Obiugrilaste ja samojeedide olematud sõjad

Olid sõjad, mis küll toimusid, aga kus ametlikult ohvreid eriti ei olnud, ja teised, mis toimusid vaid paberil, ent see-eest oli seal süüdlasi sadade kaupa.

ART LEETE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lääne-Siberi põhjaosa põlisrahvaid käsitleti ajalooallikates kuni XVIII sajandini väga sõjakatena. Agressiivse kuvandi kujunemise põhjustas vastupanu, mida samojeedid ja obiugrilased Vene kolonisaatoritele osutasid. Eriti ajas kroonikutel harja turri see, et XVI sajandini käisid mansid vene linnades maksu kogumas, aga et venelased ei tahtnud seda maksu vabatahtlikult anda, siis põletasid mansid need linnad maha, põhjustades tsiviilelanikkonnale rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid kannatusi. Seejuures olid mansid sel ajal tsaari paberite järgi juba Venemaa alamad (millest Siberi omad küll ise midagi ei teadnud). Hiljem esinesid handid, mansid ja neenetsid ajalookäsitlustes ja etnograafilistes ülevaadetes pidevalt vaiksete ja rahulikena. Erandiks oli palju vastukaja leidnud Vauli Nenjangi ülestõus neenetsi tundras XIX sajandi keskpaiku. Samal ajal toimunud hõimudevahelised sõjad mingit tähelepanu koloniaalvõimude poolt ei pälvinud. Pärast Venemaal kommunistliku režiimi kehtestamist muutusid handid, mansid ja neenetsid taas sõjahimulisteks ning korraldasid võimuvastaseid rahutusi paarkümmend aastat. Avalikult ei räägitud sellest kaua, peaaegu kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Osast ülestõusudest ei kõnelda aga seetõttu, et nende toimumise kohta puudub igasugune aim, sest need sündmused toimusid ainult eeluurimisvanglas ja kohtusaalis. Ühel või teisel moel on niisugused ülestõusud mittesündmused. Olematute ajalooliste episoodide kohta on teadlastel ka asjakohane teooria.

Mittesündmuste ajalugu

Ameerika antropoloogia klassik Mar­shall Sahlins alustab oma raamatut „Saared ajaloos“ sõnadega: „Ajalugu on kultuuriliselt korrastatud asjade tähenduslike skeemide järgi.“ Eri kultuurides on ka ajaloolisuse kujunemisstiil ja väljenduslaad erinev. Mõne skeemi sobimatu sündmuse mõjul võib aga kultuur „strukturaalselt teiseneda“, end ümber hinnata.1

Põlisrahvaste arusaam ajaloost pole tavaliselt ametlikes dokumentides jälgitav ning jääb välja ka ajalooraamatutest. Teise Ameerika antropoloogi Raymond Fogelsoni2 väitel on põlisrahvaste ajalootaju raamatutega harjunud inimeste meelest kummaline. Põlisrahvaste püsimisele aitavad kaasa tugev ajalooline mälu ning omaenda selge eristamine domineerivatest rahvastest. Fogelsoni järgi sõltub minevikusündmuste tõlgendamine „väärtustest, tähendustest, sümbolitest, maailmavaadetest, ühiskonna ülesehituse põhimõtetest ja teistest muutujatest“. Nii ajaloolised kui ka müütilised sündmused on põlisrahvastele tõelised. Sahlins väidab, et põlisrahvaste arusaamise järgi annab just kosmoloogia algse tõuke kultuuriliste kategooriate liikumisele ja sündmuste tekkele.

Sahlins leiab, et mõni (suur ajalooline) sündmus võib põlisrahva meelest olla mittesündmus. Samal ajal kui koloniaalvõimu ja põlisrahva kokkupõrkel on jõuvahekorrad märkimisväärselt erinevad, võib võitja isegi mitte märgata, et midagi toimus. Lisaks saavad ka väljamõeldud sündmused olla vahel väga tõsiasjaliste tagajärgedega. Fogelson peab valusate kogemuste unustamise või eiramise tagajärjeks seda, et nendega seotud sündmused jäävad kogukondlikus tajus ebatõelisteks. Vene antropoloog Sergei Kan lisab, et liialdatult tajutud sündmused võivad mälestustes muutuda olematuteks mittesündmusteks.3

1930. aastatel toimus Lääne-Siberis põliselanike ülestõuse, mis olid suured sõjad handi, neenetsi, nganassaani või eenetsi perspektiivist lähtudes. Samal ajal võistlesid mõned ülestõusud, mis mõeldi välja julgeolekuametnike kabinetivaikuses, kaalukuselt nendega, kus peeti verist võitlust. Vaatame, kuidas see siis käis.

Kui põlisrahvas sõdis

Aastatel 1931–1934 toimus Lääne-Siberis hantide ja metsaneenetsite ülestõus, mis on põliselanike seas tuntud kui Kazõmi sõda. Nõukogude kolonisaatorite ja põliselanike vastasseis muutus vägivaldseks, kui handid ja metsaneenetsid ründasid 1931. aasta detsembris Kazõmi vastavatud internaatkooli ja viisid oma lapsed tagasi koju, metsalaagritesse. Põliselanike agressiivsus ei olnud kuigi üllatuslik, sest lapsed olid kooli kogutud väevõimuga. Kes ei soovinud lapsi ära anda, neid ähvardati vägivalla ja püügivahendite rekvireerimisega.

Operatiivgrupp, mis viis läbi karistusoperatsiooni Kazõmi piirkonnas 1934. aastal.

Dmitri Jakin / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Järgneva aasta vältel jätkus vastuhakk põlisrahvastele tavapärastel viisidel – nõukogude asulatest ja ametnikest hoiti võimalikult kaugele ja nendega kokkupuuteid välditi. Siiski õnnestus julgeolekutöötajatel sellel suhtelise rahu perioodil mõned šamaanid kinni võtta ja vanglasse saata. Muud põhjust selleks olla ei saanud, kui vale arusaam maailma ülesehitusest, seega oli probleem mütoloogiate kokkupõrkes.

1933. aasta kevadel muutus olukord aga veelgi pinevamaks. Punased otsustasid alustada kalaressursside ekspluateerimist hantide ja metsaneenetsite kõige pühamal Jumala järvel (kaartidel neenetsikeelne Num To, kasutusel ka samatähenduslik handikeelne Torum Lor). Põliselanike meelest oli see ennekuulmatu. Jumala järvel oli kalapüük keelatud. Kohale saabunud kaluriartellil ei lastud tööd alustada. Kazõmi kultuuribaasist, rajoonikeskusest Berjozovost, rahvusringkonna keskusest Ostjako-Vogulskist (praegu Hantõ-Mansiisk) ja isegi oblastikeskusest Sverdlovskist (praegu Jekaterinburg) saadeti metsatundrasse täitevvõimu, partei- ja julgeolekuametnikke, et veenda kohalikke kalapüügi möödapääsmatuses. Kõik oli asjata, põliselanikud ei andnud järele ning kalapüük ei käivitunud.

Sama aasta detsembris saadeti Num To äärde järjekordne „agitbrigaad“. Üks selle grupi liikmetest, Uurali oblasti parteikomitee esindaja Polina Šneider läks järve keskel olevale pühale saarele (kuhu hantide ja metsaneenetsite arusaamade järgi ei tohtinud astuda ühegi naise jalg) ning tulistas sealseid jumalakujusid tõestamaks, et põliselanike usk mitteinimlikesse olenditesse on väär. Parastas veel: „Tumedad inimesed, mida ka teate?!“ Kosmoloogilise tabu rikkumine andis tõuke hantide ja metsaneenetsite karmile reaktsioonile.

Seepeale põliselanikud vangistasid nende juurde saadetud grupi liikmed. Šamaanid viisid läbi loitsimistaia ning said jumalatelt sõnumi, et venelased tuleb ohverdada. Seda handid ja metsaneenetsid ka tegid. Nad vedasid viis vangi võetud venelast künka otsa, sidusid põhjapõdralasso neile kaela ümber ja kägistasid kõik surnuks.

Kui rajoonikeskuses Berjozovos sellest teada saadi, saadeti operatiivgrupp põliselanikke karistama. Handid ja metsaneenetsid kõnelevad sadadest hukkunutest. Neid vägistati, lasti maha, pommitati lennukitelt, visati granaatidega, peksti ogaliste lehisepuust nuiadega, uputati jääauku, lasti lihtsalt ära külmuda või jäeti metsatundrasse surema ilma toiduvarude, jahipidamis-, kalapüügi- ja transpordivahenditeta. Samal ajal ei kajasta ajalooarhiivide materjalid ühtegi julgeolekuvõitlejate operatsiooni käigus sooritatud vägivallategu. Nõukogude soldatid olid ametlikult humaansed, nad ei teinud hantidele ega metsaneenetsitele midagi halba. Isegi vangistatutest ei hukatud kedagi. Inimesed mäletavad, et vangist eluga pääsenuid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda (ametlikult arreteeriti 88 põliselanikku). Ent dokumendid vormistati nii, et justkui ei võetud ühtegi elu.

Lisaks Kazõmi sõjale hakkasid Uurali põhjarahvad 1930.–1940. aastatel Nõukogude võimule vastu ka Jamali poolsaarel, Põhja-Uuralites [mõlemaid ülestõuse nimetati mandalada’deks (neenetsi keeles ’kogunemine’)] ja Taimõri poolsaarel. Kurioossel moel oli üks nendest sõdadest isegi edukas. 1932. aasta Taimõri ülestõus lõppes poolte kokkuleppel, kui Nõukogude võimu esindajad lubasid piirkonnas kolhooside organiseerimise peatada (vastavad nõudmised olid ülestõusnud võimuorganitele saatnud telegraafi teel; Taimõri omad läkitasid telegrammi abipalvega isegi Rahvaste Liitu, kutsudes tsiviliseeritud maailma sekkuma põlisrahvaste vastasesse vägivalda Taimõri poolsaarel). Teise maailmasõjani kolhoose Taimõril tõesti ka ei asutatud.

Õhust võetud ülestõusud

Ent põliselanike tollaste mässude ametlik nimekiri on veelgi pikem. Nagu mainitud, toimus neenetsi tundras 1930.–1940. aastatel mitu mandalada ülestõusu. Üks nendest, 1943. aastal Jamali poolsaarel aset leidnu, oli aga julgeolekuametnike poolt fabritseeritud.

Riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi (NKGB) Jamali rajooni osakonna esimees Andrei Medvedjev otsustas provotseerida poolsaare põhjaosa põhjapõdranomaadide seas ülestõusu. „Paks militsionäär“ (see oli neenetsite poolt Medvedjevile antud hüüdnimi) püüdis ülestõusu esile kutsuda korduvalt. Juba 1942. aastal lasi ta vangi saata kaheksa põhjapõdrarikast neenetsit. 1943. aasta kevadel süüdistas ta neenetseid soola varastamises moonavoorist, lootes, et põliselanike närv ei pea vastu ja nad hakkavad mässama. Aga ei midagi. Sama aasta sügisel lasi Medvedjev oma neenetsi käsilasel levitada tundras kuuldusi piinamisest, mis neid tabab kolhoosi töönormide täitmata jätmisel (et neenetsid puuakse jalgupidi üles, valatakse bensiiniga üle ja pannakse põlema) ning õhutada põliselanikke mandalada’t korraldama. Aga ikka veel ei juhtunud midagi, põhjapõdrakasvatajad ei jäänud seda juttu uskuma. Rahu püsimisele aitas kaasa šamaan, kes pöördus loitsides jumalate poole, kes käskisid mandalada’st hoiduda.

Nüüd ei jäänud Medvedjevil muud üle, kui sõita operatiivgrupiga tundrasse ja tulistada neenetsite püstkodasid. Neenetsid arvasid nüüd, et nalja pole, võtsid kolhoosist oma põhjapõdrad tagasi ja rändasid Jamali kaugematesse nurkadesse. Tšekistid meelitasid nomaadid kohtumisele ja korraldasid veresauna, hukates põliselanikke püstkodade kaupa. Verised püstkojad pooleteistsaja surnuga seisid tundras kaks aastat, alles siis julgesid neenetsid omasid matma hakata. „Kontrrevolutsioonilises ülestõusus“ osalemise või sellele kaasatundmise eest vangistati 51 põliselanikku, kellest kümnel õnnestus ka kohtuistungini elada. Kohtus tunnistati seitse neenetsit süütuks, kolmele määrati lühikesed vanglakaristused. Elanikkonna edasine represseerimine ülestõusu eest toimus tavalise stsenaariumi järgi. Rahvalt eksproprieeriti kõik ellujäämiseks vajalik ning inimesed jäeti tundrasse surema. Nälg oli kohutav ja keegi ei tea, kui palju rahvast hukka sai.

Veel puhtam näide ülestõusude simuleerimisest ilmneb aga 1930. aastate teisel poolel väidetavalt Obi alamjooksu lisajõgedel toimunud mässude seeria puhul. Vene etnoloog Jelena Perevalova4 esitab andmed selle kohta, et pärast Kazõmi sõda aastatel 1935–1938 mõtlesid NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) ohvitserid välja mitu suurt handi ja mansi ülestõusu Põhja-Sosva, Ljapini, Voikari ja Sõnja jõel. Vähemalt 200 põlisrahvaste esindajat arreteeriti ja hukati, kuigi need inimesed ei olnud seotud ühegi ülestõusuga. Dokumentide vormistamisel võeti snitti Kazõmi sündmustest ning ülestõusude juhtideks joonistati kohalikud šamaanid (Kazõmi sõja järel vangistatutest üle poole liigitati süüdistuskokkuvõttes šamaanideks).

NKVD käsitluses arenesid need sündmused „varjatud terroristlikest aktidest“ ja „tähelepandamatust kahjurlikust tegevusest“ „rahvavaenlaste kontrrevolutsioonilisteks esinemisteks“, kujunedes lõpuks „hiiglaslikuks kontrrevolutsiooniliseks väljaastumiseks“, mille eesmärgiks oli kukutada Nõukogude võim relvastatud vastuhaku teel. Dokumente jälgides selgub, et need tegelikkuses mittetoimunud mässud ületasid Kazõmi sõja märkimisväärsuse nii haarde, vangistatute kui ka hukatute hulga osas. Ilmneb, et ühiskondlike ja poliitiliste vapustuste korraldamiseks oli vaja ainult natuke paberit määrida.

Tõeluse ja olematuse vahel

1930.–1940. aastate põliselanike rahutuste ülevaadet kokku võttes nentigem, et olid sõjad, mis küll toimusid, aga kus ametlikult ohvreid eriti ei olnud, ja teised, mis toimusid vaid paberil, ent see-eest oli seal süüdlasi sadade kaupa. Ametliku arusaama järgi olid need aga kõik olematud, ehkki igaüks eri moel.

Põliselanikele oli Kazõmi sõda nende ajaloo suursündmus, aga nõukogude omadele paistis see pigem mittesündmusena. Juba mu esimesel Siberi retkel Nõukogude aja lõpus hakkasid põliselanikud ise kõnelema „handi sõjast venelaste vastu“. Olin üllatunud välitööpartnerite valmisolekust rääkida Kazõmi sõjast omal algatusel. Põlisrahva lood olid nüansirikkad isegi aastakümneid pärast neid sündmusi.

Kazõmi mässu nimetavad põliselanikud sõjaks, lähtudes oma kosmoloogiast ja maailmapildist. Ja kui vaadata ka demograafilises plaanis – hukkus kuni veerand Kazõmi piirkonna põlisrahvast –, siis pole selles määratluses midagi imelikku. Berjozovo rajooni 1934. aasta aruandes mainitakse seda aga vaid möödaminnes ja öeldakse, et toimus „eriti terav kulakute ja šamaanide väljaastumine“.5 Võimuesindajate seisukohast oli see mittesündmus.

Aga kui polnud sündmust, et saanud olla ka mingeid ohvreid ega hukkunuid. Kazõmi sõda on seniajani koloniaalses diskursuses maha surutud ja mässus osalenud põliselanikud rehabiliteerimata. Seega pole katarsist, on vaid vaikusega kaetud ahastus.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 Marshall Sahlins, Saared ajaloos. Tlk Triinu Pakk-Allmann. Varrak, Tallinn 2002, lk 7–17.

2 Raymond D. Fogelson, The Ethnohistory of Events and Nonevents. – Ethnohistory 1989, 36 (2): 133–147.

3 Sergei Kan, Raymond D. Fogelson’s ‘The Ethnohistory of Events and Nonevents’. – Ethnohistory 2019, 66 (1): 171–177.

4 Елена Валерьевна ПереваловаОстяко-вогульские мятежи 1930-х гг.: были и мифы. Ежегодник финно-угорских исследований 2016, 10 (1): 131–146.

5 Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna Riiklik Arhiiv, GAHMAO, f. 111, n. 1, s. 9, l. 9.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht