Teadus ja arendus käsikäes

Reet Kurg: „Meil on väga head kõrgetasemelist haridust andvad ülikoolid, aga näen trendi, et andekamad lähevad õppima välismaa ülikoolidesse.“

MARGUS MAIDLA

2018. aastal vahetus Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi juht – direktoritoolilt lahkus instituudi asutaja ja instituuti pikalt juhtinud akadeemik Mart Ustav, kes soovis keskenduda teadus- ning arendustööle biotehnoloogiafirmas Icosagen. Tehnoloogiainstituudi juht­ohjad võttis aga üle tema õpilane, dr Reet Kurg.

Reet Kurg kaitses doktorikraadi 2000. aastal ja on praegu geenitehnoloogia vanemteadur ning põhitäitja projektis „Viiruse ja peremehe vaheliste interaktsioonide uurimine ja kasutamine biomeditsiinitehnoloogias“. Enne direktoriks valimist oli ta rakendusviroloogia tuumiklabori juhataja. Tuumiklabori ülesandeks on tagada teadlastele ligipääs kallist aparatuuri ja spetsiifilist oskusteavet nõudvale tehnoloogiale, selleks vajaliku masinapargi käigus hoidmine ning tehnoloogilise kompetentsi kasvatamine ja hoidmine. Teisisõnu, tuumiklaborid on loodud teadus- ning tehnoloogiaalaste teenuste osutamiseks nii teadlastele kui ettevõtetele.

Sissejuhatuseks küsin Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi asutamise asjaolusid silmas pidavalt: instituut kutsuti kunagi ellu, et tagada bioloogia ja biotehnoloogia teadusliku pädevuse akadeemilise tulemuse ülekanne kõrgtehnoloogilisse majandusse – kuidas te instituudi värske juhina neid arenguid täna hindate?

Tehnoloogiainstituut asutati 2001. aastal vajadusest suurendada koostööd ettevõtluse ja ülikooli vahel eesmärgiga rakendada meie teadlaste oskusi ja teadmisi kõrgtehnoloogiliste ettevõtete heaks ning tõhustada tehnoloogiasiiret ülikoolist majandusse. Eesmärgiks oli ka teadlaste suhtumise muutmine, soov innustada neid rohkem tegelema rakendusuuringutega ja oma avastuste patenteerimisega. Täna tegutseb Eestis üle 70 töötajaga teadusmahukas biotehnoloogiafirma Icosagen, lisaks Solis Biodyne ja TBD-Biodiscovery, kes kõik tegelevad teadussaavutuste kommertsialiseerimisega. Ülikooli teadus- ja arendusosakonnas on tööl inimesed, kes aitavad teadlasi patenteerimisel ja meie instituut on üks suuremaid lepinguliste tööde tegijaid kogu ülikoolis. Aga alati võiks rohkem ja paremini. Kahjuks ei ole viimastel aastatel tekkinud juurde uusi üle 30 töötajaga elujõulisi biotehnoloogiafirmasid. TAKidest ehk tehnoloogiaarenduskeskustest, mida riik praegu toetab, peaksid välja kasvama iseseisvad ettevõtted. Kas see ka nii läheb, seda näitab aeg. Ma vaatan siiski tulevikku optimistlikult. Meie instituudiga on seotud mitu SA Archimedes nutika rakendusteadusliku meetme projekti, mille raames saavad ettevõtted taotleda oma arendustööks toetust. Projektid näitavad, et meil on, mida turule pakkuda, samuti oleme dialoogis erinevate ettevõtetega. Nutika spetsialiseerumise meetme raames arendatakse meie instituudis näiteks teise põlvkonna probiootikume koostöös toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskusega (TFTAK), kaugjuhtivaid sõidukeid Milremiga, mittesüttivaid silikoonvahte Estelaxega ja kodus kasutatavaid suguhaiguste teste SelfDiagnosticsiga.

Märtsis toimus instituudi teaduskonverents, mille põhiteemana arutleti, mida ülikoolid peaksid tegema, et vastata ühiskonna ootusele innovatsiooni osas ehk kuidas saaks tehnoloogiainstituudis parandada teadlaste ja ettevõtjate koostööd. Diskussioonis osalesid instituudi teadlased ning erinevate ettevõtete (Icosagen, Milrem, Lallemand, TFTAK, Difrotec, StartMeUp) esindajad, poliitik Anne Sulling, kes rääkis oma nägemusest luua rakendusuuringute instituut, ja Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel. Üheskoos nenditi, et koostöö jääb tihtipeale kommunikatsiooni taha, vajalik on avatud suhtlus, üksteisemõistmine ja usaldus. Loodusteadustest rääkides näeme sageli, et ei saada aru, et mida teadlased teevad. Leiti, et nii teadlaste poolel kui ka loodusteaduste valdkonnas tegutsevatel ettevõtetel on puudus inimestest, kes suudavad rääkida innovatsioonist lihtsalt ja arusaadavalt. Takistuseks võivad saada ka ülikooli ja ettevõtete erinevad eesmärgid. Ülikool on oma olemuselt avatud, õppimisele ja kogemuste peegeldamisele suunatud asutus ning teadustöö üks oluline osa on oma tulemuste avalikustamine, nt artiklite kirjutamine ja konverentsidel esinemine. Ettevõtlus ja ärimaailm on tihtipeale kantud vastupidisest ideest – oma ärisaladust tuleb hoida. Tasakaalu leidmine ning mõlemaid osapooli rahuldavale kokkuleppele jõudmine on tihtipeale pikk ja kohtumisterohke protsess. Takistuseks võib osutuda ka teadlaste ja ettevõtjate erinev suhtumine aega: teadlast ei piira tavaliselt ajalised piirid, ta tahab probleemi süveneda ja selleks kulub palju aega. Ettevõtjate jaoks on aeg aga raha, ta tahab lahendust mingile konkreetsele küsimusele võimalikult kiiresti ja lühikese aja jooksul. Kokkuvõttes leiti, et tuleb rohkem ja avatumalt suhelda, et paremini mõista üksteise eesmärke ja ootusi. Alustada tuleb väikestest projektidest ning usalduse ja koostöö kasvades saab teha ka suuri asju. Omaette küsimuseks on, kui palju on Eestis ettevõtteid, kes oleksid huvitatud või võimelised teadusmahukasse arendustöösse panustama.

Üks instituudi eesmärke on olnud ka teadlaste innustamine ja toetamine uute kõrgtehnoloogiliste ettevõtete asutamisel. Mõned aastad tagasi asutasime instituudi teadlastega MTÜ Kõrgtehnoloogilise Ettevõtluse Toetuseks, mille eesmärgiks on pakkuda tuge uute firmade asutamisel. Millegipärast aga on huvi leige, ei ole näha suurt soovi ega tahet investeerida sellisesse tegevusse oma aega ja raha. Meie eriala on raske, asjade mõistmiseks kulub aastaid tööd laboris. Kõrgtehnoloogilise firma tegemine on ka väga aja- ning töömahukas protsess, see ei sobigi igaühele. Teadlased on natuke mugavad, lihtsam on nokitseda laboris kui hüpata vette tundmatus kohas ehk sukelduda ärimaailma. Viimastel aastatel meie teadlaste poolt loodud spin-offfirmadest võiks välja tuua RootBioMe, mis tegeleb prebiootikumide arendamisega, ja Plant Inventi, mis ehitab taimede gaasivahetuse uurimiseks sobivat aparatuuri.

Reet Kurg: „Täna oleme olukorras, kus uue eelarveperspektiivi ja raamprogrammi „Euroopa horisont“ käivitumisel ei ole me enam nende riikide nimistus, keda tuleb järele aidata, vaid edasijõudnute seas. Selles nimekirjas, kus eeldatakse, et saadakse endaga ise hakkama. Aga kas meie riik saab?“

Erakogu

Kas nõustute oma eelkäija akadeemik Ustavi kunagise väitega, et kui teadlane asub esmakordselt kirjutama alusteaduslikku granditaotlust mõnele uudsele teemale ja peab juba selles etapis silmas, et soovib sellega hiljem liikuda arendusfaasi (ehk ka kommertsturule) ning mitte viljeleda puhast uudishimuteadust, kus tulemus pole nii oluline, siis on juba selle esmase uurimisgrandi ülesehitus, metoodika ning eesmärkide püstitus teistsugune?

Väga paljud tänapäeval rakendust leidnud avastused on sündinud fundamentaal- ehk alusteaduslike uurimuste tulemusena. Meie nimetame seda ka uudishimuteaduseks – teadlane on uudishimulik ja tahab avastada uusi asju. Rakendusuuringutel on aga kindel eesmärk: mingi uuringu teostamine, toote või teenuse arendamine, tihti tähendab see millegi teadaoleva täiustamist, kasvu-, puhastamis- või mingite muude tingimuste ja omaduste optimeerimist, sellele lisand- või tarbimisväärtuse andmist. Sellest tuleneb ka erinev küsimuste ja eesmärkide püstitus ning metoodika valik. Loomulikult peaks ideaaljuhul juba päris alguses võtma sihiks oma teadustulemuste rakendamise ja turule toomise, aga tegelikkuses see nii lihtne ei ole. Siin on oma osa ka meie teaduse rahastusmudelil, mis soosib tipptasemel alusteadusi. Näiteks on meil Eestis väga palju tipptasemel nn kirjeldavat bioloogiateadust ehk uute geenide ja geenimutatsioonide, mikroobide jne otsimist ning kirjeldamist. Sellised avastused publitseeritakse tavaliselt maailma tippajakirjades ja leiavad ka meediakajastust, sest see on uudne ja huvitav ning tavainimesele kergemini arusaadav. Neid töid tsiteeritakse palju, teadlaste bibliomeetrilised näitajad (publikatsioonide arv, tsiteeritavus, H-indeks) on väga head ja neil on suurem tõenäosus uusi grante saada. Rakendusuuringute tulemused nii uudsed ei ole ja neid on oluliselt raskem tippajakirjades publitseerida, seega on ka teadlaste mõõdikud kehvemad ja neil on raskem saada uusi grante. Seega on neil teadlastel, kes teevad rakenduslikuma suunitlusega uuringuid, oluliselt väiksem šanss rahastust leida ja see on ka üks põhjus, miks neid teha ei taheta. Tegelikult on vaja mõlemaid, nii baas- kui rakendusuuringuid, mõlema tegemiseks tuleb leida vahendeid. Ühte ei või teha teise arvelt, sest neil on erinevad eesmärgid ja väljundid. Aastaid on eeldatud, et rakendusuuringute jaoks peaks raha tulema erasektorist, aga kahjuks ei ole seda juhtunud. Nüüd käivad arutelud, kas ja mil määral peaks riik rakendusuuringuid rahastama. Esimest korda sellel aastal jagab Eesti Teadusagentuur (ETAg) arendusgrante, mis peaksid olema suunatud just rakendusuuringute rahastamiseks.

Mitmed maailma teadustrende (eelkõige bioloogias) mõtestavad visionäärid on viidanud, et viimaste kümnendite aur on suuresti läinud DNA kirjeldamisele, aga tegelikult teame fundamentaalsel tasandil eluprotsessi molekulaarsest mõtestamisest ja energiavahetusest ning geeniekspressiooni signaale seletavatest toimemehhanismidest veel kaunis vähe.

Paraku on see tõesti nii. Uute liikide, geenide ja mutatsioonide kirjeldamist toimub tõesti väga palju. Kuid see on ka mõnes mõttes mõistetav, sest DNA molekul on ühesugune ja meetodid selle tundmaõppimiseks on uuringust uuringusse ülekantavad. Suur osa on andmeanalüüsil, vähem on laborikatseid, ja needki saab tellida tuumiklaboritest või firmadest. Kui me hakkame aga uurima geeniprodukte ehk valke, siis iga valk on erinev. Igaühe jaoks on vaja natuke erinevat lähenemist, natuke erinevaid meetodeid. Peab oskama püstitada hüpoteese, küsida, milliseid katseid tuleks oma hüpoteeside tõestamiseks teha, need teostama ning selle põhjal järeldused tegema ja seda interpreteerima. See kõik kokku nõuab teadlaselt rohkem teadmisi, palju rohkem aega ja ka rohkem raha. Eesti teaduses on raha vähe ja konkurents meeletu ning kui suur osa sellest vähesest rahast läheb kirjeldavale teadusele, siis meie seletav, eksperimendil põhinev bioloogiateadus võib tasahilju hääbuda.

Millises seisus instituudi eelkäija teile pärandas?

Arvan, et meie instituut on tugevam kui kunagi enne. See kontseptsioon, millele tuginedes ta kunagi loodi – ühelt poolt tugev baasteadus ja teiselt poolt rakendusuuringud ning koostöö ettevõtetega –, on ennast juba ära tasunud ja tasub tulevikus veelgi enam. Ehk ei realiseerunud päris täpselt selline pilt, mida algselt eeldati, kuid laias plaanis on kontseptsioon ikkagi tööle hakanud ja realiseerunud. Sünergiat aitab luua meie valdkondlik mitmekesisus: me tegeleme biomeditsiinitehnoloogiatega, keskkonnatehnoloogiatega, sünteetilise ja süsteemibioloogiaga, tarkade materjalidega, arvutitehnoloogiate, robotite ja infotehnoloogiaga. Olen veendunud, et multidistsiplinaarsus on samuti oluline meid edasiviiv jõud. Kui vestlen oma teemast teise valdkonna inimesega, siis aitab see oma tegevust teise perspektiivi alt näha ning siiani on see alati kasuks tulnud. Instituut on asutatud aastal 2001 ja alguses olime mööda linna laiali. Oma maja saamine 2006. aastal aadressil Nooruse 1 on kindlasti oluline verstapost instituudi arengus, sest multidistsiplinaarsus ja sünergia erinevate valdkondade vahel hakkas tõhusalt tööle.

Instituuti juhib nõukogu. Kui kandideerisite direktoriks, siis arvatavasti pidite nõukogu ees nii enda kui instituudi eesmärke tutvustama. Ehk nimetate mõned.

Arvestades Eesti riigisisese teadusrahastuse keerulist seisu viimastel aastatel, siis eelkõige on see olemasoleva kõrge teadusliku taseme ja mitmekesisuse säilitamine. Jõudumööda kõike arendada ja edasi viia. Et meil säiliks tipptasemel baasteadus, meie teadurid oleksid võimelised saama Eesti Teadusagentuuri grante ja teiselt poolt, et ikka oleks ja areneks koostöö ettevõtetega, oleksime edukad nutika spetsialiseerumise programmis, samuti rahastuse saamisel Euroopa Liidu meetmetest. Meil on viimastel aastatel eriti jõuliselt arenenud sünteetilise bioloogia suund, selle kaudu soovime luua tihedama sideme Eesti vajadustega. See puudutab metsa, eelkõige puidu väärindamist, aga viimasel ajal räägime ka prügi väärindamisest. Kolm aastat tagasi avasime bakalaureuseõppes loodusteaduste ja tehnoloogia ingliskeelse eriala, mis on osutunud üle ootuste populaarseks. Sel sügisel alustame vastuvõttu ingliskeelsele biotehnika magistriõppekavale, mille eesmärk on valmistada ette praktilisema suunitlusega biotehnolooge, kelle järele meie biotehnoloogiafirmades on vajadus. Lisaks on meil arvutitehnika bakalaureuseõpe ning arvutitehnika ja robootika magistriõpe, nende erialade lõpetajatel töö leidmisega raskusi ei ole, nõudmine ületab pakkumise. Õpetamine on vajalik järelkasvu tagamiseks, aga see teeb meie teadlaste niigi pingelise ajagraafiku veel pingelisemaks ja nõuab instituudilt lisaressursse, sest riigi poolt õpetamiseks eraldatav raha ei kata praktiliste erialade õpetamise tegelikke kulusid.

Tutvustage palun mõne sõnaga oma elukäiku ja teadlaseteed.

Olen tartlane ja lõpetanud Miina Härma nimelise Tartu 2. keskkooli inglise keele eriklassi. Minu keemiaõpetajaks oli Jüri Vene, tänu kellele tundus mulle keemia nii lihtne, süsteemne ja loogiline, et kui läks erialavalikuks, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Kusagil kolmandal kursusel hakkasin tundma, et klassikaline keemia ei paku mulle huvi ja kui saabus aeg diplomitöö teema valimiseks, avastasin enda jaoks keemiahoone neljandal korrusel ruumi 414,* mida võib kutsuda ka Eesti molekulaarbioloogia hälliks. Toona olid kõik tänased vanad valdkonna korüfeed, kes on andnud tuntava panuse Eesti molekulaarbioloogia sündi – Mart Ustav, Andres Metspalu, Jaanus Remme jt – noored ja entusiastlikud teadlased. Oma diplomitöö tegin juba molekulaarbioloogiast. Pärast ülikooli lõppu sündisid lapsed, kokku olin nendega kodus neli aastat. Kui naasin töisele lainele, tuli Mart Ustav USAst tagasi ja ühinesin tema uurimisgrupiga. Doktoritöös uurisin papilloomiviiruste paljunemise molekulaarseid mehhanisme ja valke, mis seda reguleerivad. Vahepeal käisin ennast Ameerikas täiendamas ning minu doktorikraadi kaitsmise aegu hakkas Mart Ustav tegelema ettevõtluse ja oma teadustulemuste rakendamisega. Samal ajal hakkasin ka mina tegema arendusprojekte, nt valkude ekspressioonisüsteemide arendamine, antikehade tootmine, viiruste ja viiruslaadsete partiklite puhastamine jne. Praegu on minu uurimisobjektiks vähitestise antigeenid, nende molekulaarsed toimemehhanismid. Need on valgud, mis avalduvad embrüonaalse arengu käigus, aga hiljem lülitatakse välja ja üldjuhul nende ekspressiooni keharakkudes (v.a testis ja platsenta) ei ole võimalik detekteerida. Nad võivad avalduda uuesti vähirakkudes, olenevalt vähi vormist on nende ekspressiooni näidatud 30–60% rakkudes. Praegune uurimishüpotees on, et nende ekspressioon aitab kaasa normaalse raku muutumisele vähirakuks. Esimesed vähitestise antigeenid avastati 90. aastate alguses ja kuna nad on väga immunogeensed, siis on neid üritatud kasutada vähi immunoteraapias. Kahjuks on seni kõik kliinilised katsetused ebaõnnestunud, esines ka surmajuhtumeid. Nüüd on teadus ringiga tagasi jõudnud nende valkude toime molekulaarsete mehhanismide uurimiseni. Meie kaugemaks eesmärgiks on ravimikandidaatide väljatöötamine ja arendamine. Tahame teha antikehi, mis blokeeriks valgu aktiivsuse vähirakus.

Naised teaduses. Edasiliikumist selles temaatikas ja ühiskonna suhtumises ei saa eitada, ka teaduse valdkonnas. Enam vist päris nii ei ole, et kui noor ja ambitsioonikas naine tuleb oma uurimisideega meessoost kogenuma PI (principal investigator) juurde, siis vaadatakse talle otsa ja öeldakse: „Aga te olete ju naine,“ nagu mulle üks tänane tunnustatud Eesti naisteadlane meenutas. Kuid edasiliikumise ruumi on kindlasti veel kõvasti.

Aasta-aastalt läheb olukord paremaks, aga lääneriikide tasemeni jõudmiseks on meil veel pikk tee minna. Eestis on liiga vähe naisi just professorite ja PI-tasandil, eriti loodusteadustes. Võtame näiteks Maarjamõisa teaduslinnakus paiknevad TÜ instituudid: tehnoloogiainstituudis on kaheksa professorit – kõik mehed, keemia instituudis ja füüsika instituudis pole samuti ühtegi naisprofessorit. Või naiste osakaal grandi saajate seas. Näiteks 2019. aastal sai ETAgi personaalgrandi (s.t rahaliselt kõige suurema grandi) 38 teadlast, kellest vaid 6 olid naised. TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonda tulnud 14 grandist on ainult ühel naisjuht. Samas on naiste osakaal kõigi teadlaste seas umbes pool. Otsides põhjusi, siis joonistub välja mitu aspekti. Esiteks, grupijuhiks olemine tähendab vastutuse võtmist, pidevat projektide kirjutamist ja raha hankimist ning võitlust oma grupi ellujäämise eest. See tähendab pikki tööpäevi, olematuid nädalavahetusi ja suurt stressi, pidevat konkureerimist teaduse kõrgliigas, kus praegu on grandi saamise tõenäosus alla 10%. Üldjuhul on mehed enesekindlamad ja julgemad, nad ei karda keskmiselt rohkem riskida ja siin võivad olla olulised just taolised isikuomadused.

Teiseks, akadeemiline sfäär on väga konservatiivne. Meie kultuuriruumis domineerib siiani suhtumine, et mees on usaldusväärsem kui naine, seda eriti vanema põlvkonna seas. A priori eeldatakse, et mees teab rohkem kui naine ja on parem juht. See suhtumine on meie ühiskonnas kujunenud aastasadade jooksul, siiani laialt levinud ning selle muutmine võtab aega. Olen tähele pannud, et teatud tööalasel tasemel tuleb naistele nn klaaslagi vastu. Keskastme tasemele on lihtsam jõuda, aga sealt edasi juba märksa keerulisem. Päris tippu jõudmiseks pead olema väga tubli, väga tark ja väga ettevõtlik, et läbi lüüa. Naised on tundlikumad ka kriitika suhtes. Millegipärast tambitakse naisi märkimisväärselt rohkem nii meedias kui ühiskonnas tervikuna võrreldes meestega, kui nad on eksinud või midagi valesti teinud. Aga teatud positsioonist edasi liikudes ja ametiredelil tipule lähemale jõudes pead arvestama, et sinu tegemised on kõrgendatud tähelepanu all. Meie ühiskonnas on ka veel palju mehi, kes ei talu enda kõrval edukat naist ja väldivad (vahel ka alateadlikult) naiste edutamist. Mulle tundub, et sellistest erinevatest väikestest asjadest need hoiakud lõpuks summeeruvadki.

Rääkisin hiljuti ühe oma hea kolleegiga USAst, eduka ja juba läbi löönud naisteadlasega. Ka nemad seal on palju vaeva näinud, et suurendada naiste osakaalu nii grandisaajatena kui laiemalt kogu teadussüsteemis.

NIH (National Institutes of Health) grandi saajatest on umbes kolmandik naised, suuremaks pole naiste osakaalu õnnestunud tõsta. Samas meie lähiriikides Poolas ja Lätis on grupijuhtide seas naisi-mehi umbes pooleks.

Mõne sõnaga lõppu ka ootustest teadusrahastusele. Eelmise aasta detsembris allkirjastasid erakondade esimehed ning teadusasutuste, teadlaste ja suurimate ettevõtlusorganisatsioonide esindajad teadusleppe, millega tõstetakse teadus- ja arendustegevuse riiklik rahastamine 1 protsendini SKTst. Ka valimiskampaania ajal olid teaduse-hariduse-innovatsiooni teemad üsna palju pildil, seda peamiselt tänu erinevate teadlaste surverühmade initsiatiivile. Mida instituudi juhina sel teemal valitsuskoalitsioonile ütleksite?

Laias plaanis on kõrgetasemeline teadus ja haridus ühe arenenud riigi tunnuseks. Teaduse saavutused on aluseks innovatsioonile majanduses, see on eeldus kõrgtehnoloogilise majanduse tekkimiseks ja eksisteerimiseks, eelduseks kuuluda nn rikaste riikide klubisse. Teadlased on vajalikud konkurentsivõimelise kõrghariduse jaoks. Üks asi on lugeda loengus õpikutarkust, teine asi, kui oled teooriat reaalselt laboris katsetanud ja läbi proovinud. Meil on praegu väga head kõrgetasemelist haridust andvad ülikoolid, aga ma näen trendi, et andekamad õpilased lähevad õppima välismaa ülikoolidesse ja põhjendavad, et Tartus, laiemalt Eestis, ei õpetata neile huvipakkuvaid erialasid. Kui paljud nendest välismaale õppima minejatest Eestisse tagasi tulevad? Seega on teaduse rahastamine pikas perspektiivis ka riigi jätkusuutlikkuse probleem.

Eestlasele on loomuomane kasvõi nahast välja pugeda, et näidata teistele, kui tublid me oleme. Täna oleme olukorras, kus uue eelarveperspektiivi ja raamprogrammi „Euroopa horisont“ käivitumisel ei ole me enam nende riikide nimistus, keda tuleb järele aidata, vaid edasijõudnute seas. Selles nimekirjas, kus eeldatakse, et saadakse endaga ise hakkama. Aga kas meie riik saab?

Tehnoloogiainstituudi professor Mart Loogil on Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grant – kas tulevikus on ambitsioone enamaks?

Vähemalt ühel teadlasel meie instituudist on veel eeldusi saada ERC grant, kuid potentsiaali on kindlasti rohkematel. Tundub, et Eestisse tulevate ERC grantide saagis jääb alla meie teadussüsteemi tegelikule potentsiaalile. Meie teadlastel on vaja rohkem usku endasse ja julgust kirjutada. Kui ei proovi, siis ei saa niikuinii.

* Margus Maidla, Keemiahoone ruum nr 414. – Sirp 14. X 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht