Ruumist ja inimestest – inimgeograafia ühendab maailma

Kuidas ruum mõjutab inimeste elu ja ühiskonnaprotsesse alates rändemustritest ja ebavõrdsuse kujunemisest kuni linnaplaneerimise ja kogukonnaaianduseni.

KELLY KITTUS

Inimgeograafia on valdkond, mis ühendab ruumi ja ühiskonna uurimise. Kuigi geograafia tundub esmapilgul kooliajast tuttava kaardivaatlusena, ulatub inimgeograafia sellest märksa kaugemale. See analüüsib, kuidas ruum mõjutab inimeste elu ja ühiskonnaprotsesse alates rändemustritest ja ebavõrdsuse kujunemisest kuni linnaplaneerimise ja kogukonnaaianduseni.

Asjaolu, et Eestis on inimgeograafia ajalooliselt olnud osa loodusgeograafiast, annab sellele distsipliinile ainulaadse perspektiivi, kus looduskeskkond ja ühiskonnaprotsessid kohtuvad.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geograafia osakonna juhtaja, inimgeograafia kaasprofessor Kadri Leetmaa ning sama instituudi turismigeograafia teadur Janika Raun ja regionaalplaneerimise teadur Bianka Plüschke-Altof avavad oma kogemuste ja uurimistöö kaudu valdkonna mitmekesisust ning selgitavad, kuidas inimgeograafia aitab probleeme lahendada.

Geograafia ja inimgeograafia. Mis see on ja mida endas hõlmab? Kooligeograafiast on asi vist kaugel.

Kadri Leetmaa: Sisult on inimgeograafia ikkagi ühiskonnateaduste osa, aga meil Eestis on see traditsiooniliselt loodusteaduskonnas. Inimgeograafidena mõtleme ruumiliselt, kuidas ruum kõigega seostub, millised protsessid ühiskonnas toimuvad, kuidas inimesed käituvad, kuidas tekib ebavõrdsus jne.

Me ei tegele sellega, kus asjad ruumis asuvad, vaid sellega, kuidas ruum meie elu mõjutab: kus me üles kasvame, missuguse kultuurikeskkonnaga me harjunud oleme. Mõnikord võtame seda iseenesest mõistetavana, aga ruum struktureerib meie elu ja annab meie toimetamistele ja võimalustele olulise konteksti. Ühiskonnateadus ei saa ilma ruumita.

See on pikk ajalooline traditsioon, et ühiskonnageograafia on Eestis loodusgeograafiaga koos. Sellest tulenevalt on meil koos nii keskkonna tundmine kui ka teaduspõhine ühiskonna nägemine. Eriti praegusel ajal on huvitav, et keskkond, ühiskond ja tehnoloogia saavad geograafias kokku. Kui mõtled tähtsate teemade peale, milleta tänapäeval enam ei saa, nagu pikka aega toimuvad keskkonnamuutused või inimränne, siis globaalsel tasandil on need teemad omavahel seotud. Miks inimene rändab? Mis on selle tõuke- ja tõmbetegurid? Kui jõutakse Eestisse, siis pole tegu kliimapagulusega, vaid näiteks mingi konflikti eest põgenemisega. Konfliktid tekivad aga ressursside ja elamise võimaluse kadumisega. Kui minna pealispinnast sügavamale, näeme, et ühiskonnaprotsessid on väga seotud keskkonnas toimuvaga. Ja ilma tehnoloogiata me ka enam ei saa.

Janika Raun: Inimgeograafia on lai nimetus sellele, millega iga päev tööl tegelen. Inimesele tänavalt võib inimgeograafia mõiste tunduda veidi ähmane ja ebamäärane, aga minu silmis ühendab see endas just need aspektid, mille vastu huvi tunnen – inimesed ning nende paiknemine ja liikumine ruumis. Eeskätt huvitab mind see, kuidas inimesed tööst vabal ajal liiguvad. Näiteks kus käiakse turismireisidel ning kas vabad nädalalõpud veedetakse maakodus või matkarajal. Kasutan nendele küsimustele vastamiseks eri tüüpi asukohapõhiseid digitaalseid suurandmeid.

Bianka Plüschke-Altof: Minu side inimgeograafia erialaga on tugevalt mõjutatud sotsioloogilisest taustast. Olen vaadanud teadusprojektide raames ebavõrdsuse ja ruumi planeerimise, -kasutuse ja -kuvandi omavahelisi suhteid. Kuidas mõjutab avalikus ruumis ja meedias leviv maakohtade kuvand inimeste tegevusvõimalusi (agentsus)? Kuivõrd ebavõrdne on linnastuvas ruumis ligipääs loodusele? Millist tüüpi ruumi „lubatakse“ linnakeskkonnas ja milliseid takistusi kogevad need, kes tahavad luua alternatiivseid kohti, näiteks kogukonnaaedu? Miks räägime ruumiplaneerimises rohkem targast linnast kui targast maast ja mida saaksime hoopis maakohtadelt õppida? Need on olnud minu uuringutes kesksed küsimused, mis kõik taanduvad lõpuks ruumilise ebavõrdsuse ja keskkonnaõigluse teemale.

Usun, et inimgeograafia eriala võimaldab sukelduda neisse teemadesse, tehes kohapealsed vaatlused ja rääkides inimestega (n-ö ruumikasutajatega), kuulates ära nende nägemused, kogemused ja mured. Vähem tähtis ei ole aga ka uurida osapooli, kes ruumiloomise, -planeerimise, -haldamise ja -valitsemise kaudu kas vähendavad või süvendavad ebavõrdsust.

Kuidas sündis sinu erialavalik? Kas ja kuidas on see seotud su lapsepõlve huvidega?
Raun: Gümnaasiumi lõpus huvitasid mind nii keskkonnaküsimused kui ka inimühiskonna toimimine. Ma ei tahtnud langetada valikut, kus peaksin ühest poolest loobuma. Seega geograafia eriala valik tundus ideaalne, sest see ühendas loodus- ja sotsiaalteadused. Oma rolli võis mängida ka see, et minu vend õppis geograafiat. Temalt kuuldud põnevad lood geograafide tegemistest ja seltsielust aitasid kindlasti otsuse langetamisele kaasa. Kahtlemata oli oma osa ka toredatel geograafiaõpetajatel, kes tegid oma tööd südamega, minusse uskusid ja mind innustasid.
Huvi looduse ja keskkonna vastu kasvatas ka Lümanda põhikooli looduskallak, sest lisaks osalemisele vahvates looduslaagrites sain uurimistööde raames nihikuga mõõta viinamäetigude kodasid ning loendada ja kirjeldada Saaremaa robirohu taimede õisi ja vilju. Gümnaasiumis kaldus uurimishuvi enam ühiskondlike teemade poole ja hakkasin uurima oma kodukandi mitteametlikke kohanimesid. Nii tegin rohkem tutvust kaartide maailmaga.
Olles pere pesamuna – õde ja vennad on minust hulga vanemad –, pidin tihti endale ise igavuse peletamiseks tegevusi välja mõtlema. Üheks neist oli mööduvate autode loendamine. Laotasin teki õue murule, kust oli hea vaade meie talust mööduvale maanteele, ja tegin endale tabeli, kuhu märkisin, mis suunas ja mis tüüpi auto sõitis. Seega võib vist tõesti tõdeda, et huvi selle vastu, kes kuhu liigub, oli minus juba varakult olemas.

Plüschke-Altof: Inimgeograafia on minu jaoks ülimalt inspireeriv eriala, millesse sattusin doktorantuuri ajal rahvusvahelise inimgeograafia projekti RegPol2 raames. Omandasin esimese kõrghariduse Saksamaal sotsioloogina ja pean tunnistama, et Eestisse tulles sai esimesel kokkupuutel inimgeograafia erialaga kiiresti selgeks, kuivõrd olin senini oma teadustöös ignoreerinud nii olulist kategooriat nagu ruum. Olles näinud külaelu ja külaelanike eluvõimaluste muutusi postsotsialistliku siirde käigus Ida-Saksamaal, keskendusin oma esimeses inimgeograafia uurimistöös sotsiaal-ruumilisele ebavõrdsusele ja ruumidiskursustele, küsides, kuidas need mõjutavad maakohtade ja nende elanike võimalusi. Sotsioloogidele omaselt on minu uurimistöös kesksel kohal olnud õigluse- ja ebavõrdsuse küsimus. Inimgeograafia eriala võimaldab mul näha ruumi ja ebavõrdsuse tekke omavahelisi seoseid.

Leetmaa: Teadsin juba viiendast-kuuendast klassist alates, et lähen eesti filoloogiat õppima. Maakoolis sünnib tihti valik selle järgi, millised õpetajad on karismaatilised ja suudavad sind köita. Aga gümnaasiumi ajal sattusin matkadele ja sealt tulid ka kohtumised uute inimestega. Aasta enne ülikooli astumist olin ühe seltskonnaga Karpaatides ja seal lõkke ääres sündis otsus minna geograafiat õppima. Tahtsin rohkem teada saada nendest kohtadest, kus ma matkan. Kusjuures inimene, kes mind siia kutsus, ei lõpetanudki seda eriala. Minule aga andis saatusliku tõuke.
Alguses on ülikoolis igat masti geograafid koos, kogu melu on väga põnev. Ühes inimgeograafia aluste loengus rääkis õppejõud anekdootliku loo kultuurigeograafiast: ühes suure sündimusega riigis soovis valitsus peresid mõjutada, et oleks vähem lapsi, keda jõutaks ka üles kasvatada. Selleks pandi üles kaks plakatit. Ühel plakatil olid ema-isa ning üheksa õnnetute nägude ja näljakõhtudega last. Teisel plakatil ema-isa ning üks ilusti riides ja roosalt rõõmus laps. Inimesed läksid mööda ja ütlesid: näed, neile inimestele on jumal kõik andnud, aga lasteõnne neil pole.
See oli vist esimene kord, kui kaalusin tulevikku inimgeograafina. Ühiskonnageograafia on hea stardipunkt, kus tänapäeva teaduses erinevaid distsipliine siduda.

Mille kallal praegu töötad?

Plüschke-Altof: Viimasel ajal olen olnud õnnelik, kuna saan töötada kahe lemmikteemaga. Ühes projektis uurime Eesti maakohti, vaadates seekord, kuidas Eesti ühiskonna digitaliseerimine ja targa linna arengustrateegiad neid mõjutavad. Vähem tähtis ei ole ka küsimus, mida võime maakohtadelt õppida ning millised targad lahendused ja nutikad praktikad juba praegu maal leiduvad. Teises projektis vaatame linnaaianduse algatusi ja seda, mida nendest õppida demokraatlikuma kliimamuutuste juhtimise kohta.

Leetmaa: Käsil on üks suurem Eesti Teadusagentuuri uurimisprojekt, mis seob kaks märksõna – digiühiskond ja ebavõrdsus, ning kus keskendume eakatele ja maapiirkondadele. Sellega paralleelselt juhin heaoluteaduste tippkeskuse üht töörühma, mis vaatab, kuidas meid ümbritsev ruum heaolu mõjutab.

Esimesed tulemused on olnud hästi huvitavad ja toovad välja topeltkõrvalejäetuse nähtuse. Mis juhtub siis, kui on mitu põhjust, miks inimene ühiskonnast kõrvale jääb, ja need põhjused kuhjuvad? Kui eakad pole enam tööga hõivatud, igapäevaseid võrgustikke ei ole, siis ongi ainsaks suhtlusringkonnaks võib-olla külakogukond ja oma lapsed. Töötavad inimesed saavad küsida abi oma organisatsiooni IT-spetsialistilt või osaleda koolitustel. Aga kui sa ei ole enam tööl, kes sind siis koolitab? Ainsana jääb võimalus, et eakad saavad oma perede või kogukondade kaudu uut infot ka selle kohta, mis on digiühiskond ja kuidas nemad seal hakkama saaks. Muutustega on raske kaasas käia, kui sa pole igapäevases elus enam aktiivne, kui sul puudub kokkupuude avaliku võimuga, puudub igasugune võimalus muutustega kursis olla. Tekib omamoodi kollektiivne trauma sellest, et sinu ümbert kaob harjumuspärane heaolu, vajalikud asutused ja taristu.

Maapiirkondade eakad on huvitavad seetõttu, et tänane kaheksakümneaastane oli ju 1985. aastal neljakümneaastane. Kuigi toona oli okupatsiooniaeg, oli see maapiirkondade õitsengu aeg ja võimalused maakeskkonnas siis avardusid. Ka kõrgkooli lõpetanud inimesed otsustasid maale elama minna, sest seal sai parema eluaseme ja seal oli parem elukeskkond. Tänaseid eakaid ei peaks vaatama kui sotsiaalseid probleemgruppe, nad on varasemad juhid ja õpetajad, nad on selle maaelu ise kunagi üles ehitanud.

Selle projekti käigus teeme ka koostöös psühholoogide ja Tallinna ülikooli sotsiaalse innovatsiooni teadlastega ühe nn õppimiseksperimendi, kus moodustame eakatest maal õpigrupid. Nad läbivad neile antud tahvelarvutiga digiteenuste programmi ja meie uurime, kuidas eakas maapiirkonnas digiteemasid õpib ja mida ta tegelikult vajab. See on väga põnev ja inspireeriv meeskond, kellega praegu koos töötan. Ongi vaja panna end uude olukorda ka teadlasena, julgeda ette võtta ja katsetada uusi meetodeid, töötada koos uute teadlastega.

Raun: Mu praegune põhitegevus on koos pisitütrega maailma avastada, aga ühte jalga hoian ikka akadeemia ukse vahel, et pead värskena hoida. Loen tudengitele turismigeograafia kursust ja juhendan lõputöid. Lõpetan järeldoktorantuuris käima lükatud teemadel artiklite kirjutamist. Helsingi ülikoolis veedetud aastate jooksul avanes võimalus kasutada elektritarbimise andmeid, et mõista, millal ja kui kaua inimesed oma suvekodusid külastavad. Veel sain panustada projekti, mille eesmärk on mõista digitaalsete suurandmete abil, kuidas on muutunud inimeste külastused loodusesse. Minu fookuses oli Soome rahvusparkide pikaajalise külastatavuse uurimine mobiiliandmete põhjal.

Teaduskarjääri mõttes olen hetkel olukorras, kus järeldoktorantuur on läbitud ning tuleks leida vahendid, et endale huvipakkuvate teemade uurimist jätkata. Seega hoian silma peal Eesti Teadus­agentuuri uurimistoetustel ja muudel võimalustel ning formuleerin vaikselt mõttes uusi tegevussuundi.

Millest tööalaselt unistad?

Leetmaa: Pigem tahaks mingisse uurimissuunda kindla klotsi panna, praegu näiteks on tehnoloogiakeskse maailma ja ebavõrdsuse uuringus huvitavaid tulemusi. Teadlasena sooviks eelkõige seda, et oleks aega teadusega tegeleda. Vahepeal võib tunduda, et selleks, milleks sai teadusmaailma tuldud, on väga vähe aega. Tuleb tegeleda igasuguste taotluste, aruannete ja administratiivsete asjadega ja ei ole aega süveneda asjadesse, mis tegelikult köidavad. Inimesed, keda uurime, on meile nii palju materjali usaldanud, sellest tekib ka vastutustunne. Muidugi on tore ka see, kui töörühm sujuvalt töötab ja doktorandid noorte teadlastena iseseisvuvad, sest kõike ei saa üksi teha. On väga hea tunne, kui teised su kõrval küpsevad.

Plüschke-Altof: Minu jaoks on ülimalt põnev ja tähtis koostöö teadlaste ja praktikute vahel, olgu selleks nõustamine, rakenduslikud või kaasavad uuringud, kuigi see tuleb koos katsumustega. Koostöö abil on võimalik võimendada mingite gruppide ja teemade kõlapinda, mis saavad muidu vähem tähelepanu.

Üks unistuste projekt on praegu käimas. Olen Eesti linna- ja kogukonnaaianduse projekte uurinud just sel ajal, kus need on suure hoo sisse saanud. Linnaaia tekkelugu on viimastel aastatel olnud tugevalt seotud Eesti ruumipoliitika muutustega, millesse on suuresti panustamas just needsamad linnaaiad. Tahame probleemid ja saavutused jäädvustada kaua oodatud raamatuprojektis „Söödav linn II“, mida hetkel koostöös linnaaianduse aktivistide ja linnalaboriga toimetame. Raamat ilmub järgmise aasta jooksul.

Raun: Isiklikus plaanis unistan, et saabuks selgus ja kindlus, millega ja kuidas saan edasi tegeleda. Et oleks kindlustatud palgaraha ja saaks tegeleda end huvitavate küsimuste uurimisega toredas kollektiivis. Laiemas plaanis soovin, et veelgi enam paraneks ettevõtete ja ülikoolide koostöö. Seda esmalt selleks, et teaduses tegeletaks nende küsimustega, mis nüüd ja kohe lahendusi ootavad, ning teiseks selleks, et teadlastel oleks paremad võimalused oma uurimisküsimustele vastamisel kasutada ettevõtete loodud teavet ja kogutud andmeid. Näiteks asukohapõhised digitaalsed suurandmed inimeste liikumisest, mis kuuluvad tihti suurtele eraettevõtetele, aitaksid teha targemaid ja andmepõhisemaid otsuseid linna ja transpordi planeerimisel.

Kuidas kombineerida teadlase/juhi elu muude eluvaldkondadega, näiteks lapsevanemaks olemisega?

Raun: Tasakaalu leidmine töö- ja eraelu vahel on kahtlemata tähtis, kuna see tagab efektiivsuse tööl ja elurõõmu kodus. Paraku kipub teadlase elu ikkagi klassikalisest üheksast viieni rütmist välja venima, kuigi ollakse paljuski ise oma aja planeerijad. Seega hea enesedistsipliin ja ajajuhtimise oskus on kindlasti vajalikud. Lapse sünd on minu tööd veel tõhusamaks muutnud, kuna aeg on piiratud. Samas ei tea ma veel, milline on lapsehoolduspuhkuse pikemaajaline mõju minu akadeemilisele karjäärile.

Leetmaa: Emaks olek on valik. Kindlasti on naistel natuke keerulisem, kuna aeg on tükitatud ja vastutatakse oma pere igapäevase voo eest. Seotus lastega võtab süvenemisaega vähemaks, kui kogu aeg vastutad mingite võistlustel käimiste ja muude asjade eest. Aga samal ajal õpetavad lapsed sind teistmoodi. Mõnikord on huvitav lastega ka teaduse teemadel rääkida. Kuna mul on kahest põlvkonnast lapsi, siis mul on kodus läbilõige sellest, mida noored tunnetavad või tähtsaks peavad.

Osakonnajuhataja roll on küll kaasa toonud palju administratiivset asjaajamist, kuid see on olnud tore taaskohtumine, saad aru, mis teistes laborites ja töörühmades toimub. Ülikool on mind kaua teeninud, nüüd teenin mina ülikooli. Saan mingid kindlad eesmärgid ellu viia või mõne asja käima lükata, siis saab tulla järgmine inimene ja teha järgmisi asju. Organisatsiooni ei saa arendada üksinda.

Olen olnud 15 aastat seotud ka Tartu kohaliku poliitikaga, viimased 12 aastat linnavoliniku rollis, selle aja jooksul volikogus opositsioonis ja koalitsioonis umbes võrdselt. Huvitav on vaadata, kuidas linna juhtimine seestpoolt käib. Ka see aitab aru saada, kuidas linn ja ruum muutuvad. Vaja on ka õppida, kuidas saavutada üksmeelt, kui kõik ühtmoodi ei arva. Kuidas olla kriitiline, aga mitte sõjakas, et sind soovitaks läbirääkimiste laua taha.

Plüschke-Altof: Leida teadlasena tasakaalu teaduse ja emaduse vahel on kindlasti suur väljakutse, eriti praeguses projektipõhises maailmas, mis nõuab suurt pühendumist ja ajalisi ressursse. Kuid lapsed on olnud mu suureks motivaatoriks, et töötada efektiivsemalt ja alati küsida endalt, millist väärtust üks või teine projekt (tuleviku) ühiskonnale toob, et vastavalt oma panust suunata, ka selleks, et näha meie ümber toimuvat teisest vaatevinklist. Lapse saamine on mind toonud keskkonna ebavõrdsuse teemani, nähes kuivõrd raske on lastel linnastuvas ruumis vabalt toimetada ja loodusega koos olla.

---

Oled toimetanud raamatu „Urban Planning During Socialism“ („Sotsialismiaja linnaplaneerimine“), räägi sellest teemast.

Pärast bakalaureuseõpinguid oli mul loomulik paus, lapsed olid väikesed. Kaheksa aasta jooksul, mil magistriõppes olin, vahetasin mitu korda teemat. Lõpuks läksin tööle ja maandusin rahvastiku- ja linnageograafiasse. Mu traditsiooniline uurimisteema on olnud ebavõrdsus linnades ning sotsialismiaegne ja üleminekuaja linn. Seda raamatut alustasime võrgustikuga, mis oli aastate jooksul tekkinud Kesk- ja Ida-Euroopa linnauurijatest. Valisime ajaloolise vaate, kuigi praegu ei ole enam väga populaarne uurida, mis toimus linnades ja linnaehituses enne 1990. aastat. Tegelikult näeb raamatust, et paljud küsimused ühiskonnas korduvad ja isegi sellest perioodist, mida tahaksime võib-olla unustada, on palju meelde tuletada ja õppida. Praeguste teadusprojektidega olen liikunud rohkem maapiirkondadesse. Olles maalt pärit, tunnen pärast vahepealset linnaringi, et on aeg nina tagasi pöörata. Meie, selle piirkonna teadlaste missioon on kindlasti kaasa aidata sellele, et linnageograafia ja ühiskonnageograafia teooriat ei loodaks ainult üksikute näidislinnade ja asukohtade alusel.

---

 

Kuidas digipööre mõjutab ruumilist ebavõrdsust?

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on soodustanud kaugtöö populaarsuse kasvu ühiskonnas. See loob omakorda inimesele võimaluse valida, kust kaugtööd teha. Tihti osutub valituks linnakärast eemal asuv maakodu, mis pakub pärast tööpäeva lõppu rahulikumat keskkonda. COVID-19 pandeemia andis sellele suundumusele kõvasti hoogu juurde. Oma järeldoktorantuuris Helsingi ülikoolis kasutasin Soome suvekodude elektritarbimise andmeid, et mõista, millal inimesed seal viibivad. Tulemused kinnitasid, et pärast koroonapandeemiat kasvas aasta ringi kasutatavate suvekodude osakaal ja seda just varem ainult suvel kasutusel olnud maakodude arvelt.

Paraku ei ole selline mitmepaikne eluviis kõigile ühtmoodi kättesaadav, kuna osades valdkondades ei ole kaugtöö lihtsalt mõeldav, näiteks tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, majutus ja toitlustus, töötlev tööstus jne. Suurim kaugtöö tegijate osatähtsus on infos ja sides, finants-, kindlustus- ja kutsetegevuse ning teaduse ja tehnika valdkonnas, kus see küündib kahe kolmandikuni hõivatutest. Seega on ebavõrdsus juba selles, kes saab endale mitmes kohas elamist lubada, kes mitte.

---

 

Selgita, mida tähendab „ruumiline ebavõrdsus ja territoriaalne häbimärgistamine“?

Laias laastus tähistab ruumiline ebavõrdsus seda, et piirkondade sotsiaal-majanduslikud võimed on erinevad ja sellest tingituna on inimestel tihtipeale ka piirkonniti erinevad võimalused. Mina olen seda teemat vaadanud eelkõige regionaalpoliitika tasandil, küsides, kuidas maakohtade arengu võimalused erinevad linnapiirkondade omast. Eeskätt huvitas küsimus, kuidas viis, mismoodi me avalikus meediaruumis kipume kuvama maakohti, võib nende arengut mõjutada. Maakohti kujutatakse erinevalt, nii kaunite looduskohtade ja eesti rahva hällina kui ka „arengust maha jäänud“ ääremaadena. Kui ääremaa kuvandiga kaasneb kajastus, mis rõhutab maakohtade omavastutust arengu edukuses või edutuses (kui tahame sellistes kategooriates mõelda), võib rääkida territoriaalsest häbimärgistamisest või „diskursiivsest ääremaastumisest“. Sel juhul lükatakse „süü“ maakohtadele endile, kuigi tegelikult on ääremaastumine väga kompleksne probleem, mida mõjutavad ka globaalsed protsessid, nagu ülemaailmne suund linnastumisele. Neid protsesse on maakohtadel endil raske mõjutada või ümber pöörata. Diskursused peegeldavad olemasolevat probleemi – ääremaastumine ongi küsimus, millest peaksime rääkima –, aga nad võivad neid probleeme ka süvendada, kui sellega kaasnevad halvustavad stereotüübid ja ühepoolne vastutuse lükkamine.