Raalprojekteerimise meistriklassi maestro

Akadeemik Rein Küttner 25. XI 1940 – 15. XI 2024

Raalprojekteerimine on praegu inseneriõppe elementaarne osa, umbes nagu esimese võõrkeele valdamine laitmatu igapäevasuhtluse tasemel. Sobiva tarkvara esimesed versioonid tulid turule vaid paar aastat pärast seda, kui ilmusid personaalarvutid.

Poole sajandi eest oli Rein Küttner selle valdkonna üks alusepanijatest ja pioneeridest. Tollal olid paljud veendunud, et arvutid toovad meile kohe helge tuleviku, sest nad on võimelised alati leidma parima. Rein Küttner aga teadis ka seda, et tulemuse kvaliteedi määravad lähteandmed. Nii nagu kunstmõistuse meisterdatud lood peegeldavad nii inimlikku suurust kui ka nõrkusi ja varjukülgi.

Masinaehituses ja tehnoloogiate loomisel on vaid üks kriteerium: need kas töötavad või mitte. Töötav masin on alati väike ime, mis on palju suurem kui selle tükkide lihtne summa. Ja kui töötab, ei tohi kiiresti katki minna. Seetõttu oli tarvis luua tarkvara, mis oskab mitte ainult projekteerida ja optimeerida, vaid ka kasutajat hoiatada, kui mingi sõlm võib saada ülekoormatud või mõni lahendus põhimõtteliselt ei sobi.

Mida keerulisem on süsteem ja selle tootmisliin, seda keerukam on protsessi juhtimine ja tootmise optimeerimine. Eriti siis, kui vigu saab näha alles lõpptulemusest. Tee selle mõistmiseni oli käänuline.

Rohkem kui kümme aastat, kõige tundlikumas vanuses, tuli Rein Küttneril kasvada ilma isata. Poliitvangi pojana oli tal vähe valikuid, aga ta realiseeris need suurepäraselt. Kui keskkooli pääsemine tundus lootusetu, tuli lihtsalt valida teine tee. Tulevane akadeemik oli üks vähestest, kes pärast Tallinna Polütehnikumi kiitusega lõpetamist – ning saanud innustust oma spordijuhendajalt – jätkas õppimist samal erialal Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Toona kestis nende stuudium, kes astusid ülikooli ilma kaheaastase tööstaažita, viis ja pool aastat. Rein Küttneri koormus oli ka siin teistest märksa suurem. Pigem on ta musternäide, kuidas kujunetakse oma eriala tipptegijaks. Et ta oli õppetöö kõrvalt automaatikute ja masinaehitajate õppehoones masinaehituse laborant, käis ta majas enamasti kitliga ja õlist pargitud kätega. Nii juurdus temas eriala põhjalik tundmine ka oskustöölise kogemuse kaudu. Sellele lisandus visa töö TPI matemaatika erirühmas nendele tudengitele, kes nägid end tulevikus tehnikateadlastena. Sellest rühmast said tuule tiibadesse mitu akadeemikut.

Kui kolleegid olid just pannud aluse Eesti arvutitehnoloogiale, võttis Rein Küttner enda hooleks selle rakendamise inseneriarvutuste vajadusteks. Ta tegi seda nii intensiivselt, et kujunes kogu tollase sotsialismileeri raalprojekteerimise teadusprojektide koordineerijaks. See läks tal nii hästi ja kogu maailmas nähtavalt, et 1979. aastal tunnustati teda USA inseneride ühenduse Society of Manufacturing Engineering aukirjaga. Ja nii tulemuslikult, et NSV Liidu kosmosetehnoloogia asutustest käidi ridamisi uurimas, missuguseid uusi tehnoloogiaid on masinaehituse vallas kasutusele võetud Vasara, Ilmarise või Pioneeri tehases. Isegi kui need nimed on tänaseks unustatud, on nende tehnoloogiate jälg praegugi tuntav Eesti kiires arengukõveras.

Kümme aastat panustas Rein Küttner tehnikaülikooli arengusse prorektorina. Seda aega peegeldavad kuulsad ja tükati tulised vaidlused ülikooli arengu üle. 1990ndate esimesel poolel oli kõik uus. Käigu pealt tuli luua uusi norme ja struktuure. Eelkõige aga palju ise õppida ja kohe ka teisi õpetada, tagades samal ajal noorele põlvkonnale inspireeriva töö ja atraktiivse tasu.

Keerukatel aegadel on hea nõu eriti kallis. Kui 30 aasta eest kutsuti esimest korda kokku teadus- ja arendusnõukogu, olid seal esindatud vaid kaks ülikooli ja Rein Küttner üks selle nõukogu liikmetest. Toonaste otsuste najal liigume osalt veel praegugi.

Teise kümme aastat panustas akadeemik Küttner teaduste akadeemia töösse informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhatajana. Need ametid on vaid kui jäämäe veepealne osa sellest tööst, mida ta tegi Eesti teaduse ja innovatsiooni ehk teaduse ühiskonna hüvanguks rakendamise eestvedajana. Kolleegid mäletavad, kuidas ta neis rollides oli rahulik tasakaalustaja ja sisuliste aspektide rõhutaja. Eesti teadusfondis rahataotlusi kaaludes suutis ta eri teadusvaldkondi ühendavates taotlustes olulised mõtted üles leida ja neid võimendada. Selliste taotluste puhul pole ju olemas eksperte, kes nende suurust teise valdkonna seisukohalt mõistaksid. Selleks peab olema akadeemiku tasemel kogemus ja maailmapilt, et peituvaid võimalusi märgata ning mõista ka keele- ja humanitaarhariduse olulisust inseneeriaspetsialistide kasvatamisel. Masinad on inimeste jaoks, mitte vastupidi; ja nende looja peab asjadest aru saama ning orienteeruma paljudes keeltes. Võib-olla just selle mõistmise tõttu õhkus temast lopsakat inimlikkust, mille taga oli kultuurilis-emotsionaalses plaanis äärmiselt mitmekülgne silmaring, mida omakorda laiendasid pere ühised huvid.

Akadeemikule kohaselt täidavad Rein Küttneri publikatsioonid tuhandeid lehekülgi ja tema tunnustuste nimistu on meetripikkune. Neis on erilisel kohal sellised, mis tõstavad esile töötavaid masinaid ja elegantseid tehnilisi lahendusi. Valgetähe teenetemärgile sekundeerivad üleliiduliste teaduslik-tehniliste ühingute presiidiumi tunnustused, ENSV teenelise inseneri aunimetus ja Nikolai Alumäe medal, mis on teaduste akadeemia kõrgeim tunnustus informaatika ja tehnikateaduste alal ning mille on seni saanud vaid neli akadeemikut.

Tarmo Soomere