Teaduse elutööpreemia – Kõrgtase nii minevikku analüüsides kui ka tänaseid toimetusi tehes

Eesti Teaduste Akadeemia

Richard Villems pälvis 1980. aastal kollektiivi liikmena Nõukogude Eesti preemia valgu biosünteesisüsteemi struktuuri alaste tööde tsükli eest, valiti Eesti teaduste akadeemia liikmeks 1987, pälvis 1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi ja 2006 II klassi teenetemärgi ning 2017 kollektiivi liikmena riigi teaduspreemia – aastapreemia keemia ja molekulaarbioloogia vallas tööde tsükli „Inimkonna geneetilise varieeruvuse olemus ja kujunemine“ eest.

Andres Tennus / Tartu ülikool

Richard Villems, snd 28. XI 1944, Tartu ülikooli genoomika instituudi populatsioonigeneetika juhtivteadur; molekulaar- ja rakubioloogia instituudi evolutsioonilise bioloogia õppetooli juhataja, arheogeneetika professor

Tartu aukodanik akadeemik Richard Villems on läbi aegade üks eesti säravamaid, silmapaistvamaid ja mõjukamaid teadlasi. Kindlasti ka üks isepäisemaid, kelle põhimõttekindlus teaduse kvaliteedi eest seisjana ja uute teadmiste fundamentaalse väärtuse rõhutajana on raudkindel ja keda vist keegi ei suuda lahutada oma kuulsast piibust.

Ühinenud noore arstina Artur Linnu legendaarse uurimisrühmaga ja süvenedes elu avaldusvormide toimimise molekulaarsetesse alustesse, kasvas ta kiiresti üheks juhtivaks jõuks. Paljud kolleegid on veendunud, et just tema on üks neist, kes viisid Eesti molekulaarbioloogia ja molekulaargeneetika juba 40 aasta eest maailmatasemele.

Nende uurimissuundade kaudne mõju Eesti arengule toimis bakterite ja loomade RNA-valkude ja ribosoomide uurimise kaudu. Selle raames omandasid paljud ajakohase loodusteaduse mentaliteedi ja oskused. Ta ise libises sealt edasi populatsioonigeneetika molekulaarsete aspektide arendamisele. Tema elutöö sümbol on 1986. aastal loodud Eesti biokeskus.

Viimase 25 aasta jooksul on ta rajanud Eesti populatsioonigeneetika ja arheogeneetika koolkonna ja viinud selle rahvusvahelisse tippu. Teda tuntakse üle kogu maailma inimkonna geneetilise varieeruvuse tekkimise ja arengu eksperdina. See tähendab lõputuid kõigilt kontinentidelt pärinevate inimeste DNA järjestuste mustrite analüüsi, võrdlemist ja interpreteerimist, et seletada rahvaste põlvnemist ja liikumist.

Ei piisa nende rahvaste geneetikast, kes kõnelevad soome-ugri keeli või kuuluvad ühisesse uurali keelkonda. Geneetika edusammud tuli siduda teiste valdkondadega, nt arheoloogia ja lingvistikaga. Sellest sündis uusi arusaamu maailma eri osade meeste ja naiste päritolu, rännete, populatsiooni suuruse dünaamika, aga ka kultuuri ja keelevahetuste kohta; lisaks nüüdisinimeste viimase ühise eellase mitokondri genoomi rekonstruktsioon. See on teaduserialade sünergia tegelikkuses.

Akadeemik Villemsi laiahaardeline tegevus on suunatud nii intensiivsetele teaduslikele läbimurretele, teadustegevuse strateegilisele juhtimisele kui ka teadusliku mõtteviisi väärtustamisele õpetamise, juhendamise ja ühiskonnaga suhtlemise kaudu. Tema doktorantidest on saanud teadus- ja arvamusliidrid. Tagantjärele hakkab selginema ka tema mõju meie praeguse teadussüsteemi tekkimisele Eesti taasiseseisvumise pöördelistel aegadel.

Tema teaduspoliitika põhimõtteks on alati olnud, et Eesti teadussüsteem peab toetama tarku inimesi, kes esitavad keerulisi küsimusi ning on suutelised nendele ka vastuse leidma. Vaid tipptasemele saab üles ehitada eduka teadussüsteemi ning rääkida ühiskonnale vajaliku teaduse arengust. Konnatiigist ei tule midagi sädelevat. Nii väike riik nagu Eesti peabki AINULT suurepärast ja oivalist teadust tegema, arvab ta. Selle põhimõtte järgimine on edasi viinud meie teadust ja ühiskonda.