In memoriam Mihhail Bronštein 23. I 1923 Peterburi – 9. IV 2022 Genf

Akadeemiku ärasaatmine viimsele teekonnale on mitmekordselt raske. Sest akadeemikuks ei sünnita ega kandideerita. Pigem kasvatakse. Kogu elu vältel ja kogu ülejäänud eluks. Selle tunnustuse saavad vaid need, keda teised väljastpoolt akadeemiat leiavad selle väärt olevat. Nende seast valib akadeemia oma liikmed. Kogu eluks.

Kaks aastat tagasi meie seast lahkunud akadeemik Raukas tegi lihtsa võrdpildi kaudu selgeks, mis on akadeemiku eripära. Professor on tippteadlane, kelle ülesandeks on endale ja oma töörühmale vahendeid leida. Akadeemik on üldkultuuriline nähtus, kes näeb ka teiste valdkondade muresid.

Sellised inimesed on eriti suure tähtsusega väikestele rahvakildudele. Need ei pruugi saada suureks arvult, aga neil on võimalus ja kohustus saada suureks vaimult. Vaimult suurte rahvaste pojad ja tütred mõistavad üksteist ja aitavad üksteist. See on neil geenides. Isegi kui nad peavad oma sünnikohast põgenema. Tulevase akadeemiku tee Eesti teaduse suurkujuks sisaldas endas neli aastat teise maailmasõja rinnetel. Kui sünnilinn ei tahtnud teda tagasi, tuli minna edasi. Nagu ta ise on kirjutanud: sõites 26aastase noormehena suurest metropolist praktiliselt eikuhugi. See koht oli Tartu.

Ajamastaap 40 aastat on iidsetes tekstides pigem igaviku mõõt kui aja pikkuse arvestus. Akadeemik Bronšteini elus kordub see mitmetes variatsioonides. Noore mehena, 42aastasena, jõudis ta tollase Nõukogude Liidu kõrgeima teaduskraadini. Hoolimata sõjas kaotatud aastatest. Aga võib-olla hoopis tänu sellele, nagu ta ise on meenutanud. Üle neljakümne aasta oli ta Tartu ülikooli teenistuses. Läbi kogu teadlase ja õppejõu ametiredeli professorini. Rohkem kui 46 aastat panustas ta teaduste akadeemia tugevusse. Rakendades oma teadmisi, säravat mõistust ja akadeemiku positsiooni selleks, et kaasteeliste elu paremaks muuta. Tehes seda oma teadusvaldkonna jaoks äärmiselt keerukal ajal, kui tuli käia sõna otseses mõttes mööda noatera.

Tema õpilase Siim Kallase sõnadega: kunagi pole ta tahtnud kellelegi meeldida, ikka on ta esitanud mõtteid, millesse ta usub. Seepärast julgesid temalt juba ta küpses eas nõu küsida nii Tartu ülikool, Eesti saatkond Moskvas kui ka Eesti riigi juhid. Ta enese kokkuvõte ligi 90aastasena oli lühike ja selge: „Minu sünnimaa on Venemaa, aga kodumaa Eesti.“

Mihhail Bronšteini elutöö on elav näide, kuidas tipptasemel teadmine ja adekvaatne analüüs suunab mõistlikkuse poole isegi selliseid ideoloogiliselt rangelt raamistatud süsteeme nagu Nõukogude Liit. Majandusseadused on sama universaalsed ja pöördumatud nagu jäävusseadused füüsikas. Ainult et nende toime ei pruugi olla vilumatule silmale kohe selge. Ta pani tähele, et eesti põllumehel oli säilinud majanduslikul huvitatusel põhinev ühistuliikumise traditsioon. Seda sai millegi suure ja kaaluka jaoks rakendada. Tema faktipõhiste ja üdini loogiliste põhjenduste alusel saavutati eritingimused Eesti NSV põllumajandusele.

Oscar Wilde on toonud meie vaimusilma ette inimese, kes teadis kõige hinda, kuid mitte millegi väärtust. Akadeemik Bronštein sidus need kaks aspekti nii, et loodud vundamendist saame tänaseni intresse. Ühena vähestest julges ta visata kinda süsteemile, käsitledes majandusteadlase vaates maa erinevat väärtust ja hinda Nõukogude Liidu eri kohtades. Tema doktoritöö pani aluse põllumajanduse stimuleerimise süsteemile. See viis loogiliselt edasiste sammudeni, nagu hinnakujundus, töö tasustamine, kooperatiivse ja eraomandi ühitamine. Need kujunesid sillaks nõukogude süsteemist nüüdisaegse põllumajandusökonoomikani. Ühena esimestest õppis ta tajuma ökoloogia tähtsust ning visandama ebasoodsates oludes olevate piirkondade abistamise mehhanismi. Pole siis ime, et teda kutsuti otsustajaks, teatavas mõttes kohtumõistjaks, ka suure Nõukogude Liidu tasemel. Näiteks aastal 1989 Nõukogude Liidu riiklike preemiate komisjoni liikmeks. Ainsa humanitaarteaduste eksperdina liiduvabariikide teaduste akadeemiatest.

Mihhail Bronštein on üks neist, kelle visa töö ja vaimujõu kaudu oleme meie praegu nii kaugel, nagu me oleme. Mitte ainult Eesti taasiseseisvumisprotsessi esimeste majandusreformide ettevalmistamise või Balti majandussilla kontseptsiooni vedurina. Ta julges mitu aastat enne IME idee tekkimist käsitleda selliseid teemasid nagu ühiskondlik õiglus, eristumine, ühtlustumine ja ergutamine. Julges rääkida ja kirjutada majanduslikest otsingutest ja eri alternatiividest. Seda ühiskonnas, kus iga alternatiiv võis olla kuritegu.

Ilmselt ei saa me kunagi teada, kui määrava tähtsusega olid 35 aasta eest tema tulised ja argumenteeritud esinemised majanduskirjanduses selles, et Eesti oskas ära kasutada oma šansi ja lühikese ajaakna, et jõuda tagasi nende riikide sekka, kuhu loogiliselt kuulume. Ukraina ja Valgevene seda ei suutnud. Arnold Rüütel on märkinud, et „teadlasena, kes oli suuteline ette nägema protsesse pikemas perioodis, kutsus ta 1991. aastal aktiivselt vene kogukonda üles hääletama Eesti iseseisvumise poolt“. See oli tuleohtlik, aga kindel valik. Tulemusi näeme praegu. Lihaks, luuks ja majanduskasvuks on saanud tema mõte, et vabadus on unikaalne ressurss.

Peaaegu sajandi jooksul sündis temaga palju ja ta ise tegi tohutult tööd. Ta sulest on ilmunud üle 400 teadustöö ja hulgaliselt majandusalaseid kirjutisi. Seda märgati ja tunnustati. 1985 sai temast Eesti NSV teeneline teadlane, 1989 tunnustati teda Tartu ülikooli medaliga ja 1998 Eesti teaduste akadeemia medaliga. Aastal 2006 krooniti teda Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Meie elus ei ole väärtusetuid asju. On asju, mille väärtust me ei mõista või hooma. Surm ja lein on nende näited. Sellele, kes on meie seast läinud, pole leina loomulikult vaja. Järk-järgult tugipunkte kaotavas ja väärtusi küsitavaks kategoriseerivas maailmas on aga lahkunutele mõtlemine järjest tähtsam. Et nende loodud vundamendilt edasi minna ja mõista, kui tähtis ressurss on vabadus.

Tarmo Soomere akadeemik Bronšteini ärasaatmisel teaduste akadeemia peegelsaalist 13. IV 2022.