju (Postimees) jälitas mitut avalikkuse eest varjatud otsustusprotsessi, kus kujunevad Eesti metsade raiemahud ja sünnib metsanduskriitikute väidetud kahju. Juhtumid dokumenteerivad nii poliitilist hämamist,53 algse kriitika korrektsust kui ka riigi püüdu seda varjata.10, 54 Priit Pärnapuu (Õhtuleht) vaatas täpsemalt Eesti ametlikku metsa- ja raiestatistikat, ühendades oskuslikult avalikult kättesaadavaid andmetükikesi. Töö kaalukaima tulemusena, mida möönis ka keskkonnaagentuur, näitas ta riigi kiivalt varjatavas metsainfos raskesti seletatavaid ebakõlasid55 ning proovipunktide moonutusi raietega.56 Kui suur mõju neil on, pole selge, aga igatahes ei paista andmetele ligipääsu takistamine riigi poolt hea välja.

Anette Parksepa (Eesti Päevaleht) panust näen aga metsapoleemikale laiema tarbimis- ja kliimapoliitilise ning kultuurilise konteksti loomisel, mille põhimeetod on põhjalikud intervjuud juhtisikutega. Neist kultuuriliselt kõige huvitavamaks pean intervjuud RMK juhatuse esimehe Aigar Kallasega,23 eriti võrdluses Fred Jüssi omaga.57 Ühest oleneb palju – kas või selle adumine, mida tähendab raietehnikale seatud nõuetes mõni aasta.58 Teisest pealtnäha ei midagi.

Vahest vääriks metsapoleemika üht Bonnieri preemiat?

Metsa kohal

Metsas eksleja ei pruugi märgata, et poliittaevast paistab tema teekond teisiti. Kahtlemata on metsapoleemika aidanud kaasa sellele, et lõpuks ometi on meil laiapõhjaline keskkonnapoliitiline debatt nii poliitikas kui ka meedias. On parteid ja poliitikud, kelle tees on säilitada harjumuspärane eluviis. On teised, kes panustaksid turumajandusega avanevatele tehnoloogilistele pääseteedele. Nende väike mudel on ka metsapoleemika: mõlemast on puudu kombineeritud mõtlemine. Et harjumusi ja tehnoloogiaid saab inimene muuta, globaalse ökosüsteemi piire ja aluseid aga vaevalt.59 Ja kui Eesti põhiseadus peaks tõesti olema vastuolus loodusseadustega, siis tuleb parandada esimest.

Lihtsustatud vastasseisu tõttu istuvadki metsapoleemikas ikka veel nurgas kaks mõtteviisi. Väärindamisest ja innovatsioonist rääkijad keelduvad sellele lisamast tarbimise (sh metsaraie) vähendamise tingimust. Otsustusvabaduse ja investeerimiskindluse nõudjatel (nt 8, 34) puudub aga mõistmine, et need mahuvad maa peale ära ainult siis, kui sellega kaasneb igakülgne vastutus.60 „Igakülgne“ tähendab palju enamat kui seadusetähe järgimine. See tähendab, et näiteks metsalindude vähenemisest saab otseselt maaomanike ja ettevõtjate mure ning et keskkonnavaenulik maine on luud, mis peabki turult pühkima vastutustundetu tegutsemise.

***
Tõenäoliselt leiab metsapoleemika peagi oma koha mõneski eestikeelses keskkonnateaduste õpikus, kusagil fosforiidisõja ja Ida-Virumaa rohesiirde vahel. Küllap räägitakse seal tolmust ja bürokraatiast, mis sisuliste lahenduste asemel on üles keerutatud. Ja aja korvamatust kaost nii looduse kui ka inimeste jaoks.

2021. aastat võiks seal tähistada märge, et enamik küsimusi oli selleks ajaks avalikult küsitud ja enamik vastuseidki saadud, ehkki otsustajad mängisid veel kurttumma.61 Aga kui küsimused ja vastused olid varisenud maha nagu käbisoomused, ilmus nähtavale neid ühendanud roots. See oli ühendküsimus, kas metsade intensiivse majandamise põhjendused (puidutulud ja tööhõive) on piisavad, et õigustada elukeskkonna, looduse ja kultuuri kahjustamist.

Vastuse asemel räägin loo. Õige ammu puutusime kaaslastega tihti kokku daamiga, kellest me väga lugu pidasime. Daam elas kahekesi oma pojaga, kelle tublidusest teda nii aineliselt kui ka emotsionaalselt toetada ta sageli säravi silmi rääkis. Ühel päeval selgus, et poeg oli koju toodud asjad varastanud. Sära kustus silmist. Tollel päeval jäime kõik kuidagi vaesemaks.

Asko Lõhmus, „Mida on näidanud aasta metsapoleemikat“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist“

1 Rainer Kuuba, Tulevik vajab mõistlikku metsandust. – Postimees 20. X 2020.

2 Maie Kiisel, Pained metsakava koostamise ümber. – Müürileht 17. III 2021.

3 Sarah R. Luria jt (toim.), Creativity and humor. – Academic Press, 2018.

4 Mart Herman, Metsameeste küsimused on jäänud vastuseta. – Postimees 17. VIII 2021.

5 Betty-Ester Väljaots, Mari Kalkun: Elada nii, et Eesti jõuaks kultuurilt viie rikkama riigi hulka. – Postimees 21. VIII 2021.

6 Herkko Labi, Kuidas vabaneda luupainajast? – Sirp 20. VIII 2021.

7 Tiit Maran, Looduskultuurist ja looduskultuuri­tusest. – Sirp 14. V 2021.

8 Ando Eelmaa, Koloniseeriv looduskaitse sõidab teerullina üle paljude maaomanike põlvkondi kestnud püüdlustest. Vaja on reformi. – Maaleht 29. IV 2021.

9 BNS, Taani keskkonnakaitsjad andsid Eesti metsaraie eest rohepesuauhinna. – Postimees 18. IX 2021.

10 Ülle Harju, Eestit ähvardab kaitsealade paljaksraiumise eest trahv 100 000 eurot päevas nagu Poolat. – Postimees 19. VII 2021.

11 Kristiina Viiron, Metsanduse arengukava juhtkogu liige: eri huvigruppidel on metsanduse kohta väga erinevad seisukohad ja üliväike soov kompromisse leida. – Maaleht 28. X 2020.

12 Asko Lõhmus, Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja. – Sirp 30. VIII 2019.

13 Vidrik Võsoberg, Kagu-Eesti ministrid loodavad vähendada piirkondlikku ebavõrdsust. – LounaLeht.ee 1. II 2021.

14 Ülle Harju, Metsanduse arengukava juhtkogus domineerivad intensiivse metsaraie pooldajad. – Posti­mees 24. III 2021.

15 B. Guy Peters, Governance: A garbage can perspective. Rmt: Complex Sovereignty: Reconstituting Political Authority in the Twenty-first Century. Toronto, 2005.

16 Ülle Harju, Enamik riigikogust on vanamoodi edasi raiumise vastu. – Postimees 24. IX 2020.

17 Heiki Hepner, Peaksime muretsema, kuidas ja milleks me metsa kasutame. – Metsamajandusuudised.ee 16. IX 2020.

18 Mari Kartau, Metsakaitsjate tagant paistavad Gazpromi huvid ja raha. – Maaleht 8. X 2020.

19 Erik Moora, Metsatöösturite pealik Jaak Nigul: kas õpetajad on nõus linnurahu nimel kolm kuud palgata töötama? – Eesti Ekspress 21. X 2020.

20 Erik Moora, Gazpromi teenimises süüdistatud Saksa keskkonnakaitsjad: Me soovime Nord Stream 2-le hävingut! – Eesti Ekspress 23. X 2020.

21 Ain Alvela, Kogukonnametsade majandajad ei suuda metsamaa kokkuostjatega konkureerida. – Posti­mees/Maa Elu 25. III 2021.

22 Lauri Mutso, Riik loobus kohalike survel Valgeranna metsaraiest. – Pärnu Postimees 3. XII 2020.

23 Anette Parksepp, RMK juht: harvesterijuht on suurem kliimakangelane kui ajakirjanik. – Eesti Päevaleht 28. III 2021.

24 Aivar Pau, Raport: RMK on hävitanud kümne aastaga 5700 hektarit kaardistamata vääriselupaiku. – Delfi Forte 16. II 2021.

25 Siim Kuresoo jt, Hidden inside a wood pellet. https://elfond.ee/biomassreport

26 Kaarel Relve, Rikkumismenetlus, mida riik niisama ära siluda ei saa. – ERR Arvamus 17. VIII 2021.

27 Mari Kartau, Rikkumismenetlusele vastuseks plaanitav uus Natura mõjuhindamise süsteem toob metsaomanikule suurema selguse. – Maaleht 23. IX 2021.

28 Rein Kuresoo, Looduse kaitsmisel pole piirangutest pääsu. – Postimees 15. VI 2021.

29 Ando Eelmaa, Kas liblikad vajavad pelleteid? – Postimees 17. XII 2020.

30 Chris Sandbrook, The global conservation movement is diverse but not divided. – Nature Sustainability 2019, 2, 316–323.

31 Marko Mägi jt, Ökoloogid ja jurist: metsatöösturid eksivad. Eesti metsalindudel ei lähe hästi ja raierahu nõudmine pole ametnike omavoli. – Eesti Päevaleht 31. V 2021.

32 Ain Alvela, Olav Avarsalu keskkonnaametist: tegime linnurahu kaebuste osas nii hea kompromissi, kui vähegi võimalik oli. – Maaleht 23. VIII 2021.

33 Ülle Harju, Õiguskantsler: keskkonnaamet tegutseb seadusvastaselt. – Postimees 7. VII 2021.

34 Raul Kirjanen, Kas absoluutne looduskaitse on võimalik? Ametnike omavoli seab ohtu Eesti ühe kõige olulisema tööstusharu. – Eesti Päevaleht 26. V 2021.

35 Meelis Leivits, Haudelinnustiku komposiitindeksid 2019. a. Keskkonnaagentuur, 2020.

36 Liviu Nichiforel jt, Two decades of forest-related legislation changes in European countries analysed from a property rights perspective. – Forest Policy and Economics 2020, 115: 102146.

37 Don A. Driscoll et. al, Consequences of information suppression in ecological and conservation sciences. – Conservation Letters 2021, 14: e12757.

38 Eero Epner, Metsaülemate kadunud maailm. – Levila märts 2021.

39 Asko Lõhmus, Asjad, mida peab peaminister metsast ja loodusest teadma. – Postimees 27. IV 2021.

40 Keskkonnaminister: parem puidust graanul kui metsa all mädanev puit. – Äripäev 26. VII 2021.

41 Toomas Trapido, Kas loodusel on Eestis hääl? – Postimees 20. V 2021.

42 Margus Mikomägi, Artur Talvik harib riigi asemel permapõldu. – 22. V 2021.

43 Ester Appelgren ja Anna Maria Jönsson, Engaging citizens for climate change – challenges for journalism. – Digital Journalism 2021, 9, 755–772.

44 Madis Hindre, Leebumine rohepoliitikas: biomassist energiatootmine on nüüd jätkusuutlik. – ERR 25. III 2021.

45 Jüri Nikolajev, Narva elektrijaamad tahavad tõsta puidu põletamist kuni miljoni tonnini. – ERR Majandus 24. IX 2021.

46 Joanna Laast, Selgus Eesti metsade tulevik. Puit hakkab maksumaksja abiga liikuma elektrijaamade ahju. – Eesti Päevaleht 30. IX 2021.

47 Anette Parksepp, Sajad Eesti ja maailma teadlased kutsuvad energiaks puidu põletamist piirama. – Delfi 19. II 2021.

48 Urmas Jaagant, Keskerakond ja oravad vahetasid pantvange: hakkepuit läheb ahju, Huawei eelnõu hakkab liikuma. – Äripäev 16. VI 2021.

49 Meinhard Pulk, Looduskaitsjaid häirib üha enam ERRi keskkonnaküsimuste kajastus. – Postimees 26. VII 2021.

50 Indrek Kiisler, EL-i rohepööre ei realiseeru väljapakutud kujul kunagi. – ERR Arvamus 25. IX 2021.

51 David B. Sachsman, JoAnn Myer Valenti, Routledge Handbook of Environmental Journalism. Routledge 2020.

52 Mari Kartau, Reportaaž otse metsast: kumb on intensiivsem, kas püsimetsandus või lageraie? – Maaleht 16. XII 2020.

53 Ülle Harju, Raiesurve vähendamist takistavad pikaajalised puidumüügilepingud. – Postimees 1. IV 2021.

54 Ülle Harju, Juristid hindasid metsaandmete salastamise eelnõu seadusvastaseks. – Postimees 19. VIII 2021.

55 Priit Pärnapuu, Metsastatistika näitab aiateibaid?! Pikalt avalikkuse eest varjatud andmetes haigutavad 100 000 hektari suurused anomaaliad. – Õhtuleht 6. IV 2021.

56 Priit Pärnapuu, Metsastatistika usaldusväärsus kukkus porri?! Andmed, mille avalikuks tulek võib riigilt röövida sadu miljoneid, vedelevad kõigi silme all. – Õhtuleht 30. VI 2021.

57 Anette Parksepp, Fred Jüssi: ma tahaks näha nende inimeste silmi, kes väidavad, et osale inimestele meeldivadki lageraielangid. – Eesti Päevaleht 26. IV 2021.

58 Sander Punamäe, Ellujäämiseks peab uus harvester ööpäev läbi huugama. – Postimees 23. X 2020.

59 Carl Folke jt. Our future in the Anthropocene biosphere. – Ambio 2021, 50, 834–869.

60 Rajat Panwar jt. Forests, business and sustain­ability. Routledge 2016.

61 Ülle Harju, Järjest rohkem inimesi soovib metsaraie vähendamist, keskkonnaminister kritiseerib RMK raiesoove. – Postimees 24. IX 2021.

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht