Sild Eesti Vabariigist üle sõja ja Nõukogude aja Eesti Vabariiki

In memoriam akadeemik Ülo Lepik 11. VII 1921– 12. II 2022

Paljud arvavad, et maailm seisab püsti väheste ilmasammaste najal. Need sambad ei ole puust, kivist või rauast. Need on meie keskel inimeste kujul, keda me lähedalt vaadates ei pruugi tähelegi panna, aga kelle suurus alles kaugemalt silma paistab.

Elatud aastad ei ole selles mõttes argument. Palju olulisem on, mida need ilmasambad meile on jaganud ja kuidas tuge pakkunud. Kuidas on neis realiseerunud pika aja vältel akumuleerunud elutarkus ja kristalliseerunud ekstsellentsuse ja väärikuse kombinatsioon. Kuidas on sellised inimesed osanud üle astuda kõigist neist tõketest, mida elu on neile ette veeretanud ning kõigi raskuste kiuste säilitanud parimad inimlikud jooned. Võib-olla on neil haruldane anne mõista, et mitte kõik tormid ei ole sellised, mis lõhuvad su elu. Mõned puhastavad su elutee prahist.

Hea kolleeg Ülo Lepik oli üks sellised ilmasambaid aastakümnete vältel. Pool sajandit professorina ülikoolis ja kokku seitsekümmend aastat sädelevat teadlasetööd. Esimene teadustöö auhind 1948 veel üliõpilasena. Viimane populaarteaduslik artikkel lainikutest Postimehes 2017. aasta kevadel.

Kuuekümne aasta eest oli ta ülikoolis kõige noorem professor. Ta julges võtta ette uued väljakutsed ehitusmehaanikas, mida nõudis plastsusteooria rakendamine meie kõigi parema elu huvides. Meisterlike loengute kaudu, mis olid akadeemilised nende sõnade kõige paremas mõttes, mida täiendasid lausa kalligraafilised tähistused ja suurepärased joonised, suutis ta ülimalt keerukad aspektid teha lihtsaks ja atraktiivseks.

Ligi kolmkümmend aastat tundsime tema tuge akadeemikuna. Küünarnukitunnet selle parimas mõttes, alati heatahtlikku, toetavat ja tulevikku vaatavat meelt. Need aastad tegid temast kõigi aegade vanima Eesti Teaduste Akadeemia liikme. Sellest üle veerand sajandi oli ta emeriitprofessor. Ta enda sõnadega: vabahärra, kes sai täielikult pühenduda teadustööle. Üldse mitte naljatades, vaid väga tõsiselt. Süvenedes täiesti uutesse valdkondadesse nagu kaoseteooria või diferentsiaal- ja integraalvõrrandite lahendamine Haari lainikute kaudu.

Peaksime väga imestama, kuidas ta oskas aimata, milline näeb välja tulevik, ja õppima sellest oskusest. Kaos on saanud meie elu osaks. Juba kümme aastat tagasi nägi akadeemik Lepik, et polnud ühtegi valdkonda alates loodusteadustest, lõpetades majandusteadustega, kus ei oleks levinud kas või osaliselt kaoseteooria põhimõtted. Elust rääkimata. Haari lainikud on keerukate kõverate lihtsaimad ehituskivid, sirgjoonetükikesed, mis eriti hästi sobivad järskude jõnksude analüüsimiseks. Selliseid jõnkse on meie elus järjest rohkem ja ilusaid sujuvaid muutusi järjest vähem. Nii teadis ta kindlalt, et me ei või kunagi teada, mis võib muutuda aktuaalseks ja vajalikuks, ja käis selle teadmise järgi.

Muidugi väljendus selline ekstsellentsus nii arvudes kui ka tunnustustes. Andmebaas Scopus teab Ülo Lepikut kui enimtsiteeritud Eesti matemaatikut aastatel 2010–2015. Seda tüüpi au on enamasti üürike. Aga veel nüüdki on Ülo Lepik oma kitsamal erialal maailma 2% üle kõigi aegade enimtsiteeritud teadlaste loendis. Ehk selles elitaarses klubis, kuhu kuulub vaevalt 50 Eesti kolleegi. Suurelt osalt tänu temale on Eesti mehaanikateadus seisnud tugevalt esil nii siin- kui sealpool kunagist raudset eesriiet ja praegu kogu maailmas. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Riigivapi IV klassi teenetemärgiga ja riigi teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk elutööpreemiaga.

Preemiad tulevad ja lähevad ja ordenid roostetavad. Seda, mis inimesest jääb, mõõdetakse teistes kategooriates. Mitte sellega, kui mitut võõrkeelt osatakse või kui mitu raamatut jääb riiulile. Ülo Lepik valdas perfektselt lahkuse keelt. Mark Twaini sõnadega: keelt, mida kurdid kuulevad ja pimedad näevad. Järgides kogu elu Konfutsiuse soovitust: kuhu iganes sa ka ei lähe, mine sinna kogu südamega. Olgu see perekond, kolleegid või kogu suhtumine ellu, enesesse ja teistesse. Alati ühendades, mitte lahutades või lõhkudes.

Tema õpilase Andrus Salupere sõnul on akadeemik Lepiku elu teaduses kui sild Eesti Vabariigist Eesti Vabariiki üle Nõukogude aja. Ülo Lepik suutis kõigis neis aegades kanda teaduslikku ekstsellentsust, kuid samas jääda inimeseks. Teadlaseks suure algustähega. Temast õhkus midagi, mida pole kõigile antud. Tema käitumine oli alati härrasmehelik. Mingil kummalisel ja ajaülesel moel oskas ta süstida oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. Seda tüüpi mõju muudab maailma paremaks paigaks, kus elada. Kõigil meil, kes temas siia maailma maha jäävad. Oleme talle selle eest lõpmata tänulikud.

Tarmo Soomere jumalagajätul Ülo Lepikuga Tartu ülikooli muuseumi valges saalis 19. II 2022