Spirituaalsus on osa inimesest, osa tema identiteedist

Olga Schihalejev: „Mida me saame teha, et eri maailmavaate esindajad, olgu nad etnilised eestlased või mitte-etnilised eestlased, tunnetaksid, et Eesti, kus nad elavad, ongi nende kodu?“

TIIA KÕNNUSSAAR

Taustateadmised religiooni ja spirituaalsuse kohta aitavad ära hoida asjatut mittemõistmist ja konflikte, mis ühiskonna sidusust nõrgendavad, ütleb Tartu ülikooli religioonipedagoogika dotsent ja religiooniuurija Olga Schihalejev. Haridusasutustes tuleb kindlasti kasuks ka arusaam laste spirituaalsusest.

Suurem osa maailma elanikkonnast on seotud mingi religiooniga. Eestlasi peetakse usuleigeks rahvaks: Eestis on statistika järgi luterlasi ligi 110 000 ja õigusklikke ligi 177 000, ent see moodustab rahvastikust suhteliselt väikese osa. Võrdluseks: enne sõda oli ainuüksi Tartu Pauluse koguduses ligi 40 000 liiget.

Okupatsiooniajal katkes suuresti rahva ajalooliselt kujunenud side kirikuga ning hajus arusaam inimese spirituaalsetest vajadustest ja otsingutest. Samal ajal on tühja kohta asunud täitma esoteerika-alane kirjandus ja esoteerilised eneseabikursused.1,2,3

Kuna meie side traditsioonilise religiooniga on suuresti nõrgenenud, siis on ilmselt keeruline mõista ka teiste rahvuste spirituaalsust, usukombeid ja -vajadusi. Alustuseks, mis üldse on spirituaalsus, kuidas seda defineerida?

Eesti keeleruumis ongi spirituaalsus võõras termin – osale seostub see mingi umbluuga, teistele aga inimeseks olemise sügavamate kihtidega. Kui ingliskeelses teaduskirjanduses spirituaalsusest juttu tehakse, mõeldakse ikka viimast aspekti. Spirituaalsus on selline tunnetuse viis, mis teeb inimesest inimese, eristab teda loomariigist.

Olga Schihalejev: „See, et Eesti on läbi ajaloo olnud monokultuuriline, on müüt. Eesti on mitmekultuurilisem kui mõnigi teine Euroopa riik. Iseküsimus, kuidas mitmekesisust on hinnatud. Kas oleme seda tähele pannud või eitanud, püüdnud teha nägu, et oleme monokultuuriline ühiskond?“

Andres Tennus

Carl Gustav Jung on kirjeldanud oma spirituaalsusest täidetud lapsepõlve, mil ta suhtles kiviga nagu teise olendiga. Millal spirituaalsus inimese elus kujunema hakkab?

On mitmeid uurimisgruppe, mis tegelevad spirituaalsuse uurimisega. Üks neist on Oxfordi ülikooli juures asuv usulise kogemuse uurimiskeskus, mille kunagi on asutanud evolutsioonibioloog Sir Alister Hardy, kes väitis, et spirituaalsus on evolutsioonilise valiku tulemus – see on aidanud inimestel ellu jääda.4 Keskuse üks esimesi uuringuid oli uuring laste spirituaalsusest. Uurimisrühma juhtisid David Hay, samuti bioloog, ja Rebecca Nye.

Kuigi Oxfordi usulise kogemuse uurimiskeskuses uuriti sadu lapsi, ei leitud ühtki spirituaalsuseta last. Teadlased tegid järelduse, et spirituaalsus on laste kaasasündinud omadus.5

Laste spirituaalsust uurides leiti, et spirituaalsus on väga isikupärane. See jääb isikupäraseks ka hiljem, aga lastel see võimendub, kuna väikelastele on omane enese perspektiivist ehk ego­tsentriline mõtlemine. Nad ei ole veel võimelised maailma tajuma abstraktsioonide kaudu, vaid teevad seda oma kogemuste abil.

Laste kogemusmaailmas on võrreldes täiskasvanute maailmaga nii-öelda vähem tükke, kuid need tükid seob tervikuks maagiline ja fantaasiarikas mõtlemine. Leiti ka, et laste spirituaalsus on väga tundeküllane. See tähendab, et kui väikeste lastega spirituaalsetel teemadel rääkida, on lihtne neile haiget teha. See on ka ilmselt üks põhjustest, miks täiskasvanuks saades õpitakse spirituaalsust varjama, mõnes ühiskonnas rohkem kui teises. Eriti on see omane lääne ühiskonnale, kus spirituaalsust peetakse teadusliku mõtlemisviisiga vastuolus olevaks. Inimestes spirituaalsus ei kao, kuid teda õpitakse oskuslikult varjama.

See, kuidas spirituaalsus väljendub, on tihti seotud perekonnaga, kus laps kasvab, selle tõekspidamiste või käitumisnormidega, ka kogukonnaga. Mitte ainult verbaalse sõnavara, vaid ka n-ö füüsilise sõnavaraga, mis omandatakse imiteerimisega.

Mida peetakse silmas spirituaalsuse füüsilise väljenduse all?

Rituaalset käitumist, kuid ka seda, mida sobib süüa, mida mitte, kuidas riietuda jne. Näiteks: mida ma teen, kui mul on raske? Kui olen käinud emaga puud kallistamas, siis ilmselt teen seda ka siis, kui ema enam ei ole. Kui olen käinud vanaemaga palvetamas, käed ristanud ja tundnud, et see mind aitab, siis palvetan ka täiskasvanuna, kui mul on raske. Selle suhtumise annab kaasa keskkond, kus laps elab.

Väga huvitava uuringu on teinud pärast Saksamaa ühinemist üks saksa professor, kes on ka Tartu ülikoolis loengu pidanud. Anna Katharina Szagun uuris esimeste klasside laste usulist mõtlemist.6 Kvalitatiivset longituud­uuringut tehakse väga harva, aga tema tegi. Ta jälgis kolme aasta jooksul, kuidas laste mõtlemine muutub. Üks põnev asi, mille ta avastas, oli see, et üllataval kombel mõtlesid jumalast ühtemoodi need lapsed, kes pärinesid usukaugest või usuvaenulikust perest, ja need lapsed, kes pärinesid fundamentaalse religioossusega või rangelt usklikust perest. Kui ta palus lastel joonistada silmaga nähtamatut, üleloomulikku, siis viis, kuidas lapsed sellest rääkisid, oli sarnane: minu arusaam on üks ja õige ja teised eksivad, on valesti aru saanud. Ka nende jumalapilt oli hirmutavate-karistavate omadustega.

Missugune oli erinevus nendest lastest, kelle pered olid mõõdukalt usklikud või lihtsalt religiooni soosivad?

Kui räägiti jumalast või millestki üleloomulikust, siis oli erinev tundevarjund, see, milliseid omadussõnu kasutati. Fundamentalistlike ja ateistlike perede lapsed kasutasid palju karistavat ja kontrollivat sõnavara, kuid mitte­fundamentalistliku religioossusega perede lapsed kasutasid pigem toetavat, armastavat kujundit. Siin loevad ka teadmised, lugude varasalv. Usuliste lugude varasalv on rikas ja mitmekihiline, ja lood on need, mis kõnetavad inimest igal eluetapil eri moel.

Laste spirituaalsust mõjutab perekond, aga ka ümbrus ja kultuur.

Mida väiksem laps, seda suurem on pere mõju – mida suurem laps, seda suuremaks kasvab kultuuriruumi mõju. Kui vaadata Nõukogude aja filme ja raamatuid, siis on neiski palju religioosset komponenti. Näiteks kui lugeda Juhan Smuuli teoseid, on uskumatu, kui palju ta kasutab religioosseid kujundeid või võrdumeid.

Olga Schihalejev: „Evolutsiooniliselt on meile ette antud kaitsemehhanism: kõike, mis on meie normist erinev, kardame. Sisse on isegi programmeeritud soov võõrast nähes põgeneda ja see kuulub nii füüsilise, vaimse kui ka muu erisuse juurde.“ Pildil Tartu ülikoolis lahtiste uste päevade raames toimunud usuteaduskonna töötuba „Maailmareligioonid – sümbolitest toiduni, ajukeemiast artefaktideni”.

Tartu ülikool

Või A. H. Tammsaare oma „Tões ja õiguses“, kui Andres Krõõda surivoodil olles jumalaga kaupleb.

Tammsaare tegelaskujudes on religioossus tugevalt olemas, terve „Tõe ja õiguse“ 2. osa on inimese kohast jumala ees, kuigi ka mujal mõtestab tegelaste elu usk. Või võtame näidendid „Juudit“ ja „Kuningal on külm“, mis on tervenisti piibliainese tõlgendused.

Juba praegu on Eestis kõrvuti kristlastega teiste religioonide esindajaid ja on ette näha, et avatud maailmas, nagu me elame, mitmekesisus suureneb veelgi. Mõistetavalt tekitab see inimestes ärevust.

See, et Eesti on läbi ajaloo olnud monokultuuriline, on tegelikult müüt. Eesti on mitmekultuurilisem kui nii mõnigi teine Euroopa riik. Meil on läbi ajaloo olnud kõrvuti mitme kristliku konfessiooni esindajad; katoliiklased ja õigeusklikud vaidlevad, kumma usk enne Eestisse jõudis; meil on islami kogukond. Tallinnas on Tatari tänav saanud nime sellest, et meil oli palju tatarlasi. Juudi kogukond on väga kaua Eestis elanud, Eesti Vabariigi ajal, enne iseseisvuse kaotust, oli neil kultuuriautonoomia. Iseküsimus, kuidas seda mitmekesisust on hinnatud. Kas oleme seda tähele pannud või eitanud, püüdnud teha nägu, et oleme monokultuuriline ühiskond? Ja ma arvan, et see on Nõukogude pärand.

Kui oluline on teadvustada eri rahvuste religioosset tausta ka haridussüsteemis, koolis, et osataks sellega toime tulla – et ühiskond kujuneks sidusaks ega tekiks kapseldunud gruppe? Pean silmas tulevast ühtluskooli, sest vene peredest lastel on sageli õigeusklik taust.

See on väga hea küsimus: mida saame teha, et eri maailmavaate esindajad, olgu nad etnilised eestlased või mitte-etnilised eestlased, tunnetaksid, et Eesti, kus nad elavad, ongi nende kodu?

Perekonnal on siin suur osa, kuid lapse kasvades hakkab üha suuremat rolli mängima ühiskonna mõju. Juba lasteaias algab imiteerimise abil õppimine, mis väljub kitsast pereringist.

Kuidas reageerib lasteaiakasvataja, kui laps esitab spirituaalsuse või religiooni alase küsimuse: kasvataja-kasvataja, mis on jumal, kus ta on? Minu arvates peaks olema üheks lahenduseks huvi ilmutamine, mitte naeruvääristamine või vältimine. Seda tehakse tavaliselt esimese reaktsioonina, kui keegi tuleb oma usust rääkima – tahame ukse kinni panna või ära joosta. Ühiskonna sidususe seisukohast on palju elutervem, kui näitame üles huvi.

Teine oluline printsiip on tahe mõista teist poolt. Selleks et pidada dialoogi, ei ole ju vaja nõustuda.

Kui valitseb selline õhkkond, saavad noored inimesed ja ka täiskasvanud kogemuse, et on võimalik, kui me ühes ruumis näeme maailma küll täiesti eri moodi, kuid see maailm ei kuku selle­pärast kokku, vaid on sellevõrra hoopis rikkam. Kolmas soovitus võiks olla: austa endast erinevat.

Miks Rootsis see avatus ikkagi ei toimi? Ollakse küll tolerantsed, aga ometi põletavad noorukid autosid.

Tõepoolest, Rootsi uuringud näitavad, et ollakse paljudest riikidest avatumad. Aga kui mõtlen oma kolleegide uuringutele,7 siis maailmavaate erinevusse siiski nii paindlikult ei suhtuta ja teise religiooni vahel on piir – kus oleme meie ja kus nemad – palju selgem. Küllap noorukite käitumine on ikkagi teatud frustratsiooni väljendus. See võib olla maailmavaateline, kuid see võib olla ka sotsiaalsete pingete küsimus.

Kui ühel pool on demokraatlik ühiskond ja teisel pool fundamentalistlik religioon, kipub avatus jääma ühepoolseks.

Siin on ilmselt mingi tasakaalu leidmise koht. Kui mõelda Hollandi või Taani väga liberaalsele ühiskonnale, siis ka seal on palju väga rangelt fundamentalistlikke gruppe. Ühelt poolt nad saavadki eksisteerida tänu sellele avatusele, teisalt on nad ka vastukaaluks. Arvan, et demokraatliku ühiskonna toimimiseks on neid vaja, sest ainult autoritaarses ühiskonnas toimitakse niimoodi, et keegi paneb paika hea kuldse kesktee. Debatiks on vaja ka äärmusi, muidu sisulist arutelu ei teki.

Mida teevad demokraatlikud ühiskonnad? Nad püüavad otsustusprotsessi kaasata ka äärmusrühmitusi. Kaasamine on kahesuunaline. Ühelt poolt saavad need rühmad teatud võimu, aga teiselt poolt õpivad demokraatliku toimimise reegleid ja seeläbi mahenevad.

Jürgen Habermas on kirjutanud religiooni kohast avalikus ruumis postsekulaarses ühiskonnas8 ja ta on rõhutanud, et kaasamisprotsessis on mõlemal poolel palju õppida. Sekulaarsel ühiskonnal õppida seda, et religioosse keelepruugi taha on tihti peidetud tähtis sõnum, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Usugruppidel on vaja õppida, kuidas ennast sekulaarses ühiskonnas mõistetavaks teha. Kahepoolset õppimist ei toimu, kui neid gruppe protsessi ei kaasata. Märksõnad on kaasamine ja mittevälistamine. See ei tähenda muidugi, et see on võluvits, mis toob paradiisi maa peale, aga see on kooskõlas demokraatlike printsiipidega.

Teise religiooni tõrjumine on ilmselt ka evolutsiooniline kaitsemehhanism, nii nagu üldse võõrast tõrjutakse. Siia juurde käib mure selle pärast, et me oma kristlikud juured üldises euroopalikus sallivuses unarule oleme jätnud.

Jah, evolutsiooniliselt on meile ette antud kaitsemehhanism: kõike, mis on meie normist erinev, kardame. Sisse on isegi programmeeritud soov võõrast nähes põgeneda ja see kuulub nii füüsilise, vaimse kui ka muu erisuse juurde.

Ühelt poolt on see evolutsiooniline, teisalt võib see tähendada ka identiteedi ebakindlust. Tihti võitlevad kõige tulisemalt need, kes pole endas kindlad. Paavst ei pea võitlema. Kui on selge, mis on minu oma, võimaldab see avatust.

Peale kaitsemehhanismi on veel üks põhjus – õpitud käitumismuster.

Nii nagu meid õpetatakse ämblikke kartma, õpivad lapsed täiskasvanutelt, kuidas reageerida näiteks brošüüre jagavale Jehoova tunnistajale. Üks paremaid näiteid, mida tean, on pereema, kes kutsub uksele koputanud Jehoova tunnistajad alati tuppa, pakub kohvi, pärast lahkudes surutakse kätt. Selle pere lapsed on kadestamisväärselt uudishimulikud, kusjuures neil on oma maailmavaade. Aga nad ei karda. Nad teavad, et teise inimesega austavalt ja lugupidavalt vestelda on huvitav. Aga selleks peab olema meeldiv kogemus, et ka niimoodi saab, et ei pea end kogu aeg kaitsma.

Ebakindlus ja teatud tõrge on Eestis ka kristluse suhtes. Pärast paavsti visiiti vallandus ühismeedias terav kriitika, et meedia oli visiiti ülearu tähtsaks pidanud.

Nojah, me oleme ka kristlusest võõrdunud. Tavaliselt kardame seda, mida me ei tea. Ma ei saa muudmoodi, kui tuleb ära mainida usuline kirjaoskamatus. See on midagi sellist, mille poolest eristume muudest Euroopa riikidest, ka sekulaarsetest riikidest – kui vähe me teame ühe või mitme religiooni kohta. Ja see, mida me ei tea, teeb meid ebakindlaks. Siin kõnelevad nii minu kui ka mujal tehtud uuringud üht: teadmised ei taga tolerantsust, kuid suurendavad seda. Nii näiteks on usundiõpetust õppinud õpilased teistsuguse maailmavaatega inimeste suhtes uudishimulikumad ja tolerantsemad.9

Ma arvan, et teame kristlusest ja kristlastest sama vähe kui igast teisest religioonist. Need, kelle põhjal teeme üldistusi, on üks väikene ja väga innukas kristlaste grupp – teised eriti ei räägi, sest nad ei julge. Olen teinud koolinoorte seas uuringuid ja üks küsimusi on olnud, kuivõrd on sinu klassikaaslased mingi usu pooldajad või järgijad.10 Enamasti ütlevad noored, et ei tea või et ükski meie klassist ei ole usklik. Kui aga küsin vastaja enese kohta, siis ütleb veerand klassist, et peab end kristlaseks. Teiste kohta nad ei tea, sest sellest lihtsalt ei räägita. Kui küsitakse, milline on usklik inimene, tuleb kohe silme ette tänavamisjonär. On ju teist laadi usklikke ka. See on nähtamatu religioon, mida meie ümber on päris palju.

Huvitav fenomen on usundiõpetusega. Kui noortelt küsitakse, kas tahad usundiõpetust õppida, siis need, kes ei ole õppinud, vastavad, et see on kole-kole ja seda pole vaja. Kes on usundiõpetust juba õppinud, neile meeldib see väga.11

Samuti muutuvad hoiakud siis, kui on saadud vahetu kogemus teisest kultuurist inimesega. See ei tule millegi arvelt, vaid võimendab ka arusaamist oma kultuurist. Pole „kas see või teine“, vaid on „nii see kui ka teine“.

Ma olen lasteaedades ja koolides rääkinud, et te võite enne rääkida „meie ja nemad“, aga sellest hetkest, kui teist­suguse taustaga laps astub üle läve, on ta „meie oma“. Me suhtume temasse samamoodi, nagu suhtume kõigisse oma lastesse: huvi, avatuse ja mõistmis­püüdega. Need tunded on paratamatult vastastikused. Kui teine inimene tunneb, et tema vastu tuntakse huvi, hakkab ta ka sinu vastu huvi tundma. Kui püüad teist mõista, tahab ka tema sinust aru saada. Kui me ei huvitu, ei peegeldu midagi ka vastu.

Nõnda siis võiks laste, noorte ja ka täiskasvanute spirituaalsuse mõistmine ja aktsepteerimine vähendada tõrjutuse tunnet.

Jah, sest spirituaalsus on väga tugevalt seotud inimese identiteediga. Kui mulle tehakse haiget milleski, mis vaimselt ei ole mulle tähtis, siis ma ei saa nii palju haiget kui siis, kui puudutatakse seda, mis haakub minuga süvitsi. Ja siis on mul inimesena kaks strateegiat – üks on see, et ma vastandun, sulgun omataoliste gruppi, mida ühiskond ilmselt ei taha, sest neis gruppides hakatakse üksteist võimendama ning see on hea pinnas äärmusrühmituste tekkeks. Teine reageerimisvõimalus on oskuslik maskeerumine. Ma ei ole kindel, et see on väga jätkusuutlik strateegia. Kui ma, selleks et sinuga suhelda, ei saa olla mina, siis kas sa suhtled minu või maskiga? See on XXI sajandil Lääne-Euroopas tihti kasutatav strateegia, aga see tuleb inimese terviklikkuse arvelt.

Lugesin ühe naise, kelle isa oli olnud 1950ndatel pastor, elulookirjutust. See tüdruk tundis end eakaaslaste hulgas tõrjutuna, häbenes oma päritolu ja pere vaesust. Kui neiu jõudis komsomoliikka, oli tema ees valik: kas jääda oma perele ja usule truuks või astuda komsomoli, valida kuuluvustunne ja karjäärivõimalus, kuid teatud mõttes reeta isa. See oli valus valik ja vaevas teda veel aastakümneid hiljem, kuigi ta sai ülikooli ja tegi edukat karjääri.

Jah, usuliselt on see väga raske moraalne valik. Sellistes tingimustes on nõutav, et usklik võidakse kodus olla, aga lasteaias ja koolis tuleb usk maha jätta. Sel juhul laps või noor ei jäta maha mitte ainult üht osa oma isiksusest, vaid reedab ka oma pere ja kogukonna.

Ilmselt Nõukogude aja varje meil veel on. Kui Eesti iseseisvus ja kõik hüüdsid, oi kui tore, usk on meil nüüd jälle vaba, ütles toonane EELK peapiiskop Jaan Kiivit, et need varjud käivad meiega kaasas veel mitu põlvkonda ja mõjud on suuremad, kui keegi meist julgeb arvata.

Aga ma ei ole kindel, et see on kogu tõde. Kindlasti ei saa usupelgust taandada ainult nõukogudeaegsele propagandale. Kui mõelda Leedule või Poolale, siis on katoliiklikud ja õigeusklikud piirkonnad olnud ateismist palju vähem haavatavad. Ja Rootsis pole Nõukogude võimu olnud, aga see on täiesti sekulaarne ühiskond. Võib-olla on küsimus hoopiski protestantismis?

Kui oma algupära on endale selge, on mõnel teisel veendumusel või religioonil raske ülekaalu saavutada. Miks katoliiklikud piirkonnad – Leedu. Poola, Hispaania, ka õigeusklik Venemaa – on vähem haavatavad, on see, et neil on rohkem kogemus- kui mõtlemispõhine usk. See on seotud kultuuriruumi tugevusega. Kas see on hea või halb, on hoopis iseküsimus.

1 Riho Saard, Eesti elanike religioossusest ning tervest ja ebatervest religioonis. – Kirik & Teoloogia 21. II 2014.

2 Ave Tampere, Kas Eesti on kõige vähem usklik riik maailmas? – Eesti Päevaleht 7. I 2014.

3 Toomas Jürgenstein, Eestimaa keeruline religioossus. Ilmunud Tuglase seltsi ajakirjas Elo 2/18. 28. IV 2018.

4 Alister Hardy, The spiritual nature of man: A study of contemporary religious experience. 1979.

5 David Hay, Rebecca Nye. The Spirit of the Child. 2006; Rebecca Nye, Children’s Spirituality: What it is and Why it Matters. 2009.

6 Anna Katarina Szagun & Michael Fiedler, Religiöse Heimaten: Rostocker Langzeitstudie zu Gottesverständnis und Gottesbeziehung von Kindern, die in mehrheitlich konfessionslosem Kontext aufwachsen. 2014. Eesti keeles: Anna Katharina Szagun, Laste jumalapilt ja usuõpetus usuvõõras kontekstis. Töid religioonipedagoogikast, 2008.

7 nt Jenny Berglundi „Secular normativity and the religification of Muslims in Swedish public schooling“. Oxford Review of Education, 2017, Vol. 43, (5), 524–535.

8 Jürgen Habermas „Religion in the Public Sphere“. – European Journal of Philosophy 2006 14 (1), 1–25.

9 Olga Schihalejev, Usundiõpetuse võlud ja hirmud. – Postimees 16. VII 2015. Olga Schihalejev, Kas usundiõpetust peaks kartma?, Ene Narusk (toim). Eesti piirkondlik areng. Regional Development in Estonia. Tallinn, Statistikaamet, 2012 (135−150).

10 Arto Kallioniemi, Olga Schihalejev, Arniika Kuusisto, Saila Poulter, Estonian and Finnish Pupils’ Experiences of Religious Issues and Views on the Place of Religion in School. Religion and Education. 2018 45 (1), 73–88.

Olga Schihalejev, Ringo Ringvee, Silent Religious Minorities in Schools in Estonia, Andres Sjöborg, Hans-Georg Ziebertz, (Ed.) Religion, Education and Human Rights. Theoretical and Empirical Perspectives. Springer, 2017, 63−76.

11 Arto Kallioniemi, Olga Schihalejev, Arniika Kuusisto, Saila Poulter, Virolaisten ja suomalaisten nuorten käsityksiä uskonnonopetuksesta koulussa. – Teologinen Aikakauskirja, 2017, 1, 34−46.

Olga Schihalejev, From Indifference to Dialogue? Estonian Young People, the School and Religious Diversity. Münster, Waxmann Verlag GmbH, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht