Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe ehk

Vanasõnad kui sõnumi edastamise võimsad vahendid ametlikus ja rohujuuretasandi kriisisuhtluses

PIRET VOOLAID

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tihti tajume vanasõnu millegi arhailise ja väärikalt vanana, kuid vanade ja väärikate kõrvale luuakse pidevalt uusi. Seesuguses keelelis-rahvaluulelises loomeprotsessis osaleda võime kõik. 23. aprillil toimunud rutiinsel kriisiolukorra pressikonverentsil nentis peaminister Jüri Ratas, et ilmselt tuleb eriolukorda minimaalselt kahe nädala võrra pikendada. Igapäevaelu koroonaviiruselt tagasi võttes juhindutakse otsuse tegemisel põhimõttest „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“, selgitas peaminister. Päev hiljem saatiski valitsus eri levikanalites laiali teadaandeplakati eriolukorra pikendamise kohta 17. maini, tõsise sõnumi puändiks oli seesama vanasõna „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“.

Seda vanasõna pole mõtet otsida meie esinduslikumast tarkusekogust, akadeemilisest suurväljaandest „Eesti vanasõnad I–V“, mis nägi ilmavalgust aastail 1980–1988 ja sisaldab 15 140 erisisulist rahvatarkust. Küll aga oleme olnud kõik ühe eestikeelse uusvanasõna sünni tunnistajad ja võib kindel olla, et „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ leiab koos oma sünnilooga arhiivis koha, säilides tulevastele põlvedele.

Võime olla kindlad, et ütlus „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ on kaheldamatult vanasõna ehk üldtuntud arusaama kohaselt lühike, õpetliku sisuga ütlus, mis sisaldab üldistavat tarkust, tõde või nõuannet. Sellest annab tunnistust juba lausungi vanasõnaomane vorm. Sageli on klassikalistele vanasõnadele tunnuslikud teatud süntaktilised stereotüübid või vormelid, mis toovad oma eeldus- ja järeldusstruktuuriga esile vanasõnade lauselise sümmeetria: Parem …, kui … lausemalli kohtame vanasõnaväljaande järgi vähemalt neljasajas eesti vanasõnas, olgu tuntumatest nimetatud näiteks „parem pool muna kui tühi koor“ ja „parem suutäis soolast kui maotäis magedat“. Sümmeetriale lisab kujundlikku ja riimirütmilist väärtust vastandus „liiga kaua – liiga vähe“.

Vanasõnaga ei vaielda!

Põneval moel pole „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ aga ainus vanasõna, mis praeguses eriolukorras hoogsalt käibel. Vanasõna (ütluse) vormi võib koroonakriisi aegses suhtluses käsitleda kui metalingvistilist koodi, mida kasutatakse sõnumi edasiandmisel, et sõnumi tähendus suhtluspartnerile paremini pärale jõuaks. Olgu vajadus esitada institutsionaalseid juhiseid ja teadaandeid või väljendugu see alternatiivse rahvaliku rohujuuretasandi reageeringuna ametlikele sõnumitele.

Seagripi vanasõna levis internetis koos pildiga, millel on kujutatud Tartu turuhoone ees seisev Mati Karmini skulptuur „Pronkssiga“. 2009. aasta seagripi epideemia hirmus kaitsesid linnaelanikud pronkssiga viiruse eest maskiga.

Ilmar Oja

Vanasõnapagas on meie kõigi käsutuses olev kultuuriressurss, mille oleme elu kestel omandanud, lapsepõlve­kodust, kooliõpikust või kinolinalt-teatri­lavalt kaasa saanud. Seda tõestavad nii poliitikute retoorika, ajakirjanike keelekasutus kui ka mis tahes sotsiaalse taustaga inimese sõnakasutus. Vastavalt sündmusele ja olukorrale leiame oma peas asuvast mõttelisest vanasõnakohvrist kohe sobivad tükid. Praeguses eriolukorras on näiteks olnud päevakohane tuntud vanasõna „käsi peseb kätt, (ühed mustad mõlemad)“, mis hakkab viiruse võidukäigu ajal tööle otsetähenduses. Nakkusohus on käte pesemine üks olulisemaid abinõusid, kuid kadunud pole ka piltlik tähendus – teene eeldab vastuteenet. Karantiinis ja isolatsioonis vajame kõik teadmist, et abi soovides pead ise aitama, või kui aitad teist, siis aidatakse hädaolukorras sindki.

Eriolukorras oleme kuulnud mitmeid klišeid, nt „koroonaviirus on meile tulnud selleks, et jääda“. Sellele on lisandunud päevakajalised teisendid, nt „kaugtöö on meile tulnud, et jääda“ ja „digitehno­loogia on tulnud selleks, et jääda“.

Tõsimeelne vanasõnavorm võib teadliku kasutaja poolt olla seotud mõjuvõimu taotlusega, sest vanasõna peetakse oma funktsioonidelt muu hulgas autoritaarseks väljendusvahendiks (seda on välja toonud nt pedagoogilise, aga ka poliitilise kõne uurijad). Vana­sõnaga ei vaielda! Kindlasti suutis näiteks Rakvere linnavalitsus koroonareeglitele suuremalt ja esteetiliselt nauditavamalt tähelepanu tõmmata, kui otsustas linna­elanikele bussipeatustes kodus püsimise vajalikkust ja 2 + 2 reeglit meelde tuletada just vanade tarkuseterade, nt „tervis on parem kui rikkus“, „ettevaatus on tarkuse ema“, „igal pool hea, kodus kõige parem“ kaudu. On tõestatud, et nii tõsised rahvatarkused kui ka huumoritaotluslikud vanasõnamodifikatsioonid püüavad oma tuntuse, vaimukuse ja sõnamängulisusega lihtsamini möödakäija tähelepanu.

Kriisi vernakulaarsus, mis seisneb igakülgses rahvapärases kriisile reageerimises, tugineb suuresti folkloorile. Vanasõnad folkloori lühiklišeedena sobivad heaks alusmaterjaliks loomingulise sõnamängu armastajatele. Eestis läks koroonakriisi algusaegadel rahvasuus liikvele vaat et eriolukorra populaarseim rahvatarkus „julge hundi rind on hanerasvane“, teisend tuntud vanasõnast „julge hundi rind on rasvane“. Sellise humoorika paroodiaga reageeris rahvas siseminister Mart Helme hinnangule, kelle arvates tekitab koroonaviirus külmetushaigust, mille vastu aitavad soojad sokid, hanerasva määrimine rinnale ja sinepiplaaster.

Uue koroonaviirusega kaasnenud uus elukorraldus on toonud meile uusi keelendeid, mõisteid ja teemaviiteid, samuti on selles olukorras sündinud rohkelt värsket folkloori. Ammutuntud rahvaravim hanerasv kujunes kujundkõnes kindlasti üheks märgilisemaks. Siseministri mahlakad ütlused on toonud teisigi koroonaaja vanasõnapärle: „kes kevadel köhib, see sügisel läheb“, „kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama!“, „inimene on täpselt nii suur siga, kui tal olla lastakse“, „ajakirjanikud teavad kõige paremini, kuidas riiki juhtida“. Siseministri retoorikast inspireerituna on käibele tulnud mitu uut aforistlikku mõttetera, nt meemimeistrite eesti vanasõnaks tituleeritud „kui ma ei näe koroonaviirust, ei näe viirus mind“.

Koroonapandeemias tekkis uusi vanasõnalisi rohujuuretasandi reageeringuid inimeste käitumisele. Uudisfolkloorse meemina hakkas näiteks levima „võidab see, kellel on surres kõige rohkem vetsupaberit!“, millega pilgatakse inimeste ostupaanikat, sh tualettpaberi kokkuostmist eriolukorrale eelnenud perioodil. Internetimeemina aktualiseerus koroonakriisi algusaegadel ka varasemast tuntud loosung „Võrkpall on võrratu (Saaremaa vanasõna)“, ironiseerides asjaolu üle, justkui alanuks haiguse levik koroonaviirusest kõige rohkem räsitud maakonnas Saaremaal võrkpallimängust, täpsemini, tribüünil olnud fännide pasunapuhumisest. Etnilisel naabri­huumoril põhines aga üks Mulgimaa kauneis rahvarõivais perekonda kujutav internetimeem murdekeelse ütlusega: „Mulk oma kodust nallalt midägi vällä ei jaga. Teeme koroonage kah sedäviisi!“

Kuid hirmu nakkustaudide ees on rahvasuu varemgi ravinud paröömiatega. 2009. aasta sügisel nii maailmas kui Eestiski paanikat külvanud seagripp tõi näiteks päevakajalise naljaküsimuse, mille vastus järgib vana­sõnamalli: „Kuidas teha vahet gripil ja seagripil? Kel hea gripp, see köhib, kel seagripp, see röhib.“

Hoides praegusest keerulisest ajast hoolimata ikka sidet ka kolleegidega kõikjal maailmas, saab kiiresti selgeks, et vanasõnad sobivad teisteski keeltes kriisiaja suhtlusvormiks, muidugi arvestades seejuures iga konkreetse keele eripära ja võimalusi. Aegade asjatundlikem eesti vanasõnauurija Arvo Krikmann on 1970. aastatel rõhutanud vanasõnade paljufunktsionaalseid, paljusituatiivseid ja paljutähenduslikke tahke. On tuntud tõsiasi, et vanasõna tähendus, olgu tõsimeelne ja autoritaarne või hoopis pilav ja humoorikas, selgub kasutuskontekstist või olukorrast, situatsioonist, millesse konkreetne ütlus satub.

Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe! Ükskõik kui pikaks eriolukord kujuneb, igal juhul võib selle aja jooksul veel rohkelt vanasõnu kuulda ja uusigi sündida. Folkloristidel jätkub ainest, mida mõtestada.

Piret Voolaid on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht