Sädelev matemaatik 

Matemaatika ajalukku läheb Eve Oja kindlasti selle kaudu, et ta on välja nuputanud mitmete klassikaliste teoreemide uued tõestused.

Pärast mitmeaastast võitlust keeruka haigusega lahkus eelmisel pühapäeval meie seast Eesti üks sädelevamaid matemaatikuid akadeemik Eve Oja.

Kogu tema elu oli seotud selle teadus­valdkonnaga, mis on suure osa ülejäänud teaduse jaoks keel või tööriist, tema jaoks aga ruum, Banachi ruum, kus ta oli kui kodus ja end kõige paremini tundis. Teaduslikus mõttes oli ta kodu enam kui 50 aastat Tartu ülikool, aga nende riikide loetelu, kus ta jõudis selle ruumi korrastamisse ja sealsete struktuurielementide ja peente allhoovuste nähtavale toomisse panustada, ulatub üle kolme kontinendi ning nelja maailmajao – Venemaalt üle Euroopa ja läbi Mali USAsse.

Lein, mida tunneme siis, kui lähedased inimesed lahkuvad, on lihtsalt hind, mida maksame selle eest, et nad olid meie elus olemas, arvas Rob Liano. Mida kallimad on lahkunud, seda raskem on neid jätta. Eesti matemaatika ja selle valla kõrghariduses oli Eve Oja pikka aega väga kontrastselt ja viljakalt olemas. Sellest annavad tunnistust lugematu hulk loenguid ja nende alusmaterjale matemaatilise analüüsi, integraali- ja mõõduteooria ning funktsionaalanalüüsi vallas. Pluss põhjalik funktsionaalanalüüsi õpik ning ülesannete kogud paljude kolleegide ja endiste õpilaste riiulitel, rohkelt erikursusi ja seminare, aga ka kõrvaltvaatajaile nägematu töö teaduskorralduse vallas, doktorikooli vedamisest kuni riigi teaduspreemiate komisjoni liikme kohusteni.

Tema panust teadusesse märgati ja tunnustati juba veerand sajandi eest (1993) Rahvusvahelise Teadusfondi (George Sorosi fondi) preemiaga. Eve Oja on üks vähestest, kes on kahel korral (2001, 2014) pälvinud riigi teaduspreemia. Tartu ülikool tõstis ta hiljuti (2018) teiste seast esile oma suure medaliga.

Ta enda sõnul on naisi matemaatikute seas meestega normaalses proportsioonis ja tema meelest teaduses, erinevalt spordist, ei ole meeste ja naiste kategooriaid. Valdavalt maskuliinses akadeemikute maailmas on asjad teisiti. Eve Oja oli teine naisteadlane, kes valiti Eesti Teaduste Akadeemiasse (2010). See sündis tervelt 13 aastat pärast seda, kui esimene naisteadlane akadeemiasse sisse oli murdnud. Raske on lahti saada tundest, et ta kadus meie keskelt ebaõiglaselt vara ning on äärmiselt kahju, et ta sai nii vähe sädeleda meie teaduspüramiidi tipus.

Veel eelmise aasta oktoobris kujundas Eve Oja erikursust matemaatika-oivikutele, keda ta mingil juhul ei tahtnud alt vedada ja kellelt ta oma sõnul sai aiva positiivseid emotsioone. Tal oleks olnud meile veel palju jagada. Tema uudishimu absoluutselt kõige vastu oli meeliülendav. Seda enam et see rakendus enim meie kõige tavalisemale ja igapäevasemale ruumile. Sellele kolmemõõtmelisele keskkonnale, milles ise toimetame ja milles paiknevad kõik need esemed, mille pikkust, laiust ja kõrgust, asukohta, kiirust (ja mida iganes veel) me võime soovi korral mõõta, aga mida siit maailmast lahkudes kaasa võtta ei saa.

See ruum on matemaatiku pilgule ammendamatu saladuste kamber ja keerukate mustrite panipaik. Selle taga on meie universumi peenstruktuur koos mõistmisega, miks James Bond pidi kindlasti tellima raputatud, mitte segatud kokteili. Nimelt selleks, et miski paigale ei jääks – nagu juhtuks siis, kui meie igapäevase ruumi ürgollust, Banachi ruumi, mis oli Eve Oja uuringute meelispaik, vähem keerukal moel ümber kujundada. Nende mõõtmatute sügavike lihtsaim erijuht, ruum, millesse meie oleme Eve Ojast maha jäänud – või maha jäetud – on eukleidiline ruum; nime saanud Antiik-Kreeka matemaatiku Eukleidese järgi. Eve Oja ise ütles, et need, kes sinna sisenevad, enam niisama lihtsalt välja ei saa. Praeguse hetke kontekstis oleks see ruum kui hauakoht suures teaduse jões.

Vaade sügavale ruumi sisse tähendab ka vaadet kaugesse minevikku. Ajalugu oli Eve Oja mõttemaastike ruumide alternatiivne meeliskoht. Küllap oleks ka kunst sealsamas juhtpositsioonil olnud, kui matemaatika juhtumisi poleks saanud tema elu sisuks. Kunst ja elegants on tema teadusliku loomingu õiged märksõnad. Sest matemaatika ajalukku läheb Eve Oja kindlasti selle kaudu, et ta on välja nuputanud mitmete klassikaliste teoreemide uued tõestused. Nii muutubki meie maailm lihtsamaks, mõistetavamaks ja paremaks kohaks, kus elada. Mõne klassikuga (nt moodsa algebralise geomeetria ühe rajaja Alexander Grothendieckiga) on ta ka tõsiselt vaielnud.

Kui põhjalikult matemaatika muudab inimlaste mõtteviisi ja sätib asjad omasoodu paika, tuleb välja Eve Oja ütlemisest: „Ma olen tähele pannud, et ma ei jää kunagi oma loengule hiljaks, kuna minu loeng algab siis, kui mina olen kohale jõudnud.“ Nii on ka Eva Oja ärasaatmisel. Tema on kohal – kuigi hirmus vara. Teised võivad tulla või mitte, või isegi hiljaks jääda. Iseenda matusele ei õnnestu hilineda. Kuigi vahel väga tahaks.

Isegi kui teame, et nii meie kui ka kõik kaasteelised peavad ükskord lahkuma, tuleb iga lahkumine ootamatult. Isegi kui teame, et mõne puhul teevad looduse armutud mehhanismid oma tööd kiiremini kui teiste puhul, on lein (Aleksandr Woottoni sõnadega) alati justkui äkitselt alanud talv, mis ei küsi, kui pikad ja ilusad olid kevad, suvi ja sügis. Nii läheb osa akadeemia sädelusest koos Eve Ojaga küll igavikku ja me leiname teda koos tema lähedastega, aga kindlasti tuleb jälle nii kevad, suvi kui ka sügis.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tartu Ülikool

 

In memoriam Eve Oja
10. X 1948 – 27. I 2019
Eve Oja sündis 10. oktoobril 1948. aastal Tallinnas. 1967. aastal lõpetas ta hõbemedaliga Tallinna 1. keskkooli (Gustav Adolfi gümnaasium) ja asus õppima Tartu ülikooli matemaatikateaduskonda, mille lõpetas 1972 rakendusmatemaatiku diplomiga. Järgnes aspirantuur Tartu ülikoolis, mille järel kaitses 1975. aastal füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja teemal „Tingimatud Schauderi lahutused lokaalselt kumerates ruumides“.

Alates 1975. aastast töötas Eve Oja Tartu ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonnas assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina. 1992. aastast sai temast funktsionaalanalüüsi korraline professor. Aastatel 1977–1978 oli ta õppejõud Mali vabariigi rahvuslikus inseneride koolis Bamakos ning 1980–1981 viibis Prantsuse vabariigi stipendiaadina järeldoktorantuuris Aix-Marseille’ ülikoolis (aastatel 1976–1977 oli ta läbinud prantsuse keele intensiivõppe Leningradi riiklikus ülikoolis).

2010. aastal valiti Eve Oja Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.

Eve Oja rahvusvahelisel tasemel teadustöö oli mitmekesine, intensiivne ja viljakas. Ta oli Banachi ruumide koolkonna rajaja Eestis. Peamised uurimisvaldkonnad kuulusid funktsionaalanalüüsi ja operaatorite teooriasse. Ta tegeles Banachi ruumide teooria alus­uuringutega, arendades valdkondade piirimail asuvaid uudseid meetodeid.

Tema uurimistöö tulemusena on muu hulgas oluliselt täiendatud paljude nimekate matemaatikute tulemusi. Eve Oja viibis teadustööl Belgias, Hispaanias, Inglismaal, Jugoslaavias, Lätis, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Rumeenias, Saksamaal, Soomes, Tšehhis, Ukrainas, Ungaris, USAs, Venemaal. Ta organiseeris ka nende maade nimekate matemaatikute teadusesinemisi ja konsultatsioone Tartu ülikoolis ning aitas kaasa üliõpilaste ja õppejõudude välissidemete arendamisele. Samuti kutsuti teda oma uurimistulemusi tutvustama paljudele rahvusvahelistele teadusfoorumitele Euroopas ja USAs.

Edukas oli ka Eve Oja pedagoogiline tegevus. Ta õpetas kõiki matemaatilise analüüsi, integraali- ja mõõduteooria ning funktsionaalanalüüsi põhiaineid, korraldas rohkelt erikursusi ja seminare, avaldas põhjaliku funktsionaalanalüüsi õpiku ja ülesannete kogud. Ta oli juhendajaks 11 doktori- ja
15 magistriväitekirjale, lisaks hulgaliselt semestri-, kursuse-, diplomi- ja bakalaureusetöid.

Samuti oli vastutusrikas ja mitmekesine Eve Oja teadusorganisatsiooniline tegevus. Aastast 1998 oli ta ajakirja Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis de Mathematica peatoimetaja, 2009–2015 Eesti matemaatika ja statistika doktorikooli juht. Ta oli Tartu ülikooli puhta matemaatika instituudi juhataja ja Eesti vabariigi teaduspreemiate komisjoni liige, lisaks kuulus ta arvukatesse komisjonidesse ja teaduskonverentside organiseerimiskomiteedesse.

Eve Oja tööd on tunnustatud Rahvusvahelise Teadusfondi (Sorosi fondi) preemiaga (1993) ning kahel korral pälvis ta Eesti vabariigi teaduspreemia (2001, 2014).

 

Eesti Teaduste Akadeemia