Teadusest ja majandusest – tõenduspõhiselt
Analüüs rakendusliku teadustöö eest riiklikku tunnustust leidnud projektide kujunemise kohta ideest auhinnani.
Teadmusmajandus on OECD määratluse järgi majandus, „mis baseerub otseselt teadmuse ja informatsiooni tootmisel, levitamisel ja kasutamisel“. Sellist laia ja üldisevõitu definitsiooni on püütud täpsustada ja leitud teadmuse erinevaid rolle, millest mõnda siinkohal käsitleme. Esiteks, teadmus kui sisend igasugusele tootmisele ja majandusele ning ühiskonnale laiemalt ja mille roll on muutunud järjest mõjusamaks nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi mõttes. Teiseks, teadmus kui kaup, mille müügiga tegelevate valdkondade osatähtsus pidevalt kasvab ja kätkeb endas eelkõige teadmusmahukaid äriteenuseid ja kõrgtehnoloogilisi majandusharusid, kuid ka teadlasi ja ülikoole kui teadmuse loojaid. Kuigi teaduse majandusliku mõju analüüsijad näevad teadusest saadavat suurimat kasu ühiskonnale haritud tööjõu koolitamise kaudu, siis üheks üldtunnustatud ja viimasel ajal ka Eestis enim arutletud teaduse väljundiks on teadustulemuste otsene rakendatavus majanduses (ehk teadus kui otsene majanduse sisend ja teadus kui kaup).
Praktiliselt rakendatav teadus
Et tõhustada teadussüsteemi toimimist ja paremini välja tuua seoseid alusteaduste ja majanduse vahel, tellis Eesti Teadusagentuur analüüsi rakendusliku teadustöö eest riiklikku tunnustust leidnud projektide kujunemise kohta ideest auhinnani. Valminud uuringus on süvitsi analüüsitud kaheksat Eesti Vabariigi teaduspreemiate ja Eesti Teaduste Akadeemia Bernhard Schmidti preemiate kandidaat- ja laureaatprojekti ning intervjueeritud nende projektide juhte ja töötajaid. Kuna selliseid juhtumeid on küllaltki vähe ja need on oma olemuselt erandlikud – teaduse auhinnatud tippsaavutused, kuhu suur osa Eesti teadusest ei küüni –, ei saa selle analüüsi põhjal välja tuua konkreetseid poliitikasoovitusi teaduse korraldamiseks. Siiski on nende projektide arengulugudes näha ühisjooni, millest võib leida nii mõnegi tähendusliku idee.
Esimene oluline uuringust selgunud tõdemus oli, et kui välja arvata IKT-sektori näited, siis ei olnud ühelegi auhinnatud tehnoloogiale Eestis piisavalt turgu. See tähendab, et meie tippteadus on aidanud majanduslikku kasu saada eelkõige väljaspool Eestit. Rahvusvahelistumisel on küll häid aspekte, kuid kindlasti oleks majanduslik kasu ühiskonnale oluliselt suurem nendest projektidest, mis on rakendatud ka siinses majanduses. Auhinnatud tehnoloogiaid rakendati näiteks Prantsusmaal ja Rootsis, samuti USAs ja Austraalias. See on toonud Eestile rahvusvahelist nähtavust, kuid ehk peaksime tõsisemalt mõtlema ka alternatiivkulu* peale, mis sellisel teadustööl on.
Teine oluline aspekt, mis intervjuude käigus selgus, oli asjaolu, et teadustulemuste rakendamine ei olnud enamiku preemia saanute eesmärk. Ometi ei olnud mitu uuringusse kaasatud rakenduslikku teadustööd teaduspublikatsioonide osas teistest, teadusele orienteeritutest, sugugi nõrgemad – erinevus publitseerimise mahtudes on seotud pigem teadusvaldkonnaga. Uuringust selgus asjaolu, et tippteadlastel ei ole väga vahet, mis teadusteemaga nad täpselt tegelevad, ja kui nende teadmisi vajatakse, on nad hea meelega nõus tegelema ka rakendusliku teemaga. Kõige suurem ootus teaduse otsesele rakendamisele majanduses võiks olla, et siinsete teadussaavutuse alusel hakatakse Eestis tootma midagi uut, mis toob laiemat kasu ekspordi, töökohtade ja riigieelarvesse laekuvate maksudena. Uuritud valimi näidetest ühel markantsemal juhul kaotas Eesti 2000ndate alguses sellise investeeringu just toetava keskkonna puudumise tõttu. Selles näites ei ühildunud ühisettevõtte loomine tolleaegse ülikooli laiemate eesmärkidega, samuti jäi puudu juriidilisest toest. Ilmselgelt võib selle näite põhjal öelda, et teaduse kommertsialiseerimine ei ole ainult ühesuunaline ja lineaarne teadlasest algav protsess.
Mitme preemiasaaja puhul „juhtusid“ teadlased rakendusidee peale, näiteks tegelesid mitme uurimissuunaga ja sattusid tarbijaga kokku konverentsidel või laboreid ja ettevõtteid külastades. Tulemuseks oli ikkagi tippteadus ning seejuures ka edukalt rakendatav. See viib mõttele, et ettevõtjate ja teadlaste kokkuviimise vajadus ka riigi sees on väga tähtis, kuna võimaldab teadlastel avastada huvipakkuvaid uurimisvaldkondi ja ühtlasi on tulemused majanduses rakendatavad. Kui seada teaduse suurem rakenduslikkus eesmärgiks, tuleb sellega ka teadlase karjäärimudelis arvestada ning teadlastele teemat rohkem selgitada. Näiteks koostöö teadlaste ja ettevõtete vahel eeldas uuringus analüüsitud näidete varal ka omavahelist suhtlemist, seepärast on koostöö suurendamiseks vajalikud vastavad teenused ja kokkusaamisvõimalused ning teadlaste arusaam, et seesugune suhtlemine on nende töö osa. Siin on vajalik suhtlemine majandusvaldkonna ja ühiskonna esindajatega, et avastada nõudluse poolt, kuid samuti ka teadlaste mobiilsusega seotud meetmete jätkumine, mis võimaldab levitada teadmust väljaspool Eestit ja leida ka sealt partnereid, selleks et teadustulusid suurendada. Kui tahame Eesti ettevõtete võimalusi parandada, siis tuleb innovatsiooniosaku taolisi skeeme laiendada, kuid ilma mitteametlike kontaktide suurendamiseta need meetmed tulemust ei anna.
Tehnoloogia loomine võtab aega
Edukate tehnoloogiate loomine vajab väga pikka õppimis- ja realiseerimisperioodi. Teadlase kokkupuutest ideega kuni auhinna saanud tehnoloogia leiutamiseni kulus isegi noorteadlaste projektide puhul 4–10 aastat, teaduspreemiate puhul aga pikemgi ajavahemik (pikim üle 40 ja lühim 15 aastat). Mitme tehnoloogia puhul tuli välja ka hariduse ja ideede päritolu Eesti NSV ajast ja Venemaa ülikoolidest, mis näitab ka, et tänapäeval tunnustame auhinnaga tolleaegsete inimkapitali-investeeringute mõju. Kõige lühemad ajavahemikud tehnoloogia loomise protsessis on seotud IKT-arendustega, mis tulenevalt selle tehnoloogiavaldkonna kiirest arengust on loomulik. Sobivalt kanaliseerides on võimalik saavutada kiireid majandustulemusi.
Kõigi uuritud tehnoloogiate puhul oli näha kasutatud riigi toetusmeetmete paljusus ja mitmekesisus. Sageli oli ka välismaine lepinguline teadustöö aidanud rahastada ja mitmel puhul ka ellu kutsunud uudse teadustöö. Välisprojekt toob sageli kaasa ideid uuteks teadustöödeks, samuti ka võrgustiku, mistõttu on välisraha hankimise ergutamine teaduspoliitika puhul väga tähtis.
Arvestades tehnoloogiate arenguks kuluvat pikka perioodi ja vajadust tagada selle perioodi vältel pidev stabiilne rahavoog, võib spekuleerida, mis juhtuks, kui lasta riigi rahastusallikatel marginaliseeruda. Siit võib leida ka põhjendusi Jüri Alliku uuringu tulemustele, kus ta toob välja, et hoolimata rahastamise stagneerumisest publitseerimine teadlaste hulgas muudkui õitseb. Nii nagu teaduse rahastuse kasvu mõju on näha alles mitme, kui mitte mitmekümne aasta pärast, hakkab ka teaduse rahastamise vähesus või katkendlikkus teadusalaseid saavutusi ja majandust mõjutama alles õige mitme valitsuse ametiaja pärast. Eesti kohta seesugused analüüsid küll puuduvad, kuid teiste riikide teaduspoliitika analüüside alusel võime oletada, et institutsionaalsed (siinkohal mõeldud vastandina projektipõhistele) rahastamismeetmed võimaldaksid paremini juhtida teaduse spetsialiseerumist ja suundumust ühiskonna ja majanduse eesmärkidele. Siin võib ka välja tuua, et enamasti on auhinnasaajaks mitte üksikteadlane, vaid teadlasrühm. Teadusrühmi saab võrrelda ettevõtetega (kutsutaksegi inglise keeles quasi-firms) ning neid juhtivaid (tipp)teadlasi kui ettevõtte juhte, kellel on motivatsioon oma teadusrühma (ettevõtte) kestmiseks ja selle grupi eestvedamiseks. Projektipõhise rahastamise puhul rakendatavuse aspekti määratlemine ja senisest suurem arvestamine võiks samuti suunata teadlasi tegelema rohkem rakenduslike projektidega.
* Alternatiivkulu (ka loobumiskulu) mõiste on majandusteaduses valikuga seotud kulu hinnang, mis mõõdab parima kasutamata jäänud alternatiivi/valiku/võimaluse saamata jäänud tulu. Antud juhul peaks võrdluseks hindama nii rahalise kui ka inimressursi mõttes sama suure investeeringu tulemusena Eestis rakendust leidnud teadusprojekti sotsiaal-majanduslikku tulu ja käsitlema seda alternatiivkuluna.