In memoriam Tanel Moora

Tanel Moora
30. IV 1938 – 18. III 2019

Paar päeva enne kevade saabumist lahkus meie hulgast 81. eluaastal arheoloog Tanel Moora. Kevadeootus oli tal alati hinges. Haneparvede ülelend Võrtsjärvest andis märku, et saabumas on välitööde aeg, aeg rännata ja vaadelda, uurida ja juurelda looduse mõistatuste üle. Muinas- ja rahvateadlaste peres viienda lapsena sündinud Tanelit tõmbas ikka looduse poole. Koolipoisina isa juures väljakaevamistel, hiljem ülikoolis arheoloogiks õppides, ekspeditsioonidel lähemal ja kaugemal, seejärel juba ise arheoloogilisi väljakaevamisi juhatades pidas Tanel Moora ikka oluliseks näha ja välja selgitada seoseid inimese ja looduse vahel. Tema enda sõnade kohaselt kasutas ta iga võimalust tundma õppida taimi ja kive, linde ja loomi, soid ja maid, seejärel juba terveid maastikke.

Eesti arheoloogide peres kahtlemata parima geograafia- ja geoloogiatundjana pidas ta oluliseks seda tähtsustada ning õpetada ka kolleegidele. Noorem, praeguseks juba keskmiseks kasvanud arheoloogide põlvkond mäletab hästi tema mahlakat ja kohati karmi, kuid seetõttu ka viljakat õpetamise viisi. Tema õpetussõnad, mille jagamisest ta kunagi ära ei öelnud, aitasid oma unustamatu stiiliga seeläbi leida õiget teeotsa muinasteaduse ja looduse vahekordade vaagimisel. Tema enda teadustöö oli samuti tihedalt seotud nii loodusteaduslike meetodite kui ka inimtegevusele looduse mõju uurimisega. Sellest annavad tunnistust peamiselt geoloogidega kahasse kirjutatud artiklite pealkirjad ja ka magistritöö teema – muistsete loodusolude osast kiviaja asustuse kujunemisel.

Kaasasündinud rännukihk, millele andis rahvateadusliku põhja emaga, hiljem teiste etnograafidest kolleegidega ette võetud uurimisretked kodumaal ning idapoolsete sugulasrahvaste asualadel, täiendasid Taneli maailmapilti ka ses vallas. Lapsest saadik välja paistnud uudishimu, hea tähelepanuvõime ja mälu ning seoste leidmise oskus kujundasid temast entsüklopeediliste teadmistega ajaloolase, kes ei jäänud vastust võlgu mis tahes küsimusele. Kõik need omadused said kokku ja eesti rahvale tuntuks legendaarses raadio mälumängus.

Looduse-, ajaloo- ja isamaa-armastus leidsid väljundi ka tema tegemistes jahimeeste seltsis, geograafia seltsis, muinsuskaitse seltsis, ikka sõna sekka öeldes, ikka küsides, pärides, vaieldes ja õpetades, noorpõlves ägedamalt, aastatega leebemas vormis, kuid seda kaalutlevamalt. Veel mõne nädala eest üheksandaks elukümnendiks plaane pidades näis tema ideede varu, teotahe ja elulust ammendamatu. Paraku tahtis saatus teisiti. Meile, Tanel Moora omastele, teekaaslastele, õpilastele ja sõpradele oli suur õnn käia koos pikki huvitavaid aastakümneid. Tema pikk kuju ja tämbririkas vali hääl ei lähe meelest, niisamuti kui tema poolt edasiantud teadmised ja ellusuhtumine. Nüüd on jäänud sellest mälestus, mida hoiame. Jää hüvasti, hea Tanel!

Eesti arheoloogide nimel

Ants Kraut