Soome-ugri murede allikas

Näitus „Uurali kaja“ annab soomeugrilastele ka sõnumi, et me ei unusta neid praegu ära, olgugi et nende maa asub Venemaal.

ART LEETE

17. oktoobril algatati Venemaal terrorismi ja ekstremismi süüdistusega kriminaaluurimine ersa vanematekogu liikmete vastu. Ersasid süüdistatakse Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika taunimises ja Venemaa territoriaalse terviklikkuse ohustamises iseseisva riigi Erzjan Mastor rajamise plaani kaudu. Süüdimõistmise korral ootab ersa kultuuritegelasi, kelle hulgast eakamad Grigori Mussaljov ja Jevgeni Tšetvergov on kaugelt üle 80 aasta vanad, kümneaastane vanglakaristus.¹

FSB korraldas ersa rahvuslike liidrite kodudes läbiotsimised, mille käigus kogutud asitõendite seas on näha Eesti lippu ja Eesti Rahva Muuseumi „Uurali kaja“ näituse kataloogi. Et olin ise olnud näituse idee väljamõtleja ja kuulunud kuraatorite toimkonda, siis tundsin end muidugi puudutatuna. Uralic-keskuse juht Oliver Loode, kes materjali edastas, on lisanud märkuse, et ilmselt pole meie näitust varem sellisena „tunnustatud“.

„Uurali kaja“

2016. aastal avatud ERMi soome-ugri püsinäitust ette valmistanud toimkonna eesmärk oli pakkuda soome-ugri rahvastele toetust nende kultuurilises iseolemises. Näitus peaks eestlastele peegeldama ka meie kultuurilist tausta.² Vähetähtis pole seegi, et tegemist on maailma ainsa soome-ugri rahvastele pühendatud püsinäitusega. Näituse toimkond püüdis hoiduda soome-ugri eksootika ja müstika liigsest rõhutamisest (mis paljude arust küll hästi ei õnnestunud) ning edastada külastajatele sõnum, et hõimurahvaste pärand võimaldab innustada ja hoogustada mõtisklusi kultuuridevahelistest inimlikest väärtustest.

Keskendusime tavalistele esemetele ja soome-ugri kultuurilistele praktikatele soorollide kujutelmade kaudu. Näitus põhineb soome-ugri naiste ja meeste tegemiste ja arusaamade kajastamisel. Soolise võrdõiguslikkuse küsimused olid tollal, näituse planeerimise alguse ajal, Eesti avalikkuses kasvava tähtsusega ja ka muuseumide ringkonnas tärkav teema. Püüdsime etnograafilise näituse asetada dialoogi ühiskonnas hoogu võtva arutlusteemaga. „Uurali kaja“ kavandamise kultuuriline ülesanne seisnes lääne tüüpi ühiskondade ja traditsiooniliste soome-ugri soorollide võrdluses tekkiva võimaliku võõristustunde maandamises. Seetõttu said väljapanekule üles seatud animafilme näitavad ekraanid lootuses soome-ugri muinasjuttudel põhinevate animatsioonide abil näidata naiste ja meeste suhteid läbi huumoriprisma ning seeläbi hoiduda soorollide ühemõttelisest ja tõlgendustele suletud käsitlusest.³

Inimene võib tahta ja mõelda, aga soome-ugri jumalad juhtisid meid läbi praktiliste võimaluste ja ebamäärasuse kadalipu ning valminud näitusel ei ole kõik täiel määral meie unistustele vastav. Aga seda ikka juhtub. Nagu öeldakse, on parim näitus valminud näitus, seega tuleb rahul olla, et meil ikkagi õnnestus midagi kokku panna.

Ent nagu nähtub ERMi uue maja avamisele järgnenud arvustustest ja analüüsidest, ajab „Uurali kaja“ näitusel üks mure teist taga. See on romantiseeritud, ülistav, eelajalooline, dekontekstualiseeritud, lihtsustav ja stereotüüpe loov seksistlik väljapanek, kus puudub indiviid, kultuurilise dünaamika käsitlus ning soome-ugri rahvaste tänapäevaste põletavate probleemide analüüs.⁴ Sensoorne rõhuasetuski saab kriitikat, sest näitusel tekib kiiresti meeleline üleküllastus ning aju ei suuda sealt midagi mällu salvestada.⁵ Seesuguse vaatenurga alt näib, et näitus ei kõlba kuhugi. Kõik, mida on võimalik ühe näituse puhul valesti teha, on tehtud. Tähelepanuväärselt on etteheidete reas ka apoliitilisus.

Tõele au andes tuleb siiski välja tuua, et „Uurali kaja“ on kiidetud laia haarde ja lummavuse, mitmetahulisuse, isevärki loogika, nutikuse, interaktiivsuse, maagilisuse ja kummalisuse eest.⁶ Nii et head on ka leitud omajagu, mida on kuraatorina muidugi meeldiv enesekriitikata omaks võtta. Ent ootuspäraselt on põnevam ja pinget pakkuvam ikkagi see osa hinnangutest, kus leitakse puudujääke.

Soome-ugri kood

Peab ütlema, et võimalikud pahandused olid „Uurali kajasse“ tegijate poolt sisse kodeeritud. Mõtlesime kohe, et „ükskõik, millest see näitus ka pole, toimib ta niikuinii massiivse soome-ugri rahvaid toetava manifestatsioonina“.⁷ Nii et näituse vaatamine ja nänni hankimine toimub külastaja enda vastutusel. Kui pärast mingi probleem ilmneb, siis oleme rahvast selles osas juba hoiatanud.

Tartu ülikooli folklorist Elo-Hanna Seljamaa on märkinud „Uurali kaja“ arvustades, et põlisrahvaste esitlemine teeb kuraatorid vastutavaks soome-ugri rahvaste ees.⁸ Sellel taustal on ohtratest näitusele osaks langenud tunnustustest asjakohaseim Koosmeele auhind, mille saime Avatud Eesti Fondilt solidaarsuse eest põlisrahvastega. Varem paistis küll, et oleme püüdnud hoiduda poliitiliselt juhitava etnilise vaenu provotseerimisest, olla võimalikult leebed. Aga kas üldse on võimalik teha näitust, mida oleks võimatu kasutada millekski halvaks?

Mingil kummalisel moel võibki leebus olla see, mis teeb selle näituse ekstremistlikuks. ERMi teadur Svetlana Karm kõneles, et tänu „Uurali kaja“ näitusele on Eestis elavatele soomeugrilastele jäänud vähemalt midagi, mida saab oma kultuuri kohta lastele näidata. Näitus annab meie soomeugrilastele ka sõnumi, et me ei unusta neid praegu ära, olgugi et nende maa asub Venemaal. Ilmselt võib keegi arvata, et mahe romantika, rahvapärase ilu esitlemine on salakaval viis õhutada äärmuslikkust, mis antud juhul tähendab mingisugusegi kultuurilise eripära ja enesetunnetuse säilitamist.

Hiljuti Tallinnas toimunud konverentsil „Keskkonnakultuuride ümbermõtestamine Ida- ja Põhja-Euroopas“ tõi Viini ülikooli antropoloog Jaanika Vider välja oma kogemuse kaasava näituse tegemisest uue museoloogia postkoloniaalses vaimus. Ilmnes, et kui kuraatorid otsisid uudseid dialoogiviise põlisrahvaste jõustamiseks poolpoliitiliste museoloogiliste lahenduste kaudu, tahtsid põlisrahvastest koostööpartnerid lihtsalt ilusaid asju välja panna. Võetakse kergesti omaks esteetiline nauding ja romantika. Leebe meelelisus on see, mida paljud hindavad, seega tuleb tundelisusega olla ettevaatlik. Hoolimata kuraatorite püüdluste iseloomust läheb see kergesti üle poliitiliseks manifestatsiooniks.

„Uurali kaja“ on seega tahes-tahtmata soome-ugri äärmusluse ilming. Silmanähtavat poliitikat näitusel peaaegu ei ole, aga avatud tõlgenduste ruumis võib juhtuda kõike. Väljapanekule saab külge kleepida igasuguseid tumedaid tagamõtteid. Muidugi, ilmselt sattus meie kataloog asitõendite sekka lihtsal põhjusel, et see on mingi eestikeelne raamat. Ent ersa aktivisti töölaual ta ju siiski oli. Nagu mainitud, samas kõrval seisis ekstremismi tõendava materjalina ka Eesti lipp, mis pole vähem ähvardav atribuut.

Soomeugrilaseks olemise oht

„Uurali kaja“ näitus on kogu selle soomeugrilaste olemasolemise viisi mõistmisel üksnes väike osake. Kontaktid Eesti, Soome ja Ungariga pole meie hõimurahvastele Venemaal varemgi kasuks tulnud. Juba tsaariajal, ent veel ka 1920. aastatel, käisid mitmed soome-ugri noored õpetlased stipendiumide toel Soomes ja Ungaris teadustöö kogemusi omandamas. Ja kui ei reisitudki Moskvast kaugemale läände, oldi siiski kontaktis Nõukogude Liitu külastanud soome-ugri teadlaste ja ühiskonnategelastega ning peeti kirjavahetust iseseisvate soome-ugri maade intellektuaalidega, avaldades siin isegi oma teadustöid.⁹

1930. aastatel muutus aga soomeugrilaseks olemine NSV Liidus üleüldse ohtlikuks. Nõukogude propaganda hakkas õhutama võitlust väidetavate Suur-Soome ja Suur-Eesti poliitiliste ja territoriaalsete ambitsioonide vastu. 1931. aastal arreteeriti grupp mari intellektuaale, keda süüdistati plaanis eraldada Mari autonoomne oblast Nõukogude Liidust ja koguda luureandmeid Soome heaks. Süüdistatavad saadeti kolmeks aastaks asumisele.

Peagi läks elu veelgi karmimaks. 1932. aastal algatati uurimine ja aastatel 1933–1934 peeti kohut hulga soome-ugri kultuuritegelaste ja õpetlaste üle välja mõeldud kontrrevolutsioonilise soome rahvaste vabastamise liidu (SOFIN¹⁰) süüasjas. SOFINi eesmärgiks olevat olnud Venemaa soome-ugri alade eraldamine NSV Liidust ja viimine Soome protektoraadi alla (kujutage nüüd ette, me räägime aladest mitusada kilomeetrit Moskvast idas). Soome-ugri haritlased olevat teinud nõukogudevastast propagandat, valmistanud ette terroriakte ning seda kõike soomlaste ja eestlaste eestvedamisel. Eestist olid asjasse tagaselja segatud hobietnograaf Aleksander Põrk ja keeleteadlane Julius Mark, kellel oli olnud kontakte Venemaa soome-ugri aktivistide ja teadlastega. Legendaarne udmurdi kirjanik ja õpetlane Kuzebai Gerd oli süüdistuse kohaselt selle soome-ugri terroriorganisatsiooni juht.⁹ Süüdimõistetud said eri pikkusega vanglakaristusi ja mõni isegi pääses eluga (muidugi mitte Gerd ise).

Tollal oli ohtlik elada, aga praegu on Venemaa põliselanikele ohtlik seda kõike meenutada. 1990. aastatel avanes võimaluste aken. Sel ajal sai arhiividest materjale kätte ja inimesed hakkasid samuti kõigest rohkem kõnelema. Näiteks 1930. aastate Lääne-Siberi põliselanike ülestõusudest oskasid äkki kõik midagi meenutada, kui mitte vahetult, siis vanemate, vanavanemate või mälestuste ja kõikjal ringlevate ebamääraste mütoloogilist laadi jutustuste kaudu. Mulle jäi küll mulje, et ükskõik kuhu lähed, iga hant teab midagi. Ma ei pidanud neid isegi eriti pinnima, paljud võtsid teema ise üles.

Aga nüüd on see võimaluste aken jälle sulgunud. Arhiivid on sulgunud, Nõukogude võimule vastuhakkamisest kõnelemine on justkui riigivastane provokatsioon või vaenlase propaganda. Andsin paari aastakümne eest välja raamatu ühest handi ja metsaneenetsi ülestõusust Kazõmi jõel.¹¹ Peagi võis kuulda, et külades on igal handil riiulis see raamat. 2008. aastal aga konfiskeeris Vene julgeolek mingi portsu neid raamatuid. Nii et neil ei võtnud eriti kaua aega taipamaks, et vaenlane ei maga.

Üldiselt paistab, et igasugune asi võib muret kaasa tuua. Näitus „Uurali kaja“ näib esmapilgul süütu. Ehk üleliiagi, sest ega muidu teravsilmsed kriitikud seda mõõdutundetu ilutsemise ja tõsiste teemade kõrvalejätmise eest hurjutaks. Aga ilmneb, et isegi kui ei teegi äärmuslikku näitust, võib keegi teine selle ikkagi ekstremistlikuks lugeda.

Kultuur muutub oluliseks kriisiajal. Kultuur võib rahvast ühendada, ent võib saada ka hävitamishimu esilekutsujaks. Praegused süüdistused ersade vastu ei erinegi SOFINi juhtumi omadest. Nagu vanasti, läheb ka nüüd tõestusmaterjalina käiku iga võimalik kontakt. Praegusel juhul on osutunud sellise kontakti tõendiks ka ühe soome-ugri terrorismis kahtlustatava kodust leitud näitusekataloog.

1 Jaak Prozes, FSB pidas kinni ersa rahva liidrid ja algatas kriminaalasja. – fennougria.ee 26. X 2023.

Эрзянские общественники заявили о задержании национальных активистов в Мордовии. Эрзянские общественники заявили о задержании национальных активистов в Мордовии. – www.idelreal.org 21. X 2023.

2 Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

3 Svetlana Karm, Art Leete, Uurali kaja Eesti Rahva Muuseumis. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2018, 61, lk 14−43.

4 Ildiko Lehtinen, „Uurali kaja“ võrdluses soome-ugri rahvaste ekspositsioonidega mujal. – Soome-ugri sõlmed 2016, lk. 65–68.

Eva Liisa Sepp, Kuidas Eesti Joonisfilm palus meestel teed juhatada. – Sirp 25. V 2017.

Emilia Pawłusz, The Role of Estonian National Museum in the Process of Redefining the Boundaries of National Identity. Kogumikus Katrin Kullasepp, Giuseppina Marsico (toim.), Identity at the Borders and between the Borders. Springer Basingstoke 2021, lk 73–87.

5 Marilyn Mägi, ERM: segadusseajav sisu kindlas kuues. – Universitas Tartuensis 2016, 10.

6 Kristi Salve, Keelepuu varjus. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 20. X 2016.

Berit Petolai, 2016. Kajad sinus eneses. ERMi soome-ugri püsinäitusel. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 10. XI 2016.

Ildiko Lehtinen, „Uurali kaja“ võrdluses soome-ugri rahvaste ekspositsioonidega mujal. – Soome-ugri sõlmed 2016, lk. 65–68.

Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

Mikaela Jo Krantz, Curating a Sense for the Past: Echo of the Urals Review. – Journal of Ethnology and Folkloristics 2022, 16 (2), lk. 318–319.

7 Svetlana Karm, Art Leete, Uurali kaja Eesti Rahva Muuseumis. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2018, 61, lk 35.

8 Elo-Hanna Seljamaa, Peegelduv heli. – Sirp 27. I 2017.

9 Eva Toulouze, A Long Great Ethnic Terror in the Volga Region. A War before the War. Kogumikus Andrej Kotljarchuk, Olle Sundström (toim), Ethnic and Religious Minorities in Stalin’s Soviet Union: New Dimensions of Research 2017, lk 153–172.

10 Venekeelne lühend nimetusest Союз освобождения финских народностей.

11 Арт Леэте, Казымская война: Восстание хантов и лесных ненцев против советской власти. Тарту 2004.