Andmelühiskond. Tähelepanuoreoolid hariduses

Süvenevas andmenäljas tuleb „innovatsiooni“ eestvedajate ja toetajate sõnavõttudesse suhtuda kriitiliselt ja pöörata märkimisväärselt enam tähelepanu tegevuse olemusele.

KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

Mõelge oma viimasele mälestusele koolist, klassiruumist ja toolidel nihelevatest rüblikutest. Kes seab laual asju korda, kes vaatab veel enne koolitunni algust igatsevalt aknast välja, sest õuest kõlavad klassi ikkest ajutiselt vabastatud kaaslaste kilked. Ainetundi segavaid faktoreid, sealhulgas nii hääli, objekte, inimesi kui ka uitmõtteid, on kahtlemata palju.

Nüüd kujutage ette sama olukorda, kuid lisage iga õpilase laubale, kuhugi silmade ja pealae vahele, ulmefilmi sobiv peavõru. Võib-olla lihtsustab ettekujutamist mõni hiljutine isiklik või vahendatud kokkupuude virtuaalreaalsusprillide või -peakomplektidega. Jutuks tuleva tehnoloogilise peavõru puhul on tegemist märksa elegantsema ja tagasihoidlikuma seadmega. Kujutluspilt ette manatud, tekib paratamatult küsimus, milleks õpilaste küljes selline atribuutika. Vastus on lihtne: elektroentsefalograafia (EEG) anduritel töötavad peavõrud võeti ühes Hiina Rahvavabariigi põhikoolis eksperimentaalkorras kasutusele õpetajate töö hõlbustamiseks, kuna need aitavad mõõta õpilaste tunnis kaasatöötamist ja keskendumist.¹

Õpilaste ajulaineid lugevad tehispeavõrud toimisid valgusfoori põhimõttel: kui peavõru keskosas paiknev indikaatortuluke oli punane, näitas see, et õpilane on õppimisele keskendunud ja töötab pingsalt kaasa; kui tuluke oli kollane, siis jättis õpilase keskendumine soovida, ning kui põles sinine tuli, võis eeldada, et kaasatöötamist ei toimu, õpilase aju on lõõgastusseisundis. Peavõrude toimimisloogikat teades võiks seega eeldada, et punane tuli peavõrul põleb juhul, kui õpilane maadleb võimatuna näiva matemaatikaülesandega, ning sinine hetkel, mil aju­gümnastika vaibub ja mõtted lemmikjuutuuberi viimases postituses nähtule eksivad. Ometi võivad inimesed pingsalt keskenduda väga mitmesugustele tegevustele ja mõtteobjektidele, seega pole üheselt kindel, kas näiliselt matemaatikaülesannet seediv õpilane ka tegelikult oma peas arve kokku lööb, sest sama hästi võib ta mõelda, kuidas koju pääsedes pooleli jäänud arvutimängus järgimise tasemeni jõuda. Seega on juba eos kaheldav, milleks või millise tõhususega neid tähelepanuoreoole üldse kasutada kõlbab.

Jälgimisühiskonnas on riik ka vannitoas kaasas

Olgugi et paljudes riikides on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud huvi neuro­tehnoloogiate kasutamise vastu haridussektoris, on eelnimetatud juhtum laiema avalikkuse huviorbiiti jõudnutest üks märkimisväärsemaid. Ilmselt ei imesta enamik lugejaist selle üle, et õpilaste ajulaineid seiravad peavõrud võeti kasutusele just jälgimisühis­konnana kurikuulsaks saanud Hiina Rahvavabariigis, sest eks ole ju Hiina üksikisiku eraelu täielikult läbistav tehno­loogiataristu hästi tuntud.

Üks jälgimisühiskonna näiteid on ka Hiinas kehtiv nn ühiskondliku usaldusväärsuse süsteem, mis annab kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil isikutele hinnanguid nende (veebi)käitumise järgi. Teadupärast toimib Hiinas näo­tuvastuskaamerate võrgustik, mis jälgib isikute tegutsemist avalikus ruumis, ning tugev veebitsensuur, mille eesmärk on leida ja valdavast diskursusest eemaldada valitsuse ideoloogiaga vastuolus olevaid väljaütlemisi. Mida rohkem teab valitsus oma kodanike tegevuse kohta, seda paremini on võimalik kehtestada sotsiaalset kontrolli. Inimeste jälgimist võimaldavad tehnoloogiad on vesi autoritaarse riigikorra ametnike veskile. Teisi­sõnu, sina elad riigis sama palju, kui riik sinus. Seejuures ei ole siin tegemist poeetilise sõnakõlksuga riigi „südames kandmisest“ – silmas on peetud seda, et riik võib soovi korral sinuga ka vannitoas kaasas käia.

Teiseks, Hiina laste ja noorte puhul on välja kujunenud müüt, mille kohaselt on Hiinast pärit õpilased vähem loovad kui „vabas Lääne keskkonnas“ üles kasvanud inimesed. Arvestades Hiina karmi eksamisüsteemi ja erakordset pinget, millega õpilastel pere ja ühiskonna pahameele vältimiseks silmitsi tuleb seista, pole ebamõistlik eeldada, et esmapilgul masinlikuma mõtlemise tagant paistavad just autoritaarse ühiskonnakorralduse kõrvad. Lenora Chu on oma raamatus „Väiksed sõdurid. Ameerika poiss, Hiina kool ja üleilmne võidujooks“ („Little soldiers: An American boy, a Chinese school, and the global race to achieve“, Harper, 2017) tabavalt kirjeldanud sotsiaalset šokki, mille osaliseks saavad Lääne elukorraldusega harjunud inimesed esmasel elulisel kokkupuutel Hiina haridussüsteemiga. Kuigi esialgu ei tundu range distsipliini nõue üldse negatiivsena, ilmnevad selle kõrval totalitaarse süsteemi aspektid, näiteks kogupereharidus, mille kehastuseks ja ideoloogiliseks juhtfiguuriks on algklassiõpilane, kes tulihingeliselt koolipingis tublidust üles näitab ja võib distsiplinaarmärkusi teha ka oma vanematele.

Vabamasse – ehk ajuti liiga vabasse? – Lääne keskkonda maandudes taolised erisused aga taanduvad ja inimese loovam külg pääseb esile. Viimati nimetatust koorubki Lääne demokraatliku ja Hiina autoritaarse haridussüsteemi paradoksaalne vastuolu. Ühest küljest siunatakse Läänes siin lokkavat üle­määrast vabadust, distsipliini puudumist ning loov- ja vabamõtlemise rõhutamist viisil, millega kaasneb tulemustele keskendumise ja teadmiste kontrolli hääbumine – sest on ju PISA testi tulemused pühad ning Hiina õpilastel läheb neis silmapaistvalt hästi. Teisest küljest vaevab Hiina süsteemi loovuse toetamise puudumine ning uuendusliku mõtlemisviisi vähesus, mille tagajärjeks on puudujäägid teadmusmajandusele liikumises ja konkurentsieelise kaotamine Läänega peetavas igaveses võitluses. Keeruline on ette kujutada, kuidas saab ühe käega suurendada loovuse ja vabamõtlemise osakaalu, mis võib kokkuvõttes viia majandust rikastavate uuenduslike ideedeni, ning teisega tagada jätkuv, kõikehõlmav kontroll riigis elavate inimeste ideoloogiliste veendumuste üle. Seega määrab areneva inimese käitumise ja teadmistepagasi just süsteem, milles nad võrsuvad, mitte aga ühes või teises maailma paigas sündimise fakt.

Viimase tõigana, enne kui naaseme tähelepanupeavõrude ühiskondliku tähenduse juurde ja püüame avada andmestunud ühiskonna tehnoloogilise krabikäigu tuumprobleemi, tuleb mainida asjaolu, et Lääne demokraatias tekkinud furoor ajulaineid mõõtvate peavõrude eksperimendile vett peale ei tõmmanud. Pahameeletorm sai alguse hoopis Hiina lapsevanematest, kes leidsid resoluutselt, et nende „lapsed on inimesed, mitte loomad, keda taolisel viisil „aretama“ peab“.²

Topeltmoraal ja jubejälgimine

Wall Street Journali juhtumikajastusele jäetud YouTube’i kommentaaride (N = 10 796) analüüsist nähtus, et neurotehnoloogiate kasutust hariduses iseloomustab vänge topeltmoraal: kui sellist laadi juhtumid leiavad aset Hiinas või mõnes muus autoritaarses keskkonnas, võib mürki võtta, et Lääne rahvas peab taolist teguviisi vaimse vangla kehtestamiseks ja robotite koolitamiseks. Kui samalaadseid tehnoloogilisi lahendusi hakatakse rakendama mõnes demokraatlikus riigis, leitakse, et tegemist on haridusinnovatsiooniga.

Eeltoodud juhtumi õpetlik moment seisneb selles, et nii hariduse kui ka muude eluvaldkondade süvenevas andmenäljas tuleb äärmise kriitilisusega suhtuda „innovatsiooni“ eestvedajate ja toetajate sõnavõttudesse ning märkimisväärselt enam tähelepanu pöörata tegevuste olemusele. Vastasel juhul liigume kõik, ka Eesti õpilased ja elanikud, kiidusõnade saatel nn jubejälgimise (ingl doom-monitoring) rüppe. Jubejälgimiseks võib nimetada inimtegevuse suuresti sihitut ja eraelu puutumatust riivavat jälgimist, mille patoloogiliselt kehvasti määratletud eesmärgiks on mõne „peatselt saabuva, kuid konkreetselt täpsustamata“ halva sündmuse ennetamine.³ Näiteks painav laste jälgimine selleks, et teada saada, kas nad ikka keskenduvad koolitunnis „millelegi“ või mõtlevad hetkeks aknast välja kiigates omi – ja matemaatikaülesande lahendamisega võrreldes mitte kuidagi vähemtähtsaid mõtteid. Kuigi poleks teada, millele laps täpselt keskendus, kui tuluke punasena püsis, oleks vähemalt teada, et keskenduti. Ja kui meile on üksikasjalikult teada nii iga keskendumisjuhtum kui ka uitmõtte hetk, siis on võimalik ehk midagi halba ära hoida. Mis see halb täpsemini on, seda ei tea – aga kindlasti tuleb seda ennetada.

Kristjan Kikerpill on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoõiguse ja digisotsioloogia lektor.

Andra Siibak on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor.

1 Crystal Tai, How China Is Using Artificial Intelligence in Classrooms. – Wall Street Journal 1. X 2019.

Wall Street Journali videolugu hariduseksperimendist 

2 Jane Li, A “brain-reading” headband for students is too much even for Chinese parents. – Quartz 5. XI 2019.

3 Kristjan Kikerpill, Andra Siibak, Schools engaged in doom-monitoring students’ online interactions and content creation: An analysis of dominant media discourses. – Child and Adolescent Mental Health 2023, 28 (1), lk 76–82.