Soome-ugri töökus

ART LEETE

Soomeugrilaste töökuse küsimus kerkib teaduslikus diskursuses esile XVIII sajandil rousseau’liku vaimsuse võidukäigu valguses ning evolutsionistliku progressiteaduse eelaimduses. Rousseau järgi ei ole metslased head ega halvad, töökad ega laisad, vaid suvalised. XIX sajandi kultuurievolutsionismi tõed aga andsid tsiviliseerumise lootust vaid töökatele. Koolkonna isa Edward Tylor seadis rahvaste arengu tähtsaimaks mõõdikuks metallitööstuse olemasolu.

XVIII–XIX sajandil on soomeugrilaste töökuse kirjeldused tugevas vähemuses võrreldes tähelepanekutega nende hooletuse kohta. Esimesed XVIII sajandil Johann Gottlieb Georgi ja Peter Simon Pallase koostatud akadeemilised ülevaated on soomeugrilaste, eriti naissoo, usinuse suhtes heatahtlikud. Ka XIX sajandi uurijate töödest võib välja noppida üksikuid tunnustavaid hinnanguid mõne erandlikult tööka soome-ugri indiviidi kohta. Vahel täpsustatakse, et soomeugrilastele sobivad sellised tööd, mida saab teha üksluiselt ja nürimeelselt. Selliseks tegevuseks peetakse näiteks hülgeküttimist, mis seisnevat looma ööpäevi kestvas tuimas passimises jääaugu serval.

XX sajandi alguses kiidab soome teadlane Kustaa Fredrik Karjalainen hantide tööindu, samal ajal kurtes, et see suunatakse liigselt kalastusele ja küttimisele: „Ostjak ei kõlba maaviljelejaks. Selles, et ta ei ole omandanud venelaste elatusalasid, on süüdi uhkus. Ostjaki meelest on maad torkiv ja lehma järel jooksev venelane nagu rauk, kes äärmisel juhul julgeb kodu lähedal maha lasta tedre või põldpüü. Kuid hant seevastu on niisugune mees, kes julgeb söösta kõigi metsaohtude kätte. Paha on ainult see, et tema armetu maailm on nii täbar ja kitsas, et see tavaliselt paneb kangelase tuigerdama tühja kõhuga, sel ajal kui argpüks, olles söögist lõhki minemas, ahjul lesib. Kuid üks kangelase voorus ongi see, et ta oskab nälga kannatada.“

Soome-ugri töökust kirjeldatakse tollal harva ja selle kohal hõljub suvalisuse hõng. Meie hõimlastele meeldivat tööd, mille käigus ei pea midagi tegema või mis võimaldavad metsapadrikusse kaduda. Seega ei saa soomeugrilaste töössesuhtumist tsaariaegsete etno­graafide meelest eriti tõsiselt võtta.

Metsik lodevus

Suurema pühendumisega kujutataksegi XVIII ja XIX sajandil soomeugrilaste laiskust, hooletust ja söömahimu. Georgi ja Pallas, kes küll möönavad soomeugrilaste töökust, kirjeldavad siiski palju isukamalt nende heasüdamlikku lodevust, mistõttu kaldutakse hädavajaduseta laisklema, eriti meessugu. Kuni Esimese maailmasõjani olid etnograafid üsna üksmeelsed selles, et soomeugrilased on lühinägelikud, muretud, hoolimatud, loiud, aeglased, kohmakad ja elavad ainult käesolevale hetkele.

Näiteks Karjalainen kirjeldab, kuidas handid tema paati remontisid. „Ühes külas pandi meie paadile uusi tagavaralaudu. Katsusime tööga kiiresti valmis saada, et võinuksime edasi liikuda. Ja alguses sujuski asi kiiresti. „Meister“ kadus peagi kuhugi ja ainult noored poisid jäid tööd jätkama. Ei tahtnud kuidagi lasta laisklemissoovil valla pääseda ning läksin meest otsima. Astusin kogemata tarre ning meister puhastas seal püssi. Taas läks ta kaldale tööd jätkama, kuid hetke pärast kadus uuesti – tarre kurepilli mängima. Kolmandal korral teda magamast kaldale ajades saime lauad valmis, kuid siis polnud naelu käepärast. Meister läks neid hankima, aga kui temast jällegi kuulda ega näha ei olnud, sai teda neljandat korda otsima mindud. Leidsin ta aidast kuivatatud kala söömast, mõistagi ilma naelteta. Selline see ostjakite töötegemine on.“

XVIII–XX sajandi alguse autorid peavad põlisrahvaste aeglust ja hooletust primitiivsetele rahvastele nende madalas evolutsioonilise arengu järgus paratamatult omaseks. Tsivilisatsiooni ja kristlusega seostati tollal põllumajandust. Küttimine oli moodsate kirjameeste meelest paganlik, metsik logelemine.

Suur soome-ugri hüpe

Nõukogude ajal muutuvad soomeugrilased äkki tingimusteta kohusetundlikuks ja töökaks. Kui tsaariajal olevat soomeugrilased laiselnud seetõttu, et nad vihkasid tööd, siis meie nõukogudeaegsed hõimlased liitusid stahhaanovliku lööktööliste liikumisega. Stahhaanovlasi olnud enne Teist maailmasõda ainuüksi hantide seas 1400, s.t peaaegu iga kümnes.

Ka küpsel Nõukogude ajal rõhutati ametliku kirjeldusparadigma raames põhjarahvaste kohusetundlikkust. Etnograaf Zoja Sokolova tõstab mitmes töös nimepidi esile töökaid põliselanikke, kes ületavad plaani, saavad selle eest riiklikke autasusid ning keda valitakse kohalikesse ja keskvõimuorganitesse.

Sokolova esitab ülitööka handi näitena Sogomi külas elava Fjodor Terjoškini. „Ta püüab üksinda igal aastal nii palju kala, et seda jätkuks päevaratsiooniks tervele 250 000-lise elanikkonnaga linnale! 1962. aastal püüdis ta 106 tonni kala, kusjuures kolhoosi üldine plaan oli 200 tonni! Fjodor on Lenini ordeni kavaler.“

Terjoškin ei ole ainus tüüpkangelane. Ilmselt tahab Sokolova hante tõepoolest kiita ning teeb seda ajastuspetsiifilise stiili ja sõnavara abil. Sellega muudab ta oma kangelased näiliku tsiviliseeriva hüppe marionettideks.

Soome-ugri sisepilk

Põliselanikest teadlased toovad soome-ugri ilmast sõnumeid, et töökus on hantide seas äärmiselt tähtis, sest karmid looduslikud olud välistavad laiskuse ja hooletuse. Ungari etnoloog Ágnes Kerezsi kirjutab, et kui ta küsis handi meestelt, millist naist peetakse ilusaks, ei saanud handid küsimusest aru. Pärast pikemat selgitust teatasid nad, et ilus naine on see, kes on terve ja suudab töötada.

Soomeugrilastel oleks võimatu püsida, kui meie kultuuriideaaliks ja -imperatiiviks oleks logelemine, nagu paljud varasemad etnograafid on arvanud. Suurema osa ajast handi mehed tõesti pikutavad oma onnis. Aga see on vaimne ja füüsiline ettevalmistus kurnavaks jahiretkeks. Kui nad pärast metslooma kannul suuskadega jooksu pistavad, ei saa neid hobusedki kätte, nagu ma ühes eelnevas loos olen kirjutanud. Rousseau’liku suvalisuse varjus on soomeugrilased olnud salamisi usinad ja sihikindlad ammu enne kristlike, kapitalistlike ja kommunistlike tsiviliseerijate tulekut.