Täielik Albats

Poliitikapublitsist ja ühiskonnategelane Jevgenia Albats: „Propaganda peaülesanne ei ole mitte petta vaatajat või lugejat, vaid ära hoida kollektiivne tegutsemine.“

MIHHAIL TRUNIN

Ühiskondlik-poliitilise ajakirja The New Times peatoimetaja Jevgenia Albats on kahtlemata üks kõige säravamaid tähti tänapäeva Venemaa ajakirjandustaevas. 2009. aastast tema juhtimisel ilmunud ajakirja peetakse õigustatult peamiseks nädalakirjaks, kus pakutakse lugejatele faktide ja sündmuste suhtes vaatenurki, mis tihtipeale täielikult erinevad nii riigi ametlikest seisukohtadest kui ka Kremli-meelsete väljaannete arvamustest. Tingimustes, kus Venemaa sõltumatu ajakirjanduse tegevusväli enneolematult aheneb ning viimastel aastatel on riigivõim avaldanud massiteabevahenditele määratu suurt survet, on The New Times (koos sellega ka muidugi selle peatoimetaja) pidanud taluma kõikvõimalikke hädasid ja kaotusi. Näiteks tekkisid ajakirjal 2016. aastas augustis probleemid trükikojaga, kust teatati, et neil ei ole enam „tehnilist võimalust tiraaži trükkimiseks“.1 Pärast seda, kui trükikoda lõpuks leiti, oli ajakirja tiraaž kahekordselt langenud.2 2016. aasta lõpus katkestati ajakirja üksikmüük ning seda hakati levitama ainult tellimuste alusel.3 Eelmise aasta juunist selle paberversioon enam ei ilmu ning The New Timesist on saanud internetiväljaanne.

Samal ajal on Jevgenia Albats aga tuntud oma kompromissitu ja ühtlasi emotsionaalse loomu poolest. Ma ei valinud asjata käesoleva kirjutise pealkirjaks tema autorisaate nimetust raadiojaamas Ehho Moskvõ.4 Sõnaühend „Täielik Albats“ („Полный Альбац) viitab populaarsele vene väljendile „полный абзац“ , mille teine pool on lihtsalt ebatsensuurse sõna „пиздец“ eufemism. Ent seda fraasi ei tule aga mõista kui „kõige lõppu“. Pigem peaks sellest aru saada umbes nii, et „kerge ei saa olema kellelgi“.

Tõepoolest, Jevgenia Albatsi ei olnud üldsegi lihtne intervjueerida. Tema lai silmaring ning Venemaal toimuva põhjalik tundmine koos professionaalse rangusega nõuavad intervjueerijalt kui mitte temaga võrdseid mõttekõrgusi, siis vähemalt hoolikat valmistumist. Pidades meeles Albatsi hiljutist plahvatuslikku reageeringut, mille kutsusid esile portaali Meduza korrespondendi Ilja Žeguljovi mõned küsimused seoses The New Timesi paberversiooni ilmumise lõpetamisega,5 söandasin ma siiski sama reha otsa astuda.

Avatud Eesti Fond korraldas 18. augustil 2017 Käsmus juba IV aastat traditsiooniks kujunenud aruteluõhtu „Venemaa hääled“. Alapealkirja „Vaba sõna võimalikkusest“ all astusid publiku ette Jevgenia Albats ning krimmitatarlasest ajakirjanik ja kodanikuaktivist, krimmitatarlaste telekanali ATR asejuhataja Aider Muždabajev. Jevgenia Albats: „Autoritaarne režiim laguneb mitte välisjõudude mõjul, vaid eliidi lõhenemise tagajärjel.“

Tõnu Hellam

Meie jutuajamine leidis aset 18. augustil 2017. aastal Käsmus, kus Avatud Eesti Fond korraldas vestlusõhtu „Venemaa hääled“ Jevgenia Albatsi, Artemi Troitski6 ning tuntud poliitikapublitsisti, ajakirjanik Aider Muždabajevi osavõtul. Viimane neist emigreerus 2015. aastal Venemaalt Ukrainasse.7 Pärast vestlust näidati vene dokumentaalfilmide režissööri Askold Kurovi filmi „The Trial: The State of Russia vs. Oleg Sentsov“, mille kohta Sirp on juba avaldanud omaette kirjutise.8

Avatud Eesti Fondi lahkel loal esitan ma allpool valitud ja kõige eredamaid kohti Albatsi esinemisest Käsmus, rühmitades need teemade kaupa ning lisades eesti lugejale vajalikud märkused.9

Tsensuurist ja sõnavabadusest Venemaal

The New Timesis – ja vastutan selle eest oma peaga – mingisugust tsensuuri ei ole olnud ega ole nüüdki. Tihtipeale tuleb otsustada, mida teha, kui kaevatakse kohtusse või Venemaa side, infotehnoloogia ja massikommunikatsiooni järelevalve amet Roskomnadzor (tegelikult Venemaa tsensuuriamet) teeb hoiatuse (kaks hoiatust ning väljaandelt võidakse litsents ära võtta10). Näiteks avaldasime pika intervjuu „Džihaadiga Kalugast“ vene mehega, kes oli pöördunud islamiusku, elades ise Kalugas.11 Enne seda oli ta vasakpoolne ning üritas asutada ametiühingut tehases, kuhu ta selleks spetsiaalselt tööle oli läinud. Sellest tal midagi välja ei tulnud ning siis võttiski ta vastu islami, hakkas käima Kaluga mošees ja sõitis seejärel Süüriasse. Tegime temaga suure põhjaliku intervjuu. Nüüd sõdib mees An-Nuşrah’ Rinde ridades. See on sunniitide sõjaväeline organisatsioon, mis on Venemaal keelatud ning peetakse terroristlikuks, kuna võitleb Süürias president Bashshār al-Asadi vastu. Meie ajakirjas on peamine tsensor minu advokaat Vadim Prohhorov, kes oli ka Nemtsovi perekonna advokaadiks Boriss Nemtsovi tapmisega seotud kohtuprotsessil. Vadim ütleski mulle, et pärast niisuguse materjali ilmumist on meil suur risk saada hoiatus (üks meil enne seda juba oli). Siiski avaldasime selle kirjutise ja ma ütlesin Vadimile: „Kuule, mis mõtet on kulutada aega, jõudu ja raha ajakirjale, kui me ei trüki ära seda, mida keegi peale meie ei trüki.“ Pärast intervjuu avaldamist tõepoolest saimegi hoiatuse ja 100 000 rubla suuruse trahvi. Meie pea kohal ripub kriminaalasi terrorismi propageerimise eest. Olen täiesti veendunud, et Venemaal on otsesest tsensuurist märksa rohkem enesetsensuuri. Nii et igal juhul sõltub kõik meist ajakirjanikest endist.

Propagandast

Hakkasin tööle Arhangelski ajalehes Severnõi Komsomolets, kui õppisin alles kolmandal kursusel.12 Mäletan, et Arhangelskis ei olnud näiteks üldse midagi süüa. Kauplustes olid vaid tühjad riiulid. Sealjuures võistlesid üliõpilaste ehitusmaleva rühmad, kellest ma kirjutasin, plaani ületamise nimel jne. See oli üks skisofreenia vorme: nõukogude inimesed propagandat justkui ei usaldanud, kuid teisalt ju „ajalehed valet ei kirjuta“ (oli niisugune käibefraas). Nii lugeski nõukogude inimene ajalehest „täitsime viie aasta plaani kolme aastaga“, „koristasime enneolematu nisusaagi“, „tootsime enneolematu koguse terast“, „ehitasime mingi ebareaalse arvu maju“ ja samas vaimus edasi. Tegelikkuses läks inimene välja ja nägi, et ühes poes ei ole kala, üle tänava teises pole liha ollagi. See ebakõla oli inimesele silmanähtav, ta sai seda oma nahal tunda. Nüüd on olukord siiski teine. Moskva hipsteritel Sadovoje ringi sees võib-olla kuivab toiduainevalik vastusanktsioonide tagajärjel13 kokku. Ei ole Venemaal enam Prantsuse juustu ega Hispaania toorsinki. Venemaa reakodanikule leidub siiski liha igal pool, samuti võid, hapukoort ja leiba. Kõike on. Jah, toiduainete inflatsioon on 2014. aastast alates olnud Venemaal 30 protsenti, kuid seda jällegi esmajoones suurlinnades ja kallites toidukaubandusvõrkudes. Üldse on väga ohtlik otsustada Venemaa olukorra üle selle alusel, mis toimub Sadovoje ringi sees.

Kui rääkida Venemaa tänapäeva propaganda sisust, siis käsitleb see suuremas osas Ukrainat. Näiteks Dmitri Kisseljov jutustab oma saates „Nädala uudised“ („Вести недели“) väsimatult: Ukrainas on kõik fašistid ja peaaegu et söövad lapsi, USAs on kõik homod ja seepärast nad lapsi ei tee, Euroopa mädaneb ja hukkub oma liberaalsete väärtuste tagajärjel … Venemaast ja selle siseasjadest ei räägita seal kunagi midagi. Siinkohal on tähtis mõista, et propaganda peaülesanne ei ole mitte petta vaatajat või lugejat, vaid ära hoida kollektiivne tegutsemine. Propaganda on vajalik selleks, et Jaroslavlis mõeldaks: neil on halb, kuna nende kuberner on kaabakas ja varas, ning et Kurskis mõeldaks samamoodi. Muidugi ka selleks, et kõigi nende Venemaa linnade elanikud arvaksid, nagu seisneks probleemi olemus selles, et Putin ei ole veel jõudnud ühe või teise kuberneri tegusid päevavalgele tuua. Pärast seda läheb elu kohe korda. (Seepärast, muide, kui korraldatakse otseliin Putiniga, laekub sinna ligikaudu kaks ja pool miljonit (!) pöördumist lihtkodanikelt, kes kaebavad raske elu üle.) Niisugune on propaganda peamine funktsioon. Sellest nakatunud ei saa aru, milles seisneb nende peamine häda: nad valivad litapoegi riigiduumasse ja litapoja presidendiks.

Selleks et propagandale vastu seista, soovitaksin Venemaa telekanaleid mitte vaadata. Mina olen oma tööülesannete tõttu sunnitud neid vaatama. Ja kui pühapäeva õhtul algab Kisseljovi saade, võtan pudeli veini ja ütlen endale: „Albats, kannata välja, see on sinu töö.“ Eesti massiteabevahendite asemel, kes soovivad Venemaa propagandale vastu seista, tegeleksin mina fact checking’iga. Võtaksin sellesama Kisseljovi telesaate ja näitaksin, kus ja kuidas ta valetab (seda teeb ta pidevalt!). See on ainus asi, mis toimib.

Vene massiteabevahenditele keelatud teemadest

Kui rääkida näiteks Putini isiklikust elust, siis me avaldasime ulatusliku materjali tema vanema tütre kohta, kes on abielus hollandlasega ning kellele on Moskvas spetsiaalselt ehitatud endokrinoloogiakeskus. Avaldasime koos fotode ja olukorra põhjaliku kirjeldusega.14 Selle eest saime loomulikult Roskomnadzorilt esimese hoiatuse.15 Tegelikult teame Putini elust väga vähe.16

Näiteks ei ole meile midagi teada ei selle mehe tervise (peale kõige muu on ta kõrgem ülemjuhataja ja hoiab sõrme tuumanupul) ega perekonnaseisu kohta (on vaid teada, et ta lahutas Ljudmila Putinast). Probleem seisneb muus: kui jutt sellele läheb, on võimatu saada kinnitust ühelegi faktile. Mille poolest aga erineb kvaliteetajakirjandus kollasest? Kvaliteetajakirjandus peab igasuguse informatsiooni üle kontrollima ja saama asjakohase kinnituse. Me ei saa kätte võtta ja kirjutada, et Putinil on poeg Alina Kabajevaga, vaid üksnes selle põhjal, et nii on keegi rääkinud või selle kohta käivad kõlakad.17 Riigipea eraelu puudutava mis tahes info kommenteerimine on kõigi Venemaa ametnike ja massiteabevahendite allikate jaoks vaieldamatult kehtiv tabu.

Venemaa poliitilisest kultuurist

Ma ei usu ühe või teise riigi poliitilise kultuuri ettemääratusse. Venemaal nagu igas teiseski riigis on erinevad huvid. Isegi Nõukogude Liidus olid huvigrupid, kelle omavaheline konflikt selle riigi lõppude lõpuks ka lammutas. Venemaal on huvigruppe, kes on väga tihedalt seotud Putiniga ja kes on valmis minema koos temaga lõpuni. Sealjuures on veel teisigi eliitgruppe, kes ei ole üldsegi nõustunud sellega, et Venemaal suurt raha teenides tuleks Venemaal ka elada. Nemad on ju harjunud raha teenima Venemaal, aga seda kulutama, näiteks lapsi koolitama, lõbustama oma armsaid naisi jne loomulikult Euroopas ja Ameerikas. Otsustage ise, mis mõnu on elada „Raškas“, nagu nad ise ütlevad?! Sanktsioonid, mis on kehtestatud nende vastu USAs ja Euroopas, tekitavad tohutul hulgal probleeme. Nad ei saa osta välismaal kinnisvara: Rotenbergidel18 on Itaalias arestitud imelised lossid ja suurepärased viinamarjaistandused. Nad ei ole ju sellega nõus. Ja muide, kui 2014. aasta kevadel otsustati Krimmi annekteerimine, käisid Putini juures niisugused inimesed nagu Gennadi Timtšenko19, kes palus teha mida tahes, ainult mitte võtta Ukrainalt Krimmi ära. Just seepärast, et temasugustele võivad sanktsioonide tõttu tulla väga halvad ajad. Vaadake, neil kõigil lõpetavad lapsed Euroopa ülikoole. Näiteks [Jelena] Mizulina – on selline daam –, praegune föderatsiooninõukogu liige, varem riigiduuma saadik. Ta on neandertallase mõtteviisiga inimene: kuulutab, et kõik geid tuleks kastreerida ja jääauku ajada.20 Tema poeg elab samal ajal Brüsselis ja on homoabielus.21 Ma räägin seda kõike seepärast, et Venemaa ei ole enam üldsegi Nõukogude Liit. Veerand aastasada turumajandust on avaldanud inimajudele oma mõju, tekitanud erinevaid ja väga tähtsaid huve. Niisuguseid riike nagu Venemaa on näiteks Ladina-Ameerikas rohkem kui küllaga. See on klassikaline autoritaarne režiim. Ja laguneb autoritaarne režiim mitte välisjõudude mõjul, vaid eliidi lõhenemise tagajärjel. Kui see juhtub, siis grupp, kellele ei ole meeltmööda võimul olev senine autoritaarne liider, lihtsalt koristab ta ära (nii nagu juhtus näiteks Tšiilis Pinochetiga ja paljugi veel kus). Mul on raske öelda, kas Venemaal on võimu rahumeelne üleminek võimalik. Selle suhtes aga, et Venemaa eliidi lõhenemine kõikjal toimub ja süveneb ning varem või hiljem tuleb Putinil võim loovutada, ei ole mul mingeid kahtlusi.

Tasub ka silmas pidada asjaolu, et mingit ühtset Vene Föderatsiooni ei ole olemas. See on 140 miljoni elanikuga maa, mis faktiliselt on jaotatud paljudeks riikideks. Üks riik on Moskva, hoopis teine riik aga Peterburi, kolmas on seal, kui me sõidame kuhugi Veliki Novgorodi poole, neljas on Jekaterinburg ja Uural üldse, viies näiteks Amuuri oblast, kus toimub aktiivne hiinastamine. Ma ei hakka rääkimagi sellest, et on veel Siber, Kaug-Ida, Jakuutia jne.

Võrdlemisest Natsi-Saksamaaga ja 2017. aasta protestidest

1920. aastate Saksamaal ei olnud asi selles, et Hitler oleks lubanud sakslastele kõik juudid kohe ahju ajada. Ma olen kirjutanud magistritöö Weimari vabariigi Kolmandaks Reichiks transformeerumise mehhanismist.22 Hitler pakkus valijatele välja täiesti ratsionaalse idee: võtta juutidelt ära nende finants- ja juveelitänav. Saksamaal olid väga rahamahukad tööstusharud metallurgia- ja keemiatööstus. Neis on tootmisprotsess väga pikk ja raha tuleb tagasi väga aeglaselt. Järelikult on väga tähtsad krediidid, kuid neid kontrollisid Saksamaal juudid. Ja kogu lugu. Kas teate, kui palju oli Saksamaal juute 1933. aastal? Alla ühe protsendi, täpsemalt 0,78 protsenti. Nad kontrollisid aga kogu finants- ja väärismetalliturgu. Seepärast, kui natsid võitsid 1928. aastal valimised, tegutsesid nad täpselt niisuguse loosungi all: „Me võtame nüüd juudipankuritelt raha ära ja anname selle sakslastele.“ Just see­pärast toetasid Hitlerit töösturid, sest see oli Saksamaa suurärimeestele meeletult atraktiivne mõte.

Alati on väga lihtne žongleerida näidetega: Venemaal on praegu nii, nagu tollal oli Natsi-Saksamaal. Mitte sinnapoolegi, kuigi nii ühe kui ka teise puhul on olnud tegemist korporatiivse riigiga. Nii nagu mis tahes suured üldistused, on ka niisugused arutlused alati haavatavad. Vaadake, Venemaal läksid 26. märtsil ja 12. juunil 84 linna tänavatele noored protestima.23 Miks? Seepärast, et Venemaal puuduvad täielikult sotsiaalsed liftid. Noortel ei ole kuhugi pääsu: karjääri teha on võimatu, oma äri alustada ja raha teenida ei ole võimalik … Kas me võime ette kujutada, et Nõukogude Liidus oleksid noored 84 linnas hulgaliselt tänavaile läinud? Nõukogude Liidus läks kuus inimest,24 ja nad võeti kohe kinni. Ma pean väga tähtsaks, et on sündinud rikkumata põlvkond, kes ei mäleta mingisugust Nõukogude Liitu. Minu põlvkonna inimestel, kes on üles kasvanud Nõukogude Liidus, on hirme, mida me kõik endas nõukogulikust minevikust kaasas kanname. Räägin ühe isikliku loo. Kui ma Ameerikas esimest korda proovisin marihuaanat (kõigis ülikoolilinnakutes muidugi suitsetati siis seda ning nüüd on see ka mõnes osariigis üldse seaduslik), oli mul bad trip. Mulle tundus, et kohe-kohe tuleb KGB. See oli minu peamine hirm, mis mul kaifi all olles pinnale ronis. Olen kogu elu tegelnud KGBga. Oma esimese raamatu kirjutasin ma KGBst.25 Raadiojaam Vabadus („Радио Свобода“) luges seda Münchenist ette 1990. aastal. On midagi, mida me endas maha surume ega räägi sellest kellelegi. Ja meil on muidugi neid nõukogude inimeste hirme siiani piisavalt. Kuid 26. märtsil ja 12. juunil läks tänavatele mulle täiesti tundmatu põlvkond, ja ma kordan veel, et see oli põhimõtteline muutus. Ei ole tõenäoline, et homme Venemaal ühtäkki midagi muutub. Ent selles, et igasugusele mutrite pingutamisele saavad Venemaa võimud tugeva ja emotsionaalse vastuse, ei ole kahtlustki.

Mispärast on need altpoolt lähtuvad protestid väga tähtsad? Kui räägitakse, et Putinit toetab 86 protsenti elanikkonnast, siis on see muidugi vale. Autoritaarsetes režiimides ei ole üldse mingit sotsioloogiat. Kujutage ette: elate Venemaal, kus teid võidakse kinni panna like’i või repost’i eest sotsiaalvõrgustikus.26 Ja äkki helistab teile sotsioloogiateenistus ja küsib: „Kas te tuleval pühapäeval hääletaksite valimistel Putini poolt?“ Nad helistavad teile koju, teie telefonile! Ja te teate et riigis on võimul KGB. Mida te vastate? Jah, loomulikult hääletan, söödan veel kõhu täis ka ja surun õrnalt südame vastu! Seepärast ei saa Venemaal mingeid arve uskuda. 26. märtsi ja 12. juuni aktsioonid näitasid, et alumistes kihtides tõepoolest midagi toimub, ning me ei saa seda kuidagi teoreetilise sotsioloogia seisukohalt kirjeldada. Seda võime mõista ainult kobamisi. Kui lõhenev eliit näeb, kuidas rahvas läheb liikvele, hakkab see olukord provotseerima muutusi. Mispärast Venemaa võim nii väga ehmatas Bolotnaja väljaku protestiaktsioonide peale aastail 2011–2012?27 Aga seepärast, et nad teadsid, et oligarhid hakkasid kohe Navalnõiga kontakte otsima. Seepärast, et oligarhidele on tähtis säilitada oma raha ja mõjuvõim ning nad on alati valmis maksma ja võimuga kokku leppima. Sealjuures on neile ükskõik, kas Putini või Navalnõiga. Viimane aga on hea just selle poolest, et ta on võimeline inimesi tänavatele tooma ja noori mobiliseerima. Näiteks Hodorkovskil on käes hoopis teistsugune ressurss.

Mida on Venemaal oodata lähemal ajal?

Ausalt öeldes ei oska ma ennustada ega ettekuulutusi teha. Arvan, et objektiivselt on Venemaal väga hea potentsiaal, haritud elanikkond, linnastumise kõrge tase, hästi arenenud tööstus ja tehnoloogia ehk kõik see, mida me nimetame demokratiseerumise teguriteks. Venemaa on igati valmis selleks, et seal oleks konsolideerunud demokraatia, nagu näiteks on Eestis. Kõike võib juhtuda. Näiteks Poolas oli samuti konsolideerunud demokraatia, aga nüüd on kurat teab mis. Ka Ungaris ei ole olukord kõige parem. Arvan, et Venemaa siiski rabeleb korporatiivsest autoritarismist välja. Kahjuks ei ole ma veendunud, kas seda õnnestub teha veretult. Samuti arvan, et päris põhjani ei ole me veel jõudnud: lähemal ajal võib kahjuks veel hullemaks minna. Selles oleme ise süüdi, sest oleme lubanud praegusel võimul endaga midagi seesugust korda saata. Meid ei ole ju keegi vallutanud, küüditanud jne. Selle eest tulebki meil maksta.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://meduza.io/news/2016/08/26/tipografiya-otkazalas-pechatat-zhurnal-the-new-times

2 https://meduza.io/news/2016/08/29/redaktsiya-the-new-times-nashla-tipografiyu-dlya-pechati-zhurnala

3 https://meduza.io/news/2016/12/12/zhurnal-the-new-times-ushel-iz-roznichnyh-setey

4 http://echo.msk.ru/programs/albac/

5 https://meduza.io/feature/2017/05/05/eto-polnoe-bezobrazie

6 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/age-ja-isearalik/

7 https://oef.org.ee/paevakajaline/artikkel/kasmu-voorustab-homme-taas-venemaa-haali/

Sellest, mis juhtus pärast Käsmu vestlusringi ja mis mulje Eesti Albatsile jäi, võib lugeda minu viimase kirjutise lõpus: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/imelikud-kattumised/

8 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ainus-viis-venemaal-toimuvast-raakida-on-see-ules-filmida/

9 Need, kes soovivad tervenisti vaadata Käsmus toimunud diskussiooni, mis kestis peaaegu kaks tundi, võivad seda teha siin: https://www.youtube.com/watch?v=VU43CJOoum0

10 Roskomnadzor ehk föderaalne side, infotehnoloogiate ja massikommunikatsiooni järelevalve amet asutati 2008. aasta lõpul ning see kontrollib isikuandmete töötlemise vastavust Venemaa seaduste nõuetele. Ent pärast seda, kui Venemaal võeti 2012. aasta novembris vastu seadus keelatud veebilehtede registri kohta, hakkas Roskomnadzor, olles saanud volitused massiteabevahendite ja sideoperaatorite jälgimiseks, täitma poliitilise tsensuuri funktsioone. Täpsemalt vt: https://meduza.io/feature/2015/03/13/kak-ustroen-roskomnadzor

11 Pärast Roskomnadzori hoiatust eemaldati see materjal The New Timesi veebilehelt. See on kättesaadav nt: http://zapretno.info/statyaizkalugisdzhihadomvzhurnalethenewtimes/

12 Albats õppis Moskva riikliku ülikooli ajakirjandusteaduskonnas. Jutt on nähtavasti tema suvisest praktikast.

13 Toiduainetele kehtestatud vastusanktsioonid ehk Venemaa toiduainete embargo – Venemaa valitsuse 2014. aasta suvel kehtestatud keeld toidukaupade sisseveole riikidest, kes on seadnud sisse sanktsioonid seoses Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina konfliktiga.

14 https://newtimes.ru/articles/detail/107214

15 Formaalselt sai The New Times hoiatuse selle eest, et ühes materjalis, kus mainitakse Ukraina organisatsiooni Paremsektor, ei onud märgitud, et see on tunnistatud Venemaal äärmuslikuks ja keelatud. Ent hoiatus tehti tõepoolest sel päeval, kui avaldati Putini vanemat tütart käsitlev uurimus (vt https://meduza.io/news/2016/02/01/the-new-times-poluchil-preduprezhdenie-ot-roskomnadzora-v-den-publikatsii-stati-pro-doch-putina).

16 2015. aastal avaldati mitu uurimust, mis olid pühendatud Putini nooremale tütrele. Vt: http://www.rbc.ru/investigation/business/28/01/2015/54c8b4659a794730dbef8851; https://meduza.io/feature/2015/08/12/entuziast-rezultata

17 Alina Kabajeva – 2004. aasta olümpiavõitja iluvõimlemises, aastail 2007–2014 riigiduuma saadik. 2008. aastast on massiteabevahendites aeg-ajalt ilmunud kuuldusi Putini ja Kabajeva armuromaani ja isegi pulmade kohta.

18 Vennad Arkadi ja Boriss Rotenbergid – Vene ärimehed, paljude suurte firmade omanikud, keda peetakse Putini lähedasteks sõpradeks. Aasta-aastalt saavad nad suuri riiklikke lepinguid ning täidavad võimude seisukohalt kõige vastutusrikkamaid tellimusi (nt Arkadi Rotenbergi firma ehitab Krimmis Kertši väina silda). 2014. aastast on nad mõlemad kantud USA ja Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirjadesse.

19 Gennadi Timtšenko on erainvesteerimisfirma Volga Group omanik. Tema firma on spetsialiseerunud investeeringutele energeetikasse, transporti ja infrastruktuuridesse. Koos vendade Rotenbergidega kuulub ta Putini lähimasse suhtlusringkonda. 2014. aastast on kantud USA ja Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirjadesse.

20 Lisaks võitlusele homoseksuaalsuse vastu on Jelena Mizulina tuntud ka terve rea odioossete seadusandlike algatuste poolest, mis puudutavad muu hulgas võitlust sündsusetu sõnavara kasutamise vastu teatris, filmikunstis ja massiteabevahendites, Venemaa orbude välismaalastele lapsendamise keelustamist, perekonnas peksmise dekriminaliseerimist jne.

21 Mizulina poja homoseksuaalsest suundumusest ei ole midagi teada. Eri massiteabevahendid on teatanud, et Brüsselis elav Nikolai Mizulin on suure rahvusvahelise õigusfirma Mayer Brown partner. See firma sponsoreerib LGBT organisatsioone. Vt: http://polit.ru/news/2013/06/07/mizulina/; http://graniru.org/Politics/World/Europe/m.215465.html; https://www.gazeta.ru/politics/news/2013/06/07/n_2959469.shtml

22 Jevgenia Albats lõpetas magistrantuuri ja doktorantuuri Harvardi ülikoolis ning töötas seejärel professorina Yale’i ülikoolis.

23 Aleksei Navalnõi korraldatud protestiaktsioonid korruptsiooni vastu kõrgeimates võimuringkondades toimusid 26. märtsil 2017. Nende ajendiks sai asjaolu, et võimud ei reageerinud vajalikul määral korruptsioonivastase võitluse fondi uurimuslikule filmile „Ta ei ole teile mingi Dimon“, milles räägitakse Venemaa valitsusjuhi Dmitri Medvedevi oletatavatest korruptiivsetest sidemetest. 2017. aasta 12. juuni miitingud said märtsiprotestide jätkuks.

24 Kõige tõenäolisemalt on jutt nn seitsme demonstratsioonist, mille korraldas 25. augustil 1968. aastal seitsmest nõukogude dissidendist koosnenud grupp Punasel väljakul protestiks NSV Liidu ja teiste Varssavi lepingu osaliste riikide vägede Tšehhoslovakkiasse viimise vastu. Kõigile osalistele mõisteti erineva kestusega pagendus või vanglakaristus. Kaks neist tunnistati süüdimatuks ning saadeti sundravile psühhiaatriahaiglasse.

25 Jutt on raamatust: Альбац Евгения. Мина замедленного действия. Москва: Русслит, 1992.

26 Vt näiteks https://meduza.io/cards/kak-vas-vychislyat-po-laykam-i-smaylikam; https://meduza.io/feature/20/07/05/vkontakte-so-sledovatelyami

27 Venemaa kodanike väljaastumised algasid pärast riigiduuma valimisi 4. detsembril 2011 ning jätkusid presidendi valmiskampaania ajal ning pärast 4. märtsil 2012 toimunud presidendivalimisi, kus Vladimir Putin võitis esimeses voorus. Neist aktsioonidest osavõtjad deklareerisid, et valimistega olid kaasnenud jõhkrad seaduserikkumised ja rohkearvulised võltsingud. Seoses väidetavate korrarikkumistega protestiaktsioonide ajal algatas Venemaa juurdluskomitee kriminaalasja (laialt tuntud kui Bolotnaja kohtuasi), millest sai protestiliikumises osalejate suurim kriminaalkorras tagakiusamine Venemaa uusimas ajaloos. Bolotnaja kohtuasja on korduvalt kritiseeritud mitmesuguste kohtulike ja õiguslike rikkumiste pärast ning analüütikud on seda nimetanud poliitiliseks näidisprotsessiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht