Talupojatarkuse jälgedel II

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb ... talupojatarkust tunnistada?

ÜLO NIINEMETS

„Elu läheb järjest keerulisemaks ja otsuste tegemiseks peaks justkui vaja olema üha enam teadmisi, kuid ajakirjandusest ja ühiskonnaliidrite sõnavõttudest jääb aina enam mulje, et ettetulevate lihtsamate ja keerulisemate probleemide lahendamiseks on igaühel vaja vaid olemasolevat talupojatarkust (või sünonüümina kasutatavat talupojamõistust). Talupojatarkust soovitatakse kasutada pea kõigis eluvaldkondades,“ kirjutas akad Ülo Niinemets „Talupojatarkuse jälgedel“ I osas 30. X Sirbis. Kas see ikka on nii?

Millal sai talupojakavalusest talupojatarkus?

Paralleelvanasõnad näitavad saksa kultuuriruumi tugevat mõju eesti rahvapärimusele. Küll on tänapäeva saksa kultuuriruumis talupojatarkus/talupojamõistus mõnevõrra teise tähendusega kui eesti kultuuriruumis. Talupojatarkus – Bauernklugheit, Baurnvernunft – on praegu saksa kultuuriruumis väga vähe levinud. Talupojamõistus, Bauernverstand on samuti suhteliselt harvaesinev (3020 internetiotsingu vastet). Võrreldes sõnaga Wissenschaft (’teadus’) on Bauernverstand ligi 3000 korda harvemini kasutatav ja võrreldes sõnaga Lernen (’õppimine’) enam kui 9000 korda harvemini kasutatav. Saksa kultuuriruumis on sõnast Bauern­verstand palju laiema levikuga (51 600 vastet) sõna Bauernschläue (’talupojakavalus’). Sõna „talupojakavalus“ eesti keeles peaaegu ei kasutata (6 vastet). Saksa ja eesti kultuuriruumi võrdluses on talupojatarkus tohutult laiema levikuga kui Bauernverstand. Näiteks võrreldes sõnadega teadus/Wissen­schaft on talupojatarkus 75 korda enamkasutatavam eesti kultuuriruumis kui Bauernverstand saksa kultuuriruumis ning võrreldes sõnadega õppimine/Lernen on talupojatarkus 425 korda enamkasutatavam kui Bauernverstand. Kui võrrelda eesti ja saksa kultuurikonteksti, siis on talupojatarkus eesti kultuuriruumis rohkem levinud kui Bauernschläue saksa kultuuriruumis (4,4 korda enam sõnapaari teadus/Wissenschaft võrdluses ja 25 korda enam sõnapaari õppimine/Lernen võrdluses). Siit järeldub tõsiasi, et erinevalt eesti kultuuriruumist, kus talupojamõistuse levik teeb viimastel aastatel võidukäiku, sellesarnane tendents saksa kultuuriruumis puudub.

Bauernschläue definitsioon kattub mõnevõrra eesti talupojatarkuse mõistega, s.o instinktiivne pragmaatiline käitumine.1,2 Sõnal Bauernschläue on tihti ka teatud negatiivne kadestav alatoon – vähemharitute õnne ja kavalusega haljale oksale jõudmine.2 Erinevalt talupojatarkusest, mis mõne arvates on Eestis omane massidele, on Bauernschläue selles tähenduses olemas vaid vähestel õnnelikel. Saksa kultuuriruumis ulatuvad sõnade Bauernschläue/Bauernverstand juured vähemalt keskaega. Tollases kirjanduses ja nukuteatris olid kesksed karakterid Faust, kes kehastas ülimat tarkust, ja Hanswurst, rõõmus ja ettevõtlik, kuid mitte eriti arukas, aga ka mitte täiesti rumal tegelane.3 Hanswurst kavaldab kuradi üle, samal ajal kui Faust müüb kuradile oma hinge. Seega talupojakavalus kaalub teatud mõttes üles sügavaima tarkuse (kokkuvõte tsitaatidest Anderseits lacht aus den Hanswurstscenen der lustige, echt volksthümliche Gedanke, dass gesunder, derber Bauernverstand, wenn auch sein behäbiger Besitzer thöricht und lächerlich aussieht und allerlei dummes Zeug daherschwatzt, wie Hanswurst, in mancher Hinsicht der tiefsten Weisheit hoher Geister überlegen sei. Namentlich im Verkehr mit dem Teufel4 ja Er [Hans Wurst] kontrastiert und parodiert Faust auf drastische Weise und weiß sich durch seine Bauernschläue aus den Fängen des Teufels zu befreien5).

Eesti „rahvapärimus“ on suurel määral mõjutatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi,6,7 A. H. Tammsaare7,8 ,9,10 ja Andrus Kiviräha8,9,11 loomingust. Võib üsna kindlalt väita, et enamik meist pole lugenud algupärandeid, vaid on rahvusliku mütoloogilise ainesega kokku puutunud just nende autorite vahendusel. Kreutzwaldi lugude ja tegelaskujude päritolu on põhjalikult uuritud ning leitud hulgaliselt seoseid saksa ja muude kultuuridega.7,12,13 Arvo Krikmann kirjutab „Eesti vanasõnade“ teadusliku välja­ande koostamist kommenteerides, et Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“ on folkloor ja Kreutzwaldi omalooming põimunud lahutamatuks segapudruks.vi Kreutzwaldi Kaval-Antsu ja vanapagana lugude sarjas pole raske näha paralleeli saksa kultuuriruumis populaarse Hanswursti ja Kaval-Antsu (varasemates väljaannetes Hansu) vahel. Kreutzwaldi Kaval-Ants on omakorda Antsu prototüüp A. H. Tammsaare „Põrgu­põhja uues Vanapaganas“. Kaval-Antsul on palju ühisjooni Kreutzwaldi ja Juhan Kunderi rehepapiga (Kreutzwaldi „Julge rehepapp“ ja Juhan Kunderi „Rehepapp ja vanapagan“ ning „Vigur rehepapp“) ning Kiviräha rehepapiga.8 Kuidas aga muutus rahvapärane muhe talupojakavalus/rehepaplus kõiketeadvaks faustilikuks talupojatarkuseks?

Helmut Valtmani illustratsioon Anna Kohveri 1939. aasta raamatust „Ülo vanemavõitlus“.

Praeguseks digiteeritud Eesti-aegsest ajakirjandusest ma sõna „talupojatarkus“ ei leidnud. Küll esines kahel juhul tõlketekstides väljend „talupoja mõistus“.14,15 Eestiaegsete rahvanaljandite hulgas kujutatakse talumeest pigem suurustaja või kohtlasena, keda on kerge tüssata, eriti linnas; samamoodi saab nalja linnamehega maal.16,17 Teisalt heroiseeris tollane etnoloogia eesti külaühiskonda ja vastandus lääne indogermaani kultuuridele, luues mütoloogilise soome-ugri narratiivi.18,19 Külaühiskonna heroiseerimist ja rassilt puhta eestluse ideede propageerimist jätkasid eesti etnoloogid eksiilis, näiteks Oskar Looritsa 1951. aastal ilmunud „Eestluse elujõust“.19,20 Mahajäänud põllumajandusmudeli rolli rahvusluse kujunemisel rõhutatakse ka tänapäeval: „Mõneti on isegi hea, et põllumajandus seisis nii pikka aega muutumatuna nn pärimuspõhisel teadmisel. Ühelt poolt formuleerus ja kinnistus põlvest põlve edasiantav talupojatarkus, teisalt aga jõudis filosoofilise mõtte areng romantismini, millest innustujad hakkasid rahvatarkust väärtustama ning tasapisi ka talletama.“21 Kuigi üldiselt aktsepteeritud eesti rahvusluse käsitlus lähtub talupoeglikust maarahvast, kes säilitas oma identiteedi, samal ajal kui linnas toimus talupojaseisusest lahkunute vältimatu saksastumine,22 arenes eesti kultuur paralleelselt ka linnaruumis.19,22 Suur hulk eesti rahvapärimusse põimitud indogermaani laene tulenebki eesti identiteedi säilitanud linnaharitlastelt. Paradoks talupoegliku rahvuse narratiivi juures on selles, et selle narratiivi lõid linnaharitlased, kellest osa tõesti pärines maalt, kuid kes ise ei olnud talupojad. Arvo Krikmann mainib läänemeresoome vanasõnaprojekti23 telgitaguseid avades, et „kõige tõsisem probleem, mis meie teele kerkis ja töö lõpuni sinna ka jäi, oli ebaautentsete arhiivitekstide rohkus“.6 Ligi pool sellest tekstihulgast, mis moodustab eesti vanasõnade allikmaterjali, ei vastanud folkloorse autentsuse kriteeriumidele ja tuli publikatsioonist välja jätta (suhe absoluutarvudes ligikaudu 78 000 : 162 000).6 Seda lugedes tuleb tunnistada, et talupoeglikust päritolust kantud rahvusnarratiivis on rahvapärimus, rahvapärimuse kogujate ja rahvuslaste omalooming amalgameerunud, luues idealiseeritud kujutluse eriliselt targast talurahvast.

Samal ajal kui Eestis lõid etnoloogid agraarühiskonnal baseeruvat rahvuse narratiivi, tegi Nõukogude Liit oma eestikeelsetes väljaannetes agressiivset propagandat kolhoosi-talupoegkonna ülistamiseks.24 Hiljem, juba okupatsiooni tingimustes rahvuslikust talupojatarkusest enam ei räägitud. On isegi väidetud, et Nõukogude Eestis põllupidajate tarkus kadus. Kui kolhoosiaegsed põllumehed hakkasid pärast taasiseseisvumist rääkima talupojatarkusest, ei peetud seda õigeks talupojatarkuseks,25 sest talupojatarkusega talupojad olid saadetud Siberisse.25,26 Samal ajal oli rahvuskultuuri võimalik säilitada ja kultuuripärandit uurida teatud ideoloogilistes piirides ja ridade vahel.27 Näiteks kas või Arvo Krikmanni juhitud monumentaalsed eesti vanasõnade ja mõistatuste uuringud. Seda tüüpi uuringuid oli tollal ehk isegi lihtsam teha kui praegu, mil rahvuskultuuri uurimise tähtsust korratakse igal sammul, aga raha selleks pole ega tule. Samuti takistab aeganõudvat süstemaatilist ülevaatlikku tööd uurimisteemade projektsus, mis väljendub teemade lühiajalisuses ja killustatuses.

Ülaltoodu valguses on „talupojatarkuse“ suur ja üha kasvav levik hämmastav. Tänapäeva talupojatarkus tugineb eelkõige indogermaani laenudele, võttes seega rahvuse narratiivist üle ainult talupoegliku, kuid mitte soomeugrilise. Kusjuures need, kes kõige kõvemini räägivad talupojatarkusest, istuvad ise soojas ruumis arvuti taga ja põllule ei kipu. Me saame vabalt rääkida asjadest, millest Nõukogude ajal pea viiekümne aasta jooksul rääkida ei saanud, kuid enne Nõukogude aega ei räägitud talupojatarkusest. Vähemalt mitte nõnda sageli ja sellises kontekstis nagu praegu. Selle info võiks võtta teadmiseks. Aga miks see on probleem?

Kas talupojatarkus võidab teadmised ja analüütilise mõtlemise?

„Talupojatarkusest“ on saanud tarkuse kvintessents, ülim vastuvaidlematu tõde, mida kasutatakse diskussiooni hävitamise ja erineva arvamuse naeruvääristamise malakana. Kui juba asja võtab käsile talupojatarkus, siis midagi rohkem arvata ei ole enam paslik. Tuleb teha nii, sest alati on nii tehtud, või asjad on nii, sest nad lihtsalt on nii. Kuna talupojatarkus on meil juba emapiimaga sisse imetud, siis muid teadmisi justkui polegi vaja ning elus hakkamasaamiseks piisab täiesti ainult talupojatarkusest. Talupojatarkus sobib selleks, et tõenduspõhiseid arvandmetega analüüse, näiteks metsadebatis, ümber lükata.28 Ülikooli magistritöö metoodikas piisab, kui öeldakse, et „valim tulenes talupojamõistusest“.29 Talupojatarkus võib materdada haridust tänitustega stiilis „ … aga see kõrgharidus (ärgem ajagem segi kõrgharitusega) on tühi ajupesust kantud mull, mis teeb noore inimese kümneid kordi piiratumaks, kui seda on maalähedane akadeemiliste kraadideta talupojamõistus“.30 Seda kõike võib, sest talupojatarkus lihtsalt on meil olemas, eks ole? Või kas ikka on?

Kahjuks on ettekujutus kõiketeadvast talupojamõistusest müüt. Mitte et poleks nn tervet mõistust – elu jooksul omandatud kogemusi ja käitumismustreid, mis aitavad vältida lolluste tegemist, kuid uutes, seni veel ette tulemata olukordades senisest elutarkusest ja kogemustest ei piisa. Heuristiline, varem õpitu baasil instinktiivne käitumine võib küll olla kiire ja efektiivne, kuid vähegi keerukamas olukorras täiesti ebakohane ja rumal.31 Järjest kiiremini muutuvas maailmas on uusi teadmisi vaja omandada järjest kiirenevas tempos ning seni kogemata olukordades käitumiseks on vaja analüüsioskust ja kohanemisvõimet. Eesti senine muljetavaldav areng ja edu majanduse ümberkorraldamisel ei ole seotud talupoegliku eestluse stereotüübiga, vaid meie inimeste tohutu õppimis- ja kohanemisvõimega. Endine majandusminister Jaak Leimann on majandusedust rääkides öelnud: „Seaksin edu tegureist esikohale inimese, kellel oli piisavalt valmisolekut muudatusteks, ettevõtlikkust ja oskust uuenevates majandusoludes toime tulla.“32

Maailmas ajab üks kriis teist taga – võlakirjakriis, kliimakriis, koroonakriis … ja me satume üha sagedamini olukordadesse, kus me pole kunagi varem olnud. Valdur Mikita on öelnud COVID-19 viiruseepideemia kontekstis: „Meie tsiviilkaitse on talupojamõistus, kuid paraku peab tõdema, et sellest täna ei piisa.“33 Ka arukas iga päev toimetulek nõuab järjest uusi teadmisi, mida ei anna talupojamõistus. Tõnu Lehtsaar kirjutab artiklis „Olemislõhe tühistab tõe“: „Meie toit on piinlikult puhas, me loeme kaloreid ning räägime tervislikust toitumisest ja liikumise tähtsusest. Samal ajal pole meie rahval olnud kunagi nii palju allergiaid ja depressiooni kui tänapäeval. Sellele lisandub üldine füüsiline nõrkus.“34 Kes on need „meie“? Ajakirjandus kutsub langetama toitumisvalikuid talupojamõistuse kohaselt,35 kuid talupojatoidus ei olnud plejaadi E-aineid, praegu põllul kasutatavatest keemiakokteilidest rääkimata. See tähendab, et ilma teemasse süvenemata ei ole tänapäeval võimalik tervislikke toitumisvalikuid teha.

Mitu poliitikut on väitnud, et talupojamõistus on see teekaart, mis võimaldab rahulikult pensionipõlveks valmistuda ja inimene teab ise kõige paremini, mis ta oma pensionisäästudega teeb. Internetis mõistlikku toimetamist on suisa kutsutud e-talupojatarkuseks.36 Paraku ei ole kunagi varem olnud nii lihtne oma rahast ilma jääda kui praegu. Rahast lahtisaamine on vaid mõne hiirekliki kaugusel. Klikk-klikk ja raha on läinud! Omaenese tarkusest „investeerimise“ asemel võiks samamoodi soovitada lotot mängida. Kapitali kasvatamine on oskustöö, mis nõuab põhjalikke teadmisi. Selle kinnituseks on tõsiasi, et kõrgema haridustasemega investorite investeeringute tootlus on keskmiselt suurem kui madalama haridustasemega investorite rahapaigutuste tootlus.37 Me ju ei usalda südamelõikuseks skalpelli traktoristi kätte, aga miks me arvame, et igaüks, kes numbreid tunneb, suudab lüüa professionaalset järjepidevalt börsil tegutsevat ärihaid. Sest igaühel on talupojamõistus? Tegelikele asjaoludele mittevastavas ettekujutuses elamine on üks lihtsamaid pügada saamise viise.

Kui tulla tagasi „olemislõhe“34 juurde, siis asjaolu, et teadmised on maailmas olemas, ei takista rumalalt käitumast, eriti kui „talupojatarkust“ saab kasutada viigilehena – „Rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga.“.38 Lehtsaar soovib: „Ideaalne oleks, kui olemislõhet poleks. See tähendaks olukorda, kus tegelikkus ja sellekohased sõnad langeksid kokku. Selle olukorra nimi on realiteeditunne, asjadest õigesti arusaamise võime või talupojatarkus, kui soovite.“34 Mõte on õige, ainult et kas realiteeditunde ja õigesti arusaamise jaoks on meil vaja just nimelt talupojatarkust. „Olemislõhe“ väljendub mõttelaiskuses, ignorantsuses, viitsimatuses teemadega süvitsi minna, liigses enesekindluses, oma teadmiste jäägitus usaldamises, omaenda ilmeksimatusse uskumises ning julgematuses tunnistada oma teadmiste piire. Pidev viitamine talupojatarkusele ainult julgustab mõttelaiskust, enesega rahulolu ja targa näoga rumala jutu rääkimist. Harva julgetakse talupojatarkust kritiseerida ja tunnistada, et paljast talupojatarkusest ei piisa vähegi keerukamate olukordadega toimetulemiseks.39,33,40,41,42,43,44,45,80-85 Seda seetõttu, et talupojatarkus on justkui eestluse alustala, mis eristab meid neist teistest, kes on talupojatarkusest ilma jäetud. Sellise „tarkuse“ asemel on meil pigem vaja julgust ja valmisolekut targematelt õppimiseks, visadust ja sihikindlust ise teistest targemaks saamiseks. Nii nagu tegid seda meie esivanemad. Mäletagem oma juuri, ärgem unustagem kogemust, aga laskem talupojatarkusel oma teed minna.

Kui ma sellele artiklile punkti panin, turgatas pähe antiikajast pärit rahvatarkus Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (speech is silver, silence is golden; Reden ist Silber, Schweigen ist Gold; la parola è d’argento, ma il silenzio è d’oro; la palabra es plata y el silencio oro; слово серебро, а молчание – золото; tala är silver, tiga är guld). Teisalt loodan lugeja armulikkusele: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ (Johannese evangeelium, 8. ptk).

Ülo Niinemets on Eesti Maaülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

Algus 30. X Sirbis.

1 Jochen Mai, Bauernschläue: Das Geheimnis smarter Gemüter. 2020. https://karrierebibel.de/bauernschlaeue

2 Wikipedia. Bauernschläue. https://de.wikipedia.org/wiki/Bauernschläue

3 Werner Kohlschmidt, Wolfgang Mohr, Reallexikon der deutschen Literaturgeschichte. Walter de Gruyter, Berlin, 2001.

4 Alfred von Berger, Die Puppenspiele vom Doktor Faust. – Zeitschrift für österreichische Volkskunde 1896, 1, 97-106.

5 I Fedeli. Doctor Johann Faust oder wie Hans Wurst dem Teufel heimleuchtete. The historical puppet theater with music from the 16th century. In collaboration with Theater Spunk, 2013.

6 Arvo Krikmann, Eesti lühivormide allikaloost. Eesti Kirjandusmuuseumi Folkloristika osakond, Tartu 2001.

7 Rein Veidemann, 2 küsimust Rein Veidemannile. – Postimees 6. XII 2003.

8 Katre Kikas, Rehepapp ja vanapagan, Kivirähk ja Tammsaare: kaks vaadet rumala vanapagana lugudele. – Pro Folkloristica 2003, 10, 62−72.

9 Tanel Lepsoo, Kurjuse intermeedialisest avaldumisest. – 2017, Philologia Estonica Tallinnensis 2, 11-32.

10 Maarja Vaino, Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus PhD thesis, 2017.

11 Anneli Mihkelev, Rahvapärimus ja multimeedia Eesti kaasaegses kultuuris. – Philologia Estonica Tallinnensis 2017, 2, 108-128.

12 Enn Ernits, Pärisnimedest Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kogumikus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Emakeele Seltsi aastaraamat 2018, 64, 9–36.

13 August Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Eesti Raamat, 1966.

14 Csermelyi, J. Panga krahh. Esmaspäev 18, 2. V 1927.

15 Uudisleht. Talupoja mõistus ületas arsti tarkuse. Kas on veeravi mõjuv? – Avastamata tervise allikad. – Uudisleht 56, 14. V 932.

16 Rudolf Põldmäe, Küsimusi rahvanaljandite alalt III. Rahvapärimuste selgitaja II 1, 1940, 10-18.

17 Rudolf Põldmäe, Küsimusi rahvanaljandite alalt II. Rahvapärimuste selgitaja 7, 1940, 208-217.

18 Aimar Ventsel, Eestlane ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia. – Sirp 24. IV 2018.

19 Agne Pilvisto, Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse). – Acta Semiotica Estica 2017, 14, 69-92.

20 Madis Arukask, The narratives of Oskar Loorits and Paul Ariste and their problematic dialogue with the ‘popular’. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, 2009, 123-142.

21 Ell Vahtramäe, Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade. Kogumik „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI“, toim. Lea Leppik. Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2013, 204-220.

22 Rein Raud, Multikulturaalse Eesti eeldused. Kogumik „Eesti identiteet ja iseseisvus“, toim. Lore Listra, 2001, 255-264.

23 Well-Known Expressions. Measure Twice Cut Once. https://www.bookbrowse.com/expressions/detail/index.cfm/expression_number/14/measure-twice-cut-once

24 Mihhail I. Kalinin, Kolhoosi-talupojad on Nõukogude valitsuse kindlad toed. – Edasi 22. X 1937, 3.

25 Eerik-Niiles Kross, Identiteedikriisis kolhoosiaktivistid. – Eesti Päevaleht 1. III 2002.

26 Uno Maasikas, Talupojatarkus ja kartul. – Õhtuleht 25. III 2009.

27 Eve Annuk, Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida Nõukogude aega? Kogumik „Võim & Kultuur“, toim. Arvo Krikmann ja Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, 2003, 13-39.

28 Hardi Tullus, Vastukaja: arvudest olulisem on talupojamõistus. – Postimees 1. XI 2103.

29 Kadi Riive, Riigi brändimine Eesti näitel. Magistritöö ärijuhtimise magistrikraadi taotlemiseks ärijuhtimise erialal MSc thesis, Tartu Ülikool, 2017.

30 Anonymous, „Teadustöö“ EKRE teemal ülikoolis – ja sellise ideoloogilise tellimustöö eest hõbemedal? – Uued Uudised 25. IV 2018.

31 Kristjan Pulk, Maaja Vadi, Kiiresti või hästi? Postimees 4. IX 2020.

32 Jaak Leimann, Eesti majandusedu perspektiivid. – Riigikogu Toimetised 2005, 12, 6-20.

33 Valdur Mikita, Takso tundmatusse. – Eesti Eks­press 18. III 2020.

34 Tõnu Lehtsaar, Olemislõhe tühistab tõe. – Postimees 16. VI 2020.

35 Marju Himma-Kadakas, Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus. – Tartu Postimees 1. VI 2020.

36 Toomas Vaks & Alo Merilo, Hiina häkkerite eest kaitseb e-talupojamõistus. – Äripäev 20. III 2013.

37 Tõnis Oja, Haritud inimesed on ka paremad investorid. – Postimees 5. IX 2020.

38 Mihkel Kunnus, Rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga. – Postimees IX 2020.

39 Indrek Sirk, Osa elektrilisi tõukerattaid tuleb kasutuselt kõrvaldada. – Postimees 17. VII 2020.

40 Aivar Hundimägi, Toetuste taotlemisel talupojamõistusest ei piisa. – Äripäev 22. I 2020.

41 Külli-Riin Tigasson, Ülo Niinemets: odavusega jahitakse suurt kasumit. – Eesti Päevaleht 9. X 2009.

42 Priit Simson, Repliik: Kui tark on talupojatarkus? – Eesti Päevaleht 6. XII 2013.

43 Martin Pau, Vildak talupojatarkus. – Tartu Postimees 12. XII 2006.

44 Tiit Kändler, Ämbliku maailma võrgus. – Eesti Loodus 2017, 10, 60-61.

45 Tiit Kändler, e-Riigi vabakäiguvangid. – Postimees 4. V 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht