Muuseumide kestlikkus

Jätkusuutlikuma maailma loomine ei seisne suuremas arvus tuulikutes ja võimsamas tuumareaktoris, vaid tegemist on kultuuriküsimusega.

KURMO KONSA

Inimkonna ja selle institutsioonide ees seisab keerukas küsimus: kuidas jääda ellu, kuidas kesta edasi? Ei maksa loota, et kõik kogu aeg kasvab, et ühiskonna ja üksikisikute materiaalne seisund läheb järjest jõukamaks, ehitame järjest suuremaid hooneid ja avame järjest kallimaid näitusi. Kui need kurvavõitu ennustused ei täitu ja senine majanduskasv jätkub, siis on ju kõik hästi, küll kannatame ka külluse ära.

Kui aga nii ikkagi ei lähe, siis tuleb mõelda, kuidas tegutseda järjest piiratumas maailmas. Üks teema, mis on tasapisi esile tõusnud alates 1990. aastatest, on nn rohelised ehk jätkusuutlikud muuseumid. Teema on väga lai ja sellega saab tegeleda vägagi mitmekesiselt: mõni muuseum arvutab välja oma ökoloogilise jalajälje ja otsib võimalusi selle nullilähedaseks viimiseks, teine soojustab maja ja paigutab maakütte ning LED-valgustuse. Kolmas muuseum sorteerib prügi ja propageerib jalgrattaga töölkäimist. Neljas teeb prügist hoopiski näituse ja õpetab pükse paikama.

Pole midagi imestada, kuna ei ole teada, mida jätkusuutlikkus muuseumidele tähendab. Vastavaid mudeleid alles töötatakse välja.¹

Üks on selge: muuseum peab hoolima nii keskkonnast kui ka inimestest, nii esemetest kui ka mõtetest. Keskkonnakriis ei ole teiste asi, see on igaühe asi. Muuseumid ei tegutse keskkonnast ja ühiskonnast eraldi. Jätkusuutlikkust ja keskkonnaga arvestamist peetakse valdkonnaks, mis tagab XXI sajandil muuseumide tõsiseltvõetavuse.

Pannud ritta praegusaja põletavamad probleemid, tuleb üsna pikk nimekiri: kliimamuutus, energia hind, sõda keset Euroopat, majanduslangus, pandeemia, sõjaka natsionalismi tõus. Ilmselt võib seda nimekirja veel pikendada. Kobarkriis haarab keskkonna ja ühiskonna eri külgi.

Kõik see mõjutab loomulikult ka muuseume, kus kestlikkus on nii nõue kui ka vajadus. Mõiste „roheline muuseum“ kuulub kõige otsesemalt kokku muuseumi keskkonnamõjude vähendamisega ja see ei ole enam ammu võõras ka Eestis. Eesti muuseumidel on võimalik taotleda rohelise muuseumi märgist, mis näitab, et see asutus hoolib keskkonnast ja sätib oma tegevuse võimalikult palju keskkonda arvestavaks.²

Keskkonnaga arvestamine on jätkusuutlikkuse põhiosa. Kliima soojenemine on üks määravamaid inimtegevuse keskkonnamõjureid, kuid mitte ainus. Tähelepanu vajavad ka saasteained, aineringete muutmine, linnade kasv, haritava maa ja kasutatava vee vähenemine ning liigirikkuse kadu. Vaja on vähendada inimtegevuse mõju keskkonnale tervikuna. Selleks on ainult üks tee – vähendada tuleb nii energia kui ka kõikvõimalike materjalide kasutamist. Mingil määral aeglustab kurnavate mõjude kasvu taaskasutus, ringmajandus ja taastuvate energiaallikate kasutus, aga ei lahenda tegelikku probleemi. Senise majanduskasvu asendumine nullkasvu või hoopiski kahanemisega kas siis majanduskeskkonna üldise halvenemise ja ressursside vähenemise või tahtliku inimtegevuse tõttu viib paratamatult muuseumidele eraldatavate ressursside vähenemisele. Muuseumidele tähendab see kohanemist ja seejärel kahanemist. Sellele etapile järgneb sulgemiste ja ümberkorralduste laine.

Mida ette võtta?

Muuseum peab oma tegevuses olema keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik. Esimest ülesannet on lihtsam täita, kuigi ka see ei ole kerge. Muuseumidel kipub võrreldes teiste kultuuriasutustega olema suurem ökoloogiline jalajälg.³ Selle põhjuseks on ajutiste näituste suur hulk, rahvusvahelised suurnäitused, millega kaasnevad suured kulud, ja objektide ning inimeste transportimine, aga ka keskkonnatingimuste täpse reguleerimise vajadus hoidlates ja näitusesaalides. Muuseumide kolmest peamisest kulukohast – kinnisvara, personal ja näitusetegevus – on ainuõige kokku hoida halduskuludelt. Kõik, mis vähendab energiakasutust, näiteks säästlikud muuseumihooned, passiivne keskkonnatingimuste kontroll ja LED-valgustus, vähendab pikapeale ka kulusid.

Näitused on üks tähtsamaid muuseumi tegevusvaldkondi. Näitused moodustavad muuseumi põhiolemuse, sest nende pärast ka enamik külastajaid muuseumi läheb. Muuseumid pühendavad näituste tegemisele suure osa rahast, töötajate ajast ja muudest ressurssidest. Näituse loomine tähendab tasakaalu otsimist objektide säilitamise, nende võimalikult paljudele näitamise, rahaliste võimaluste ja nüüd juba ka näituse keskkonnamõju vahel. Muuseumitöötajate võimuses on püüda seda mõju igati vähendada.

Esmalt tuleb mõelda, kas kavandatavat näitust ongi üldse vaja. Kas teha näitus, kuna see on kirjas töö­plaanis või on muuseumil maailmale tõepoolest midagi tähtsat teada anda. Midagi pole teha, kõige väiksema ökoloogilise jalajäljega on toimumata näitus. Mõelda tuleks ka näituse suurusele – kõik siin ilmas ei pea ju suur ja vägev olema. Ka pisike võib olla ilus ja mugav ning õdus ja kestlik.

Kui pikalt peaks näitus olema avatud? Kui võtta arvesse ainult säästlikkust, siis on pikemalt avatud näitus parem. Arusaadavalt tuleb arvestada ka muude asjaoludega, aga ajutiste näituste pikem lahtiolekuaeg pole kindlasti paha mõte. Püsinäitustel, mis pannaksegi üles pikemateks perioodideks, on omad hädad. Tavaliselt on need loodud sellisena, et pärast sulgemist tuleb kogu näitus demonteerida ja hakatakse tegema uut. Säästlikkust arvestades oleks vahepealne lahendus parem. Mingi osa näitusest võiks olla püsivam ja mingid osad jällegi vahetatavad. Nii oleksid kulud väiksemad ja rahval oleks huvi ka püsinäitusi korduvalt külastada.

Muuseumid kasutavad enamikul juhtudest näituste tegemisel objekte, mis on pärit nende endi kogudest ja see on juba iseenesest kestlik teguviis. Museaalide deponeerimine teistest muuseumidest on kulukam, eriti kui need pärinevad teistest riikidest. Muuseumiesemete ja töötajate transportimine pika maa taha on ökoloogilise jalajälje poolest küsitav.

Näituste installeerimisel kasutatakse mitmesugust mööblit, vitriine, stende, aluseid ja kõikvõimalikke abimaterjale. Mida enam õnnestub ära kasutada olemasolevaid ruume ja mööblit, seda parem.

Kas digimine päästab?

Ka digitehnoloogiatel on keskkonnamõjud, täpselt samamoodi nagu kõigel muul, mida tehakse. Jällegi on energiakulu see, mis mõjutab märkimisväärselt keskkonda. Info töötlemine on energeetiliselt alati kulukas. Inimese aju arvele langeb ligikaudu 20–25% inimkeha energiakulust, kuigi aju moodustab kõigest 2% kaalust. See energiakulu on pidev ega sõltu peaaegu üldse inimese tegevusest.⁴

Andmekeskused kulutavad elektrienergiat aastas 200 teravatt-tundi (TWh), mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Kogu info- ja kommunikatsioonisektori energiakulu on kümme korda suurem – 2000 teravatt-tundi aastas ja see toodab üle 4% kogu maailma süsinikuheitmest. Võrdluseks võib tuua, et Eesti Energia tootis 2020. aastal 10 teravatt-tundi energiat.⁵ Suurbritannias kulub kodumajapidamistes elektroonikale ca 20–35% elektrienergiast.⁶ Peale energiakulu koormab keskkonda ka kõikide digi- ja sideseadmete ning andmekeskuste valmistamine. Pärast kasutusaja lõppu, mis on just digiseadmete korral sageli väga lühike, saavad neist e-jäätmed, maailma kõige kiiremini kasvav jäätmeliik. Tegemist on ka küllatki ohtliku jäätmeliigiga, kuna sisaldab paljusid toksilisi aineid ja ühendeid, nt raskmetallid, plast jms. Kuna e-jäätmete käitlemine on keerukas ja töömahukas, siis toimub see sageli arengumaades.

Digiteabe kogumine ja säilitamine ei toimu tasuta ja mõjutab samuti keskkonda. Seega tasub hoolega kaaluda, mida koguda ja säilitada. Just kõikvõimalikud pilveteenused on need, mis kulutavad kõige enam ressursse, seega on mõistlik nende kasutamine minimeerida. Kõik ebavajalikud dokumendid, kirjad, fotod, filmid jms tuleks kustutada.

Kuigi kõik eespool toodu on ülimalt tähtis, sellest siiski ei piisa. Märkimisväärselt suuremat rõhku tuleks panna muuseumide sotsiaalsele ja kultuurilisele kestlikkusele – muuseumid peavad olema ühiskonnale olulised, see tagab nende ellujäämise ka keerulistes oludes. Kuidas seda saavutada? Lihtne on öelda, et muuseumid peavad tegelema ühiskonnale esmatähtsate teemade ja probleemidega ning olema rahvaga tihedalt seotud. See on õige, aga ka sellest ei piisa.

Muuseumid ja kultuuriline muudatus

Jätkusuutliku maailma kujundamine on ennekõike suuremahuline kultuuriline muudatus.⁷ Ei ole mingisugune uudis, et üksjagu läänelikule kultuurile omaseid norme ja väärtusi on sellised, mis kohe mitte kuidagi ei sobi kestlikku maailma ja on ilmselgelt peamine takistus sellise ühiskonna kujunemisele. Pideva majandusliku kasvu ja uuenemise ootus, iha järjest parema ja külluslikuma elu järele, edukuse ja konkurentsi ülistamine on endiselt meie kultuuri alusväärtused.

Jätkusuutlikuma maailma loomine ei seisne seega suuremas arvus tuulikutes ja võimsamas tuumareaktoris, vaid tegemist on ilmselgelt kultuuriküsimusega. Tehiskeskkond, ja veelgi enam, selle keskkonna üha kiirenev areng, sunnib peale kultuurimuudatuse.

Kuid kultuuri muutmine on raske ja segane ülesanne. Selle kohta võib küll otsida näiteid ajaloost ja organisatsioonikultuuri käsitlevast kirjandusest, aga ega pilt sellest selgemaks lähe. Kultuur kipub olema inertne ja küllaltki raskesti ümbertehtav. Soovitakse säilitada olemasolevaid ideid, väärtusi ja traditsioone. Õnneks ei ole olukord täiesti lootusetu. Lahenduse toob hoopis teistsugune lähenemine kogu probleemipuntrale. Kultuuri ümberkujundamise asemel tuleb hoopiski luua uued tehislikud kultuurid, mis vastaksid soovidele ja vajadustele. Tegemist on otsustavalt teistsuguse kultuurimuutmise ülesande lahendusega. Inimeste muutmine on osutunud paljude maailmaparanduskavade nõrgaks kohaks. Tõepoolest – olemasolevat kultuurist ei taheta lahti lasta. Küll aga ollakse heal meelel nõus osalema uutes ja mängulistes kultuurides, sest need toovad argipäeva uue mõõtme. Tõenäoliselt on kergem luua uut kultuuri, eriti mängulist, kui ümber kujundada olemasolevat. Olemasolevaid kultuure peame ju loomulikeks/looduslikeks ja sellistena antuteks. Aga uue kultuuri sissetoomisega ei muuda me midagi väga olemuslikku. Sellest aspektist on uue tehiskultuuri loomine lihtsam kui olemasoleva kultuuri reformimine. Tehiskultuuride edasine ümberkorraldamine on samuti lihtsam, kuna nad on ju tehislikud, inimese loodud.

Lühidalt on idee järgmine: tehiskultuur saab soovide ja vajaduste järgi juhitavaks ja suunatavaks.

Just muuseumidel on varus võimalus saada kultuurilise muudatuse eestvedajaks. Muuseume usaldatakse, neid peetakse autoriteetseteks institutsioonideks. Muuseumid ei ole enamasti otseselt poliitikaga seotud. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et nad ei ole poliitilised. Ei tohi unustada, et kõik, mis toimub pärandiga, on poliitiline. Muuseumid on avalikkusele ligipääsetavad ja kõik võivad neid külastada. Muuseumid tegelevad uurimistöö ja rahva harimisega, tekitavad inimestes uudishimu ja tahtmise osaleda. Muuseumides toimuv seob loomulikul teel eri- ja teadusalasid, eri vaadete ja kogemustega inimesi.

Teisalt jällegi võib õigus olla ka museoloogil ja jätkusuutlikkuse uurijal Douglas Wortsil, kes kirjutab: „Vaatamata sellele, et neid nimetatakse kultuuriorganisatsioonideks, tuleb tunnistada, et muuseumid ei ole meie pidevalt muutuvas maailmas kultuuriliste muutuste ja kohanemise edendajad.“⁸ Eks selle põhjuseks on väärtused ja normid, mida muuseumid kannavad ja edastavad elamusmajanduse osana. Suuremad hooned, uhkemad ekspositsioonid ja muljetavaldavad külastajaarvud on need, mida peetakse muuseumidele tähtsaks. Hoolimata võimalustest, mis peituvad muuseumides kui kodanikuaktiivsuse keskustes, kalduvad muuseumid vältima poliitilisi küsimusi. Poliitikas osalemist takistab õigustatud mure oma institutsiooni ja töökohtade püsimajäämise pärast. Vastuolude korral võib kaotada toetuse, väheneb külastajate arv, seejärel aga lumepalliefektina rahaline toetus jne.

Igal inimesel ja asutusel, sealhulgas muuseumil, on võimalus muuta maailm natuke paremaks paigaks. Seda suure hooga tehes ei tohiks aga kellelegi liiga teha. Kõigel, ka kõige vähemolulisemal, on tähtsus. Objektid on seotud inimeseks olemise ja inimese olemasoluga. Muuseumid peaksid panema inimesi mõtlema oma elule: mida tarbitakse ja toodetakse, kust pärinevad ressursid, kuhu lähevad jäätmed ning kuidas oma elu mõjutab teisi inimesi ja keskkonda. Võitja ei ole see muuseum, kes koostab kõige suurema eelarvega näituse, vaid see, kes loob inspireeriva keskkonna.

Kokkuvõtteks võib nentida, et muuseum peab kõikides oma ettevõtmistes arvestama mõjuga keskkonnale ning et igati tuleb püüda asjatut keskkonnamõju vähendada. Maailmas, kus pole võimalik elada, pole võimalik ka muuseumi külastada.

1 Martin Müller, Julie Grieshaber, The sustainability star: a model for museums. – ICOM News, 16. I 2023. https://icom.museum/en/news/the-sustainability-star-a-model-for-museums/

2 Mis on roheline muuseum? Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon. https://ekja.ee/et/roheline_muuseum_3/

3 Julie’s Bicycle, Arts Council England, Culture, Climate and Environmental Responsibility. Annual Report 2019–20.. https://juliesbicycle.com/wp-content/uploads/2022/01/ACE-JB-annual-report-2019-20.pdf

4 Michael W. Richardson, How Much Energy Does the Brain Use? brainfacts.org 2019. Marcus E. Raichle, Debra A. Gusnard, Appraising the brain’s energy budget. – Proceedings of the National Academy of the Sciences of the United States of America 2002, 99, 16, lk 10 237–10 239.

5 Eesti Energia veab Eesti energiapööret, Eesti Energia pressiteade 2021.

6 Janine Morley, Kelly Widdicks, Mike Hazas, Digitalisation, energy and data demand: The impact of Internet traffic on overall and peak electricity consumption. – Energy Research & Social Science 2018, 38, 128–137.

https://doi.org/10.1016/j.erss.2018.01.018.

7 Vt nt: Jean-Luis Martin, Virginie Maris, Daniel S. Simberloff, The need to respect nature and its limits challenges society and conservation science. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2016, 113, lk 6105–6112. https://doi.org/10.1073/pnas.1525003113.

8 Douglas Worts, How Can Museums Contribute to Solving the Climate Change Crisis? – Reflecting on the Royal Ontario Museum’s Initiative. – Coalition of Museums for Climate Justice 7. XII 2020.

How Can Museums Contribute to Solving the Climate Change Crisis? – Reflecting on the Royal Ontario Museum’s Initiative