Teaduse strateegiline tugi

Teadustöö edukus on hakanud tugevasti sõltuma taristu võimekusest. Eesti teadustaristu uus teekaart on kinnitamisel.

TARMO SOOMERE

Teadus on märksa rohkem kui lihtsalt uute ja oluliste teadmiste hankimine ja nende kommunikeerimine teistele. Pigem on see keerukal maastikul toimiva komplitseeritud ja hapra ökosüsteemi vili, kus osalistel on ääretult erinevad rollid ning mille edukasse toimimisse panustatakse hulk komponente. Vaid paljaste käte ja puhta mõistusega teadus (enam) ei sünni. Sest juba mõtete kirjapanekuks ja kommunikatsiooniks on vaja nii vahendeid kui ka kindlat raamistust ehk taristut.

Tehniliselt käsitletakse teadustaristuna mis tahes rajatisi, ressursse ja teenuseid, mida kasutatakse teadusuuringute läbiviimiseks ning nüüdisajal ka innovatsiooni edendamiseks. Nende spekter peab katma kogu teaduse ulatuslike vajaduste nimistu alates suurseadmetest, nagu Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) põrgatid või rahvusvaheline katse-termotuumareaktor (ITER) ning lõpetades harilike tööriistade ja nende toimimiseks vajalike ressurssidega. Loomulikult kuuluvad sinna ka raamatukogud, arhiivid ja kõikvõimalikud andmestikud ja neist info kättesaamise kanalid, aga ka vajalik oskusteave, meetodid ja teenused.¹

Teadustöö edukus on kujunenud nii tugevasti sõltuvaks taristu võimekusest, et peaaegu igalt rahastamise taotlejalt – alates noorteadlaste grantidest kuni tippkeskuste visioonideni –, küsitakse, kas planeeritud tööks on olemas piisav seadmete tugi. Väiksemad lüngad saab katta grantidest. Suuremate investeeringute jaoks on Eesti teadussüsteemis pakutud eri võimalusi alates omaaegsete sihtfinantseeritavate teadusteemade täienduseks eraldatud seadmete soetamise vahenditest kuni riigi otseinvesteeringuteni osalemiseks rahvusvahelistes konsortsiumides nagu CERN või Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratoorium (EMBL).

Riikliku tähtsusega teadustaristu

Suuremat rolli on selles vallas mänginud investeeringud riikliku tähtsusega teadustaristusse. See on defineeritud kui taristu, mille „olulisus Eesti teadussüsteemile, ühiskonnale ja ettevõtlusele on märkimisväärne ning mille mastaap ja haare on piisavalt suur, et sellist taristut on võimalikult laialdase mõju saavutamiseks mõistlik ja tõhus keskselt planeerida, tähtsuse järjekorda seada ja riigi poolt täiendavalt rahastada“.¹

Sellise haardega teadustöö tuge hallatakse Eesti teadustaristu teekaardi kaudu (allpool lihtsalt teekaart). Tehniliselt on see nimistu väga erineva struktuuri, omaduste, vajaduste ja pakutava toe laadiga kompleksidest (hellitusnimega „objekt“), millel on kindel omanik, käitaja või haldaja. Enamasti on tegemist mingile valdkonnale äärmiselt vajalike, kuid samal ajal keerukate ja kallite seadmete omanike konsortsiumiga, nagu näiteks nelja asutuse koostöös toimiv analüütilise keemia kvaliteedi infra­struktuur. Teekaardi kaudu on toetatud ka Eesti osalust rahvusvahelistes teaduskonsortsiumides ja institutsioonides, nagu juba mainitud CERN või EMBL. Nimistusse mahuvad ka ühe asutuse põhised, kuid eksklusiivsed ja Eestile tervikuna olulised ettevõtmised, nt Eesti Genoomikakeskus või meretehnoloogiate ja hüdrodünaamika teadustaristu, mille „süda“ on Kuressaare väike­laevade katsebassein. Teekaardi tähtsust peegeldab asjaolu, et see oli Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiate (lühendatult TA&I või TAI strateegiate) „Teadmistepõhine Eesti“ 2007–2013 ja 2014–2024 rakendus­plaanide lisa.²

Riiklikud otsused on rohkem kui lihtsalt raha jagamine. Need on alati poliitilised. Seetõttu on teekaart haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) vaatekohalt rahastamise aluseks olev teaduspoliitiline finantseerimisinstrument. Selle loomise käivitas HTM 2009. aastal koostöös teaduste akadeemiaga akadeemik Peeter Saari eestvedamisel. Järgmisel aastal (2010) kinnitatud esimest nimistut uuendati 2014. ja 2019. aastal, mil taristukomisjoni juhtis Kristjan Haller.

Kolmele teekaardile paigutati kokku 33 objekti (järgnevas tekstis on kasutatud Maarja Sillaste „Riikliku tähtsusega teadustaristute analüüsi“ andmeid). Tee sellesse nimistusse oli okkaline ja käänuline. Kahes esimeses voorus oli selgelt edukaid taotlusi vaid veerandi ringis. Kolmandikul juhtudest soovitas komisjon omavahel haakuvad taotlused ühendada. Uute taotluste edukuse määr kasvas 2019. aasta uuendamise voorus 60% tasemele. Kui algul olid teekaardil peamiselt kindlat tüüpi seadmestikku omavad ja sellega opereerivad konsortsiumid, siis 2019. aasta versioonis oli juba pool objektidest selline, mille sisuks oli osalemine rahvusvahelises taristus. Mis on igati loogiline. Eestil pole mõtet omada ja käitada ülikalleid seadmeid, mille ressurssi me ei suuda ära kasutada. Pigem on vaja tagada meie teadlastele nii ligipääs sellistele seadmetele kui ka mitmesuguste andmestike ühisloome ja -kasutamise võimalus.

Käegakatsutav kasu

Riikliku teadustaristu kasutajate tagasiside keskne sõnum on lihtne ja ühemõtteline. Teadustaristu on nii Eesti teadlaste kui ka teiste tegevusalade inimestele eluliselt tähtis ressurss ja töövahend. Tihti on see ainus võimalus (ilma ülisuure lisakuluta) oma tööd teha.³ Muidugi võiks teadlikkus selle võimalustest olla parem. Sageli ei tea isegi teadustaristu objektide juhtasutuse ja partnerasutuste töötajad, et nende asutus on taristuga seotud. Need, kes teavad ja kasutavad, on valdavalt rahul ja peavad selle toel tehtud tööd tulemuslikuks. Oivaliste teadus­saavutuste kõrval nähakse riiklikus taristus üha suuremat kasu ühiskondlike probleemide käsitlemisel ja ettevõtetega tehtava koostöö laiendamisel.

Tagasiside ja taristute toimimise kohta kogutud andmete alusel võin järeldada, et senine riikliku tähtsusega teadustaristu süsteem töötab tervikuna ladusalt. Taristud ehk teekaardi objektid on ilmselgelt kasutuses ja vajalikud. Taristute kasutajate arv on lähedane optimaalsele. Vajalik sõnum kogu teadusmaastikule ja riiklikule teaduspoliitikale on tagasisides kumav arusaam, et enamikule teekaardi objektidele ei ole head alternatiivi. Isegi kui midagi sobivat leidub, siis õige kaugel.

Mis on teadustaristu?

Teadustaristud võivad olla kas ühes kindlas kohas asuvad (nt teleskoop, sünkrotron), hajusstruktuurid (nt biopankade võrgustik) või virtuaalsed (nt andmebaasid, arhiivid). 2019. aasta teekaardil oli 28 taristust 17 hajusad. Lokaalsed olid Eesti Genoomikakeskus, Eesti kiirekanal MAX-IV sünkrotronkiirguse allikale, Eesti osalus CERNis ja Euroopa Neutron­kiirguse Allikas. Virtuaalsed olid Eesti osalus Euroopa Sotsiaal­uuringus, Eesti pere- ja sündimus­uuring (2020), ELIXIR Eesti ning infotehnoloogiline mobiilsusobservatoorium (Sillaste 2024).

Taristu teenused

Täpsemaid andmeid saab esitada viimase viie aasta kohta. 2019. aasta teekaardile kantud objektidega on seotud 813 projekti kogusummas 408,4 miljonit eurot. Finants­võimendus on seega jämedalt kümnekordne. Taristud on esitlenud kokku 228 teenust. Aastatel 2019–2023 avaldati teekaardiga seonduvalt vähemalt 2928 publikatsiooni. Tõenäo­liselt veelgi rohkem, kuna taristu märkimine publikatsioonides ei olnud kohustuslik. Kasutuskordade arvud ulatuvad mõnekümnest 16 miljonini (Sillaste 2024).

Vaadates tulevikku ja toetudes oma rahakotile

Mõistetavalt on taristu juhtide suurim mure stabiilse rahastuse tagamine. Teekaardile nimetamine ei tähenda veel rahastamist. Pigem on see tehtava ja planeeritud teaduse kvaliteedimärk ja riigi seisukoht, et tegemist on asjadega, mis tähtsad kogu riigile. Täpsemalt, see on lubatäht rahastusvoorudesse, kuhu on asja vaid teekaardile kantud objektidel. Võimalik, et ka mõnedesse voorudesse, kuhu kvalifitseeruvad ainult teaduse tippkeskused ja teekaardi objektid.

Kolmes esimeses voorus välja valitud taristuid rahastati aastail 2010–2024 kokku ca 135,5 miljoni euroga. Pikka aega oli lubatud mitmesugusteks teadusega seotud investeeringuteks kasutada Euroopa Liidu (EL) vahendeid. Seda kanalit kasutati intensiivselt. Nii näiteks liikus teadustaristu arendamisse ELi struktuurivahenditest perioodil 2014–2020 kokku 29,6 miljonit eurot, millest riikliku struktuuritoetuse osakaal oli kuni 10% ja taotlejate omafinantseeringu osakaal vähemalt 5%. Kõigist teekaardi objektidesse tehtud investeeringutest moodustasid struktuurifondide vahendid ligikaudu poole.

Nüüd on olukord muutunud. Euroopa Liidu struktuurifondide raha ei tohi enam investeerida teadustaristusse. Mis tähendab, et pole enam mõttekas taristute soetamiseks, arendamiseks või käitamiseks käigus hoida tervet hulka eri meetmeid. Õige on koondada kõik riigi kui terviku jaoks tähtsate taristute osalised ühte skeemi.

Täielikult erinevate taristute käsitlemine ühe reeglistiku raames ei tohiks olla ületamatu mure. Teekaardi kolme versiooni koostamise ja rahastamise kaudu on pooleteise kümnendi vältel kasvanud mitte ainult strateegiliste seadmestike kasutamise kogemused ja oskused või eri võrgustikes ja ühis­uuringutes osalemise meisterlikkus, vaid ka kogu protsessi haldamise võimekus. Seepärast arvan, et üleminek eraldi reeglite, menetleva asutuse ja eesmärgiga toetuste kobaralt ühele teadusagentuuri opereeritavale toetusmeetmele kulgeb valutult. Loodetavasti harjutakse kiiresti, et ühest ja samast meetmest saab ja tuleb rahastada nii tegevuskulusid, investeeringuid kui ka rahvusvahelises teaduskoostöös osalemist. Valus on hoopis see, et varasema viieprotsendilise omafinantseeringu asemel tuleb uue teekaardi osalistel ise katta 30% nii tegevus- kui ka investeeringutoetusest. Vaid rahvusvahelise teaduskoostöö omafinantseering jääb 5% tasemele.

28 soovitust

Esimese suure ülesandena hekseldas uus taristukomisjon läbi seniste tee­kaardi objektide aruanded. Pilt oli suures plaanis igati meeldiv. Enamik oli teinud rohkem, kui oli lubanud. Mõnel ei olnud kõik siiski õnnestunud. Enamasti objektiivsetel põhjustel. Kui põhjused olid mõistlikult ära seletatud, jäi komisjon rahule. Kivist vee välja pigistamist ei saa ju eeldada. Mõned vägagi soliidsete asutuste ja teadlaste aruanded olid aga arrogantsed ja sisutud. Nende õnneks ei olnud komisjonil mandaati aruandeid tagasi lükata. Kompromissina lasti sellised aruanded uuesti kirjutada. Võib-olla just selle ehmatuse tõttu olid nende konsortsiumide uued taotlused märksa kvaliteetsemad.

Teekaardi uude vooru esitati kokku 41 taotlust: 14 loodusteadustes, 9 füüsikas ja tehnikateadustes, 7 humanitaar- ja sotsiaalteadustes, 6 tervise- ja toiduteadustes ning 1 energeetikas, pluss 4 e-taristut. Nagu kombeks, hindas iga taotlust kaks retsensenti. Ilma hinneteta ju tänapäeval kuidagi ei saa. Õnneks ütleb juhis, et komisjon peab arvestama mitte ainult taotlusele antud hindeid ja lõplikku punktisummat, vaid ka Eestis viljeldavate teadus- ja arendustegevuse valdkondade tasakaalustatust ning taotluste olulisust Eesti riigile. See nõue pani asjad adekvaatsesse konteksti. Hindeid kasutati selleks, milleks nad on tõeliselt head: inditseerimaks kvaliteetseid ja ebakvaliteetseid taotlusi, aga ka piiripealseid, mis vajasid põhjalikumat arutelu.

Komisjon leidis, et 26 taotlust väärivad kas lausa konsensuslikku või peaaegu konsensuslikku soovitust tee­kaardile kandmiseks. Viie taotluse puhul viis vaidlus mõtteni, et ühekaupa nad vajalikku mõõtu välja ei anna, küll aga kombineerituna. Nii lisandus veel kaks soovitust. Mis teeb edukuse määraks üle 75%.

Kümne taotluse puhul näitasid pöidlad üsna üksmeelselt allapoole. Mitte et need oleksid olnud rumalad. Pigem ei jätkunud neil haaret riikliku taseme jaoks. Või ei saanud selgeks, mida teha tahetakse ja kust tippteadus sündima hakkab. Mõned soovitusest ilma jäänud taotlused jäid komisjonile siiski väga silma ja kohati isegi läve taha kraapima. Eelkõige sellised, mis võiksid olla teisiti Eestile ja meie teadussüsteemile vajalikud. Näiteks baasteenustena. Umbes nii, nagu kvaliteetse akadeemilise andmesidevõrgu teenust ning kõrgjõudlusega arvutusvõimsuse ja andmete salvestamise teenuseid toetab nüüd HTM otse Eesti Teadusarvutuste Infrastruktuuri ja Eesti Hariduse ja Teaduse Andme­sidevõrgu kaudu.

Tarmo Soomere on teaduste akadeemia president, teadustaristu komisjoni esimees.

1 Riikliku tähtsusega teadustaristu toetamine. Haridus- ja teadusministri määrus 28. IX 2023 nr 36. Riigi Teataja I, 4. X 2023, 6.

2 Maarja Sillaste, Riikliku tähtsusega teadustaristute analüüs. Eesti Teadusagentuur, Tartu 2024.

3 Kats Kivistik, Kristiina Toomik, Kristjan Kaldur, Kirill Jurkov, Simo Järvela, Teadustaristu kasutuskogemuse uuring. Eesti Teadusagentuur, Tartu 2024.