Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?

VAHUR LUHTSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tõenäoliselt võib pealkirjas esitatud küsimus peast läbi käia inimesel, kes seda liitnimisõna, ja kui grammatiliste terminitega täpne olla, siis põimliitnimisõna, esimest korda näeb või kuuleb.

Eestikeelses inforuumis on teadusdiplomaatia võrdlemisi tundmatu termin. Tekstitöötlusprogramm Google Docs, mida käesoleva artikli sissetoksimiseks kasutan, joonib tekstis automaatselt selle sõna punasega alla ja pakub omapoolse korrektuurina need kaks sõna lahku kirjutada. Guugeldamine annab 353 eestikeelset tulemust, millest suur osa aga viitab võõrkeelsetele lehtedele ning ka otsimootor küsib igaks juhuks: „Kas mõtlesite: „teadus diplomaatia“, viidates võimalusele, et tegemist võib siiski olla kahe erineva sõnaga.

Eestikeelset definitsiooni guugeldamine paraku ei anna. Otsingus tõusevad aga esile Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega seotud artiklid. Soomere hiljutises, 29. IV Sirbis avaldatud artiklis „Heitlusest kroonviirusega suure sõja lävepakuni“ jookseb see sõna samuti korra läbi. Lisaks rõõmustab Soomere 2020. aastal Maarja Kruusmaa valimise üle Euroopa Komisjoni peateadusnõunikuks, mis tema sõnul on Eesti teadusdiplomaatia üks kõige suuremaid võitusid.1 Mõnevõrra huvitavam leid on UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni veebisaidilt leitav pikem juriidiline dokument pealkirjaga „Soovitus teaduse ja teadlaste kohta“, mis on vastu võetud 2017. aastal Pariisis UNESCO peakonverentsi 39. istungjärgul. Selle dokumendi, mis ilmselgelt võiks huvi pakkuda teadlasele või teaduspõhisest tegutsemisest huvitatud poliitikule, diplomaadile paragrahv 2 pealkirjaga „Teadlased riikliku poliitika kujundamise kontekstis“ lõige 7 sedastab: „Liikmesriigid peaksid kasutama teaduslikke ja tehnoloogilisi teadmisi otsuste tegemisel ja rahvusvaheliste suhete põhimõtete kujundamisel. Selleks peaksid nad parandama teadusdiplomaatia alast võimekust.“2 Kuidas aga pea viis aastat pärast selle dokumendi vastuvõtmist on lood Eesti teadusdiplomaatia alase võimekusega, ja teisalt, kas ja kuidas on seda võimekust parandatud? Loogiliselt võttes on raske rakendada ja parandada võimekust, mille puhul isegi sõna enda tähendus jääb hämaraks. Jääb mulje, et teadusdiplomaatia mõistest – mis näib olevat peamiselt teaduste akadeemia presidendi pärusmaa ja sõnakasutus – käivad teadlased, diplomaadid, poliitikud, keda see justkui otseselt puudutab, kauge kaarega mööda. Teatud mõttes ka arusaadav, sest maakeeli keegi seda terminit internetis lahti ei seleta.

Teadusdiplomaatiat nähakse kui vahendit riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega toimetulekuks.

www.parliament.uk

Seevastu netiotsing science diplomacy annab poolteist miljonit korda rikkalikuma saagi, pea 537 miljonit tulemust ning tsiteerib veebilinkide nimekirjas esimesena väljatoodud allika avalauset ühest pea kahe aasta tagusest teadusartiklist, mis annab tabavalt ja lühidalt edasi teadusdiplomaatia sisu: „Teadusdiplomaatia on kiiresti kasvav uurimis-, haridus- ja praktikavaldkond, mille eesmärk on paremini mõista ja tugevdada teaduse, tehnoloogia ja rahvusvaheliste suhete vahelisi seoseid, et tulla toime riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega.“3 Ilmneb, et teadusdiplomaatiat nähakse ingliskeelses mõtteruumis kui vahendit riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega toimetulekuks. Siit järelduvalt – kui meil on kasinad teadmised ja võimalik et ka praktikad teadusdiplomaatia vallas, kas oleme seetõttu ilma ühest tähtsast vahendist, mis võimaldaks toime tulla meie riigi ees seisvate väljakutsetega? Jätame selle küsimuse esialgu õhku rippuma. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et teadusdiplomaatiat kirjeldavaid definitsioone, olgu lihtsama või keerukama sõnastusega, on mitmeid, kuigi need sarnanevad üksteisega edasiantava mõtte sisu poolest.

Hoolimata sellest, et sõna „teadusdiplomaatia“ mõjub uudsena, pole see ajaloolisest perspektiivist vaadatuna siiski midagi väga erakordset või uut. Suurriigid nagu USA, NSVL/Venemaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa jt on tegevusi, mida võib liigitada teadusdiplomaatia valdkonda kuuluvaks, harrastanud alates Teise maailmasõja lõpust või isegi enne seda. Prantsusmaa puhul võib sellesarnast tegevust täheldada juba XIX sajandi lõpust või isegi Napoleoni sõdade ajastust ning sügavamale ajalukku kaevudes võiks ka kesk- ja uusaja geograafe, kartograafe nimetada esimesteks teadusdiplomaatideks.

Kuigi teadusdiplomaatiat on ühes või teises vormis praktiseeritud sajandeid, andsid Ameerika Teaduste Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Sciences, AAAS) ja Londoni Kuninglik Selts (Royal Society) teadusdiplomaatiale tema algse definitsiooni ja kontseptuaalse raamistiku 2010. aastal üllitatud raportis „Teadusdiplomaatia uued piirjooned“ („New Frontiers in Science Diplomacy“).

Selle järgi eristub teadusdiplomaatias kolm haru: a) teadus diplomaatias (science in diplomacy) ehk kuidas teadus toetab välispoliitilisi eesmärke, otsuseid, diplomaatilisi kompetentse; b) teadus diplomaatiale (science for diplomacy), teaduse roll diplomaatias, teadlaste panus diplomaatiliste suhete välja arendamisse ja c) diplomaatia teadusele (diplomacy for science), rahvusvahelise teaduskoostöö hõlbustamine ehk kuidas diplomaatia osutab toetust teadusele ja teadlastele.

Nüüd, kui teadusdiplomaatia terminoloogia ja sisu väga üldises plaanis selgitatud, jätkan järgmises artiklis teemal, kuidas viljeldakse teadusdiplomaatiat erineva teadus- ja majandusarengu tasemega riikides.

Teadus diplomaatias (science in diplomacy)

Ilmselt tuntuim näide mehhanismist, mille abil teavitatakse poliitika­kujundajaid teaduslikest nõu­annetest on valitsustevaheline kliima­muutuste nõukogu (IPCC).

IPCC on rahvusvahelist teaduskoostööd koordineeriv kehand, mis hindab kliimamuutustega seotud teadust. IPCC asutati 1988. aastal maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) ja ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) poolt, et anda poliitikakujundajatele korrapäraselt hinnanguid kliimamuutuste teadusliku aluse, mõjude ja tulevaste riskide ning kohanemise ja leevendamise võimaluste kohta.

IPCC hinnangud annavad valitsustele kõigil tasandeil teadusliku aluse kliimaga seotud poliitika väljatöötamiseks ning need on ÜRO kliimakonverentsi – ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) – läbirääkimiste aluseks.

Hinnangud on poliitika seisukohast olulised, kuid mitte ettekirjutavad: need võivad esitada eri stsenaariumidel põhinevaid tulevaste kliimamuutuste prognoose ja kliimamuutustega kaasnevaid riske ning arutleda selle üle, milline on vastumeetmete mõjukus, kuid need ei ütle poliitikakujundajatele, milliseid meetmeid kasutusele võtta.4

Käesolev artikkel on esimene seeriast, milles Vahur Luhtsalu, ülikooliõppejõud, diplomaat ja endine EV Suursaatkonna asejuht Türgis avab teadusdiplomaatia terminoloogiat, sisu ning annab ülevaate selle rakendustest.

1 Tehnikaülikooli teadusprorektor valiti Euroopa Komisjoni peateadusnõustajaks. Tallinna tehnikaülikool 24. XI 2020.

2 Dokumendi eestikeelne tõlge UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni veebilehelt 

3 „Science diplomacy is a fast-growing field of research, education, and practice dedicated to better understanding and reinforcing the connections between science, technology, and international affairs to tackle national and global challenges.”

Vaughan Turekian, The Evolution of Science Diplomacy. – Global Policy 29. XI 2018, 9(S3).

Jean-Christophe Mauduit, Marga Gual, Building a Science Diplomacy Curriculum. – Frontiers in Education, 11. VIII 2020.

4 Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) veebileht.

Teadusdiplomaatia II. Maailmaliider, edasijõudnu ja uustulnuk

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht