Retoorika on õige, kuid rikkaks saamine võtab aega

Erkki Truve, Tallinna tehnikaülikooli prorektor

aa_sirp_15-04_0034__art_r1

aa_sirp_15-04_0034__art_r2

aa_sirp_15-04_0034__art_r3

aa_sirp_15-04_0034__art_r4

aa_sirp_15-04_0034__art_r5

Haridus- ja teadusministeerium, detsember 2014

Haridus- ja teadusministeerium, detsember 2014

Enne kui algas masu, seati eesmärk, et Eesti SKTst peab 3% minema teadusele, sellest 1% maksumaksja raha ja 2% erasektori raha. Ligi 4% SKTst läheb teadusele näiteks Soomes, Iisraelis ja Lõuna-Koreas ning üle 3% USAs, Rootsis ja Taanis.

Kui vahepeal näidati innovatsiooni statistikas investeeringuid mõnevõrra kunstlikult kõrgena, nii et jõuti kuni 2,4% SKTst, siis praegu oleme 1,7% juures tagasi, millest umbes pool on maksumaksja raha. Sellest 3% oleme väga kaugel ning niikaua, kuni oleme suhteliselt vaene allhankemaa, ongi seda 2% eraraha teadusele raske eeldada.

Soomes läheb teadusse 1% SKTst maksumaksja raha ja 3% eraraha, millest varemalt moodustas poole Nokia üksi. Rootsist võib näiteks tuua Ericssoni või ABB. Meil ei ole paraku veel ühtegi Samsungi ega Nokiat.

Kui poliitikud räägivad, et lisandväärtuse loomine ei ole nii suur, kui eeldati ning tootlikkus on endiselt u 70% Euroopa Liidu keskmisest, siis tegelikkus ongi selline, et tööstus on vaene, tööstuses ei suudetagi innovatsiooni panustada – tekib nokk kinni, saba lahti situatsioon, sest kuni ei suudeta innovatsiooni panustada, ongi lisandväärtuse kasv ja tootlikkus väike.

Pealegi tuleb võtta arvesse, et Eesti tööstusettevõtted erastati 1990ndatel peamiselt välismaalastele, sest ega kohalikel olnud selleks raha ning paljude Eestis asuvate suurettevõtete, näited kas või pangandusest või toiduainetööstusest, peakorterid ei asu üldse Eestis. Teadus– ja arendusosakonnad (research & development) asuvad aga peakorterite läheduses, seega on need paljude ettevõtete puhul üleüldse teises riigis.

Retoorika „1% pluss 2%“ on õige, kuid kogu armastuse juures kodumaa vastu ei näe ma selleks praegu võimekust. Me oleme vaesed ning Eesti tööstus on vaene. Me peame rikkamaks saama, kuid see on aeglane protsess ja seni, kuni me ei ole rikkamaks saanud, tuleb meil paraku eelkõige maksumaksja õlgadele toetuda.

Kuigi teadusse ja arendusse investeerimiseks ei pea olema suurettevõte, kui mõelda sellele, kuidas alustas Skype, või sellele, et Transferwise maksab praegu miljard dollarit. Kui Transferwise või GrabCad oleksid Londoni või Bostoni asemel praegu Tallinnas, siis oleks paberi peal probleem lahendatud. Ei pea olema suur, vaid peab olema rikas. Ja praegu on meil arenguks vajalikud inimesed veel olemas. (Koreas ja Taiwanis – kus oli mitte kuigi demokraatlik riigikord, vaid kiskus pigem diktatuuri poole, – lahendati olukord nii, et lihtsalt kästi panustada innovatsiooni. Suurte riigiettevõtete puhul, nt Eesti Energia ja Elering, võiks olla võimalik raha käsu korras teadusse suunata. Enamik Eesti ettevõtetest, kes oleksid võimelised teadusse panustama, ongi riigiettevõtted.)

Kui mõelda veel erarahale kultuuris, siis see on sammu võrra keerulisem. Enne peame nii rikkaks saama, et ettevõtetel tekiks raha, et investeerida teadusse ja arendusse, ning sealt edasi võtab veel ühe sammu, et hakataks panustama kultuuri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht