Soome-ugri pimeda maa hääled

Uurali rahvad ühendavad maailma alguse, teadmiste loomise ja vahendamise justkui kaootiliste, kuid ka käepäraste nähtustega nagu soo, tundra, laul, hääled, vaimud, jumalad, öö ja päev.

ART LEETE

Raske öelda, kas soomeugrilaste maailmast arusaamiseks on võtit. Kõigest korraga arusaamine on teadlasi ikka huvitanud, isegi kui uuritakse vaid mingeid soome-ugri üksikasju. Seda ebamäärast küsimust võib püüda lahendada jälgides, kuidas soomeugrilased ise igasuguseid hämaraid ilminguid mõistavad, seletavad või järele teevad.

Maailma alguses oli soo

Võtame kõigepealt ette viisi, kuidas komid on maailma tekkimist ette kujutanud. Selle kohta on neil mitu lugu, ent ma valisin välja selle, mille tuuma on etnograafid pidanud kaoseks. Sellise arusaama järgi on kõik maailmas tekkinud raskesti kirjeldatavast ürgsest olekust.

Kõige alguses oli komi loodususundi kohaselt palju ebamäärast. Komi etnoloogi Nikolai Konakovi¹ järgi võis vana aja komide arust enne maailma loomist igal pool olla pimedus ja udu, ürgookean ja soo. Näiteks kirjeldavad komid alguse-eelset olukorda järgneval moel:

„Enne ei olnud maad ega taevast, aga oli soo ja seal olid mättad. Ei olnud mingeid loomi ega linde, inimest samuti ei olnud. Ei olnud päikest ega kuud.“

Sood pidasid maailma loomise lähtepunktina hädavajalikuks ka komide naabrid mansid. Mitme soome-ugri rahva meelest sai maailm alguse lõputust veteväljast ja seega on loogiline, et esimene maatükk oli soine (selline ettekujutus maailma algusest on levinud Põhja-Euraasias ka paljude teiste rahvaste seas). Konakovi väitel sümboliseerib soo algelemendina seda, et udu, maa ja vesi on üks ja seesama. Nagu näeme esitatud näitest, on taevas, päike ja kuu soome-ugri maailmatajus võrreldes sooga (maa ja veega, järelikult siis ka uduga) moodsa aja päritolu.

Esimesena ilmuvad sellesse sooilma linnud, siis juba ka jumalad, mammutid ja koerad. Paljude põhjarahvaste arust oli maa algselt lame, aga maa all elutsevad olendid tekitasid sellesse jõed ja mäed. Jumalad võtsid algselt ebamäärasuselt loomise funktsiooni üle ja tekitasid maailma igasugust, kusagil muu kõrval ka inimese.

Maailma loomine on justkui lõplik, kõik olemas olev on millalgi valminud ning sellega tegelenud jumalad meist eemaldunud. Inimesel on raske tajuda võimalust, et me oleme ikka veel keset seda üleüldist loomist. Soomeugrilaste pilgu läbi võib jumalik taastootmine käia täie hooga edasi.

Lõputu loomine

Sellise vaatenurga ilmestamiseks on paslik heita pilk soome-ugri maailma äärel, Euraasia kõige põhjapoolsemas paigas Taimõri poolsaarel elavate nganassaanide mõtetesse. Seal, kus industriaalse keskkonnaga harjunule ei ole eriti midagi näha ega kuulda, kus maastik seisneb tühjuses, võiks arusaam millegi tekkimisest olla õpetlik. Teadlased on tõesti püüdnud ka nganassaanidelt midagi teada saada.

Vene etnograafi Galina Gratševa väitel läbib nganassaanide oleva taju katkematu sündimise mõte.² Maa, päike ja võib-olla ka kuu sünnitavad kogu aeg igasuguseid olendeid. Maa on täis elu andvaid silmi. Need silmad asetab maa naiste ja emasloomade sisse, kes sünnitavad keha, millele päike (või kuu, mis on seesama) annab elu (või annab päike elu ja kuu annab varju). Surnud inimeste ja loomade silmad antakse maale tagasi. Pärast elusa olendi surma päike ega kuu midagi endale ei saa. Maa on inimese olemisega rohkem seotud.

Tundramaastikul liikudes laulavad nganassaanid kogu aeg. Rännakuaegsete laulude meloodiad kuuluvad kindlatele inimestele nii nagu nende mõtted, hingamine ja rõivad. Võõra laulu esitajat peeti vargaks, kes oli võtnud endale osa teisest inimesest, tema kujust, varjust, häälest ja mõtetest, elust. Inimese kujutis sõltub helidest, mis ta saadab ümbritsevasse ruumi. Kui inimest on näha, aga pole kuulda (tema meloodia on varastatud), siis pole teda ka olemas. Laul on üks inimese siseorganitest.

Laulu (nagu ka muid inimkeha osi) saab varastada või kahjustada isegi vaikides, lihtsalt selle peale mõeldes. Kui laul varastatakse, põgeneb meloodia tundrasse. Seal kaotab laul oma materiaalsuse, kehalisuse. Kadunud laulu ei ole enam võimalik kinni püüda.

Lauldes muutub inimene laulus kirjeldatavaks, näiteks eepiliseks sõjakangelaseks. Igal laulu tegelasel on oma meloodia ja hääl, mis annab talle ka erilise kuju ja keha. Laulja võib esineda ka iseendana, aga siis väljendub ta jutustades, olles kõrvaltvaataja, laulu tegelastele nähtamatu vaim. Laul (see tähendab heli) ei tohi nganassaanide meelest katkeda, see laotub nagu tundrarada tabamatusse kaugusse.

Tundra tarkus

Ka neenetsi põhjapõdrakasvatajatele on tundra tarkuse ja väe ruum. Soome rahvaluuleteadlane Karina Lukin³ arvab, et tundra on uuenevate teadmiste maastik. Need teadmised on ühtaegu nii praktilised kui ka müütilised. Üksinda tundras rändamine eeldab peale teeleidmise oskuse ka küllaldast müütilist kogemust. Neenetsi eepikas on kaks rändaja tüüpi: üks liigub eesmärgitult ja teine jõuab alati inimeste juurde.

Oma asukohast teadmatu sihitult tundras ekslev kangelane kohtub teispoolsuse olenditega, omandab müütilisi riistu, väge ja nõiatarkusi. Esialgu pole tal sõpru ega liitlasi. Rändaja on pidevas ohus, ta on liiga nõrk, et mitteinimlike olenditega hakkama saada. Ent hirmu ja tundmatuse maastik võib anda talle kõik vajaliku. Tundrast laagripaika saabuv võõras, keda neenetsid kutsuvad ŋædaljova’ks, toob aga inimeste sekka kummalisust, kokkupuute tundmatu, ohtliku jõu ja tarkusega. Liikumine on alati seotud nõidusliku teadmusega.

Neenetsi väemaastikku saab ainult kuulda. Selle olemasolust puuduvad muud tõendid. Šamaanirännak on heliline, ent heli muudab ka igasuguse muu liikumise mõtestatuks. Seetõttu armastavad ka neenetsid rännates laulda lühikesi, puhtisiklikke, oma elust pajatavaid laule. Sedasi lauldes muutub iga neenets ŋædaljova’ks, iseenda müütiliseks teisikuks. Need isikulaulud käivitavad nähtamatu, ent kuuldava maailma. Tundra on müütilisi teadmisi kujundav maastik, laagripaik aga nõidusliku tarkuse mälupesa. Maa annab tarkust, selle saamiseks tuleb aga rännata või võõrastega kohtuda.

Pimedus ilmade piiril

Mööda maad rännates tuleb arvestada ka sellega, et kusagilt sealt käivad maailmade piirid. Sölkuppide arusaamade järgi võib surnu paluda end hauast välja kaevata või saab ta uuesti meie ilma ärgata ja edasi olemas olla. Alguses elab ta tagurpidi, sõites paadiga ja pidades jahti öösiti (sest siis on saaki lihtsam märgata) ning veetes päevad magades (sest päikese käes pole midagi näha, pimedus valitseb igal pool). Ajapikku muutub ta aga enam-vähem tavaliseks elavaks olendiks ja aasta pärast käitub nagu need, kes ei ole kunagi surnud olnud. Neid ärganuid kutsuvad sölkupid poolinimesteks või poolvaimudeks. Poolsurnud inimesed võivad elavate seas elada ilma muresid tekitamata ning tasapisi harjutakse jälle üksteisega.

Seega tegutsevad elavad päeval, poolelusad aga öösel. Selles delikaatses maailmade segunemise olukorras ei tohi keegi kõva häält teha, sest see võib rikkuda valitseva hapra tasakaalu siin- ja sealpoolsuse vahel. Kuigi poolvaimudele on pimedus valgus, on nad öösiti ikkagi vagusi. Elavad võivad oma päevaajal siiski kõvemat häält teha, ent hämaruse saabudes tuleb neilgi vaikida, äärmisel juhul võib küll sosistada.

Öösel tuleb teispoolse maailma piir inimestele lähemale. See võib olla kohe ukselävel või jõe teisel kaldal. Iga häälitsus võib selle piiri lõhkuda. Inimesed, kes hämaruse saabudes ei vaiki ega rahune, vaid liiguvad ringi ja lärmavad, seavad end ohtu. Teise ilma olendid võivad nad maailmade piirist üleastumise eest tappa.

Vene etnograafi Olga Stepanova järgi kajastavad need sölkupi maailmavaate fragmendid animistlikule või šamanistlikule kultuurile iseloomulikku vastuvõtlikkust muutustele.⁴ Muutused ei tulene ainult kokkupõrgetest teiste kultuuridega. Sölkuppide arust on kõik kogu aeg suhteline ja muutuv. Pole võimalik näidata, milline on inimeste ja vaimolendite erinevus ega sedagi, kus asub täpselt öö ja päeva, valguse ja pimeduse, selle ja tolle ilma piir. Ebamäärasus ja muutumine on sölkupi maailmapildi osa.

Handi häälte usund

Sellest pole kirjanduses küll teab mis palju juttu tehtud, aga obiugri ja samojeedi usundis on häälitsustel tähendusrikas osa. Esimene asjalikkuse tunnustega ostjaki usundi kirjeldus pärineb hollandi kartograafilt ja poliitikult Nicolaas Witsenilt⁵ aastast 1672. Muude teadete seas osutab ta ka iseloomulikule jumalatega suhtlemise viisile: „Palvete asemel tekitavad nad mingeid hääli.“ Teisel korral Witsen täpsustab oma andmeid, väites, et palvetades ostjakid vilistavad ja teevad häälitsusi, nagu meelitaksid ligi koera. Kolmanda kirjelduse kohaselt väljendub ostjaki palve haledas sisinas, ulgumises ja nutmises. Soome keeleteadlane Kustaa Fredrik Karjalainen⁶ hindab Witseni kirjeldusi handi usundist täpseks ja sisukaks ning peab selle põhjuseks hollandi õpetlase head tähelepanuvõimet ja loogilist mõtlemist. Ma ei tea, kui usaldusväärsed olid Witseni informaatorid handi (või mansi, sölkupi?) usulise praktika osas, aga kahtlustan, et teatud mõttes tal lihtsalt vedas. Tuleb kinnitada, et Witsenil on tõesti osaliselt õigus.

Hantide ohverdusrituaalides on osa pöördumisi jumalate poole ebamäärased artikuleerimata karjed. Nende hüüatuste mõte on jumalate tähelepanu tõmbamine toodavale ohvrile, vaimude kutsumine rituaalis osalema ja tseremoonial osalejate vastastikune julgustamine. Ent need karjed ei asenda tavalisi sõnalisi palveid, vaid on üks jumalate poole pöördumise võimalus. Suuremalt jaolt kõneldakse jumalatega siiski inimkeeli. Ent nagu juba eespoolgi kirjas – vaikus ja sosistamine võimaldab kokkupuutest teiste ilmade olenditega hoiduda. Seega peabki mitteinimlike olenditega kontakti otsimine olema kärarikas.

Obiugri jumalate välimust, nendega seotud vaateid ja rituaalset atribuutikat kirjeldab Karjalainen hoolikalt, ent jumalate häälest ta palju juttu ei tee. Jumalad võivad siiski rääkida lauludes või šamaanirituaali ajal, kasutades loitsija keelt. Küll aga märgib Karjalainen, et vaimud võivad inimesi „vaimselt“ kuulda igal pool, ükskõik kus siis mingid olendid parajasti „füüsiliselt“ asuvad.

Ebamäärased hääled on obiugrilastel ja samojeedidel kõige konkreetsem viis jumalatega suhtlemiseks või nende kohalolu tagamiseks. Seda juhtudel, kui palvused ei toimu mingi jumala pühakohas, kus võib leiduda tema kujusid. Muudes paikades kujustatakse jumalad häälimata hüüatuste abil.

Arusaamine või meeltesegadus

Teadlastele meeldivad lihtsalt arusaadavad mõisted (näiteks „kaos“) ja kategooriad (näiteks „ruum“). Seega liigitub soome-ugri arusaam asjadest kaoseks lõputus ruumis.

Uurali rahvad ühendavad maailma alguse, teadmiste loomise ja vahendamise justkui kaootiliste, kuid ka käepäraste nähtustega nagu soo, tundra, laul, hääled, vaimud, jumalad, öö ja päev.

Soome-ugri usundi või teadmiste algtõuge võib tulla igalt poolt – maast, rändamisest, lauludest või pimedusest. Meile on põlisrahvaste tarkuse taipamine intellektuaalne pingutus, nendele lihtsalt harjumus. Soomeugrilased ei pane seda tähelegi, teadmine ei nõua mingit erilist pingutamist.

Muutused teadmiste algtingimustes tulevad esile kõrvalekalletes, kui miski on harjumatu. Näiteks, kui puuoksad on kasvanud aastaga liiga pikaks ega võimalda läbimõtlematult liikuda, on tegu kliimamuutustega tagasipöörduva „kaosega“. Liikumisele mitte mõtlemine tähendab seda, et metsas pikki vahemaid läbiv jahimees ei saa kogu aeg juurelda, kuidas leida õige tee ja mitte eksida. Mõtlemine aeglustaks liikumist ja kurnaks kütti. Kõndima peab justkui poolunes, vahel ainult vilksamisi vaadates, kas suund on ikka täpne. Tavapärasest soojemad ilmad panevad aga puud-põõsad ja puhmad kiiremini kasvama ning kogu ümbrus on jahimehele harjumatu. Tee leidmiseks tuleb olla tähelepanelikum, rohkem keskenduda ja see väsitab rändajat. Kui aga teadlane püüab soome-ugri teeleidmisest aru saada, muudavad vaadet varjavad pikemad oksad selle ürituse peaaegu lootusetuks. Liikumine on soome-ugri segiolek, mida täidavad hääled, mõtted ja poolenisti uni.

Elu andvate silmade juurde tagasi tulles meenutagem, et obiugrilased määrisid vanasti jumalakujude silmi ohvriloomade verega. Seega ilmneb, et jumalad söövad silmade abil. Silmad osutuvad mitmefunktsioonilisteks meeleorganiteks (küllap saab siis ka teiste meeltega kõike teha). Üldiselt on nii obriugrilased kui ka samojeedid seisukohal, et silmade tegemisest igasugustele juhuslikele asjadele tuleb hoiduda. Kui on vaja valmistada jumal, siis muidugi, aga meelelahutuseks ei ole see sobiv tegevus.

Võta milline teadlane tahes, pakutav soome-ugri rahvaste usundi olemus on niikuinii selline, nagu jumalad juhatavad. Mõnest nähtusest on lihtsam kirjutada, aga kui usund pöörleb helide ümber või on unenägu, siis on seda raske sõnadega adekvaatselt edasi anda.

1 Николай Конаков, Коми охотники и рыболовы во второй половине XIX – начале XX в. Культура промыслового населения таежной зоны Европейского Северо-Востока. Москва 1983. vt ka Irina Iljina, Nikolai Konakov, Pavel Limerov, Juri Šabajev, Valeri Šarapov, Oleg Uljašev, Andrei Vlassov, Komi mütoloogia. Tartu 2015.

2 Галина Грачева, Традиционное мировоззрение охотников Таймыра (на материалах нганасан XIX – начала XX в.). Ленинград 1983.

3 Karina Lukin, Lonely Riders of Nenets Mythology and Shamanism. – Between Text and Practice. Mythology, Religion and Research. A special issue of RMN Newsletter. Helsinki 2015, 10, lk 116–127.

4 Ольга Степанова, Северные селькупы: Система традиционных взглядов в зеркале одного интервью. – Вестник археологии, антропологии и этнографии 2014, 2, lk 124–131.

5 Николас Витсен, Северная и восточная Тартария. Том II. Amsterdam 2010. Ostjakkideks peab Witsen hante, mansisid, sölkuppe ja kette.

6 Kustaa Fredrik Karjalainen, Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot, 3). Porvoo 1918.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.