Nietzsche kaleidoskoop ehk Suure vaatevinkli võimalikkusest filosoofias

JÜRI LIPPING

Olemata mingilgi moel Nietzsche ekspert, soovin ma järgnevalt ometi esitada ühe spekulatiivse tõlgenduse Nietzsche meetodi kohta. Selle meetodi teadvustamine võimaldab mu meelest valgust heita Nietzsche filosoofiale tervikuna (pakkudes selle lugemiseks teatava võtme) ning vahest vastata ka küsimusele: milles seisneb Nietzsche mõtlemise suurus? Sest „Nietzsche-sündmus“ märgib tõepoolest ainulaadset hetke lääne filosoofias – hetke, mil viimane seatakse esmakordselt säärase senikuulmatu trotsiga vastamisi millegi üdini võõraga, „täiesti teisega“, mis samas on tema vahest sisim tuum, allasurutud olemus, mitteteadvus koguni – millegagi, mida võib nimetada eluks eneseks. Kui noor Marx sõnastas oma kuulsa etteheite filosoofidele, et nood on maailma ainult mitmeti interpreteerinud (aga asi seisab ju selles, et teda muuta), oli Nietzsche alles sülelaps (ta sündis 15. oktoobil 1844). Ometi saab temast saatuse tahtel see mõistetegelane – „Saatus tahab, et just mina saaksin esimeseks korralikuks inimeseks, et just mina tunneksin end vastusena aastatuhandete pettusele…” (EH, 137) –, kelle kaudu hakkab hoopis maailm või täpsemalt elu ise oma maskide, märkide, mõistatuste ja metafooride ülekülluses tõlgendama filosoofiat – ning muudab teda seeläbi tundmatuseni.

Paljud kommentaatorid on Nietzsche puhul täheldanud tema seisu­kohtade mitmepalgelist ja vasturääkivat iseloomu. Karl Jaspers väitis ühena esimestest, et on võimatu kõnelda mingist Nietzsche õpetusest, sest Nietzsche on rääkinud vastu kõigele, mida ta on öelnud. Või nagu lisab Giorgio Colli, Nietzsche teoste esimese täieliku väljaande kaasautor, nimetades võltsijaks igaüht, kes tõlgendab Nietzschet tema tsitaatide kaudu: „Nietzsche on öelnud kõike ja ka kõigele vastupidist.“ Tundub vägisi, et Nietzsche kohta pole võimalik esitada ühtegi arvamust või argumenti, paljastamata kohemaid iga öeldud lausega seda maailma (seda mõttepilti), mille kütkes ollakse (vrd Wittgenstein: „Pilt hoidis meid vangis. Ja me ei saanud vabaks, sest see pilt oli kätketud meie keelde ja keel näis seda meile vaid halastamatult kordavat.“).

Minu järgneva arutluse lähtepunktiks ongi äratundmine, et „vasturääkivus“ on Nietzsche filosoofia olemuslik tunnusjoon, tema mõtlemise leitmotiiv või signatuur. Nietzsche eitab kõike, kuid ühtlasi ka jaatab kõike lausa metoodilise järjekindlusega. Sel moel järgib ta oma dionüüsilist natuuri, „mis eitust jaatusest lahutada ei oska“ (EH, 138), mille taustaks on üldisem arusaam olemise antiteetilisest iseloomust. Eitus ja jaatus on Nietzsche puhul suisa paradigmaatiline mõistepaar; sisu kõrvale jättes on nad justkui formaalsed operaatorid, oluline on nende dünaamiline vaheldumine, aktiivsete ja reaktiivsete jõudude paradoksaalne, ühitamatu kokkulangevus: „Ma räägin vastu, nagu iial varem vastu ei ole räägitud, ja olen ometi eituse­aimu vastand“ (EH, 137).

Nietzsche kriitika õhtumaise dualistliku mõttemalli aadressil on üldteada: „Metafüüsikute põhjapanevaks usuks on usk väärtuste vastandlikkusesse“ (die Gegensätze der Werte) (SHK, 11). Senised filosoofid on arvanud – ning see kinnis­idee või eelarvamus moodustabki nende tunnusjoone –, et kahe vasturääkiva asja vahel puudub igasugune läbikäimine. Tõde ja vale, hea ja kuri, ilus ja inetu, keha ja vaim, loodus ja kultuur on vaid mõned näited asümmeetrilistest väärtustest, mille puhul on metafüüsika alati eeldanud, justkui oleksid need rangelt lahutatud, erineva algupäraga vastandlikud ja vasturääkivad entiteedid. Nietzsche seevastu esitab hüpoteesi, et võib-olla vastandeid üldse ei eksisteerigi ning et see, mis moodustab kõigi heade ja austatud asjade väärtuse, on tegelikult asjaolu, et „nad on salakavalalt sarnased, põimunud, sõlmunud, võib-olla isegi olemuslikult ühetaolised nonde halbade, näiliselt vastandlike asjadega“ (SHK, 12).

Milline on siis Nietzsche enda hoiak väärtuste vastandlikkuse suhtes, milline on tema viis käidelda binaarseid opositsioone, mis moodustavad filosoofilise mõtlemise sõrestiku? Jättes kõrvale tema n-ö positiivse (küll teostamata jäänud) „kõigi väärtuste ümbervääristamise“ (die Umwertung aller Werte) programmi või ürituse, saab ometigi välja tuua Nietzsche mõtlemise spetsiifilise käigu, mida võiks laias laastus pidada tema filosoofiliseks meetodiks. Väidangi, et Nietzsche panus lääne filosoofiasse seisneb vastandite pööratavuse avastamises ja selle rakendamises kontseptuaalsele mõtlemisele. Ümberpööramine (Umstellung) on nõnda ümbervääristamise (Umwertung) eeldustingimus või õieti selle modus operandi – võte, mille vahendusel taotleda n-ö suurt perspektiivi. Mida see tähendab?

Nietzsche pruugib adjektiivi „suur“ (gross) päris sageli – mõnikord selle sõna tavalises tähenduses, mõnikord aga üsna spetsiifilises, koguni tehnilises tähenduses. Neil juhtudel näib tema kavatsus olevat vabastada nõnda markeeritud mõiste tema üldlevinud, traditsioonilisest tähendusest ja moodustada oma mõiste: kooskõlas eesmärgiga tühistada metafüüsika igavesed vastandused, on Nietzsche „suurtel“ mõistetel see omapära, et nad hõlmavad endas ka oma (näilist) vastandit ning selmet seeläbi nõrgeneda või hävineda nad hoopis intensiivistuvad, muutuvad tugevamaks, rikkamaks, sügavamaks, ammutavad sealt lisajõudu.

Sellised on näiteks: suur mõistus (s.o keha, mille suhtes vaim ehk puhas mõistus on pelgalt „väike töö- ja mänguriist“), suur sallivus (mis sallib sallimatust ennast ja isegi kasvab seeläbi), suur armastus (näiteks Zarathustra armastus inimkonna vastu, mis ületab isegi andestust ja kaastunnet, millega kaasneb oma kaasaegsete põlgamine), suur tõsidus (mis saavutatakse paroodiaga kõige seni tõsiseks peetu suhtes ning mis asendab tõsiduse vaimu rõõmsa teadusega), suur otsus (säärane, mis otsustab otsustus­kriteeriumide eneste üle), suur poliitika (mis vajab vaenlasi rohkemgi veel kui sõpru), suur stiil, suur elu – ning ka suur tervis kui nende „suurte mõistete“ kontseptuaalne kontsentraat.

Suurt tervist esitab Nietzsche teatavasti oma Zarathustra kui filosoofilise tüübi füsioloogilise eeldusena. Enamgi, see osutub „vabade vaimude“, ehk lausa tuleviku filosoofide hädavajalikuks eeltingimuseks. Suur tervis ei ole püsiv seisund, mille saaks lõplikult omandada. Suur tervis tähendab eeskätt võimet terveneda – see on vaibumatu tervise püüdlemine ja haiguse ületamine, niisiis muutlik, riskantne ja lõpetamata protsess, mis mitte ainult olemas on, vaid „mida pidevalt juurde võidetakse ja juurde võitma peab, sest et seda ikka ja jälle ära antakse, ära andma peab“ (vt EH, 103).

Ning siin jõuangi ma Nietzsche metodoloogilise võtteni. Kuna sõna „meetod“ ei tähenda algselt muud kui millegi järel või kannul käimist (kr meta + hodos: rada, rännak, teekond), siis on üksnes loomulik, et vastava tõekspidamise sõnastab Nietzsche alles oma vaimse (küll mitte veel maise) teekonna päris lõpus, tagasivaatavas eneseanalüüsis „Ecce homo“ (1888). Sest tõepoolest, rohkelt haigestumisi ja tervenemisi läbi elanud, neist läbi käinud Nietzsche teeb sellest „läbikäimisest“ oma kõige tähtsama vahendi teadmise hankimisel, tsiteerin (peatükist „Miks ma nii elutark olen“): „Suunduda tõbise-optikast tervemate mõistete ja väärtuste poole ning ümberpöördult – täiusliku ja eneseteadva elurikkuse seest taas dekadentsiinstinkti varjatud tööd jälgida – see oli minu kauakestev treening, minu tegelik kogemus, ja kui üldse milleski, siis just selles sain ma meistriks. Nüüd on see mul käes, mul on kätt, et perspektiive ümber pöörata: esmane põhjus, miks ehk vaid minul üksinda ‘väärtuste ümbervääristamine’ võib korda minna.“ (EH, 15.)

Ich habe es jetzt in der Hand, ich habe die Hand dafür, Perspektiven umzustellen … Nüüd on see mul käes, mul on kätt, et perspektiive ümber pöörata … Ma mõistan seda fraasi Nietzsche filosoofilise sättumuse väljendusena, tema tunnetusteoreetilise alusprintsiibi sedastusena. Seda perspektiivide ümberpööramise (psühholoogilist) vilumust olen ma Nietzsche puhul nimetanud tema kaleidoskoopiliseks eripäraks: säärane seade võimaldab Nietzschel tunnetada elu vaatepunktilist loomust. Kaleidoskoop kui vahend ei esine siin sugugi juhuslikult. See „filosoofiline lelu“ (mille leiutas „ratsionaalse meelelahutuse otstarbeks“ šoti teadlane David Brewster aastal 1817) oli näiteks Nietzsche vanema kaasaegse, prantsuse poeedi Charles Baudelaire’i jaoks modernsuse enese kehastus, „elu paljususe ja kõigi selle elementide väreleva elegantsi“ kineetilise kogemuse mudel. Kaleidoskoop kui ühe kujutise äkiline (võiks isegi öelda katastroofiline) kokkuvarisemine teiseks, mitte voolav pidevus ega elementide perioodiline muundus, vaid järsk katkestus, ootamatu äratundmine, uus kujund vana kujundi rusudel – uudsete seoste loov nägemine, nende aktiivne kehtestamine varasema korrastiku varemetel. Olla „teadvusega õnnistatud kaleidoskoop“, afektiivse paljususe kehastus – säärane oli baudelaire’iliku dändi, selle „universaalse elu armastaja“ eesmärk.

Kaleidoskoop niisiis kui ühtse subjektiivsuse killustamise ja iha laialipuistamise mehhanism, lõpmatute mustrite generaator, mis toodab üha uusi nihestunud, kaootilisi ja muutlikke kujundeid, nn konstellatsioone. Mis on konstelleerimise mõte? Reaalsus ei ole harmooniline tervik, ta on mitteidentne (lahknev, lünklik, labiilne), mistõttu identsuse vaatepunktist ilmneb ta vastu­rääkivana. Metafüüsika on seda vasturääkivust eitanud või eiranud, käsitades seda mõtlemise puudusena. Filosoofia on alati pretendeerinud tegelikkuse täiesti adekvaatsele mõistmisele; ta on postuleerinud mõtlemise ja olemise, ratsionaalsuse ja reaalsuse, subjekti ja substantsi, mõiste ja objekti, sõna ja asja ühtsust, nende vastavust teineteisele. Loogilise mõtlemise ideaaliks on süstemaatika – meie arvamuste, uskumuse ja teadmiste süsteemne, terviklik esitus, kus igal asjal (objektil, nähtusel, sündmusel) on oma loomupärane koht ja otstarve.

Konstellatsioonid aga vastanduvad süsteemidele; nende eesmärk ei ole teoreetilise sünteesi arendamine, vaid vasturääkiva reaalsuse dešifreerimine, foucault’likult öeldes „mittemõeldu mõtte sees“ esiletoomine. Konstellatsioone moodustatakse eesmärgiga muuta asjade olemuslikult vasturääkiv iseloom nähtavaks. Neid iseloomustab seega pigem mitteadekvaatsus, mitte­identsus, heterogeensus. Konstelleerimine kui spetsiifiline tunnetusteoreetiline praktika on viis rühmitada mingit nähtuste kogumit, mille elemendid ilmnevad küll lähestikku, kuid mille vahel puudub olemuslik seos, niisiis omistamata nende kooslusele mingit positiivset tähendust, mõistuspärast alust. On väär eeldada identsust („ettemääratud harmooniat“) tunnetava subjekti (res cogitans) ja tunnetatava substantsi (res extensa) vahel (selle identsuse garantiiks on traditsiooniliselt olnud jumal). See garantii langeb nüüd „jumala surmaga“ ära. Nagu ütleb Theodor Adorno, kes 1931. aasta loengus „Filosoofia aktuaalsus“ määratleb filosoofia ülesandena just „muutlike konstellatsioonide“ konstrueerimist: tänapäeval tuleb püüda mõista maailma mõistetamatust, tuleb katsuda ilmutada seda (mitteidentset), mis samasusmõtlemise pilgule nähtamatuks jääb.

Ma ei hakka seda ilmutamise mehhanismi siin vaatlema (mu arvates oleks seda mõttekas arendada just Adorno negatiivse dialektika ja Walter Benjamini paigalseisus dialektika baasil). Esitan hoopis eelnevale jutule lühidalt kolm-neli järelmõtet.

Esiteks, mis vahe on Hegeli dialektikal ja Nietzsche kaleidoskoopial, esimese spekulatiivsetel väidetel ja teise konstellatiivsetel kujunditel, Aufhebung’il ehk vastandite lepitaval ülendamisel ja Umstellung’il ehk perspektiivide lunastaval pööramisel? Hegeli dialektika neutraliseerib vasturääkivusi eituse eituse kaudu, spekulatiivsete väidetega nagu „olemine on eimiski“, „vaim on luu“, „vabadus on paratamatus“, „kvantiteet on kvaliteet“ jne. Nietzsche „kaleidoskoopia“ seevastu on jaatuse jaatus, topeltjaatus, kahe perspektiivi üheaegne omaksvõtt, parallaksinihe, millega kaasneb „maailma seirav topeltpilk (Doppelblick), mis on omane igale suurele teadmisele“ (EH, 93). Kuid vaatepunktide samaaegsus ei tähenda nende samastamist. Samastamise operaatorit väljendab sõna ON: x on y, S on p. Nietzsche operaator on aga parataktiline JA: ma olen elus ja surnud, olen mees ja naine, terve ja haige, looja ja hävitaja, x ja ühtlasi selle vastand … Ehk veel kord Nietzschet tsiteerides: „See kogemuste topeltrida, see juurdepääs näiliselt eraldatud maailmadele kordab end täpipealt minu natuuris – ma olen topeldatud, kaksik (Doppelgänger), mul on veel „teinegi“ nägu peale esimese. Ja ehk veel kolmaski …” (EH, 17-18).

Teiseks, ülaltoodu võimaldab meil veidi täpsemalt sisustada Nietzsche kuulsat elujaatust, mis säärasel deklaratiivsel tasandil võib muidu jääda kaunis üldsõnaliseks. Kui möönda, et Nietzsche põhjapanevaks projektiks on anda elule jaatus, ning kui käsitada seda projekti nihilismi ületamise sünonüümina, siis mida see tähendab? Selleks, et elu jaatada, tuleb elu mõista, see tähendab, tuleb suuta haarata elu mitmepalgelist olemust, selle värelevat graatsiat, tuleb tunnetada elu vaatepunktilist, vastalist ja vastakat iseloomu, tuleb anda „jah-sõna vastuoludele ja sõjale“ (EH, 74). Selle kõrgeima, tingimusteta jaatuse kandjateks osutuvadki Nietzsche suured mõisted, tema suur kontseptuaalsus: ei jaatata pelgalt mingit konkreetset mõistet (nähtust, sündmust, tegu), vaid ka selle vastandit. Suur JA jaatab väikest ja’d ehk seda vastanduvat sidesõna (disjunktiivset konjunktsiooni), mis toob kokku ja hoiab lahus vastandid, millega mõtlemine opereerib (jällegi: elu ja surm, keha ja vaim, tõde ja vale, tervis ja haigus, mees ja naine jne). Selle elujaatuse võrdkujuks on suur keskpäev – identiteedikao ja eneselõhenemise tund, mil „ühest saab kaks“, nagu Nietzsche ütleb (da wurde Eins zu Zwei). Kuid eluga üheks saamise hind on dionüüsiline lõhkirebitus, enesetühistus, surm koguni: selleks et Zarathustrat mõista, peab „seisma ühe jalaga teispool elu…“ (EH, 19) – „ma tunnen mõlemaid, ma olen mõlemad“ (EH, 13).

Kolmandaks, pööratavuse idee seab õigesse valgusesse ka Nietzsche „perspektivismi“. Nietzschet seostatakse liiga varmalt relativistliku, anything goes hoiakuga, arusaamaga, et tõde ei ole, on vaid mitmetised tõlgendused, et kõik on suhteline, igaühel on erinev käsitus asjadest ja oma vaatepunkt elule – ühesõnaga, miski ei loe, kõik on lubatud, sest kõik on fiktsioon, illusioon, silmapete, tähtsusetu ja tähendusetu eksistents! Postmodernne Nietzsche-karikatuur. Minu arvates on see täiesti ekslik: perspektivism (oma parallaktilises aspektis) ei tähenda valimatut relativismi, puhta paljususe ülistamist, irratsionaalsuse ja amoraalsuse triumfi, vaid hoopis kahe ühismõõdutu vaatepunkti kokkutoomise kaudu olemise ja mõtlemise, substantsi ja subjekti, reaalsuse ja ratsionaalsuse mitteidentsuse tunnistamist. Nietzsche rõhutab alatasa, kui oluline on tunnetava subjekti jaoks olla võimeline muutma oma vaatepunkte, ning mida osavam selles „gümnastikas“ ollakse, seda täielikum saab olema ka meie teadmine, meie kujutlus objektist.

Selle kõige tulemusel võtab mõtleja maailmas ilmneva vasturääkivuse hoopis enese kanda (ta mõistab, et asjade vasturääkivus tuleb n-ö lunastada omaenese isikus). Vasturääkivuse seadus kui inimliku terve mõistuse ja õige mõtlemise mõõdupuu teiseneb imperatiiviks: ole vasturääkiv! Vasturääkivus ei ole mõtlemise vajak, välistus, mis sätestab mõistuse legitiimse tarvituse lõpliku piiri; selle mitmesugused ilmingud (paradoks, antinoomia, apooria) on hoopis filosoofiline ajend, tõuge või väljakutse, mis sunnib mõtlemisele ja hoiab mõtteprotsessi käigus.

Inimese vastuokslikkus, tema plastiline vägi väljendubki ses kunstis või oskuses, millega ta mõistete pööratavust valdab – ses käe osavuses või nüansimeeles, millega ta oma kaleidoskoopi (oma eluvaadet) keerab, ning mis võimaldab tal „näha oma pilku ennast“ justkui ümbernurga. Nõnda esile kutsutav perspektiivinihe – just nihe ise, see üle-minek, vahe-pealsus, seal-poolsus, vastas-seis, läbi-lõige, lahku-löök, pöörde-punkt (Wendepunkt) – moodustab varjatud intersubjektiivsuse üksikindiviidi enese tuumas. Sestap ülistab Nietzsche indiviide, kes suudavad endas kätkeda ja mängitada erilaadseid, vastukäivaid, konfliktseid tunge; kes on justkui vastandite üleküllusest katkemiseni pingule tõmmatud vibu. Ta tervitab Zarathustra vastuvõtlikkust vastuoludele ning kirjutab tema (aga ühtlasi ka enese) kohta: „Ta räägib vastu iga oma sõnaga, see jaatavaim kõigi vaimude seas; temas on kõik vastandid uueks ühtsuseks seotud“ (EH, 110-111).

Nagu arvata võib, implitseerib see tunnetusteoreetiline hoiak ka teatava väärtuskategooria, kõlbelise ideaali – sellesama vastuvõtlikkuse vastu­oludele. Nietzsche eetiline minapilt on seega kenasti kokkuvõetav Walt Whitmani tõdemusega: „Räägin ma endale vastu? / Olgu nii – ma räägin endale vastu, / (olen avar ja paljused on mu sees.)“ Või Nietzsche ise: „Minu tarkus on see, kuidas olla palju ja paljupaikne, et saada üheks – et ühe juurde välja jõuda“ (EH, 84).

Ning kas see vasturääkivuste kätkemine, see perspektiivide ümberlülitamise kunst ei iseloomusta lõppude lõpuks ka Nietzsche kuulsat aforistlikku stiili? Aforismid on justkui purustatud identsusmõtlemise klaasikillud, mõttekatked või pusletükid, mis võimaldavad igaühel kokku panna, fabritseerida oma personaalse Nietzsche. Nagu öeldud, saab tema tekstidest leida argumente mis tahes mõttevoolu kinnituseks, analüütilisest filosoofiast vulgaarsotsioloogiani. Kuid keda või mida säärane Nietzsche pilt – Nietzsche (kõver)peegeldus meie elutunnetuses ja ilmavaates – meile õieti näitab või näitamata jätab? Kas pole Nietzsche justkui filosoofia igavene Rorschachi test, tindilärakas metafüüsika revääril, milles terenduvad – lisaks lääne mõtlemise ühele äärmisele, ühtaegu nii sees­pidisele kui väljaspoolsele võimalikkusele – uurijate-tõlgendajate endi foobiad ja fantaasiad, ihad ja instinktid, kujutlused, kiusatused ja kalduvused, veendumused ja vimmad?

Kirjandus

Friedrich Nietzsche, Ecce homo. Tlk Jaan Undusk, Vagabund, 1996, EH.

Friedrich Nietzsche, Sealpool head ja kurja. Tlk Jaanus Sooväli, Ilmamaa, 2017, SHK.

Walt Whitman, Laul iseendast. Tlk Boris Kabur, rmt-s „Rohulehed“, Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 63.

Ettekanne Eesti filosoofia XV aastakonverentsil Tallinnas, 30. – 31. augustil 2019.