Pealelend – Peeter Laurits, „Biotoopia“ korraldaja

LEA LARIN

Peeter Laurits

Jaan Tootsen

Korraldad augustis Viinistul toimuvat hübriidkonverentsi „Biotoopia“. Mis on biotoopia? Kas antropotseeni vastand, bio-utoopia või midagi muud?

„Biotoopia“ tunnuslause on „Lähikontakt maapealsete eluvormidega“. Biotoopia on kui teiste eluvormidega kontaktide loomise kasvulava, kasvatamaks uusi väärtusi inimese ja looduse suhetes ning kujutelmi elukorraldusest, mis hoiab tähelepanu all elu terviklikkust, mitte ainult inimese huve. Biotoopia rakendab posthumanistlikku eetikat – selles luuakse väärtused, mis põhinevad ühisel väljal kooseksisteerimisele kõikide elusolendite, nende eripärade ja vajadustega, mitte toetudes 10 000 aastat tagasi alguse saanud agro-sõjalist progressi kummardavale võimuaparatuurile. Ehk siis viisil, nagu biosfäär on evolutsiooni käigus sadu miljoneid aastaid arenenud. Mitte sellisena, kus inimene on end arvanud kõige tähtsamaks ja kõige kesksemaks, põhjustades planeedile nii sajandeid kestva palaviku kui ka kuuenda väljasuremise laine. Biotoopia on vajalik, kui me tahame liigina edasi eksisteerida ja mingilgi määral vähendada südametunnistusele vajutavat kriisi meie endi väärtussüsteemides.

Oled öelnud, et seisame kahe määramatuse, ökoloogilise ja digitaalse, äärel. Kas määramatuse äärel seistes on optimism võimalik, mis annab selleks aluse?

Määramatus ongi see elav tegelikkus, milles avastame enese silmitsi planeedi igasse nurka ulatuvate probleemidega, kuid nende lahendamiseks traditsioonilisest inimkesksest maailmapildist ja kogemusest enam ei piisa. Mida siis teha? Filosoof Timothy Morton räägib maailmalõpust, mis kartmise asemel tuleb hoopis avasüli vastu võtta. Maailmalõpp mitte biosfääri hävimise, apokalüpsise ja üldise allakäiguna, vaid lõpu leiab traditsiooniline inimkeskne „maailm“. Morton pakub välja alternatiivse keskkonnataju, ökoloogilise teadvuse, suubub depressiivsest ärevusest veidralt magusasse äratundmisse, et võideldes ökoloogilise katastroofi ärahoidmise eest peame võitlema enese vastu. Määramatuse ookeani kaldal seistes pole vahet, kas ollakse optimist või pessimist – tunded vahelduvad lainetesse heites sedavõrd kiiresti, et mõistlikum on säilitada kaine pea ning rahmeldamise asemel jälgida, mis ümberringi toimub. Nagu Hasso Krull ütleb: „Elame endiselt metsikus kosmoses, ja kõige targem oleks see tõsiasi võimalikult ruttu omaks võtta.“

Looduses on kõik omavahel seotud, peale ökoloogiliste võrgustike kujundavad maailma ka digivõrgustikud, tehisintellekt. Teie kavatsete välja arendada veel ühe – rahvusvahelise teadlaste ja kunstnike digivõrgustiku. Millele see võrgustik keskendub, kes sinna kuuluksid, mida loodate saavutada?

See võrgustik on juba ammu olemas, meie tahame lisada sinna veel ühe funktsionaalse võrgusilma. Mõte on lihtne: luua keskkond, mille kaudu saavad kunstnikud ja teadlased üksteisel kosjas käia. Mõlemal poolel on peas palju häid ideid ja projekte, kuid tihti ei saa need omavahel kokku. Kapseldutakse oma stuudiosse või laborisse ning lävimist teiste distsipliinidega pärsib lõputu ajapuudus. Biotoopia alla loodav võrgustik tahab teha interdistsiplinaarsete, ennekõike kunsti ja teadust ühendavate ideede esitamise lihtsamaks ning koondada sarnaselt mõtlevad kunstnikud ja teadlased nii Eestist kui ka väljastpoolt. Dialoog, koostöö, kooseksisteerimine on siin peamised märksõnad. Ja ühine arusaam, et kui soovime XXI sajandil mustemad stsenaariumid ära hoida, siis on muudatus meie kinnistunud mõttemustrites vältimatu.

Loe lisaks

Peeter Laurits, „Kunsti roll ühiskonnas ja biosfääris“

Sirgi Saar, „Nemad ongi leegion“