Teadlane kui ihaldatud dialoogipartner ja inspireeriv kõneisik

Teaduskommunikatsioon on teadmussiirde lahutamatu osa. See on vajalik, et saavutada teaduse ja teadlase mõjukuse ning seeläbi usaldusväärsuse kasv ühiskonnas.

AIJA SAKOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ehkki teadmussiirdest on saanud justkui teadusmaailma võlusõna, ei ole selles midagi olemuslikult uut. Laias tähenduses on see sünonüümiks ülikoolide kolmandale sambale ehk ühiskondlikule missioonile. Kitsamas vaates kasutatakse teadmussiiret jällegi tehnosiirde ehk ettevõtlussektoris teadmuspõhiste tehnoloogiliste lahenduste rakendamise sünonüümina.

Keerukused, nagu ikka, kerkivad mitme maailma kokkupuutekohtades ja võrreldavuses. Kuivõrd soovime riigi tasandil suuremat teaduspõhisust nii riigijuhtimises kui ka majanduse edendamises, siis sedavõrd rohkem on ka tähelepanu laiemal teadmussiirdel, mis ei piirduks pelgalt teadustulemuste kommertsialiseerimisega, vaid avaldaks nähtavat mõju ühiskonna sidususele ja kestlikkusele. Kuigi on kujunenud kokkulepe, kuidas mõõdetakse teadmuse rakendamist ettevõtlussektoris (ettevõtluslepingute maht, patentide, litsentside ja harg- ning iduettevõtete arv), siis praegu puuduvad riiklikud ja rahvusvahelised kokkulepped, mida täpselt laiema teadmusiirde all mõista ja mõõta.

Kolleegid Tallinna ülikooli teadmussiirde ja projektide keskusest on rahvusvahelise teadmussiirde mõtestamise ja võimestamise projekti UNIcorn1 käigus välja pakkunud teadmussiirde mõtestamise 4 + 1 kategoorias: 1) väliste väljakutsete lahendamine, sh teenuslepingute täitmine; 2) toote ja teenuse arendus, sh litsentside ja patentide taotlemine ning hargettevõtlus; 3) teadustulemuste kommunikeerimine ja kõneisikuna avalikkuses silma paistmine ja 4) liikmesus ja kaasarääkimine võrgustikes väljapool teadusala. Esimesed kaks on valdkonnad, mis omavad potentsiaalselt majanduslikku mõju, teised kaks pigem ühiskondlikku mõju. Kõiki nelja seob omakorda teadmussiirde alaste kompetentside arendamine.

Teadmussiire ja teaduskommunikatsioon

Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035 (TAIE 2035) kahjuks ei defineeri teadmussiiret mõistete all, küll aga käsitleb see teadmussiirde süsteemi kui pikaajalist ja järjepidevat teadmusringlust, mis peab aitama kaasa ühiskonna üldise vastupanu- ja kohanemisvõime suurenemisele nii kriisiolukordades kui ka globaalsete muutustega silmitsi seistes. Rõhutatakse, et teadmussiire ei ole pelgalt lineaarne (tehnoloogiakeskne) protsess teadussüsteemist ettevõtlusse.2

Aastaks 2035 kavandatud muutust on TAIEs kirjeldatud kolmes osas: Eesti ühiskonna teadmuspõhisus, teadlaskonna mõjusus ning ettevõtluskeskkonna innovatsiooni- ja konkurentsivõime.

„Aastal 2035

… on Eesti kohanemisvõimeline teadmuspõhine ühiskond, kus mõistetakse teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni vajalikkust, teadmus on ringluses ning teadustöö tulemusi kasutatakse loovalt, oskuslikult ja keskkonda säästvalt Eesti sotsiaalse ja majandusliku heaolu ning eesti keele ja kultuuri kestlikkuse hüvanguks.

… saavutavad Eesti teadlased silmapaistvaid tulemusi, on ühiskonnas nii ettevõtjatele kui ka poliitikakujundajatele hinnatud partnerid ning rahvusvahelistes teadmusvõrgustikes aktiivsed ja tunnustatud osalejad.

… on kõikjal Eestis head rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised tingimused suure lisandväärtusega ettevõtluseks. Ettevõtlussektori kasvuvedur on teaduspõhine arendustegevus ja innovatsioon. Eesti on kogu maailmas tuntud uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötaja ja kasutusele võtjana.“3

Fookusesse seatakse niisiis teaduse ja teadlaste mõju kasvatamine ning teadustulemuste kasutamine Eesti arenguvajaduste rahuldamisel. Muutus, mida esile kutsuda soovitakse, peab tooma kaasa teaduse ja teadlaste väärtustamise ühiskonnas ning tegema teadusasutustest ja teadlastest võimekad ja hinnatud partnerid nii ettevõtjatele kui ka poliitikate kujundajatele.

ÜRO tegevuskava 2030 ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid.

Eili Lepik / Riigikantselei

Ka 2019. aastal valminud eksperdirühmade koostatud tulevikuvisioonide ja ettepanekute dokumendis Eesti haridus-, teadus-, noorte- ja keelevaldkonna arendamiseks aastatel 2021–2035 „Tark ja tegus Eesti 2035“ nenditakse, et ehkki Eesti teadlaskonna rahvusvahelise konkurentsivõime on tugev ja tõusutrendis, on paradoksaalsel moel ebateaduste osakaal ühiskonnas suurenenud.4 Olgugi et tegemist ei ole Eestile ainuomase probleemiga, on mure siiski suur.

Teaduse ja teadlase mõjukuse kasvu puudutavaid eesmärke ja visioone sedastab ka teaduskommunikatsiooni strateegia „Eesti teab“ aastateks 2020–2035. Selle kohaselt on aastaks 2035 „teadus kõigi jaoks iseenesestmõistetavalt ühiskondliku ja isikliku heaolu alus, teaduspõhine mõtteviis Eestis juurdunud ja seda toetab kogu haridussüsteem, teadlase ja inseneri amet tõusnud noorte jaoks ihaldusväärsete valikute sekka, poliitika austab fakte ja teaduslikku teadmist ning ühiskond teaduse abil maailma mõistmist, teadlased on aktiivsed teaduse eestkõnelejad.“5

On selge, et isegi kui TAIE 2035 arengukavas ei räägita detailsemalt teaduskommunikatsioonist, ei ole selles seatud eesmärke võimalik saavutada keskendumata teaduskommunikatsioonile. Veelgi enam, teadmussiire kui pikaajaline ja järjepidev teadmusringlus ei ole mõeldav teaduskommunikatsioonita. Teaduskommunikatsioon on teadmussiirde lahutamatu osa. See on hädavajalik, et saavutada teaduse ja teadlase mõjukus ning seeläbi ka usaldusväärsuse kasv ühiskonnas.

Teadlase muutunud roll

Teaduskommunikatsiooni defineerib „Eesti teab“ kui suhtlust teadusega seotud teemal, mille eesmärk on tutvustada teadust ühiskonnale ja luua eeldused selle tihedamaks lõimimiseks ühiskonda. Tähtsad teemad, mida teaduskommunikatsiooni kontekstis käsitletakse, on näiteks teaduse toimimise loogika, teadlase töö eripära, teadussaavutused ja nende väärtus.6 Samal ajal ei ole teaduskommunikatsioon pelgalt teadustulemuste või teadlase töö populariseerimine ja avalikkusele huvitavaks ning arusaadavaks tegemine. Teaduskommunikatsioon on samuti dialoog eri osaliste ja huvigruppide vahel, olgu teadlaste ja poliitikute/poliitikakujundajate või teadlaste ning ettevõtjate vahel.

Teaduskommunikatsioon on niisiis teadmuse väärtuspakkumise lahutamatu osa. Selleks et teise valdkonna, teiste huvidega (ühiskondliku muudatuse elluviimine, kasumi teenimine, teadmuse rakendatavus) osapoolele oma uurimistöö vajalikkust ning mõjukust selgitada, tuleb treenida oskust oma sõnumeid (oma väärtuspakkumist) selgelt ja arusaavalt sõnastada. On vaja osata selgitada, miks see probleem, mida konkreetses teadustöös uuritakse või millele lahendusi otsitakse, on tähtis; mis juhtub, kui seda mitte teha ja miks just see teadlane või teadlaste grupp on parim seda lahendama. Lihtsustatult ongi see teaduse väärtuspakkumise sõnastamine: miks on uuritav tähtis, kellele see on vajalik ja millist probleemi lahendatakse.

Neile küsimustele ei vasta teadlase ja teadlasgrupi eest keegi teine peale teadlase enda. Teadlane ise peab olema oma valdkonna eestkõneleja ja kõne­isik, tema vastutus on aidata selgitada teaduse rolli ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. Loomulikult saavad siin teadusajakirjanikud või asutuses tegutsevad kommunikatsiooni- ja turundusspetsialistid olla abiks sõnumite sõnastamisel ja eeskätt levitamisel, samuti saavad ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde eksperdid nõustada ja toetada teadlasi nende teadmuse võimalikul kommertsialiseerimisel või patenteerimisel. Kuid teadlase kuvandi parandamisse ja teaduse mõjukuse suurendamisse peavad ikkagi teadlased ise panustama nii oma isiku, oma kõnekuse kui ka selgete sõnumitega. Seda ei saa lahendada teisiti.

Olen siinkohal nõus teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomerega, kes on sõnavõttudes ja kirjutistes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et teadlase roll on muutunud ja ootused teadlasele samuti.7 Ei piisa enam sellest, et tehakse suurepärast teadust. Teadlase roll ja kohustus on tagada, et teadustulemused jõuaksid ühiskonda ja/või majandusse. See aga eeldab teadlase (akadeemilise töötaja) rolli põhimõttelist ümbervaatamist. Teadmussiirde alane tegevus tuleb arvestada töökoormusse ning muuta see osaks tema tööst ja töö väärtustamisest.

Seda on hädasti vaja, sest ühiskond tõepoolest vajab rohkem tead(us)likke, inspireerivaid, sügavate teadmiste ning selgete sõnumitega eestkõnelejaid (teisiti öeldes: intellektuaalseid suunamudijaid).

Kestliku arengu eesmärgid

Teadussaavutuste edastamisel, ühiskonnas nähtavamaks ning usaldusväärsemaks muutmisel on tähtis – seda iseäranis organisatsioonide tasandil – tähelepanu pöörata ka sellele, et teaduskommunikatsioon ei muutuks pelgaks sisuturunduseks ehk olemasoleva parimal moel „müümiseks“. Selleks et Eesti ühiskond ja majandus tõepoolest liiguksid kestlikkuse ja suurema sidususe suunas ning peaksid ühtlasi silmas globaalseid väljakutseid, peab ka teadmussiirdes ning teaduskommunikatsioonis lähtuma suurest pildist.

Kuidas õigupoolest tagada, et eri osapooled – ministeeriumid, teadusasutused ja ettevõtted – tõepoolest lahendavad koos Eesti ühiskonna ees seisvad arengueesmärke?

Üks võimalus on lähtuda ÜRO kestliku arengu eesmärkidest, mida on kokku 17.8 Iga organisatsioon, teadusasutus, ettevõte või ministeerium saaks endale sobivad eesmärgid välja valida ja kokku leppida, millises osas ja millises mahus ollakse võimelised panustama konkreetse kestliku arengueesmärgi saavutamisse. On selge, et need on teemad, mis on nii suured, et asuvad väljaspool ühe asutuse, ammugi üksikisiku mõjusfääri. Kuid just need on eesmärgid, mida iga üksikisik, iga organisatsioon peab oma tegevuses silmas pidada.

Innovatsiooni- ja teadmussiirde nõustaja Mark Mann9 pakkus rahvusvahelise teadmusiirde võrgustiku ASTP aastakonverentsil10 välja, et ÜRO kestliku arengu eesmärkidest lähtumine toetab meid ka selles, kuidas tagada ning koordineerida teadusasutuste kõrval väike- ja keskmise suurusega ettevõtete panustamist globaalsete väljakutsetega toimetulekusse. Võti seisneb enda (organisatsiooni) jaoks sobiva arengueesmärgi alaeesmärgi väljavalimises ning sihtide seadmises.

Niisiis on tähtis keskenduda ülemaailmsete, sh Eesti ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisse organisatsiooni ja indiviidi tasandil. Sealjuures tuleb teadvustada iga teadlase ja teadlasgrupi rolli ja vastutust ning leida sobivaid viise panustamiseks. Viimased on iga teadlase ja teadlasgrupi puhul erinevad ning sestap ei ole teadmussiire ka lõpuni ühetaoliselt kirjeldatav ning mõõdetav. Väärtuspakkumise sõnastamine on eelduseks nii teadmussiirdele kui ka teaduskommunikatsioonile.

Vaja on keskenduda tegevustele, mehhanismidele ja programmidele, mis parimal moel aitaksid kaasa teadlase ja teaduse mõjukuse kasvule ning aitaksid teadlastel kujuneda ihaldatud dialoogipartnereiks ettevõtjatele ning poliitikakujundatele ja inspireerivaiks kõneisikuiks avalikkuses.

1 UNIcorn (Fostering Knowledge Transfer from Universities to Business – Innovation to Unicorn) on suunatud ülikoolide teadmussiirde võimekuse kasvatamisele.

2 TAIE 2035, lk 12.

3 TAIE 2035, lk 11.

4 Tark ja tegus Eesti 2035, lk 35.

5 Eesti teab, lk 8.

6 Eesti teab, lk 4.

7 Näiteks vestluses: Aija Sakova, Mari Sarv, Tarmo Soomere, Krista Kodres, Andres Koppel,

Muutunud maailm, probleemide nõiaring ja teadlase vastutus. – Sirp 4. X 2019.

8 Inglise keeles lühendatult SDGs ehk sustainable development goals. Vaata: https://sdgs.un.org/

9 https://www.markmann.ee/

10 ASTP konverents „The Many Faces of Knowledge Transfer“ („Teadmussiirde mitu nägu“) kava: https://www.astp4kt.eu/astp-annual-conference-2022-123.html

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht