Süümepiinad kliimamuutuse pärast

Ühiskond muutub kiiremini kui kliima.

ANTTI ROOSE

Kas globaalne kliimamuutus on Eesti probleem? On küll ja isegi väga! Eestis on õhutemperatuur viimasel poolsajandil juba tõusnud umbes 2 °C ehk siis üle kahe korra kiiremini kui maailmas keskmiselt. Väga suure tõenäosusega tõuseb temperatuur sama palju sajandi lõpuks veel. Mida see muudab? Eesti muutub kolme-aastaaja-maaks, hämar-porine sügis vältab märtsipäikesega tärkava kevadeni, püsiva lumikattega talv on ime. Sellel, kuidas me tajume looduses aastaaegade vaheldumist, on kriitiliselt oluline roll, nagu ka argisel ilmal, mille kohta õhtusest AKst ennustust ootame. Äärmuslikud ilmanähtused on kahtlemata sagenenud. Riskiahelad võivad olla varjatud ja kaudsed. Näiteks suviste kuumalainete ajal võib suremus kasvada kuni kolmandiku võrra.

Kas eestlane muretseb kliimamuutuse kui globaalprobleemi pärast? Muidu selline muretseja rahvas, aga kliimamuutuse pärast mitte eriti. Oleme Euroopa rahvaste seas portugallaste ja lätlastega kõige kliima-ükskõiksemad. Tõsi, ilmaõnnetustes keegi hukka ei saa ja ka varaline kahju, mis sünnib tormidest või üleujutustest, ei ole märkimist väärt. Igal juhul ei ole ilmariske kindlustusmaksetes seni juurde arvutatud. Ometi on ühiskonna, nagu ka iga inimese suhe looduse, ilma ja kliimaga XXI sajandil muutunud. Eestlasest on saanud linnainimene ja talupojatarkused ununevad. Loomulik kohanemisvõime erakorralistes ilmaoludes käitumiseks väheneb. Auto- ja infoühiskonnas muutuvad meie ilmataju, harjumused ja kogemused järjest tubasemaks. Kuidas me teadvustame, mis on vääramatu jõud, kui tuul võtab fataalsete tagajärgedega alla batuudi või kiilasjääl peab saama kihutada naastrehvidega? Koos tehnoloogiate arenguga ei ole me muutunud ilmastikukindlamaks. Pigem vastupidi, ehitame üles „tarku“ linnu ja „tarku“ maju, mis oma tehnoloogilises vastastikuses sõltuvuses ja juhtimisahelates jäävad elektrikatkestuste või muude rikete puhul hätta. Meis tekitavad ärevust isegi hetkelised mobiillevi- ja internetiaugud. Me ei oska kaugemale ette vaadata, riske ja haavatavust hinnata ning neile vastavalt otsustada ja käituda, sõltumata inforikkusest, mis meid ümbritseb. Isegi kui ilmaradar näitab tormipilve liikumist veerandtunnise täpsusega.

See ei ole mitte ainult kognitiivne keskkonnataju küsimus. Selles võrdlemisi looduslikus, isegi metsikus Euroopa nurgas suhestume ilmaolude ja keskkonnaprobleemidega ikka isiklikult ja mitte nii väga ühiskondlikult, nagu on suhet keskkonnaga politiseeritud ja kaubastatud linnastunud Lääne-Euroopas. Roheliste parteid istuvad rahva mandaadiga parlamendis. Vastu on võetud kliimaseadusi. Rohemajandusele põleb riigi toega pidevalt roheline tuli. Ökopoodlemine on laialt levinud. Kõige suurema süsinikujalajäljega tööstused on sotsiaalse vastutuse teemal kõige sõnakamad. See on ületarbimise all ägava lääne ühiskonna süüme ja patukahetsus, et kliimapoliitika on poliitilises agendas rahvusliku julgeoleku ja majanduse kõrval esikohale tõstetud.

Konfliktne põlevkivi

Kas Eesti on ülemaailmses kliimapoliitikas tubli? Statistiliselt hinnates, tubli, diplomaatiliselt – püüdlik, kuid siin on mitu aga. Kliimamuutustega leevendamise kohustusi täidetakse usinalt, kohanemiskohustused võetakse hilinemisi – küllap järgmisel aastal.

2016 võiks Eesti jõuda vajalike poliitikadokumentide vastuvõtmiseni: missugust kliimapoliitikat, energiapoliitikat ja põlevkivipoliitikat aetakse lähikümnenditel. Strateegilises planeerimises on olnud õhinapõhist talgumeeleolu, kopeerivat rajasõltuvust ja inertsi, ametkondlikku ringkaitset, aga ka poliitbüroode kivistunud doktriine. Uue energia- ja kliimapoliitika sünnivaludes kostab karjena suur küsimus, kes väljendab riiklikku huvi.

Milline on üldse meie väikese riigi huvi ja koht üleilmses kliimapoliitikas? Eesti saab ajada kliimapoliitikat Euroopa Liiduga ühisel positsioonil. Euroopa Liit kui globaalse kliimapoliitika ideoloogiline vedur ja tegelik elluviija ju muretseb Pariisi kokkuleppe pärast, muretseb väga, et ei juhtuks nagu kuus aastat tagasi Kopenhaagenis, kui kokkulepet ei sündinud. ELi kliimapoliitika on seni osutunud edukaks. Euroopa, iseäranis Põhjala on kliimaneutraalse ühiskonnakorralduse ja rohemajanduse arendamises ja keskkonnatehnoloogiate ekspordis maailmas esikohal. Aastatel 1990–2014 on Euroopa osakaal üleilmsetes kasvuhoonegaaside heitkogustes vähenenud viiendikult kümnendikule. Teisalt võib seda nimetada kontinentidevaheliseks süsinikulekkeks, kuivõrd arenguriigid panustavad heaolusse ja suurendavad oma ühiskonna energiasisaldust, ühtlasi ka süsinikujalajälje suurust. Kliimakahjulik tootmine on viidud Euroopast välja Hiinasse ja arenguriikidesse. Euroopa Liit on üsna enesekindel, kui on võtnud kohustuse jätkata süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisega 2030. aastaks kuni 40%. Kuivõrd Eesti lähteasend pärineb Nõukogude suurenergeetika ja -tööstuse ajast, siis unistatakse kasvuhoonegaaside koguste vähendamisest vähemalt 80% aastaks 2050.

Mida me loeme välja Eesti energiamajanduse arengukava eelnõust? Eesti elektrisüsteem liitub Kesk-Euroopa sagedusalaga aastaks 2030. Põlevkivienergeetika efektiivsus suureneb kindlasti uutes keevkihipõletusega jaamades. Elektrikatkestuste vähendamine sõltub peaasjalikult tormidest. Säästlik energiakasutus transpordis on väga kaheldav, sest autostumine jätkub ja mobiilsus kasvab, biometaani taastuva autokütusena siin üldse ei toodeta. Taastuvenergia osakaalu suurendamine on võrgu-ja võimsuspiirangute tõttu piiratud. Pealegi sai Eesti taastuvenergia eesmärk, veerand primaarenergiakulust, täis juba 2011. aastal. Mis siis, et indikaatori „Euroopa 2020“ täitmiseks tuli ajada põlevkiviahju ka suuremates kogustes puitu. Kahtlemata on energiasektor kõige poliitilisem majandusharu, riigikapitalism. Ühtlasi tegid taastuvenergiatoetused rikkaks ja õnnelikuks ka üksikud suurkatlamajade ja tuulikuparkide peremehed. Nüüd on tuuleenergia areng juba paar-kolm aastat paigal seisnud ja arendajad kolinud hoopis Leetu. Vaid mikrotootjad on jäänud oma kümnekilovatiste päiksepaneelidega täiendama kliimapoliitika püha üritust.

Eesti kliimapoliitika faux pas on põlevkivi. Ei ole ühtegi poliitilist märki, et põlevkivienergiat hakataks koomale tõmbama. Setmeid aastaid arutatud 15 miljoni tonni piir on jäänud diplomaatiliseks ilukõneks rahvusvahelisel püünel ja Brüsselis. Roheliste radikaalne ettepanek koostada väljumisstrateegia teeb asjaosalised kurjaks. Peale lennukate otsuste lennunduspoliitikas võttis isamaalise majanduspoliitika enfant terrible Juhan Parts vastu ka taasiseseisvusaegse ühe äriliselt kahjumlikuma investeeringuotsuse uue põlevkivielektrijaama rajamiseks Auveresse. Julgeolek, sh energiajulgeolek ongi kallis. Nõus! Energiasüsteemide ja -taristu muutmine ongi kohmakas, aga mitte nii inertne kui seni. Põlevkivi kaevandamise aastamäär, 20 miljonit tonni, on põlistatud ka uutesse arengukavadesse. Läinud suvel lubas riigikogu paindlikult ka seitsme aasta jooksul ülemäärast kaevandamist, juhul kui kaevandusmahud jäid täitmata. Kõik see sõltub Ida-Virumaa regionaalpoliitikast – vähemalt 6000 töökohta, kuni 4% Eesti SKTst.

Ehkki arengukavades hoitakse optimistlikult kõrget nooti, ei ole Eesti põlevkivil Euroopa kliimapoliitika prognoosides tulevikku. Saksamaa suleb järgmisel aastal kaks ligniidil töötavat elektrijaama. Suurbritannia, kus tööstusrevolutsioon ja maailmahaarde kasvatamine teatavasti põhines kivisöel, suleb oma viimased söejaamad 2025. aastal. Suurte riikide põhimõttelised sammud ei ole poos ega keskkonnakaitsjate ees pugemine. Eesti juhtumis, kus põlevkivi on mänginud energeetikas sedavõrd olulist osa, ei ole enam alternatiivsete allikate ja energiatehnoloogiate puudumine vabanduseks. Juba järgmisel kümnendil muutub Euroopas energia- ja süsinikumaksude ning kvoodikaubanduse survel fossiilkütustest elektrienergia tootmine majanduslikult mõttetuks. Kes meile vastasrindesse appi tuleb? Poola, kes jutlustab rohelisest söest? Selle aja peale on Euroopa muutunud sidusamaks ka energialiiduna ning taastuvenergeetilised megavatid pääsevad vabalt voolama üle riigipiiride, eriti Kesk-Euroopas. Põlevkivivarud jäävad maa alla, sest kõrgkeemiatoodeteks kulub pruuni kulda kordades vähem. Euroopa kliimapoliitika meelevallas on Eesti põlevkivitööstus sunnitud taanduma. Mis jääb? Kohtla-Nõmme kaevanduspark. Mis tuleb? Ida-Virumaa uustööstuse tulevik põhineb geograafilisel asendil, mitte põlevkivil.

Kliimaneutraalsem majandus – süsinikupuhtam ühiskond

Euroopa edendab madalsüsinikuühiskonda, aga kliimaneutraalsemat majandust ümbritseb suur kõhklus. Kes maksab kliimapoliitika, s.t toetused ja turumoonutused kinni? Kõige lihtsam vastus on: tarbija. Vaadake oma igakuist arvet ja te saate nägijaks! 1,07 senti kilovatt-tunni kohta. Nimetagem seda kliimakümniseks, kuna see moodustab elektriarvest ligi kümnendiku. On kummastav, lausa karistus, et taastuvenergia tasu maksavad ka rohelise energia tarbijad.

Elektriturg on nüüd vaba ja odavam peaks võitma. Ühel ilusal tuulisel või ka päikselisel päeval ongi taastuvenergia põlevkivielektrist odavam. Seda juhtub ka praegu. Paraku valib säästlik ostja hinnasäästu ja vaid iga sajas on eelistanud rohelist elektripaketti.

Kas nii väga, toore jõu, hirmsuurte ja bürokraatlike innovatsiooniprogrammidega saab ja on üldse mõtet innovatsiooni teha, kui juba praegu on turul kliimasõbralikke tehnoloogilisi lahendusi? Sitra mõttekoja väitel saaks kliimapoliitikat teha ja süsinikdioksiidi heitkoguseid vähendada lihtsamalt ja odavamalt, kui minna nüüdistehnoloogiate hulgirakendusele. Palun, ei midagi keerulist: tuleb toota rohkem päikese- ja tuuleelektrit, vähendada vihmametsade raiet ja suurendada taasmetsastamist, aga ka vahetada kodudes välja vanad pliidid ja teised suurema energiatarbega kodumasinad uute, energiasäästlikumate vastu. Tulemuslikuks peetakse mitte niivõrd energia tootmist, kuivõrd tarbimise efektiivsemaks muutmist. See on mäng suurte panustega. Lahendustes mõistagi keegi naiivselt üht surmavat hõbekuuli ei otsi. Küsimus on meetmete järjekindlas ja süstemaatilises arendamises (kõle ja mitte eriti usutav kantseliit, eks ole), kusjuures ka toetusmeetmete paindlikus muutmises.

Kuuludes doonorriikide sekka on Eesti solidaarne ja kavatseb anda kliimapoliitiliseks arenguabiks üks miljon eurot aastas. Et hoida planeeti kahekraadisel kursil, peavad rikkad riigid saama arenguabiks kokku sada miljardit dollarit. Kõike ei saa mõõta abirahas ega ka vähenenud süsinikutonnides. Kliimapoliitika lava võib olla väga väiklane, kurbmänguks kitsas. Kuus aastat tagasi Kopenhaageni konverentsil leegitses tüli isegi võõrustava Taani valitsuse sees, kui peaminister ja keskkonnaminister ei leidnud üksmeelt. Riigipeade kohtumistel osutusid piinavaks ja piinlikuks limusiinisabad, turvakoridoride läbilaskevõime, aga ka kes kelle kõrval istub või miks jäi Hiina aseminister kutseta pidulikule vastuvõtule. Riigijuhtide paraadi ja ilukõnede varju jäävad kliimadiplomaatide kuivpajukiga ööistungid. Poliitlaval juhtub mõndagi, aga ka tagahoovis, kus käib ju „päris“ kliimaalane tegevus süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks. Volkswageni skandaal väljendab kõige teatraalsemalt insenerilahenduse geniaalset primitiivsust globaalkontserni kosmiliselt hajusates otsusegalaktikates.

Kes kehtestab kliimapoliitika? Kindlasti on need kaks maailma suurimat süsinikupaiskajat, USA ja Hiina. Sõltumata tulemusest hakatakse Pariisi kliimakokkuleppeid nimetama ajalooliseks, ja kliimamuutus jätkub. Poliitiline retoorika maailma päästmisest ja kliimapleenumi otsused Pariisis ei anna tulemust, kui seda ei võta omaks majandus, kui ei suudeta riikliku reguleerimise killustatuses teha laissez-faire-usku maailmamajanduses struktuurseid muudatusi. On karta, et lähema poole sajandi jooksul kehtestab uue maailmakorra mitte globaalturg, megalinnad või islam, vaid – kliimamuutus. Tsivilisatsioonid tõstetakse ümber ja segi. Lõuna kolib põhja. On juba kolimas linnadesse. Siis tuleb linnad ümber kolida põhja poole. Ja sellest ei piisa, rannikul tuleb kolida kõrgemale. Väiksematel laiuskraadidel, kus saab, troopikaoaasides või dubailikus linnadžunglis, seal elatakse, kus ei saa, sealt kolitakse suurematele laiuskraadidele, jahedamasse ja niiskemasse vööndisse, kus elame meie. Eesti? Tulevikukliimas peaks see olema maailma parim paik.