Teadus valimisprogrammides

Mida lubatakse ja mis on muutunud võrreldes eelmiste üldvalimiste programmidega. Endiselt pannakse teadus ühte kappi haridusega.

LAURI LAANISTO

Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu koos Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Teaduskoja ja üliõpilaskondadega kutsuvad näitama oma solidaarsust 20. veebruaril toimuval teaduse toetuspäeval, jagades ühismeedias endast pilte teadusleppe toetusplakatiga.

Akadeemilised Ametiühingud

Viimastel kuudel on palju räägitud teadusest ja selle rahastamisest nii hea kui ka halva külje pealt. Ühest küljest sõlmiti ühiskondliku lepingu laadne dokument, mis peaks suurendama teaduse rahastuse järgneva kolme aasta jooksul ühe protsendini SKTst ja ka edaspidi vähemalt samale tasemele jätma. Teisalt ilmneb valitsuse majandusarengu komisjoni aruteludest, et heal juhul võib lisanduvast rahastusest jõuda teaduseni kolmandik või lausa üksnes kümnendik,1 ülejäänu suunatakse ettevõtluse ja poliitika arendamisse.

Teaduse (ala)rahastamise arutelude saatel on valminud erakondade valimisprogrammid. Mida öeldakse neis teaduse kohta? Kes mida ja kui palju lubab? Ja kas erakondade lubadused on eelmiste parlamendivalimiste eel antud lubadustega võrreldes ka muutunud?2 Sellest tulebki allpool juttu. Peale programmide lugemise vaatasin ka 16. jaanuari riigikogu istungit,3 kus peaminister andis esmalt ülevaate teadus- ja arendustegevuse (T&A) olukorrast, vastas küsimustele ja pärast seda said sõna erakonnad lühiettekannetega. Välja arvatud EKRE, kelle esindajat vist ei olnud üldse saalis. See istung andis küllaltki ülevaatliku pildi, mida parteid T&A valdkonnas oluliseks peavad.

Arusaadavalt pole teadus poliitikutele teab mis oluline teema ei valimistel ega valimistevahelisel ajal. Teadlasi on vähe ja meie panust ühiskonda ei saa üldjuhul ka selgesti määratleda ega mõõta. Innovatsioonist ja arendustegevusest räägivad poliitikud aga pea alati majanduse vaatenurgast. Valimisprogrammides tõstetakse teadus ühte kappi haridusega ja kuna haridusteema läheb pea kõikide valimiste eel särtsu täis (koolide õppekeel, õpetajate palgad, koolide sulgemised jms), siis jääb programmides teadus enamasti haridusteemaliste lubaduste ja seisukohtade varju, figureerides vaid üldsõnalistes seisukohtades, à la nutikas majandus kui jõukuse alus.

Aga alustame.

Eesti Reformierakond4

Innovatsioon ja nutikas teadus on juba pikka aega olnud Reformierakonna (RE) üheks põhiliseks valimismantraks. Nii ka sel korral. Teadust mainitakse juba programmi sissejuhatuse teises lõigus: „Konkurentsirohkes avatud maailmas saame liikuda targa majanduse suunas vaid laia silmaringiga, hea hariduse saanud ja nutikate inimeste loodud innovatsiooni ning ettevõtlikkuse toel. Tarku inimesi vajab Eesti kõikjal – nii sotsiaalvaldkonnas kui tervishoius, riigivalitsemises ja -kaitses, aga ka kultuuris ja spordis. Seetõttu peab Reformierakond ülioluliseks keskenduda lähiaastail senisest enam haridusele, teadusele ja teadmiste rakendamisele erinevates valdkondades.“5

Pärast sissejuhatust mainitakse teadust pea kõikides alapeatükkides, mida on kokku kaheksa. Teaduspõhisust soovitakse nii majanduses, juhtimises, meditsiinis, keskkonnateemas jne. See on väga tore. Etteruttavalt võib öelda, et sel korral on ka teiste suuremate parteide programmides teadust ja selle rakendamise vajadust mainitud läbivalt kõige erinevamates valdkondades. Kahju ainult, et RE, ja mitte ainult nende, arusaam teadusest on piiratud. Teadlane on kas õpetaja või raha sissetoovaid rakendusi väljatöötav insener. Eriti hästi tuli see välja eespool viidatud riigikogu istungil, kus RE eest kõnelenud Anne Sulling ütles otse, et vaja on ainult rakendusteadusi, ja neid, millest majandus saaks kiiresti kasumlikku sisendit. Muude teadusharude rahastamist tuleks piirata. Ometi lubas RE neli aastat tagasi, et „seab sihiks Eesti teaduspotentsiaali tugevdamise ning teaduse rolli suurendamise Eesti inimeste heaolu tõusule kaasaaitamisel, lähtudes eri teadusharude võrdse kohtlemise põhimõttest“. Alapeatükis „Haritud ja nutikad inimesed“ leidub kuus haridus- ja teaduspoliitika alast lubadust lähiaastateks. Sellest otseselt teadust puudutab vaid üks. Et riigi rahastust suurendatakse 1%-ni SKTst. See on sellekevadine standardlubadus, mille annavad kõik erakonnad, kes oma programmis midagigi teadusele üldse lubavad. Teadusega väga lähedalt seotud on ka doktorandid. Neile lubab RE stipilisa, ent see lubadus sisaldab endas mitut kahtlast jõnksu: „Suurendame doktorantide sissetulekuid: doktorant saab valida praegusest kõrgema doktoranditoetuse või nooremteadurina töötamise vahel. Tõstame nooremteadurite palka riigile olulistes valdkondades.“ Esiteks: kas osa valdkondi on ikkagi võrdsemad kui teised? Teiseks: kuidas saab valitsus tõsta nooremteadurite palka? Nad saavad palka grantidest. Tenuuri ju ei ole. Või kavatseb RE juhitud valitsus võtta nooremteadurid riigi palgale? See tähendaks arvatavasti seda, et pool praegustest dotsentidest, lektoritest, teaduritest, emeriitidest jt vormistataks ümber nooremteaduriks. Kui aga nooremteadur saab olla üksnes doktorant, siis oleks riigil vahest odavam teha ikkagi nii, et stipendiumi tõstetakse ja samal ajal läheb doktorantuur ikkagi töötatud aastate alla kirja. Ent siis tuleb puänt: veidi hiljem lubatakse, et „võimaldame neil [doktorantidel] töötada nooremteaduri ametikohtadel“. Reformierakond on ennegi lubanud reaalsuse legaliseerida. See on lubadus, mille juurde saab kohe tehtud-linnukese märkida, sest doktorandid on nooremteadurina ülikoolides töötanud juba vähemalt viimased 15 aastat …

Kaugema tuleviku lubadused teadusele lähtuvad seisukohast, et „Eesti teadusel on väärikaid saavutusi, ometigi on teadussaavutuste rakendamine Eestis, eriti ettevõtluses, tagasihoidlik. Eesti teaduspotentsiaali tugevdamine ja teaduse rolli suurendamine Eesti majanduse, ettevõtluse ja inimeste heaoluks on vajalik ja võimalik.“ Lubadused käsitlevad ootuspäraselt erasektori suuremat kaasamist teaduse rahastamisse, teaduse ja erasektori koostöö innustamist ja doktorikraadiga inimeste suundumist erasektorisse. RE lubab „pöörata erilist tähelepanu Eesti majandusele, kultuurile ja ühiskonnale olulistele, aga ka rahvusvaheliselt edukatele teadussuundadele, millest on oodata enim teadus­saavutusi ja ühiskonnal kõige enam võita“. Programmist ei selgu aga, mis on need olulisemad valdkonnad. Kuigi aimata võib. Täiesti häguseks jääb see, et milles seisneb „erilise tähelepanu pööramine“. Kõlab pigem nagu ähvardus …

Nelja aasta taguses programmis olid RE lubadused palju konkreetsemad. Siis oli eesmärgiks „Eesti teaduse tugev positsioon maailmas“, ja see kõigiti täitunud eesmärk (kas just neist sõltuvalt või mitte – see on iseküsimus) pidi täide viidama muu hulgas rahastusega 1% + 2% SKTst. Lisaks baasfinantseerimise osakaalu suurendamine, rohkem raha grantidele, doktorikoolide tegevuse soodustamine, doktorantide stipendiumi tõstmine – need kõik on vähemalt mingil määral realiseerunud. Täide pole läinud kõik eelmise korra lubadused erasektori kaasamisest, teadussaaduste kommertsialiseerimisest jms, mis moodustavad selgi korral RE teadusprogrammi fookuse. On väga tore, et RE püüab teadust, pigem teaduspõhisust lõimida elu kõikidesse valdkondadesse. Et doktorikraad poleks mitte üksnes akadeemilises maailmas tähelepandav, vaid et PhDd võiksid ka muudes sfäärides toimida. Mis see kraadiõpe muud on kui lahendamata probleemidele lahendus(t)e otsimine. See on innovaatilisus sensu stricto. Raha lubatakse muidugi ka, aga standardpakkumise jagu. Samal ajal soovivad nad ikkagi luua teadussüsteemi, kus teadlane on teisest parem pelgalt seepärast, et ta uurib teemat, mis on riigi arvates olulisem. Minu silmis on see riigi ebapädev sekkumine teaduse hindamisse.

Eesti Keskerakond6

Erinevalt eelmistest valimistest on Keskerakonna (KE) programmis seekord eraldi osa, mille pealkirjas mainitakse teadust. Neli aastat tagasi seda ei olnud. Küll aga oli ka neil neli aastat tagasi konkreetne lubadus: „Suurendame teadus- ja arendustegevuseks eraldatavate vahendite hulka 1%-ni SKTst.“ Võimul oldud kahe aastaga saadi see vupsti! 0,8%-lt 0,5% peale. Eks tuleb uuesti proovida, sest täpselt sama lubadus on ka seekord antud. KE tugevus on ikka olnud palgatõusu lubamine. Ka hariduse ja teaduse vallas. Kui õpetajate palgatõusuks pakutakse programmis välja konkreetne arv – 2000 eurot, siis õppejõududele lubatakse „konkurentsivõimelist sissetulekut“. Huvitav küll, kellega konkureerimiseks?

Üldjutt „Ülikoolide ja teaduspoliitika“ alapeatükis on taas ainult haridusest, ei midagi otseselt teadusest. Ent konkreetsetest lubadustest käib nii mõndagi teaduse kohta ja on intrigeeriv pealegi. Näiteks: „Võimaldame ülikoolides eraldi õppejõu ja teadlase karjääriredeli, et tagada paremate pedagoogiliste võimetega isikute keskendumine õpetamisele ning võimaldada teaduritel keskenduda enam uurimistööle.“ See lubadus käib täpselt vastu teaduste akadeemias juba mitu aastat tenuurisüsteemi välja töötava töörühma põhimõttelisele suunale, et iga korralik teadlane peab oma teadmisi ka üliõpilastele edasi andma, nt Tartu ülikoolis ongi professoritel kohustus alusaineid lugeda. KE väljapakutu on ikka päris korralik devolutsioon, mis paljuski pööraks tagasi 1990. aastate alguses tehtud reformi, mille käigus liideti instituudid ülikoolidega. Me oleme liiga väike riik, et jaksaksime ülal pidada kaht paralleelsüsteemi – teadlasi ja õppejõude. Nii ei mängi kuidagi välja. Isegi mitte meist palju suuremates ja rikkamates riikides on instituudisüsteemid vankumas, nt Hispaanias. Rääkimata meiega sarnasemates riikides nagu Ungari. Kui teadustegevus ei ole seotud kõrgharidusega, siis muutub see poliitikutele paratamatult vähe(m)oluliseks kui muu, eeskätt haridus. Kui tuleb kriis ja peab kusagilt kokku tõmbama, tõmmatakse muidugi kokku teaduse, mitte hariduse pealt. Mis on see põhjus, miks selline lubadus üldse välja käiakse? Kas eesti teadusel läheb halvasti, et peaksime põhimõtteliselt kõik pea peale keerama? KE keskendub jätkuvalt haridusele (eelmiste valimiste programmis ei olnud neil teaduse kohta muud, kui et 1% rahastust, rahvusteaduste soodustamine, teaduse ja majanduse lõimimine). Kui seekordne 1% standardlubadus välja jätta, liigub paar ülejäänud teadusalast valimislubadust väga sarnastel radadel RE omadega. Teadus peab jõudma ruttu kohalikku majandusse ja selleks tuleb eelistada teatud valdkondi teistele. Pluss doktorantide sissetuleku suurendamine. Küllap üks neist kahest erakonnast peaministritooli ka endale saab. Arvatavasti annab eelisarendatavaid valdkondi alguses soosida ühe protsendi poole liikumise lisavahenditega. Selle muutuse neelavad teadlased alla. Mis edasi juhtub, see pisut pelutab. Õnneks on siis juba järgmiste valimiste aeg käes.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond7

Teadus on harali pea kõikides alapunktides ka sotsiaaldemokraatide (SD) programmis. Eelmistel valimistel ei olnud see niimoodi mu meelest mitte ühelgi erakonnal – teadus oli hariduslubaduste ripats. Teadust tuli mainida, et näida progressiivne, aga muude poliitiliste suundadega seda siduda eriti ei osatud, v.a majandus. Ses mõttes on poliitiline sõnavara ja kombineerimisoskus küll suurenenud, aga ei saa olla kindel, et muutunud on ka erakondade arusaamad teaduse olemusest ja milleks seda vaja on. Eelmisel korral oli sotsidel teaduse kohta kümme konkreetset lubadust, mis oli rohkem kui ei kellelgi teisel. Sealhulgas oli nende lubadustes ka rohkem konkreetsust kui konkurentidel. Täidetud on neist ligikaudu viis. Täitmata on riigi rahastuse suurendamine 1%-ni SKTst, mida nad eelmisel korral olid lubanud. Sel korral on teadus lausa üks SD prioriteetidest. Nende järgmise nelja aasta plaanis nähakse ette viis põhilist teemat, millest esimene on „Investeerime tulevikku, panustame haridusse ja teadusesse“. Loomulikult lubavad nemadki ühte protsenti, tõsi, valimisprogrammi kokkuvõttes on nad seda lubadust veelgi laiendanud: „Viime avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud 1 protsendini SKTst ning hoiame seda sellel tasemel, kaitsekuludega sarnase rahvusliku kokkuleppena.“ Paraku sellega alapeatükis „Teadus ühiskonna teenistuses“ teadusse puutuvad lubadused ka piirduvad. Ülejäänud viis lubadust on nagu teistelgi suurematel parteidel, ikka see õppejõudude konkurentsivõimeline töötasu ja doktoranditoetuse kasv. SD-l on küll konkreetne eesmärk – tõsta keskmise palgani. Teaduse ja ettevõtluse lõimimise lubadused on sotsidel siiski olemas, nagu olid ka eelmiste valimiste programmis, aga need on tõstetud teistesse alapeatükkidesse. Muu hulgas lubatakse lisarahastust neile teadusasutustele, kes teevad ettevõtlusega rohkem koostööd. Lausa selline lubadus on: „Loome stipendiumi teadlastele, kes lähevad oma teadustöö rakendamiseks tööle ettevõtetesse.“ Tundub, et see teema tuleb lähiaastatel väga teravalt esile. Samuti pakutakse eraettevõtetele teaduse tegemiseks sihtotstarbelisi grante. Korduvalt lubatakse toetada eestikeelse teadusega seonduvat, nt oskussõnavara arendamine jms, seegi teema käib enamiku parteide programmist mingil kujul läbi – enamasti seoses eestikeelse hariduse toetamisega. Riigikogu istungil esines SD fraktsiooni nimel Jevgeni Ossinovski, minu silmis tegi tema seal kõige tuumakama ettekande. Ta rõhutas, ja näis, et täie teadlikkusega, et teaduses on kõik valdkonnad võrdsed ja teadustegevust ei tohi piirata ei temaatiliselt ega suunitluselt. Võimatu on ju ennustada, kust tulevad uute majandusmootorite ideed. Üldiselt ei tule need rakendusteadustest. Seal mugandatakse olemasolevaid alusteaduslikke ideid nii, et ka majandusinimesed hakkaksid kuidagimoodi aru saama. Puht rakenduslikkusele keskendumine on täpselt sama, mis odaval allhankel põhinev tööstus. Kas see pole mitte majandusmudel, millest väljumine on parteide majandusprogrammide fookuses? Kas ikka on mõtet teha odavat rakendus(allhanke)teadust, kui meie teadus on väga tugev just alusteaduslike brändide poolest? (On ju meie Niinemets, Metspalu, Zobel jt maailma kõige mõjukamad alusteadlased.) Teiste viimasel ajal valitsuskohustust täitnud erakondadega võrreldes on sotside lubadused kahvatuvõitu. Kas selle taga on tõesti reaalsuse tundmine? Kvalitatiivselt oluline erinevus teiste parteidega võrreldes on see, et nad ei kavatse Eesti teaduse häid omadusi (alusteadused) alla suruda ja kõiki rakendusteadusse suunata. Ning mis peamine – teadus ja teadlased konkureeriksid SD ettekujutuses edaspidigi võrdsetel alustel, ilma et riik sekkuks teaduse hindamisse mitteteaduslike faktorite abil, nagu majanduspotentsiaal või rakenduslikkus.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond8

Nemad on saanud sel korral teaduslubaduste poolest vaid areneda, sest eelmiste valimiste programmis oli neil täpselt null sõna teaduse kohta. Programm on neil ka seekord pigem lühike, ja mitte üksnes teaduse vallas. Teaduste kohta leiab programmist kaks lauset: „Muudame kõrgkoolide ja teaduse rahastus- ning hindamissüsteemi Eesti-keskseks ja tõstame teadusinvesteeringud 2 protsendile SKTst. // Välisfondide poolt Eesti haridusse ja teadusesse suunatud vahendid peavad kandma Eesti riigi ja ühiskonna huve.“

Kui ei muud, siis igatahes suudavad nad kahe lausega palju intriigi üles kütta. Detsembris 1% kokkuleppele alla ei kirjutatud, aga nüüd lubatakse lausa kahte. Kas tõesti? EKRE räägib väga palju tervest mõistusest ja talupojatarkusest (sh programmis), aga 1% kokkuleppele alla kirjutamata jätmine räägib sellele vastu. Kas siis rahvatarkused parem-varblane-pihus ja parem-pool-rehkendust ikkagi ei kehti? Palju rohkem põnevust tekitab lubadus muuta teaduse rahastus- ja hindamissüsteem Eesti-keskseks. Võib aimata, mis selle taga on, aga ikkagi oleks tore, kui keegi neilt selle kohta põhjalikumaid selgitusi küsiks. Kas siis näiteks CERNis tehtud teadus granditaotlustes enam arvesse ei lähe ja sedasorti teadust enam ei rahastata? Tuleb uurida eesti füüsikaseadusi. Või lausa Eesti! Eestikeskne hindamissüsteem võib tähendada ka seda, et granditaotlused kirjutatakse edaspidi eesti keeles ja retsenseeritakse kohapeal. See oleks küll kaval plaan, sest siis läheb arvatavasti selliseks teadlastevaheliseks sõjaks, et paari aasta pärast ei olegi enam kedagi, kellele üldse grante jagada. Välisfondide Eesti huvisid puudutav lubadus näib olevat imporditud Ungarist. Küllap peetakse siin silmas sotsiaalteaduslike MTÜde tegevust ja „perversseid“ uurimisteemasid, nagu erakondade lubaduste pidamine või soouuringud. Ent kui jätta see lubadus programmis lahti kirjutamata, siis saab loogiliselt eeldada, et see lubadus teeb Eesti teadlastel võimatuks ka näiteks Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) ja muude rahvusvaheliste grantide taotlemise, sest nende grandiprogrammide statuudid ei lähtu sugugi Eesti riigi ja rahva huvidest.

Kahe lause põhjal on keeruline midagi järeldada. Ühest küljest lubatakse justkui poole rohkem kui teised lubavad, aga teisalt ei ole võimalik aru saada, mida need lubadused tähendavad. Huvitav, kes on neil haridus- ja teadusministri kandidaat? Loogiline oleks, et Jaak Valge, aga tema tahab vahest Toompeal hoopis teiste teemadega tegeleda. Suguelu-uurija Urmas Espenberg?

Isamaa Erakond9

Teaduse rahastamist mainitakse küll kohe programmi eessõna teises lõigus, aga väga rangelt tingimuslikult: „Me usume, et kui kasvab majandus, saame panustada rohkem ka hariduse, teaduse ja kultuuri arengusse ja tagada inimestele parema arstiabi.“ Eelmises valimistsüklis lubasid nad suurendada baasrahastuse osakaalu (tehtud), tõsta teadlaste palgatasemeid – mitte palku – ja ma isegi ei tea, kas see on tehtud või mitte, sest see ei muuda midagi, kuna palku makstakse grantidest; ja valida välja prioriteetsed valdkonnad ning suunata uurimistöö teemasid riigi huvide poole (õnneks tegemata).

Mis on siis kavas sel korral? Teadust mainitakse taas kõikjal programmis – alates muidugi majandusest, ent kuni immigratsioonipoliitikani välja. Lühiseisukohtade loetelus seda siiski ei mainita. Küll aga „Hariduse“ alapeatükis, kus on sootuks põnev retoorika: „Eesti teadus ja teadlased peavad olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja samal ajal panustama uuringute kaudu koostöös ettevõtetega üha enam majanduskasvu ja teadmispõhise ettevõtluse arengusse.“ Pannakse hoopis kohustused peale. Ja mitte sugugi väikesed! Sirbist erakondade kultuuriteemalisi lubadusi10 lugedes märkasin sedasama – range kontroll ja kohustused pannakse peale just senistele edulugudele (teaduses: alusteadused rahvusvaheliselt, kultuuris: kirjaniku- ja kunstnikupalgad). Isamaa näikse soovivat kehastuda kogu rahva patriarhiks, kes ütleb hea sõna millegi kohta vaid vastava nähtuse matustel. Konkreetsed haridusvaldkonna lubadused (teadust ühegi alapeatüki pealkirjas ei leidugi) on neil õnneks seekord peaaegu kõik seotud (eestikeelse) haridusega. Teadust puudutab paarikümnest vaid kaks lubadust: „[Isamaa] toetab eesti majandusele lisaväärtust loovat teadus- ja arendustegevust. Selleks kasvatame teaduse ja arendustegevuse riigipoolse rahastamise 1%-ni SKTst. Selleks, et motiveerida erasektori panustama teadus- ja arendustegevusse ja motiveerida teadlasi ja teadusasutusi panustama turulähedasse toote- ja tehnoloogiaarendusse, eraldame osa riigi teadus- ja arendustegevusse suunatavatest vahenditest kaasrahastusena ettevõtjatele, kes tellivad teadusasutustelt teenuseid või tegelevad ise teadus- ja arendustegevusega // [Isamaa] toetab rahvusteadusi. Selleks näeb ette spetsiaalse erirahastuse jätkumise.“

Ühe protsendi standardlubadus on vähemalt sees, kuigi tundub, et kui riigi rahastust suurendataksegi, siis teadlasteni see ei jõua, vaid pigem ettevõteteni. Muidugi võib T&A firmasid rohkem toetada, aga et teadusraha võiks anda ka ettevõtetele, kes tellivad teadlastelt teenuseid? Näib, et Isamaa meelest on teaduse rahastamise suurendamine pigem viis, kuidas lisanduvad vahendid teadlastest mööda suunata. Sedasorti kavatsused on praeguses riigikogus kahjuks valdavad.1 Rahvusteaduste toetamine võngub lihtsalt nende eestikeelse hariduse mantra rütmis.

Kuidagi ähvardav on Isamaa teaduse suhtes. Raha tuleb vaid siis juurde, kui majandus kasvab, ja siis anname ka selle raha pigem ettevõtetele. Teadlased ise peavad see-eest olema üheaegselt nii rahvusvaheliselt tipus ja samal ajal panustama otseselt kohalikku majandusse (?). Erandeid muidugi on, aga üldjuhul on korraga nii alus- kui rakendusteaduste ratsul püsimine keeruline, sõltudes väga palju ka valdkonnast. Kui grante hakatakse jagama vaid mõlemat kriteeriumit täitvatele teadlastele, siis piisab ka sellest, kui riigi rahastus on 0,01% SKTst.

Väiksemad erakonnad

Mitte et ülejäänud parteid oleksid ebaolulised, aga erinevalt eelmainitud erakondadest ei ole ma sugugi kindel, et nad valimiskünnise ületavad, ning sellest lähtuvalt võin oletada, et valitsuses juhtrolli nad vaevalt mängima hakkavad. Tegelikult on muidugi põhjus, miks ma neid põhjalikumalt ei kajasta, tähemärkide arvus. Kes soovib, võib väiksemate erakondade teaduslubadustest pikemalt lugeda käesoleva artikli aluseks olnud blogipostitusest.11

Eesti Vabaerakond12

Programm on neil väga mahukas ja samal ajal küllalt sisukas. Ka ülalmainitud riigikogu istungil esinesid nad sisukalt. Kõrghariduse ja teaduse alapeatükk on samuti päris mahukas, sisaldades õige palju teaduse valukohtade lahendamiseks suunatud lubadusi, mis olid siiski küllalt ümmarguselt sõnastatud. Vähendada eelkõige seadusandlusest lähtuvat administratiivkoormust, mis teadlasi ülimal määral koormab; lubada tuua riigiülikoolidesse tagasi tasuline kõrgharidus. Kuigi Vabaerakonna perspektiiv neil valimistel ei ole paljulubav, on nad oma programmi teinud väga sisuka. Soovitan teistel erakondadel sellest programmist nii mõnigi idee ja lubadus endale laenata. Vabaerakonnal on ikka päris mitu konkreetset teaduse valupunkti välja toodud, sh just sellised, mida annab ühe valimistsükli raames lahendada, mis teiste parteide jaoks on jäänud kättesaamatuks, kuna nad ei ole suutnud või tahtnud nii sügavale minna.

Erakond Eestimaa Rohelised13

Ka neil on teadus kenasti programmis harali. Muu hulgas võiks nende meelest ka riigivalitsemine olla teaduskraadi all: „Haridus- ja teadusministril peab olema doktorikraad või sellega võrdväärne haridus.“ Alapeatükk „Teaduse rahastus jätkusuutlikuks majandusmootoriks“ sisaldab aga lausa kolmekordset standardlubadust: „Viime teaduse rahastamise kohe ühe protsendini ja järgneva 10 aastaga kolme protsendini SKTst, sealhulgas üleliigsete bürokraatlike kulutuste, dubleerimise ja muu raiskamise lõpetamisest vabanevate ressursside arvelt.“ Sarnaselt Vabaerakonnaga kavatsevad ka rohelised teadlaste administratiivkohustusi leevendada, kusjuures lausa nii: „Vabastame teadusaparatuuri soetamise riigihanke kohustusest.“ See oleks väga tore, aga tundub täiesti utoopiline, kuna ülikoolides just kehtima hakanud uue hankekorra kohaselt tuleb vähemalt kolm pakkumist võtta kõikidele soetatavatele asjadele ja teenustele, mille hind on rohkem kui üks sent. Jah, just – sent! Lisaks on rohelistel veel omajagu lubadusi mobiilsusmeetmete jms kohta, mis on juba olemas ja täiesti toimivad.

Igatahes, kui rohelised riigikokku ei saa, siis võiks mõni valitsust moodustav erakond nende põhilubadused kaaperdada küll!

Erakond Eesti 20014

Neil on kõigist erakondadest kõige põhjalikum programm, mis puudutab teadust ja kõrgharidust. Erinevalt mitmest ülal kajastatud erakonnast saavad nad aru, et ei ole mõtet juba niigi superhästi toimivale nähtusele (teadus) hakata päitseid pähe tõmbama, vaid sel tuleb lasta vabalt areneda. Otsida tuleb pigem kõrvalt võimalusi, et teaduse saavutusi tõhusamalt ära kasutada, näiteks tõhusamalt ära kasutades Eesti kuulumist teadusorganisatsioonidesse. Suured erakonnad arvatavasti vaidleksid vastu, et see on ju täpselt see, mida nemadki soovivad, aga siin on see erinevus, et Eesti 200 ei luba seda teha teaduse sisekonkurentsi nihestamise arvelt. Eesti 200 ei kavatse võtta lisavahendeid teaduse siirdamiseks majandusse selle 1% standardlubaduse arvelt. Nende programm tundub kõige otsesemalt vastanduvat Isamaale. Eesti 200 usaldab rohkem süsteemide iseregulatsioonivõimet, mis on, ma arvan, täiesti õige teaduse-innovatsiooni ja n-ö nutika majanduse käsitus. Süsteemne pettus neis valdkondades ei vaja väga ranget kontrolli ja aruandlust (mis kuhjub ühtviisi kõigi töölauale koormaks), vaid süsteem sõelub nad aja jooksul ise välja. Lihtsalt see aeg on tavapoliitikutele tibake liiga pikk. Ses mõttes on Eesti 200 programm tore sõõm värskemat õhku.

Elurikkuse Erakond15

Elurikkuse Erakond ei ole otseselt lubaduste peal väljas, vaid pakub visiooni. Küllalt üldsõnalist: „Hariduse, teaduse, kultuuri ja ettevõtluse rahastamine ning lõimimine on investeerimine tulevikku.“ või „Maailma keerukus nõuab kõigi haridusastmete ning -liikide ja teadus- ja kunstiloome sidusust, sh poliitikakujundamisel ja ressursside planeerimisel ning rakendamisel. Ühiskond muutub tänu tehnoloogia arengule järjest enam meeskonna- ja võrgustikutöö põhiseks. Seega peame juba nüüd liikuma omaette ja võistlevalt mõtlemiselt/tegutsemiselt võrgustikepõhisele tegutsemisele kõigil haridus-, teadus- ja kunstiloome ruumi tasanditel.“ Põhiliselt võrgutabki Elurikkuse Erakond kõikehõlmava võrgustumisega, mille käigus lõimuvad eri valdkonnad eri skaaladel. Muu hulgas lõimub teadus Eesti kaitsevõimega, ja mitte üksnes varustuse ja muu tehnoloogilise edasijõudmise kaudu, vaid ka seeläbi, et targem ühiskond saab üleüldse välisohtudega paremini hakkama.

(Lahti)Ühendatud Vasakpartei ja erakonna Rahva Tahe valimisprogrammidest ma teaduse kohta midagi ei leidnud.

Kokkuvõtteks. Teadusega seotud lubadused on võrreldes eelmise valimistsükliga pigem sisukamaks läinud. Neid on ka rohkem. Kui ei muud, siis vähemalt standardlubadus 1% SKTst on küll programmides nii läbivalt sees, et hakka või lootma. Teatavasti määrab valimisprogrammi elluviimise ikkagi koalitsioonilepe. Kahjuks need erakonnad, mille programm sisaldab kõige läbimõeldumaid teaduslubadusi, suure tõenäosusega valimiskünnist ei ületa. Eks väga palju oleneb ka sellest, kes saab ministriks – kas tal on tungiv soov teatud valdkondi eelisarendama hakata või mitte. Praeguse riigikogu, täpsemalt siis selle majandusarengu komisjoni arusaam teaduse lisaraha jagamisest1 tundub küll vastavat pigem nende teadlaste ootustele, kes detsembris sõlmitud 1% kokkuleppe peale küüniliselt irvitasid: küll leiavad poliitikud võimaluse, kuidas need formaalselt juurde antavad vahendid teadusest hoopis kaugemale suunata – muu hulgas ringiga endale tagasi.

1 Marju Himma, Teaduse lisarahast plaanitakse akadeemiliseks teadustööks anda vaid kolmandik. – ERR 2. II 2019.

2 Kommenteeritud kokkuvõtte eelmiste üldvalimiste teadusalastest lubadustest leiab nt siit: http://trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com/2015/01/metsamajand-cxiv-31-jaanuar-2015.html

3 https://www.youtube.com/watch?v=qNe9VzrL5tY&t=7486s

4 https://www.reform.ee/riigikogu-valimised-2019/valimisprogramm

5 Siin ja edaspidi on tsitaadid valimisprogrammidest.

6 https://keskerakond.ee/files/Eesti-Keskerakonna-valimisplatvorm-Riigikogu-2019-valimistel.pdf

7 https://valimised2019.sotsid.ee/wp-content/uploads/2018/12/2019-PROGRAMM-lo%CC%83plik-kinnitatud.pdf

8 https://ekre.ee/ekre-programm-riigikogu-valimisteks-2019/

9 https://isamaa.ee/iwp/wp-content/uploads/2019/01/Isamaa-programm-RK-valimisteks_PDF_fin2019.pdf

10 Ott Karulin, Hakkab looma! – Sirp 25. I 2019.

11 http://trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com/ 2019/01/demokraatia-pidupaeva-rosinakuhi-27.html

12 https://vabaerakond.ee/wp-content/uploads/2019/01/TEREVE-EESTI-HEAKS-VALIMISPROGRAMM.pdf

13 http://erakond.ee/programm/uldprogramm

14 https://eesti200.ee/programm

15 https://elurikkuseerakond.ee/eesti-arengusuunad-2

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht