Teadus ja aktivism: sobimatu või vajalik kooslus?

Teadlased-aktivistid leiavad, et ei piisa maailma eri aspektide mõistmisest, vaid vaja on seda ka positiivselt muuta lähtuvalt teaduslikust teadmisest.

KADRI AAVIK, KAIRIT KALL, BIRGIT POOPUU

Kuidas sobituvad omavahel teadus ja aktivism? Mida kujutab endast teadlase-aktivisti roll ühiskonnas ja miks on see tähtis? Sageli leitakse, sealhulgas ka paljude teadlaste endi hulgas, et teadus ja aktivism ei sobi kokku. Selles artiklis arutleme, miks peetakse teaduse ja aktivismi koostööd vastuoluliseks ning kas see peab nii olema. Lisaks soovime rõhutada, et teadlase-aktivisti roll on alati eksisteerinud ja teadlase-aktivistina astume kingadesse, mida on täitnud/täidavad mõjukad teadlased, näiteks Patricia Hill Collins, W. E. B. du Bois, Manuela Lavinas Picq, Stuart Hall, Peter Kalmus, Audre Lorde, Linda Tuhiwai Smith, Andrei Sakharov, Dean Spade, Frantz Fanon, Angela Davis, Stellan Vinthagen, Edward Said, Noura Erakat, David Graeber, Mariame Kaba, Chairmaine Chua, Hannah Arendt, Wangarĩ Maathai. Nemad on andnud märkimisväärse panuse ka aktivistidena.

Teaduse tähendus ja eesmärgid

Teaduse ja aktivismi koostööd nähakse sageli problemaatilisena, kuna nende kahe sotsiaalse praktika eesmärke ja meetodeid peetakse erinevaks.

Üldjoontes tähendab teadus maailma kohta tõenduspõhist teadmise loomist, kasutades süstemaatilist metodoloogiat. Kui teatud teadusringkondades ja ehk ka avalikkuse silmis peetakse ideaalset teadust objektiivseks, käsitledes seda kui ratsionaalset, neutraalset ja emotsioonidest sõltumatut, siis praeguseks on suur osa ühiskonna- ja kultuuriuurijaid jõudnud arusaamale, et ka teadlaste hulgas eksisteerib eri viise, kuidas maailmast, sh teadustegevusest, mõelda. Sealjuures on ülalnimetatud objektiivsuse käsitlus, nn neutraalne teaduse tegemise viis võimalik vaid nende epistemoloogiliste vaadetega teadlaste arvates, kes nt leiavad, et nähtused on uurijale täielikult ligipääsetavad ja mõõdetavad, ei ole sotsiaalselt konstrueeritud ega mõjutatud tema positsioonist, varasematest teadmistest jms. Sellega ei nõustu sugugi kõik teadlased. Valdavalt on sotsiaalsete, aga ka füüsikaliste jm nähtuste seletamiseks erinevaid teoreetilisi perspektiive, mis osutab asjaolule, et vähemalt olemasolevate vahenditega ei ole paljut võimalik (täpselt) mõõta. Seega on teadlastel perspektiivide ja tõlgenduste osas valikuvõimalus, aga kõikide nende puhul nähakse eri probleeme ja seega pakutakse ka eri lahendusi ning teinekord võib mingi probleemi lahendus näida poliitiliselt laetuna. Nt sotsioloogiliselt saab „traditsioonilist“ perekonda funktsionalistlikult käsitleda kui ühiskonnas stabiilsust ja norme tagavat institutsiooni, kuid selles käsitluses jäetakse kõrvale perekonnas kui institutsioonis ajalooliselt eksisteerinud ebavõrdsed võimusuhted ja vägivald.

Kas teadus on neutraalne?

Feministlikud epistemoloogid ja ka teised teadusfilosoofid on veenvalt näidanud, et teadlasel ei ole võimalik teha teadustööd neutraalsest „ei kusagilt“ vaatepunktist.¹ Teadlane on alati kehaline ja paikneb sotsiaalsetes suhetes ning need asjaolud kujundavad teadmiste sisu – seda, mida ja kuidas teadlane uurib. Teisisõnu, teadus on sotsiaalne tegevus ja teadmine on alati asetunud (ingl situated knowledge), mis tähendab, et seda kujundavad sotsiaalne, kultuuriline ja materiaalne kontekst, kus seda teadmist luuakse.² Siit järeldub, et puhtalt universaalset ja neutraalset teadmist ei olegi olemas. Näiteks valivad teadlased uurimisteemasid ja püstitavad uurimis­küsimusi lähtuvalt isiklikest ja ühiskondlikest väärtustest ja huvidest, isegi kui nad seda endale otseselt ei teadvusta. Praeguseks on kaalukad uuringud, suurema hulga inimeste ligipääs teaduse tegemisele jms näidanud, et teadus ei ole kunagi eksisteerinud ühiskonnast eraldiseisvana. Muu hulgas on teadus toetanud ühiskonnas rassismi, selle näiteks on nii Tuskegee eksperiment³ kui ka rahvusvaheliste suhete kui distsipliini esimene raamat ja esimene teadusajakiri Journal of Race Development, mis hoidsid selgelt rassistlikku joont, toetades mõnede maade koloniseerimist, sest need ei ole iseseisvaks arenguks valmis.⁴ Tänapäeval mõjutavad teadlaste küsimuste püstitust, valitud uurimisfookust ja järelduste tegemist järjest enam ka rahastajate huvid.

Arusaamad „neutraalsest“ vaatepunktist loodud teadmisest on olnud seotud soo-, rassi- ja klassikategooriatega. Kuvand teadlasest kui neutraalsest ja objektiivsest tegutsejast on (osaliselt) kujunenud seetõttu, et teadus on ajalooliselt olnud maskuliinne praktika ja seda on algselt (ja ka praegugi paljudes teadusharudes) eest vedanud eelkõige lääne valged privilegeeritud mehed, kellel on võrreldes teiste ühiskonnagruppidega lihtsam endid, oma tegevust ja arvamusi näidata neutraalsete ja universaalsetena, s.t anda edasi kogu inimkonna reaalsust. Rahvusvaheliste suhete teadlane Robert Vitalis on selle kohta tabavalt kirjutanud, et kuni 1990. aastateni olid rahvusvahelised suhted valdavalt seotud „valgete politoloogidega, kes õpetasid valgete osakondades ja avaldasid valgete ajakirjades“.⁵ Feministlikud ja teised kriitilised sotsioloogid on toonud välja, kuidas XIX sajandil ja XX sajandi alguses tegutsenud sotsioloogia klassikud – lääne valged keskklassi mehed, nt Emile Durkheim ja Max Weber –, keda tüüpiliselt kallutatuses ei süüdistata ja kelle loodud teadmist õpetatakse senini sotsioloogia klassikute kursustel universaalsena, lähtusid seksistlikest, rassistlikest ja kolonialismi õigustavatest arusaamadest, mis tulenesid nende sotsiaalsest positsioonist ja kujundasid suurel määral nende sotsioloogilisi teooriaid.⁶ Sellised eelarvamused teaduslikus teadmises on jäänud märkamatuks seetõttu, et lääne valgeid keskklassi mehi ja nende loodud teadmist on peetud erapooletuks, ning ka seetõttu, et nende loomulikuks peetud teadmistega kinnistati võimusuhteid selmet et neid vaidlustada.⁷

Aktivism ja selle muutuvad tähendused

Aktivismi ja aktivisti saab defineerida mitmeti ja ajas need tähendused muutuvad. Üldjoontes on aktivism tegevus, nt kodanikuühiskonnas kampaaniate jms vormis, mille eesmärgiks on tekitada sotsiaalseid muudatusi. Aktivism võib ja tihti ka tugineb teaduslikule teadmisele. Aktivist võib tegutseda mingis konkreetses (kodanikuühiskonna) organisatsioonis või iseseisvalt, kuid tema tegevust saab siiski enamasti pidada mingi sotsiaalse liikumise osaks.

Sotsiaalsete liikumiste ja aktivismi uurijad on aktivismi mõistet laiendanud, liigitades aktivismi alla enam tegevusi. Kui nn klassikaline aktivism hõlmab sellist tegutsemist nagu näiteks demonstratsioonidel osalemine, võib tänapäeval aktivismiks lugeda muidki tegevusi, nt veebikeskkonnas, sh ühismeedialõimedes, sõnavõtmine. Neid tegevusi saab liigitada ka argiaktivismiks.⁸

Aktivismi ja teaduse põimumine. Kes on teadlane-aktivist?

Laias laastus peame teadlase-aktivisti all silmas uurijaid, kes oma töö kaudu püüavad teadlikult kaasa aidata ühiskonnas muutuste tekkele. Teadlased-aktivistid leiavad, et ei piisa maailma eri aspektide mõistmisest, vaid vaja on seda ka positiivselt muuta lähtuvalt teaduslikust teadmisest. Teisisõnu, teadlane-aktivist põimib sotsiaalse õigluse edendamise nimel teaduse ja aktivismi ja seisab rõhutute eest.⁹

Samal ajal võib aktivistist ja mitte-aktivistist teadlase eristamine olla mõnevõrra keeruline, tegemist on pigem spektriga. Paljud teadlased, kes meedias sõna ei võta ega osale kodaniku­ühiskonna aktsioonides ja avaldavad oma teadustööd vaid akadeemilistes väljaannetes, leiavad, et nende teadustöö aitab sel viisil kaasa ühiskondlikele muudatustele. Sellist mõju ei saa eitada. Näiteks võib teadlane leida uue viisi, kuidas mingit probleemi teoreetiliselt käsitleda, see uus arusaam võib lõpuks kanduda praktikasse ja seega muuta tegevusi mingis vallas. Teadlase-aktivisti spektris asuvad kindlasti ka avalikud intellektuaalid (ingl public intellectual) – oma valdkonnas mõjukad teadlased, kes eesmärgipäraselt n-ö tõlgivad keerulisi teaduslikke ideid üldsusele arusaadavaks, aidates seeläbi kujundada avalikku arutelu ja lahendada inimkonna probleeme.¹⁰

Et selles artiklis esitatud seisukohti ja nende tagamaid lugejale läbipaistvamaks muuta ning illustreerida teaduse ja aktivismi kokkupuutepunkte ning teadlase-aktivisti staatusega seotud vastuolusid, toome välja, et positsioneerime ennast teadlaste-aktivistidena, kes võtavad oma ekspertiisivaldkondades sõna ning osalevad kodanikuühiskonna tegevustes.

Teadusvaldkonnad, milles tegutseme, teemad mida uurime ja perspektiivid mida kasutame – näiteks kriitilised rahu- ja konfliktiuuringud, feministlik uurimus, kriitilised töösuhete uuringud ja kriitilised loomauuringud, on alati arenenud käsikäes vastavate liikumistega kodanikuühiskonnas (nt feministlik liikumine, eri vabadusliikumised, ametiühingud, loomaõiguste liikumine), toetades üksteist. Need liikumised ja nendega seotud akadeemiline tegevus jagavad ühiseid väärtusi ja eesmärke. Näiteks feministliku liikumise ja feministlike uuringute puhul on eesmärgiks ebavõrdsete soolistatud võimusuhete vaidlustamine ja vägivalla eri vormide ja nende ühenduskohtade uurimine. Kriitilised töösuhete uurijad leiavad, et töötajate kollektiivne võitlemine oma õiguste ja hüvede eest on vajalik, kuna võimusuhted nii töökohas kui ka ühiskonnas on üldiselt tööandja/ärihuvide kasuks ning töötajate-tööandjate huvid võivad olla üsnagi vastuolulised. Kriitilised rahu- ja konfliktiuuringud on alati huvi tundnud, kelle teadmised ja kogemused saadavad meid konfliktide või rahu mõtestamisel ja millised arusaamad-praktikad õiglasest ühiskonnast saavad seetõttu võimalikuks.

Traditsiooniliselt on akadeemiline osapool pigem püüdnud probleemi teoreetiliste vahendite abil mõista ja analüüsida ning kodanikuühiskonnas tegutsev liikumine praktiliste tegevuste abil lahendada. Nn aktivistlikud teadusvaldkonnad ja teadlased aga hägustavad neid piire, tuues selgelt välja oma väärtused ja normatiivsed seisukohad ning osaledes praktilistes tegevustes, mis neid eesmärke toetavad. Seega võib akadeemilist osapoolt pidada osaks vastavast sotsiaalsest liikumisest. Viimastel aastatel süvenenud poliitilise polariseerumise ja paremäärmuslike poliitiliste parteide järjest tugevama esile kerkimise tõttu on suurenenud skepsis selliste aktivistlike teadusvaldkondade suhtes – suuresti seetõttu, et neis tegutsevad aktivistlikud teadlased vaidlustavad ebavõrdsust ühiskonnas ning paljud kuuluvad ka ise marginaliseeritud gruppidesse. Ilmekateks näideteks on soo­uuringud ja kriitilised rassiuuringud, mille õpetamist püüavad parem­äärmuslikud poliitilised jõud mitmes lääne­riigis keelustada.¹¹

See, kas ja kuivõrd teadlase uurimistööd või tema seisukohta mingis küsimuses peetakse kallutatuks või mitte, oleneb suuresti sellest, kuidas nimetatud küsimus suhestub peavoolu teadmise ja arvamustega või teisisõnu, kehtiva sotsiaalse normiga. Näiteks leiab järjest enam Eestis elavaid inimesi, et sooline võrdsus ühiskonnas on eesmärk, mille poole võiks püüelda. See seisukoht kajastub ka seadustes ja riiklikes arengukavades. Selle taustal ei tundu feministlikult meelestatud teadlane enam nii „kallutatud“ kui paarkümmend aastat tagasi, mil sooline võrdsus oli Eesti ühiskonnas alles uus idee ja kohtas tugevat vastuseisu. Samal ajal kogevad kriitilised loomauurijad, kelle teadustöö toetab loomade kasutamise lõpetamist, vägagi skeptilist suhtumist nii avalikkuselt kui ka teistelt teadlastelt, kuna see seisukoht (olgugi et teaduspõhine) on ühiskonnas endiselt väga marginaalne.

Ilmekaks hiljutiseks näiteks on ka ühiskondlik reaktsioon teadlaste teaduslik-poliitilistele seisukohavõttudele. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale väljendasid paljud Eesti teadlased ja mitu ülikooli organisatsioonidena avalikku toetust Ukrainale. Sellist teadlaste ja ülikoolide selget poliitilist sõnavõttu ei taunitud, vaid see võeti ühiskonnas hoopiski positiivselt vastu. Neid väheseid teadlasi aga, kes on avaldanud Iisraeli-Palestiina konfliktis toetust Palestiinale, on süüdistatud kallutatuses ja neile on saanud osaks avalik hukkamõist, sealhulgas isegi omaenda ülikooli poolt. Kuigi nende konfliktide juures on erinevusi, on mõlemal juhul olnud teadlaste eesmärgiks inimõiguste ja inimõigusi austava rahvusvahelise korra kaitse. Seejuures said esimesel juhul teadlased teadlase-aktivisti rolli astumise eest tunnustada, teisel juhul tabas neid halvakspanu.

Akadeemiline teadustöö ei pruugi olla piisav sotsiaalse muudatuse saavutamiseks

Teadlastelt oodatakse üldiselt küll ühiskondlikku panust ja oma uurimistulemuste avalikkusele tutvustamist, seejuures eeldades, et meetodid ja stiil, mille kaudu teadustulemusi presenteeritakse, on sellised, mis kedagi liigselt ei ärrita. Millised meetodid on aga mõjusad? Kas pelgalt poliitikasoovituste kirjapanekust piisab, et ühiskonnas muutusi saavutada? Nii on kliimateadlased aastakümneid üritanud poliitikakujundust mõjutada, pakkudes järjest enam andmeid ja analüüse, mis kitsaskohtadele tähelepanu juhivad, kuid inimühiskondade hävitav mõju looduskeskkonnale on vaid süvenenud. Paraku ei ole kliimateadlaste teadustöö avaldanud riikide kliimapoliitikale ja inimeste keskkonnakäitumisele vajalikku mõju muutmaks seniseid elu- ja käitumisviise. Olgu öeldud, et riikide ebapiisav panus kliimaprobleemiga tegelemisse ei ole sugugi neutraalne, vaid seda kujundavad (suur)tööstuse ärihuvid. Seetõttu leiavad mitmed kliimateadlased, et pelgalt akadeemilise uurimistöö tegemisest enam ei piisa, vaid et teadlaste kui privilegeeritud teadjate jaoks on eetiline ja vajalik osaleda kodanikuallumatuses kui sotsiaalse muutuse saavutamise strateegias kommunikeerimaks kliimamuutuse tõsidust ja pakilisust.¹² Paljud kliimateadlased on viimastel aastatel osalenud protestidel ja kutsuvad kõiki üles sama tegema.¹³

Hädatarvilike suurte sotsiaalsete muutuste saavutamiseks, nt valimisõiguse laiendamine naistele, mustanahalistele, on vaja läinud ulatuslikke sotsiaalseid liikumisi, kes on kasutanud arvukalt mitmesuguseid vähem ja rohkem igapäevaelu häirivaid sekkumisi, et muutusi läbi suruda. Seega – kui teadustulemused viitavad, et teatud meetodid on mõjusamad kui teised, siis kuivõrd eetiline on teadlasel tulemuslikumaid meetodeid mitte kasutada?

Sotsiaalset muudatust toetav teadmine

Teadlased on kollektiivselt üsnagi privilegeeritud ühiskonnagrupp, neil on unikaalseid ressursse ja privileege (nende kasutada on teadmised, tööaeg ja -vahendid, et mingit teemat uurida), mida saab sotsiaalsete gruppide/ühiskonna hüvanguks rakendada.¹⁴

Teadlane kui oma valdkonna ekspert on heal positsioonil seismaks vastava valdkonna arengu eest. Ühtlasi on teadlane analüütiline ja kriitiline mõtleja, seega on ta võimeline tegema põhjendatud ja teaduspõhiseid järeldusi otsustamaks, milliseid eesmärke toetada.

Teadus ja teadlased ei paikne ebavõrdsetest sotsiaalsetest struktuuridest ja süsteemidest väljaspool, vaid on osa neist; neil, kel on teadmine, lasub ka vastutus, eriti globaalsete võimusuhete kontekstis. Seega on võimalik argumenteerida, et teadlastel on isegi moraalne kohustus aidata kaasa uurimistöö käigus tuvastatud probleemide lahendamisele, sh uue teadmise valguses omaenda praktikaid muuta, isegi kui see toob kaasa ebamugavusi.¹⁵

Teadlased-aktivistid leiavad, et uurimistöö peab olema kasulik haavatavatele/marginaliseeritud gruppidele, sotsiaalsetele liikumistele ja kogukondadele, kellega koos ja kelle jaoks uurimistööd tehakse ja aitama kaasa positiivse sotsiaalse muutuseni jõudmisele.¹⁶ Veel enam, ülikoolide dekoloniseerimise¹⁷ ja episteemilise õigluse (ingl epistemic justice) debattide kontekstis¹⁸ on väidetud, et teadlastel lasub kohustus ja vastutus kriitiliselt tegeleda teadmusloome poliitikaga (politics of knowledge production). Eriti olukorras, kus on selge, et ajalooliselt on olnud ja siiani eksisteerivad suured lõhed selles osas, kelle teadmised on maailma saanud kujundada, kelle teadmised meile korda lähevad. Teades, et paljude marginaliseeritud gruppide teadmisi ei ole maailma mõtestamisel väärtustatud, osutab, et meie arusaam maailmast on alati olnud kaldu teatud kogemuste suunas, nt kui mõtleme, kuidas sai võimalikuks Tuskegee eksperiment.

Teadlase-aktivisti raske roll

Miks on teadlasel aktivisti osas olla keeruline ja mis peaks muutuma, et soosida selle rolli omaksvõttu?¹⁹ Uuringud näitavad, et põhjuseid on mitmeid,²⁰ sealhulgas praktilisi: akadeemiliste töötajate töökoormus ülikoolis on suur ning seetõttu ollakse pidevas ajapuuduses. Seetõttu tuleb teha valikuid selles osas, milliseid tegevusi prioriseerida ja sageli loobutakse just neist tegevustest, mis otseselt ei aita kaasa teadlaskarjääri edenemisele, sh aktivism ja oma teadustöö populariseerimine. Institutsionaalset tuge, mis aktivismi kui legitiimset osa tööst arvestaks, pigem ei ole. Vastupidi, ennemini võib aktivismiga tegeledes saada nii ülikooli juhtkonna kui kolleegide alavääristava suhtumise osaliseks.

Mõned tajuvad ka selget rolli­konflikti aktivisti ja teadlase töö vahel. Näiteks kardetakse mingi teema eest seistes, et kaob „objektiivse vaatleja“ kuvand ja teadlasena kaotatakse usaldusväärsus. Teisalt võib tulemus mingi osa avalikkuse silmis olla ka vastupidine: teemat võetakse tõsisemalt, kui teadlased ise tugevalt ja radikaalsemal viisil teema eest seisavad.²¹ Sest kui ei seisa, siis ei saa ju asjad väga halvasti olla. Seejuures võib teadlase rolli valimist mõjutada ka ajalooline teaduse tegemise taust. Kui varem on kitsas grupp teadlasi juurutanud piiratud nägemust sellest, kes on teadlane ja mis on teaduse roll, siis on sel oma mõju.

Kuidas saab teadustöö olla ühtviisi aktivistlik ja teaduslikult usaldusväärne?

Jättes kõrvale saavutamatu absoluutse neutraalsuse, ei tähenda see, et teadlane ei peaks järgima põhimõtteid, et kvaliteetset teadmist luua. Sõltuvalt metodoloogiast ja epistemoloogilisest positsioonist kasutatakse erinevaid termineid ja põhimõtteid, mille põhjal uurimistöö adekvaatsust hinnata, nt usaldusväärsus, süstemaatilisus, põhjalikkus, kehtivus, uurija eneserefleksioon jne. Isegi kui uurija leiab uurimuse tulemusel midagi, mis ei sobitu tema eelduste või narratiiviga, on tal kohustus siiski seda tulemust arvesse võtta ja avalikustada. Teisisõnu, teadlase-aktivisti positsioon ei vabasta teadlast järgimast häid teadustavasid, vaid annab talle lisarolli võimendada teadustulemustele toetudes nt marginaliseeritud gruppide häält, pakkuda välja alternatiivseid ühiskonna või selle institutsioonide korraldamise viise, suhestumist looduskeskkonnaga vms.

Arvestades, et nn neutraalsest positsioonist teadmise loomine pole võimalik, tuleks teadlasel ausalt ja läbipaistvalt teadustöös oma positsiooni reflekteerida – kuidas suhestub teadlane uuritava teemaga ja kuidas see võib mõjutada andmete kogumist ja analüüsi? Selline eneserefleksiivne arutlus, kus teadlane tunnistab oma vaatepunkti piiratust, ei nõrgesta, vaid hoopiski aitab suurendada teadustöö usaldusväärsust.

Kokkuvõtteks

Olukorras, kus kogeme läbipõimunud kriise, põhjendamatut ja tihti ka leevendatavat ebavõrdsust, osa ühiskonnagruppide diskrimineerimist ja marginaliseerimist, on meil (ja kindlasti paljudel teistel) keeruline ja ebamoraalne jätkata eksisteerivate ühiskondlike suhete ja süsteemide taastootmisega. Teinekord aga tunneme, et just seda meilt kui teadlastelt oodatakse. Erapooletuks jäämine võib aga tihti toetada jätkusuutmatuid ja kahjulikke teguviise nagu ebavõrdsus, sõjad, kliimamuutus. Seega leiame, et aktivistlik teadus on mitte ainult tervitatav, vaid ka eetilisem variant kui enda distantseerimine ja püüdlus jääda neutraalseks.

Kadri Aavik töötab soouuringute dotsendina Tallinna Ülikoolis. Oma uurimistöös kasutab ta feministlikke ja kriitiliste loomauuringute perspektiive. Ta on uurinud ebavõrdsust Eesti tööturul, institutsioonide rolli jätkusuutliku toidusüsteemi edendamisel ja meeste veganlust. Ta osaleb Eesti feministlikus ja loomaõiguslikus liikumises.

Kairit Kall on Tallinna Ülikoolis töötav sotsioloog, kes soovib panustada töö ja töötamise nii sotsiaalselt kui ökoloogiliselt jätkusuutlikumaks muutmisse. Ta on uurinud Eesti ametiühingute strateegiaid oma positsiooni tugevdamiseks, platvormitöötajate töötingimuste ja sotsiaalkaitsega seonduvat ning lähetatud töötajate õigusi Euroopa ühisturul. Lisaks panustab ta jõudumööda ülikooli ametiühingu tegevusse ja osaleb protestiaktsioonidel.

Birgit Poopuu on teadlasest-aktivist, kes töötab rahvusvaheliste suhete dotsendina Tallinna Ülikoolis. Oma uurimistöös on ta toetudes dekoloniaalsetele ja feministlikele lähenemistele huvi tundnud, kuidas rahumeelsed ja radikaalsed teadmised ja kogemused mõjutavad rahvusvahelisi suhteid. Eelkõige võib teda pidada rahu- ja konfliktiuuringute eksperdiks.

1 Sandra Harding, Whose Science? Whose Knowledge? Thinking from Women’s Lives. Cornell University Press 1991.

Birgit Poopuu, Liiri Oja, Inimõiguste uurimise metodoloogia. Kogumikus „Inimõigused“, Õiguskantsleri Kantselei 2022.

2 Sandra Harding, 1991.

3 Tuskegee eksperiment on üks tuntumaid näiteid meditsiinilisest ärakasutamisest mustanahaliste kogukonnas. Aastatel 1932–1972 viisid USA tervishoiutöötajad läbi eksperimente süüfilisse nakatunud mustanahaliste meeste peal eesmärgiga uurida süüfilise mõju. Nad kaasati uuringusse ilma teadliku nõusolekuta, lubadusega, et nad saavad tasuta tervishoiuteenust, kuid tegelikult ei ravitud. Neil keelati otsida ravi ka mujalt ja lihtsalt jälgiti, kuidas süüfilis neid aeglaselt tapab.

4 Vt nt Deion Scott Hawkins, Medical exploitation of Black people in America goes far beyond the cells stolen from Henrietta Lacks that produced modern day miracles. – Conversation 8. VIII 2023.

Vt veel Kelebogile Zvobgo, Meredith Loken, Why Race matters in IR. – Foreign Affairs 19. VI 2020.

5 Robert Vitalis, White world order, black power politics: The birth of American international relations. Cornell University Press 2018, 12-13.

6 Raewyn Connell, Why is classical theory classical? – American Journal of Sociology 1997, 102(6), 1511–1557.

Barbara L. Marshall, Anne Witz, Engendering the social: Feminist Encounters with Sociological Theory. Open University Press 2004.

Gurminder K. Bhambra, John Holmwood, Colonialism and modern social theory. John Wiley & Sons 2021.

7 Vt näiteks teadusprojekt „Women and International Thought“, mille raames on välja antud raamatuid, mis süstemaatiliselt kaardistavad, kuidas naisteadlaste teadmised maailma poliitikast on jäetud rahvusvaheliste suhete kaanonist välja.

8 Jane Mansbridge, Everyday activism. In David A. Snow, Donatella della Porta, Doug McAdam, Bert Klandermans (toim), The Wiley-Blackwell encyclopedia of social and political movements. Blackwell Publishing 2013.

9 Laura Connelly, Remi Joseph-Salisbury, Anti-racist scholar-activism. Manchester University Press 2021.

10 Vt nt Andres Reimann, Filosoof: filosoofiaga maailma muutmiseks peavad teised sellest aru saama. – ERR 12. IX 2024.

11 Hani Morgan, Resisting the movement to ban critical race theory from schools. – The clearing house: a journal of educational strategies, issues and ideas 2022, 95(1), 35–41.

David Paternotte, Roman Kuhar, (toim), Anti-gender campaigns in Europe: Mobilizing against equality. Rowman & Littlefield 2017.

12 Stuart Capstick, Aaron Thierry, Emily Cox, Oscar Berglund, Steve Westlake, Julia K. Steinberger, Civil disobedience by scientists helps press for urgent climate action. – Nature Climate Change 2022, 12(9), 773–774.

Tristram D. Wyatt, Charlie J. Gardner, Aaron Thierry, Actions speak louder than words: the case for responsible scientific activism in an era of planetary emergency. – Royal Society Open Science 2024, 11(7), 240411.

13 Damien Gayle, More than 1,000 climate scientists urge public to become activists. – Guardian 4. XII 2023.

14 Kate Driscoll Derickson, Paul Routledge, Resourcing scholar-activism: Collaboration, transformation, and the production of knowledge. – Professional Geographer 2015, 67(1), 1–7.

Patricia D. Siplon, Once you know, you are responsible: The road from scholar to activist. – Journal of health politics, policy and law 2014, 39(2), 483–489.

15 Siplon, 2014, lk 489.

16 vt nt Marjorie DeVault, Talking Back to Sociology: Distinctive Contributions of Feminist Methodology. – Annual Review of Sociology 1996, 22, 29–50.

Kate Driscoll Derickson, Paul Routledge 2015.

17 Monumendid & dekoloniseerimine. Vikerkaar 2023, 10-11.

18 vt nt Gurminder K. Bhambra, Dalia Gebrial, Kerem Nişancıoğlu (toim), Decolonising the university. Pluto Press 2018.

19 Kuigi mõneti on asjad paranenud ja on olemas väga positiivseid arenguid, nt Marguerite Casey Foundationi „Freedom Scholars“ stipendium Ameerikas, mis toetab teadlastest aktivistide tööd.

20 vt ülevaade nt Wyatt jt, 2024.

21 Ronald S. Friedman, Civil Disobedience by Environmental Scientists: An Experimental Study of its Influence on the Impact and Credibility of Climate Change Research. – Environmental Communication 2024, 18(4), 451–464.