Põletamise teaduse jünger

In memoriam akadeemik Arvo Ots 26. VI 1931 – 9. I 2022

Temperatuur ligi poolteist tuhat kraadi. Ruum kui paras spordisaal. Leegid vuhisevad restist üles või põletist välja. Nagu põrgu eeskoda. Maapealne inferno. Tegelikult hoopis kolle, kus põleb põlevkivi – loodusvara, millest suuresti sündis meie kaasaegne teadus ja mis on meid ustavalt teeninud juba rohkem kui sajandi.

Kes on sellisesse koldesse vaadanud, ei unusta seda niipea. Tohututes kogustes tulikuuma tuhka, mis lendleb igal pool ja sööb vaikselt kolde seinu. Neis seintes kuumeneb vesi. Tekkiv aur paneb käima turbiinid, mis toovad vaikse ja helge valguse meie kõigi tuppa. Või siis käivitavad mõne seadme, mis on meie elu teinud võrreldamatult mugavamaks.

Keegi peab teadma, kuidas see kuumus sünnib, kuidas mühisevat energiavoogu toita, kui palju peab koldesse lisama eri suurusega põleva kivi tükke või kuidas tuhk ja šlakk koristada. Kuidas ehitada kolle ja seadistada põlemisprotsess nii, et see kõige vähem raiskaks, süsteem kõige paremini töötaks ja kõige vähem kuluks.

Selles teadmises on Eesti olnud pikka aega nii pioneer kui ka eesliiniteaduse vedaja kogu maailmas. Oluline osa sellest teadmisest lahkus nüüd meie seast. Seda arendas, kandis, hoidis ja kaitses aastakümneid akadeemik Arvo Ots. Tänamatu missiooniga teadlane, nagu on kirjutanud Margus Maidla tosina aasta eest.

Nüüdisajal, kui inimese kaasaegsuse mõõduks on saanud see, kui valusasti oskab ta põlevkivienergeetikat materdada, on kaotus veel valusam. Õnneks on akadeemik Ots osanud sadadele õpilastele edasi anda teadmise sellest, kuidas saab põlevast kivist teha energiat. Ilma selleta poleks pidevale kvaliteetsele energia­varustusele tugineva infoühiskonna eksisteerimine üldse võimalik. Ta on hoidnud käigus ja arendanud edasi selle valdkonna fundamentaalseid teadmisi. Mõistes, et energeetikasse emotsionaalse suhtumise kummutamiseks peab kuulajal ka haridust olema. Hea valitsuse sarnaselt mitte ainult tahtnud, vaid ka osanud meie kõigi elu paremaks teha. Lihtsa teadmise kaudu, et pinge peab olema korralik pistikupesas ja palju nõrgem ühiskonnas. Nüüd, kui teda enam ei ole, ei lähe see pingete pendel loode­tavasti teise äärmusesse.

Tulevase akadeemiku tee tehnikateaduste eesliinile algas kodusest eeskujust. Sellest, kuidas tema isa, väikese kooli õpetaja pidi oskama paljusid ühiskonna toimimiseks vajalikke asju. Alates laste ristimisest, muusika tegemisest ja pidude korraldamisest, tehnika tundmisest ja parandamisest kuni lahkunute väärika ärasaatmiseni. Aga ka sellest, kuidas sepast vanaisa mõistis parandada pea kõiki tollaseid, praegu juba sajandivanuseid tehnika­imesid. See komplekt õpetab juba oma olemasolu kaudu. Kui ta sai veel oma vanematelt teada, et insener on inimene, kes tehnikast teab absoluutselt kõike ja on seda ülikoolis õppinud, oli elutee plaan joonelt selge. Temast pidi saama just selline insener. Saigi.

Mis viis tulevase noore teadlase Arvo Otsa just põletamisprotsesside juurde, polegi enam tähtis. Oluline on, et mida ta tegi, tegi ta maksimaalse pühendumusega. Olgu see tehnikaülikooli kiitusega diplom, kolme aastaga sündinud kandidaaditöö (mida praegu peetakse võrdseks PhD kraadiga) või väga lühikese ajaga – kümne aastaga – valminud ja kaitstud NSV Liidu teadussüsteemi kõrgeim aste ehk doktoritöö. Selline töö, mis loob uue teadusvaldkonna. Tema puhul siis teaduse sellest, kuidas kehva kvaliteediga kütust parimal moel kasutada. Põhimõtteliselt lihtne: jahvatad peeneks puruks ja puhud koldesse koos välisõhuga. Nii, et leegid jõuavad iga põleva osakeseni. Mitte midagi ei lähe asjatult kaotsi.

Nõnda kujunes Arvo Ots põlevkivi põletamise alase teoreetilise teaduse pioneeriks nii omal maal kui ka kogu maailmas. Selliseks mõtlejaks ja inseneriks, kes julges ja oskas vaadelda, mõista ja optimeerida tohututes ülikuumades seadmetes toimuvaid keerukaid protsesse ja nende mõju katla seintele. Suurelt osalt tänu tema uuringutele ja insenerioskustele on loodud põlevkivienergeetika seadmed Eesti elektrijaamades ning oleme saanud nautida maad, mis on olnud energia mõttes välismaailmast sõltumatu ja jaganud seda teistelegi.

Tema noorusajal asendati vananenud restkatlad tolmpõletusseadmetega, mis teenisid meid mitukümmend aastat. Nende asemele on astunud erilised keevkihtkatlad, mis mitmes mõttes mõistlikumad, aga kus jällegi tema käte ja mõistuse panus oluline. Keskkonnamõju vähenes uskumatult, mõningatel juhtudel enam kui tuhat korda. Auvere jaama ehitamisel jäeti see teadmine kõrvale. Asjatult.

Aasta pärast doktorikraadi kaitsmist pälvis Arvo Ots tollase teadussüsteemi teise väga kõrge tunnustuse – professori kutse. Erinevalt praegusest, kus professor on ametikoht, oli see sisuliselt eluaegne. Veel veidi rohkem kui tosin aastat ning Arvo Ots valiti Eesti Teaduste Akadeemiasse. Seal oli tema vastutusvaldkond energeetika. Ta jõudis panustada ligi neli aastakümmet. Tema mõju oli tunda akadeemia energeetikakomisjoni töös, kus ta alati ja vahel üsna paindumatult tugines faktidele ja arvudele ning kummutas ilusaid ja emotsionaalseid, aga selgelt tupikusse viivaid argumente. Tema panus on siiani tajutav Eesti Vabariigi esimeses energiaseaduses ja esimese riikliku energiastrateegia visioonis ning hilisemates energeetika arengukavades.

Üle kuuekümne aasta panustas ta tehnikaülikooli arengusse ja õppetöösse, sellest 35 aastat professorina ja edasi emeriitprofessori ning vanemteadurina. Selliseid inimesi märgatakse iga valitsuse ajal. Kahel korral (1970, 1980) on Arvo Otsa tööd tunnustatud Nõukogude Eesti teaduspreemiaga ning 1981 nimetati ta Eesti NSV teeneliseks teadlaseks. Pärast Eesti taasiseseisvumist pandi teda tähele veel laiemalt. 1996 valiti akadeemik Arvo Ots Soome tehnikateaduste akadeemia välisliikmeks, 2001 pälvis ta Eesti teaduste akadeemia medali, 2003 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2006 aasta inseneri tiitli ning 2010 riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk nn elutööpreemia.

Sõpradele ja omastele jääb ta kindlasti meelde kõva suusataja ja orienteerujana, aga ka tõsise muusikahuvilisena. Ühineme leinas tema lese ning poja ja tütre ning nende perekondadega.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool