Argidialektika VIII. Spetsialist ja generalist

MARGUS OTT

Spetsialist (ladina sõnast species ’liik’) süvendab teadmist. Kuna kõrvalised asjad segaksid teda ning jõudugi ei jätkuks kõigele, siis ta ahendab oma fookust, nii et teadmised on ainult ühest kitsast vallast. Kuid ka see vald on alati liiga lai ning selle sees saab omakorda spetsialiseeruda, süvendada mingit alalõiku. Sama kordub aga ka selle kitsama lõigu puhul. Täiuslik spetsialist on see, kes teab ainult üht asja. Kuid mille poolest erineks ta siis idioodist ehk sellest, kes ei tea mitte midagi? Saamaks spetsialistilt vastust tolle ühe asja kohta, peaks ta ju selle seostama mingi teise asjaga, lakates olemast radikaalne spetsialist. Kuni ta jääb aga oma ühe asja teadmise juurde, ei erine ta idioodist, kes ei tea mitte midagi.

Generalist (ladina sõnast genus, generis ’sugu, üldmõiste’) laiendab teadmist. Kuna mingisse asja süüvimine segaks teda ning pole jõudu kõigesse süveneda, siis ta laiendab oma haaret. Alati on aga ka sellesse laiemasse haardesse midagi juurde haarata, lisaks lõimida. Täiuslik generalist on see, kes teab kõike. Kuid mille poolest erineks ta idioodist ehk sellest, kes ei tea mitte midagi? Saamaks generalistilt vastust selle kõige kohta, peaks ta sellest midagi välja tooma, süvenema kitsamasse valda, lakates nõnda olemast radikaalne generalist. Kuni ta jääb oma kõige-teadmise juurde, ei erine ta idioodist, kes ei tea mitte midagi.

Kui teadmist üksnes süvendada, siis jõuame mitteteadmiseni. Nagu ka siis, kui teadmist üksnes laiendada. Teadmise tõeline liikumine käib alati süvendamise ja laiendamise dialektikas. Spetsialism on pime ja generalism on tühi. Spetsialist saab oma teadmist laiendades üle oma piiratusest ning generalist saab oma teadmist süvendades üle oma hajuvusest. Nõnda saab järk-järgult liikuda täielikuma ja parema teadmise poole, nii lõimides seda välisega kui ka fokuseerides selle sisse. See on lõputu edenemine päris teadmise poole. Seda teeb progressist, kes vaheldab süvenemist ja laiendamist.

Banksy. Devolved parliament. Õli, lõuend, 2009.

Gatto Celiaco / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Idioot, kes on nii äärmuslik spetsialist kui ka äärmuslik generalist, on singularist (teades ainulist) ja universalist (teades üleüldist). Ta on spetsiaalse ja generaalse teadmise horisondil, kus Ühe ja Kõige teadmine silmapilkselt teineteisest üle saavad. Ta on korraga negatiivne ja positiivne kangelane. Teadmine variseb temas kokku, aga ka ammutab oma jõu.

Kui nüüd progressist taipab, et süvenemisel ja laienemisel on sama piir, idioot, jõuab ta päris teadmiseni, saab gnostikuks. Gnostik langeb alatasa eest libiseva süvendus- ja laiendushorisondi (spetsialist ja generalist) ning sellesama juba kohaloleva horisondi (idioot) vahele – ja see langemine saab lendamiseks. Võttes tunnetushorisondi enda sisse, on ta sellest alati välja heidetud. Ta on teadmis­masin, kes ei tea, miks ta teab (horisonti ju kätte ei saa), aga saab seda ometi üha seletada. Ta pole teadmine-idioodi-poole, vaid teadmine idioodi poolt. Teadmise süvendamine ja laiendamine siis ei pärsi teineteist (pean katkestama süvendamise, et laiendada; pean loobuma laiendamisest, et süvendada), vaid need on ühe ja sama liikumise kaks külge, süvenemine on laiendamise kaudu ja vastupidi.

Kui teadmist ei viida idioodi kombel äärmusse ning seda progressisti kombel ka ei arendata dialektiliselt, siis saame paludisti (ladina sõnast palus, paludis ’soo’). Paludist ühendab sõnu ja kujutlusi. Paludistid võivad ka kambatseda ja üle võtta üksteise sõnu ja kujutlusi. Ent laiemast olenditevahelisest läbikäimisest jäävad nad välja. See on libateaduse, ebausu, „uhhuunduse“ vald, kus pole ei sügavust ega avarust.