Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb

Eesti ravimtaimedest III

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Suhtumise järgi kujult meremiini meenutavasse COVID-19 haigust põhjustavasse koroonaviirusesse võib inimkonna taas jagada kaheks. Üks äärmus on need, kes koju jäämise soovitustest ei hooli, põhimõtteliselt maski ei kanna ning poeriiulite vahel vastutulijas võimalikku puujalaga katku ära ei tunne ning rõõmsalt kogunedes koroonaviiruse nagu armsa elusolendi sünnipäeva tähistavad. Teise äärmuse moodustavad need, kes tualettpaberit, desinfitseerimisvahendeid ja toitu täis autoga maamajja põgenevad ning jahimehest naabrimehel igaks juhuks padruneid kokku lugeda aitavad. Nende kahe keskel kõrgub, täpipealt nagu mullu ja muistegi, iidne püha hiiepärn.

Kõik algas päeval, mil …

„Kõik algas päeval, mil kool kaheks nädalaks kinni pandi. Mulle meeldis see, sest ei pidanud õppima. Selle lausega oleks ilus lõpetada, aga kuna oli vaja kümme lauset, siis peab midagi ette võtma. Näiteks praegu ma mõtlen kanadest ja mul tuli mõte nendest kirjutada. Mulle meeldivad kanad, sest nad on igat moodi söödavad. Kana sulgedest saab teha padja, millega ma saan magada mõnust und. Kana kondist saab mu koerale maiuse teha. Kana kondist saab ka mänguasju teha, näiteks vurri. Kana munast saab äratava hommikusöögi. Ja kanast saab kirjutada kümme lauset. LÕPP.“ Nii kirjutas üks algklassilaps neil ärevail päevil oma kodukirjandis.

Armas, omamoodi naljakas ja samavõrd mõtlema panev lugu meie kõikide uuest reaalsusest ja kohustuslikust koduõppest. Kui lugeja peaks nüüd kirja panema kümme rangelt kohustuslikku lauset pärnast, siis huvitav, millised need oleks.

Püha Ülendi niinepuu Hiiumaal Kõrgessaare vallas Ülendi külas. 1989. aastal pani kellegi kuri käsi selle põlema.

2 × Ain Raal

Mida me vajame?

Peale veel puuduva vaktsiini, terve püsimise või terveks saamise ja kollektiivse immuunsuse, majanduslike, sotsiaalsete ja tööalaste probleemide võimalikult hea lahendamise vajame veel midagi. Kindlat maamärki nii hinge- kui ka silmaga nähtavatel maastikel ning mõtlust oma juurtest ja juurteni jõudmisest. Just hiied ja pühad puud seda omal kombel pakuvad, olgu või pelgalt mõtterännakuna nende manu. Need on paigad, kus täitmatu viirus veel ei levi; paigad, mis rahustavad ja taastavad kindluse ning kus aeg jääb seisma. Kus kõik on nõnda, nagu alati on olnud. Neid paikasid ei saa ka riikliku sunniga sulgeda, sest kord seal juba olnuna on võimalik sinna oma mõtetes alati naasta. Nagu kirikussegi, mille uksed on parasjagu lukus.

Hiljutisel emakeelepäeval oli mõnus mõtelda, mis ime see ometi on, et oleme suutnud rahvakilluna oma keele, kultuuri ja riigigi alles hoida. Kuidas on see võimalik olnud? Ühe võimaliku vastuse leiame Hiiumaalt Kõrgessaare vallast Ülendi külast, kus kasvas ja kasvab oma väidetavate raviomaduste poolest tuntud püha Ülendi niinepuu. Kasvas selles mõttes, et 1989. aasta 22. septembril pani kellegi kuri käsi ta põlema, aga kasvab praegugi selles mõttes, et alles jäänud pühapuu tüvi ajab rohkelt uusi võsusid. Ja need on sama pühad kui näiliselt hävinud põline niinepuu ise, sest püha on see tilluke maatükk, millel puu kasvab. Samal põhjusel ei ole võimalik ka eestlust hävitada, sest selle juured ulatuvad sügavale isamaa mulda ja see maa on koos meie põliste kommete, uskumuste ja olemisega püha. Nõnda ongi ja saab olema, et elasime üle Nõukogude võimu, seljatame ka koroonaviiruse ja palju muud, mis tulevikul meile veel varuks on.

Täri pärn Saaremaal Mustjala vallas Liikkülas näeb oma rohkete käsnade, muhkude ja konaruste tõttu jämedal tüvel välja nagu kõikide pärnade muistne esiema.

Naabersaarel, praegu viirusest vaevatud Saaremaal Mustjala vallas Liikkülas kasvab talu järgi nime saanud Täri pärn, mis oma rohkete käsnade, muhkude ja konaruste tõttu jämedal tüvel näeb välja nagu kõikide pärnade muistne esiema. Pärimus räägib, et kui käsi selle pärna pahkadel hoida, annab see tervendavat jõudu, millega saab ravida teisi. Sellistki puudutust on meile praegu väga vaja.

Usk püha pärnapuu kõigeväelisesse mõjusse võib puudutada ka lootust tulevikule – abiellumist ja ühise kodu rajamist, kus ei puudu peenike peregi. Just sellele vihjavaid ohvriande võime leida Lääne-Virumaal Palmse lähedal Ilumäel otse maantee ääres kasvava püha hiiepärna okstel. Küll see viiruski omal ajal vaibub ja tulevik avaneb taas nagu õõnsus selle põlise pühapuu südames. Kui ainult üks iidne põhimõte järgitud saaks: millegi saamiseks tuleb omalt poolt midagi vastu anda. Näiteks viiruse leviku takistamiseks.

Pärnaõis on eestlaste ravimtaimede edetabeli tipus

Pühapuud on ilusad ja võimsad, aga kust siis ikkagi minna pärnaõisi korjama, sest kehtib ju vana tava, et hiiekohtadest võetakse puude küljest ravimiks koort või lehti vaid väga suure häda korral. Samal ajal on koduõue pärna õied meie rahva seas ravimtaimena esimesel kohal, neid nimetatakse oma koduse ravimtaimeapteegi loetelus kõige esimesena. Mainitakse küll, et tarvitatakse vaid suure palaviku puhul ja niisama ei jooda, aga pärnaõietee punakuldne värv on kõigil palaviku ajast silme ees.

Ja veel kui küsida, kui palju pärnaõisi korjatakse, siis eelmisel aastal korjati neid tavaliselt oma koduapteeki umbes kolmeliitrise purgitäie, see on siis kuivatatud kujul ja ilma kokku pressimata. 2016. aastal müüdi meie apteekide kaudu ligi 10 000 pakki pärnaõisi ja apteekidesse liikus neid 266 kilogrammi jagu, läbimüügilt oli pärn teiste ravimtaimede seas 14. kohal.

Eelmine aasta oli Lõuna-Eestis ka eriliselt hea pärnaõieaasta. Puud olid juunikuus mitte rohelised, vaid kaugelt vaadates kollased. Ja oli just selline aasta, mille kohta öeldakse, et ka mesilased saavad õitest mee kätte, seda vaid siis, kui ööpäevane temperatuur on õitsemise ajal püsivalt 20 kraadi piires. Selliseid aastaid on väga harva. Seega on pärnaõiemett eelmise aasta mees päris palju. Üks pärnapuu andvat sama palju mett kui hektar tatart.

Pärnaleht on parim õuekempsupaber

Pärnaõite puhul tekitab kõige enam segadust see, kas korjata õisi linnapärnadelt või maapärnadelt. Tõesti, meil Eestis kasvab peamiselt kaht liiki pärnasid: peamiselt linnas kasvav, istutatud suurelehine pärn ning metsas ja maakodu juures kasvav omamaine harilik pärn. Teisi võõramaiseid liike tuleb väga harva ette.

Pühad hiiepuud on meil eranditult harilikud pärnad, samuti vanade talumajade ümbruses üle 80 aasta vanad puud. Nõukogude ajal istutati maamajade juurde ka suurelehist pärna, aga ülekaalus on siiski omamaised harilikud pärnad. Linnahaljastuses on suurelehised pärnad enamuses, harilikud pärnad kasvavad vaid vanadel pargialleedel. Pärn alleepuuna on eriti hinnatud seepärast, et seda saab hästi pügada. Küllap olete näinud, kui ära nuditud on mõnel aastal noored linnapärnad, aga juba suve keskpaigaks on nad sirutanud välja uue pea meetrise võsuparuka.

Põnev oleks kunagi üle lugeda, kui palju on Eestis Pärna-nimelisi talusid. Ilmselt on suuremas osas külades mõni ikka olnud ja saanud kunagi oma nime vana krobelise koorega õuepuu järgi. Palju esineb ka perekonnanime Pärn. Selle aasta alguse seisuga kandis perekonnanime Pärn 1972 kaasmaalast, mis aga puudest levinuimale perekonnanimele Tammele siiski lähedale ei küüni (5212).

Pärn on olnud püha puu ka igas talus ja luuletaja Gustav Wulff-Õie talu õuelgi on põnev pärnade ring, küllap sealt on inspireeritud ka ühe meie armsaima laulu „Õrn ööbik“ värsiread:

Ei mõisa aias helista  või laulu minu rind:  su vanemate verega  on väe’tud see pind!  Ka metsas tore’l toomingal  ei hüüdma saa mu huul,  vaid talupoja akna all  seal pühal pärnapuul.

Kui kadaka puhul saime lugejatelt tagasisidena üllatunud küsimusi väite kohta, et kadakat kasvab looduslikult kõikjal Eestis, siis nii see on. Ja ka pärn kasvab kõikjal. Pärn ja kadakas on meie ühed tavalisemad alusrinde taimed, mis peaaegu kunagi nii suureks ei kasva, et neid puuks nimetada, aga neid kasvab tõesti kõikjal.

Pärnikuid enam looduses ei ole, sest meie suured pärnametsad pidid alla vanduma Peterburi paleede peeglivajadusele. Pärna niint kasutati meie klaasitööstuses pakkematerjalina ja pärnapuud raiuti maha juba noorte puudena.

Kõige lihtsam on kahel liigil vahet teha lehe järgi. Harilikul pärnal on lehed 6–8 cm läbimõõduga, suurelehisel pärnal kuni 10 cm. Leht on veidi südamekujuline, otsast terav. Pealt on lehed tumerohelised, alt heledamad. Suurelehisel pärnal on lehed karvased, meenutavad vasika keelt. Harilik pärn puhkeb õitsele nädal kuni kaks hiljem kui suurelehine, mis hakkab õitsema jaanipäeva paiku.

Praeguse WC-paberi paanika ajal on kohane meenutada, et meie vanarahval oli kombeks tagumiku pühkimiseks kasutada suuri taimelehti. Kõige paremaks peeti paiselehe lehte ja lepa vesivõsude noori suuri lehti. Need olid parajalt suured ja pehmed ning hästi nakkuvad. Nõukogude ajal kerkisid üllatavalt kempsupaberi aseaine hulka ka suurelehise pärna suured karvased lehed.

Ain Raal

Ladinakeelse nimetuse Tilia on pärn saanud kreeka sõnast ptilon, mis tähendab tiiba.

Ain Raal

Niinepuu ja pähnapuu

Oma ladinakeelse nime Tilia on pärn saanud kreeka sõnast ptilon, mis tähendab tiiba. Kui pärnaõitest valmivad seemnepähklikesed, siis lendavad need oksa küljest minema meeletu kiirusega, keereldes laia kollaka tiivakese abil, mis asub õiekimbukese kohal. Eestikeelne ametlik nimetus on tulnud pähnast. Nagu juba mainitud, võeti noortelt kuni 40aastastelt puudelt niint, seepärast kutsuti neid niinepuudeks, vanemaid aga pärnadeks või pähnadeks. Lõuna-Eestis on kasutusel ka lõhmuse nimetus. Küllap sellest, et kevadisel ajal, kui koor lahti, lõhuti koor puu küljest. Niinekiududest punuti nööri, mis on pookimise puhul veel praegugi aiapidajate hulgas kasutusel ja seda saab ka aianduspoodidest osta. Toona tehti niinest sõelapõhju ja viiske. Venemaalt toodi meile ka niinekiust riiet ehk roguskit, mille tegemise oskus võib nüüd taas hinda minna.

Nii nagu pärnaõietee on punakat värvi, on tema puu viljade ja oksakoore abil saadud punast värvi. Kunstnike hulgas on hinnatud pärnast valmistatud söepulgad ja need on „pehmed pliiatsid“, mitte nagu saarest saadud H-kõvadusega pliiats. Pärna puit on nii pehme, et sellest on voolitud nii söögikausse kui ka pühakujukesi.

Kohe-kohe löövad lahti pärna pungad, vastpuhkenud pungad ja noored lehed on väärt salatikraam, sest on eriliselt mageda ja meeldiva maitsega, aga neid tasub noppida metsast noortelt võrsetelt, mitte oma õuepärna okstelt. Vanarahvas arvas ka, et pungade lima on magu kaitsva toimega.

Raviks tarvitati peamiselt pärna õisi. Nendest tehtud teed kasutati hingamisteede haiguste puhul. Söepulbrit on kasutatud kõhulahtisuse, krampide, veetõve ja kõhugaaside vastu. Koorealuse koe vahule löödud kaabe pidi ravima põletushaavu ja aitama lahti saada sügelistest, aga oli ka mädaste haavade ravis hinnatud abimees. Veri­oral raviti enne sõda mädaseid haavu nii: „Siis tarvitatakse veel rikkiläinud haava puhastuseks pärna ehk pähna sülti. Seda tehakse järgmiselt: võetakse ükskõik mis ajal, kas või kesktalvel, üks pärnaoks, kooritakse koor pealt ära ja kaabitakse koorealust mäiha külma vee sisse, see mäih läheb seistes ja ümber liigutades paksuks süldiks ja seda sülti pannakse haava peale, kisub kuumust ja palavikku välja.“ ERA II 150, 428/9 (7) < Räpina khk., Veriora v. – Daniel Lepson < Mari Ortus, snd 1867 ja Ann Tikker, snd 1859 (1937).

Parem ikka kui paljas vesi, aga kas nagu lihtne või lõhnaseep?

Tuleb ehk tuttav, kuidas vares ühes multifilmis õlut tegi? Viskas teine odraiva ojasse, läks pisut allavoolu, maitses ja oli tulemusega rahul: igatahes parem kui paljas vesi! Olgugi et seda va päris õlut nõnda ei saadud. Ei saa ka pärnaõieteest mõjusat vahendit koroonaviiruse vastu, kuid teegi on paljast veest parem, lausa pärnapuu kõrguselt sellest üle. Et miks siis ikkagi viiruslike külmetushaiguste, gripi ja muu põdejail soovitatakse palju vedelikku tarbida? Peamiselt selle pärast, et viirus on elusorganism ja nii on temalgi oma elutsükkel ja ainevahetuse jääkained, mis tuleb meie kehast võimalikult tõhusalt välja viia, sest seda va s…õnnikut jätkub meil nendel aegadel niigi. Igasugune pesu ning üle- ja läbiloputamine eeldab aga piisaval hulgal vett. Seda esiteks.

Teiseks kaotab keha palavikuga higistades, nina nuusates ja köhides tavapärasest rohkem vett, rääkimata oksendamisest, aga eriti kõhulahtisusest. Peale üldise dehüdratatsiooni muudab veepuudus ülemiste hingamisteede sekreedi tahkemaks, mistõttu seda on nuusates ja köhides raskem organismist väljutada ning nii see pisikute pidu jätkub. Kolmandaks, rohke vedeliku tarbimine, sealhulgas ravimtaimetee joomine, annab parema enesetunde ja oma osa on tegevuse rituaalsel küljel: me teeme midagi ja saame midagi. Soe ravimtaimetee on kindlasti parem kui paljas vesi, kuid päevas vajaliku kahe ja rohkema liitri vee saamiseks võiks vahelduseks rüübata ka puhast vett. Õllest oli juba juttu ja pole kahtlust, et see teeb märksa paremini purju kui paljas vesi, kuid tasub meeles pidada, et rohke alkohol nõrgendab immuunsüsteemi.

Vesi või ravimtaimetee pole eelistustelt võrreldavad valikuga lihtsa seebi ja lõhnaseebi vahel, sest lõhn teeb kõigest tarbimise meeldivamaks, aga ravimtaimedes olevad koostisained annavad tänu oma bioloogilisele aktiivsusele teele lisaväärtuse. Viiruslike külmetushaiguste ja gripi korral on vajalik higile ajavate, uriinieritust suurendavate ja põletikuvastase toimega droogide tarvitamine. Ainetest kulub muu hulgas ära C-vitamiin (askorbiinhape), mida sisaldavad näiteks nurmenukulehed ja -õied, kibuvitsaviljad, must sõstar. Kasulik on teada, et nurmenuku ja kibuvitsa aeglasel toas kuivatamisel väheneb askorbiinhappe sisaldus võrreldes loodusliku algse kogusega palju kordi, seega tuleb nurmenukk hoopis sügavkülmutada ja kibuvitsmarjad peavad olema kuivatatud 80 kraadi juures viie tunni jooksul. Seevastu musta sõstra kasulikud omadused säilivad ka moosiks keedetuna. Iseäranis koos pärnaõitega. Pärnaõied võib aga keeva veega üle kallata ja seisma jätta, kümne minutiga tulevad toimeained neist piisavas hulgas välja.

Veel kaks head põhjust pärnaõieteed juua

Nii nagu mõni kultuurikriitik, võib ka palavik olla, olenevalt kraadist, kas sõber või vaenlane. Üldiselt 38kraadine palavik kiirendab viiruste hävimist, kuid samal ajal vaevab ja nõrgestab organismi. Seejuures on inimeste palavikutaluvus väga erinev: see, mis ühele on 39, võib teise jaoks olla juba kõigest 37,5 kraadi ja tihti juhtubki, et ükskord tuleb palavik võita niikuinii. Siin astubki mängu pärnaõietee, milles leiduvad flavonoidid, saponiinid, terponoidid, limaained ja muu annavad sellele higileajava toime, sest koos eralduva higiga annab organism ära ka liigset palavust. Keha loputusvahendina sisse võetud rohke vedelik peab organismist ka väljuma ja neerude tööd ergutav pärnaõietee soodustab seda samuti. Kui siia veel lisada mõningane põletikuvastane toime, ei saa paljas vesi pärnaõieteele näolegi. Õigluse nimel tõdegem, et säherdused kolm head toimet on ka hariliku angervaksa ja musta leedri õitel ning osaliselt ka kummelil. Veel on tarviline teada, et pärnaõieteed tuleb juua võimalikult palavalt ja kasuks tuleb sooja teki alla pugemine. Kui aga teele veel kuhjaga teelusikatäis mustasõstramoosi lisada, on tulemus ülihea ja higi voolab ojadena. Seejuures tasub püüda ette kujutada, milline on selle higi koostis ja seepärast, kui tervis vähegi võimaldab, marss-marss pesema!

Nii kurjal viirusel nagu praegune on veel üks iseomane tervist kahjustav toime. Pikaldane tervislik, majanduslik ja sotsiaalne pinge koos harjumuspäratu kestvusega kodus istumisega hakkab meile varem või hiljem närvidele käima. Nõnda sünnib stress, mis omakorda, kusjuures täiesti tõenduspõhiselt, nõrgendab immuunsüsteemi. See on koroonaviirusest iseäranis kuratlik vemp ja nii näeme, et viirus ei paljunda ennast mitte ainult rakulisel teel. Ent ka siin tuleb omal kombel appi pärn. Tuginedes nõutava taseme ja arvuga teadusuuringutele on Euroopa ravimiamet tunnustanud ja soovitanud pärnaõite kasutamist kergemast stressist vabanemiseks. Tuleb võtta 1,5 g peenestatud pärnaõisi, valada need üle 150 ml keeva veega, jätta 10 minutiks seisma ning juua nõnda saadud teed 2–4 tassitäit päevas. Mõningane kurbloolisus seisneb aga selles, et kui palavikku aitab langetada juba ühekordne annus, siis stressiga tuleb, teetass käes, rinda pista tavaliselt kaks-kolm nädalat. Aga selle ajaga võib jõuda koroonaviirusesse nakatuda või ka sellest terveneda. Olgu veel öeldud, et ei pärn ega ükski muu taim ei suuda viirust otseselt hävitada. Paraku pole loodus täiuslik, kusjuures hea uudis on see, et sama käib ka viiruse kohta.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht