Suur pilt ja üleilmne vaade

Mati Heidmets: „Suure pildi silme ees hoidmine koos jõukohase panustamisega üleilmsete murede lahendamisse on meie kestmise huvides olulisem, kui see igapäevasagimise taustal tundub.“

IRIS HERMAN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kevadel tähistati Eesti inimarengu aruande 25. aastapäeva, mille puhul Marju Lauristin koostas mahuka ülevaate Eesti inimarengu aruannetest (EIA) aastatel 1995–2020.* Tallinna ülikooli (TLÜ) sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets on olnud mitme Eesti inimarengu aruande peatoimetaja ja kirjutanud nendesse rea artikleid. Mati Heidmetsaga vestles EIA tähendusest ja Eesti senisest arenguteest TLÜ prorektor Katrin Saks, vestluse kirjutas üles Iris Herman.

Kuidas sai alguse inimarengu mõõtmine ja millest koosneb inimarengu indeks?

Inimarengu indeksi lõid majandusteadlased Mahbub ul Haq ja Amartya Sen. Nad soovisid leida mõned lihtsad, aga ühtlasi olulised mõõdupuud, millega mõõta maailma rahvaste elukvaliteeti ja selle edenemist. Indeks hakkas koosnema kolmest mõõdikust: tervis (mõõdetakse oodatava eluea järgi), haridus (kooliskäidud aastate alusel) ja rikkus (sisemajanduse kogutoodangu põhjal elaniku kohta). Nende näitajate liitmisel saadud tulemust nimetataksegi inimarengu indeksiks – näitajaks, mille põhjal ÜRO inimarengu raportites riike ja rahvaid järjestatakse. Huvitav lugemine, soovitan vaadata!

1990. aastal välja antud ÜRO esimesest inimarengu aruandest said mitmed riigid inspiratsiooni niisuguse aruande koostamiseks ka oma kodus. Eestis on inimarengu aruanded ilmunud 1995. aastast. Aruanded sisaldavad nii Eesti positsiooni mõtestamist rahvusvahelises inimarengu pingereas kui ka Eestile oluliste teemavaldkondade – majandusareng, lõimumine, digiühiskond jt – analüüsi. Ka ÜRO inimarengu aruanded on järjest rohkem liikunud laiema vaate poole: peale tervise-hariduse-rikkuse teemade on neis käsitlemist leidnud peaaegu kõik olulised üleilmse arengu katsumused alates rahvastikuprobleemidest kuni kliimamuutusteni ja julgeolekust kultuurilise mitmekesisuseni. Aruannete oluline eripära on see, et toetutakse riikide statistilisele andmestikule ning andmete analüüs on rangelt teaduslik.

ÜRO indeks ja selle alusel koostatud järjestused andsid tõuke nn võrdlustööstuse kujunemisele kogu maailmas. Praegu koostatakse riikide ja rahvaste edetabeleid peaaegu kõigi mõeldavate näitajate alusel – internetiühenduse kiirusest kuivkäimlate osakaaluni, kooli­laste nutikusest kuni korruptsiooni sügavuseni.

Kuidas on Eestil läinud? Kus me inimarengu pingereas paikneme?

Juba mõnda aega kuulub Eesti väga kõrge inimarenguga riikide hulka. ÜRO 2020. aasta aruandes jagasime 189 riigi hulgas Itaaliaga 29. kohta. Inimarengu vaates on Eesti viimase veerandsajandiga kiiresti arenenud ja ennast nn kuldsesse miljardisse sisse murdnud. Samalaadse taustaga riikide hulgas on Eesti positsioon üks paremaid, kogu maailma kontekstis elatakse Eestis hästi, kuigi me ise oma elu sellisena sageli ei taju ega hinda.

Mati Heidmets: „Samalaadse taustaga riikide hulgas on Eesti positsioon üks paremaid, kogu maailma kontekstis elatakse Eestis hästi, kuigi me ise oma elu sellisena sageli ei taju ega hinda.“

Tallinna ülikool

Kui me elame maailma taustal nii hästi, siis miks me ise rahul ei ole? Kas virisemine ja muretsemine on eestlase loomuses?

Üks põhjus on naabrites. Igapäevaelus ei võrdle me ennast ju suure maailmaga, sellega, kuidas elatakse Indias, Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. Geograafia on meie võrdluspartneriteks teinud inimarengu absoluutsed tipud, Skandinaavia maad. Ja nendeni on elukvaliteedi mõttes veel mitu sammu.

Teine põhjus peitub mõõdupuudes, mida inimarengu indeksi puhul kasutatakse. Nii tervis, haridus kui ka rikkus on olulised asjad, ometi on nad indeksis suhteliselt robustselt mõõdetud ega haara ka kogu meie elu selle mitmekesisuses. Ennekõike on puudu nn subjektiivse heaolu dimensioon – see, kuidas inimesed ennast tunnevad, kui õnnelikud või õnnetud nad on. Ka subjektiivset heaolu on hakatud võrdlevalt mõõtma, küll mitte ÜRO inimarenguga seoses. Ja sageli juhtub, et objektiivselt mõõdetavate näitajatega on Eesti paremal kohal kui subjektiivsete hinnangute alusel. ÜRO inimarengu indeksi pingereas oleme kõrgemal positsioonil kui maailma õnneindeksi põhjal, PISA õpitulemuste järjestuses oleme kõrgemal kui koolirõõmu näitajate edetabelis. Ju me ei ole siin Eestis veel piisavalt õppinud elust rõõmu tundma, asjadele positiivse nurga alt vaatama.

Mida teha, et Eesti tõuseks inimarengu pingereas veelgi, näiteks esimese kahekümne hulka?

Tipus on riigid, kus investeeritakse teadlikult inimestesse ja tarkusesse, kus riigi­võim on suutnud tõestada oma usaldusväärsust, sh ka raha ümberjagajana, ja kus üleilmsed teemad on samaväärsed kohalike küsimustega. Elukäsitlus, mille kohaselt betoon ja asfalt on riigi peamised arengumootorid, on Eestis visa taanduma. Kui sellest lahti saame, on tee päris tippu lahti.

Oled mitmes EIAs käsitlenud lõimumisteemat. 1998. aastal tõid välja väärtuskonflikti ja ebavõrdsuse kasvu. Kuidas hinnata asjade seisu praegu?

Elus on lõimumine osutunud keerulisemaks, kui see 1990ndatel tundus. Eestis on kogu protsess kujunenud järskude hüpete asemel rohkem evolutsiooniliselt, mis ongi võib-olla hea. Erinevalt paljudest teistest endistest liiduvabariikidest ei ole Eestis vene elanikkond massiliselt lahkunud ega ka poliitiliselt konsolideerunud, näiteks vene partei kujul. See näitab, et suures plaanis on meil õnnestunud ühiskonnas tasakaalu hoida. Eks lõimumine ongi mitu põlvkonda kestev protsess, kus käskude ja keeldudega saavutatakse vähem kui huvi ja ahvatluste abil. Minu subjektiivne, paljuski tudengitele toetuv mulje on, et järjest suurem osa noortest eestivenelastest on loomulikul viisil omaks võtnud Eesti-keskse mõtteviisi ja kohaliku koloriidiga eluvaate.

2012/2013. aasta EIA „Eesti maailmas“, mille oled toimetanud, erineb varasematest aruannetest: lisatud on üleilmne käsitlus ja vaade XXI sajandisse.

Tolleks ajaks oli nn võrdlustööstus kogu maailmas hoogu saanud, ka meie üritasime Eestit selles aruandes eri mõõdupuid kasutades n-ö lahterdada. Praegu on päris huvitav tagasi vaadata, milliste näitajate alusel oli Eesti kümmekond aastat tagasi Euroopa Liidu paremate hulgas ja ka seda, kus maha jäime.

Kümme aastat tagasi olime ELi paremate hulgas näiteks meedia-, interneti- ja majandusvabaduse, aga ka tulevikuoptimismi ja ELi usaldamise poolest. ELi keskmisel tasemel olid meie demokraatia, innovatsioonivõimekuse ja korruptsiooni näitajad. Nimekirja lõpuossa jäime töö tootlikkuse, sallivuse ja oodatava eluea poolest, aga ka eluga rahulolu ja soolise tasakaalu mõttes.

Vabadusi oli palju, nende ümbermängimine elukvaliteediks veel tagasihoidlik. Samasugust lahterdamist oleks huvitav praegu korrata. Karta on, et meil on siiani probleeme suhteliste hea ja vaba tegevuskeskkonna võimaluste konverteerimisega nii elukvaliteediks kui ka subjektiivseks heaoluks.

Kas varsti loodetavasti lõppev pandeemiaajastu võiks mõjutada ka vaateid inimarengule?

Eks ikka. Järgmine Eesti aruanne on pühendatud vaimsele tervisele, ühele pandeemia ajal erilist tähelepanu saanud teemale. Tulevastes aruannetes harutatakse loodetavasti lahti ka pandeemia üldisemad ühiskonna- ja kultuurimõjud. Juba praegu on mitmeid vihjeid selle kohta, et täielikult pandeemiaeelse elukorralduse juurde ei naasta, vähemalt osa viimase aasta jooksul nii innukalt harjutatud distantselust jääbki püsima. Jääb püsima töötamisel, õppimisel, suguvõsa asjade ajamisel, kõikjal. Pandeemiajärgne elu on kontakt- ja distantselu hübriid – omamoodi kultuurimuutus, mis leiab kindlasti mõtestamist ka inimarengu aruandes.

Kas sedalaadi globaalset pildistamist on ikkagi vaja? Kauge ja kallis asi …

Globaalset vaadet on väga vaja, eriti praegusel ajal, kui oma naba kõige tähtsamaks mõtlemine on kogu maailmas hoogu saanud. Sest tegelikult asuvad Eesti arengu ja heaolu suured võtmed ja ohud – julgeolekugarantiid ja kliimasurve, terrorioht ja migratsiooniallikad – väljaspool meie riigipiire. Nad on oma olemuselt ülemaailmsed. Suure pildi silme ees hoidmine koos jõukohase panustamisega üleilmsete murede lahendamisse on meie kestmise huvides olulisem, kui see igapäevasagimise taustal tundub.

Eks suure pildi joonistamisel ole ka hariduslik roll. Nii ÜRO kui ka Eesti aruanne pakub meile rangelt teaduspõhist vaadet igapäevaelu olulistele teemadele. Pole midagi teha: tuhandeaastane kooselu krattide ja ahjualuste, luupainajate ja libahuntidega kajab eestlase hinges siiamaani vastu. Teaduspõhine, aga siiski inimkeeles kirja pandud jutt inimesest, ühiskonnast ja arengust aitab meil loodetavasti asjade tegelikule olemusele mõne sammu lähemale astuda.

* Taasiseseisvunud Eesti kolm aastakümmet inimarengu luubi all. Koost Marju Lauristin. Eesti Koostöö Kogu, 2021, 410 lk.

https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2021/03/EIA25_tervik_kogumik.pdf

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht