Mõtteabi

Me ei taju enam teiste olendite ja keskkonna survet ning oleme seetõttu kaotanud sihi.

MARGUS OTT

Istun Saaremaal Kübassaare poolsaare tipus, võtan einet ja vahin enda ette maha, kus on vahtraseemned ja tammetõrud. Ilusad, väljatimmitud asjad. Tiivaga seeme, mis hästi lendab. Kinnituspesa, mis õigel ajal tõru valla päästab. Koos arvutute muude detailidega. Ilus.

Ja mõtlen, kuidas olendid aitavad üksteisel mõtelda. Laias laastus seisneb evolutsioon juhuslikes geenimutatsioonides ja looduslikus valikus. Geenid ja nende ekspressioon ning geenide muteerumine ja teisenenud ekspressioon on miski, mida olend ise teeb. Need on tema kehastunud mõte; mõte, mis väljendub sellises kehas, tegutsemises ja lävimises, mis toda olendit iseloomustavad. Tõsi, geenimutatsioon pole niivõrd miski, mida olend ise teeks, vaid pigem see juhtub temaga. Aga ta siis püüab seda ühel või teisel moel ära kasutada, väljendada, sellega midagi peale hakata, nii hästi või halvasti kui õnnestub (ja enamikuga ei õnnestugi midagi peale hakata). Kuid iseenesest jääksid need mutatsioonid suuresti pimedaks. Tõsi, siin on juba mängus ka organismi­sisene sobitumine: need mutatsioonid peavad võimaldama olendi enda eri osade koostoimimist.¹ Ent iseenesest jääksid geenimutatsioonid suuresti sihituks rapsimiseks või deliirseks fantaseerimiseks.

Suunatuse annab neile mutatsioonidele looduslik valik. Aga mis on looduslik valik kui mitte teiste olendite ja keskkonnategurite mõju olendile? Olend on midagi „välja mõtelnud“ või temaga on midagi „juhtunud“ ning nüüd keskkond on kohtunikuks, mis kõlbab ja mis mitte. Kõva ja tasane maapind annab viis punkti kabjale, tuul viis punkti tiibseemnele. Rebased venitavad jäneste kõrvu. Enamik muutusi visatakse kõrvale, saab null punkti. Aga mõni teenib punkte. Muidugi on see analoogia puudulik selles mõttes, et siin pole mingit teadlikku ega tsentraalset hindamist, vaid „hinnang“ johtub lihtsalt olendi läbikäimisest teiste olendite ja keskkonnatingimustega. Aga sellist survet avaldades aitavad teised olendid ja keskkond olendil „mõtelda“, oma loovjõudu kuhugi juhtida. Selles koosmõjus ta enam ei rapsi ega soni, vaid omandab sihi­pärase tegutsemise tunnused. Teiste abil. Nad jätavad olendile pilu, ja too pressib ennast sinna, litsub läbi. Olend on plindris: aga kuskilt ehk pääseb läbi.

See ei tähenda, et läbi pääseb ainult suurepärane mõte või et suurepärane mõte alati läbi pääseb. Et kõrvaldataks vaid kohastumatud, nõrgad vormid ning alles jääksid vaid kohastunud ja tugevad vormid. Kaugel sellest. Nietzsche meelest just „tugevad“ jäävadki alla ja hukkuvad. Eeskätt kõrvaldatakse kõik hälbiv või hävitatakse suvaliselt (üksiku kalamarjatera enese oivalisusest sõltub tema ellujäämine väga vähe). Võidakse kõrvaldada ka see, mis võiks teisel ajal või teises kohas osutuda väga viljakaks ja edukaks. Aga kui keskkond seda ei toeta ja teised olendid ei võimalda, siis see eemaldatakse.

Evolutsioonile teleoloogiat omistades tehti see viga, et omistati põhjustav vägi, toimiv jõud üksikolendile: vaher tahtvat saada tiibseemet, ta püüdvat endale tiibseemet teha. Aga üksinda pole olend midagi. Üksinda ta vaid rapsib ja sonib. Alles teiste mõjul saab see tegevus suuna ja saab sihipäraseks. Samuti ei ole loodusel tervikuna mingit üht suunda, vaid olendid aitavad üksteisel liikuda igaühele omases suunas. Igaüks juba ise mõtleb ja püüab, aga üksinda ei viiks see kuhugi. Tõsi küll, veel kahekesigi koos võidakse vahel sonima hakata, nagu näitab suguline selektsioon nii inimestel kui ka teistel loomadel: ekstra­vagantsed sarved ürghirvel ja edev saba paabulinnul („ma suudan!“), kõiksugu meeletused, mida naised ja mehed teine­teise nimel teinud on.

Samasugust mõtteabi antakse inimühiskonnas. Me avaldame üksteisele survet. Ja on täiesti ühekülgne näha selles üksnes „ahistust“ (vrd Freudi „Ahistus kultuuris“), midagi piiravat, kahandavat, represseerivat. Sest teisest küljest see surve annab meile üldse pidepunkti, et midagi teha ja kuhugi liikuda. Ilma selleta me üksnes rapsiksime ja soniksime huupi. Kaugushüppaja ei saaks hüpata, kui tal poleks kuskilt ära tõugata. Me ei saaks midagi mõelda, kui me ei vaidleks kellegagi, ei tõukuks kellestki, ei haakuks kellegagi, poleks kellelegi tülinaks. Vormilised kitsendused võivad kunstiloomet just stimuleerida.

Sel survel või vastupanul on arvutuid vorme. See võib olla hävitav ja tühistav (võimur hukkab vastalise). See võib olla ahistav (totalitarismi tingimused enamikule). See võib olla neutraalseks taustaks, mis lihtsalt laseb olla, laseb teha ja luua seda, mida keegi parasjagu teeb ja loob. See surve võib olla ka vastastikku jõudu andev, näiteks sõprade või armastajate vahelises läbikäimises. Aga põhiline on see, et me anname üksteisele reaalsustaju ja sihitunde (on teada, kuidas üksikvangistuses läheb inimene kergesti peast segi). Me esitame üksteisele esikülge, kõrvutuvat, tahkunud, paakunud, käesolevat külge – aga just tänu sellele saame seda üles sulatada, liikuda läbistuvusse, väesollu. Ning kui see surve, pind, vastupanu, tülin ära kaoks, siis nõrgeneks ka see sulatusjõud. Me mitte ei muutuks eriti plastiliseks, vaid pigem tarduksime eriti rohmakaks klombiks. Võib ehk möönda, et keegi pühendub eeskätt just läbistumisele, mingisuguse vaimse ja kehalise praktika abil. Aga sel on mõte ja siht üksnes siis, kui ta on eelnevalt konstitueerunud käesoleva olendina ning jätkuvalt ka sellisena püsib, ilmutades võimet teistega koos mõtelda, osutada teistele olenditele just nendele olenditele endaomaselt tarvilikku mõtteabi.

Mõned ei usu, et olendid saaksid niimoodi aidata üksteisel mõtelda ning sel moel sihipärast liikumist ja arengut tekitada. Neile tundub, et on vaja postuleerida olendiväline sihiandja, jumalik instants, mis väljastpoolt olendeile sihti ja mõtet annaks. Religioosselt on see ketserlus, jumaluse taandamine olevaks asjaks, olgugi et ülimaks olevaks. Teadus­likult on tarbetu olendeid niimoodi mõtlemise abil juurde tekitada (lisades olendeile Ülima Olendi). Filosoofiliselt jällegi viiks see lõpmatu regressini: et too Olev saaks mulle kui olevale mõtet anda, oleks vaja omakorda olevat, mis meid vahendaks. Ja taas olevat, mis vahendaks mind tolle vahendajaga jne. Niimoodi kõrvutuvuslikult ei saa mõtteni jõuda; mõte eeldab mingit vahetut läbistamist ja sulandumist, mingit väesolu.

Olendid tõepoolest vajavad välist abi, aga seda saavad nad üksteiselt. Nii et nad turgutavad ja maandavad üksteist. Käivitavad liikumisi väes- ja käesolu vahel. Ja kas pole tunduvalt jumalikum seesama vastasmõju ise, vastastikune mõtlemine, üksteise kaudu mõtlemine ja mõtestamine? Mis ei sea üht mõtet igaühele, vaid annab igaühele endaomase mõtte? Kusjuures see endaomane mõte on juurelt seotud teistega, teiste mõjuga, stiimulite, stressorite, jõuandmistega.

Sel moel saaks mõtestada ka praegust ökoloogilist kriisi. Inimene on järjest paremini, jõulisemalt hakanud oma keskkonda ja teisi olendeid kontrollima, nii et keskkonna ja teisolendite surve temale on tublisti kahanenud. Suudame teisaldada mäe, kaevata uue jõe, raiuda maha metsa, hävitada meist tugevamad loomad, pidada olendeid orjuses: nisu, riisi, maisi, lehmi, sigu, lambaid. Me ei taju enam teiste olendite ja keskkonna survet ning oleme seetõttu kaotanud sihi. Oleme hakanud rapsima ja sonima. Sebime sinna-tänna, tegeleme suure­jooneliste väljamõeldistega, unustamani oma eksistentsiks vajalikud tingimused. Tänapäeva meediaolukord üksnes soodustab seda; selmet uurida teisi olendeid ja võtta kuulda nende mõtte­pakkumust, me pöördume üksteise vastu, kütame üles kiirafekte.

Inimese kontroll teiste üle hakkas murenema juba ammu ning nüüd on see kokkuvarisemise äärel.² Praegusi arenguid ekstrapoleerides on kollaps vältimatu. Oleme ehitanud fantastilise, fantasmagoorse, deliirse, imaginaarse õhulossi ning peame nüüd uuesti „maa peale“ tagasi tulema. Sellest räägib Bruno Latour teoses „Kuhu maanduda?”, mida siinse lehe veergudel on tutvustanud Ott Puumeister³ ning mis peaks Mart Kanguri tõlkes peagi Eesti kunstiakadeemia kirjastuselt ilmuma. Meil on tarvis õppida taas mõtlema koos teiste olendite ja keskkonnaga (s.t koos bioloogiliste, keemiliste, füüsiliste olendite ja kooslustega). Mõistma nende kätketust meis enestes.

1 „Iga geeni vaatepunktist on tema keskkonna vahest kõige olulisem osa kõik teised geenid, millega ta kohtub. [—] Iga geen valitakse välja vastavalt tema võimele edukalt koopereeruda teiste geenide populatsiooniga, mida ta kehas tõenäoliselt kohtab.“ Richard Dawkins, The Blind Watchmaker, Penguin 2006, lk 170.

2 Sedasorti kontrolliga kaasneb ka piiratud arusaam inimesest. „Inimeses“ on kätketud tööriistad, keskkonnad ja arvukad olendid, ta on paljude keerukate seoste üks osa, aga kontrolli terminites mõeldult lõigatakse ta justkui universumist välja ja taandatakse oma nahapiirile, ja sedagi vaid väga asjatundmatult, kuivõrd isegi meie nahal ja nahast seespool on suur hulk teisi olendeid, kellel ei ole inimese DNA.

3 Ott Puumeister, Ääremaast äärmusmaiseks. – Sirp 28. VI 2019. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aaremaast-aarmusmaiseks/