Teadusjuhtide uus põlvkond

Tallinna tehnikaülikooli keemia- ja biotehnoloogia instituudi uus direktor Pirjo Spuul peab ühtviisi tähtsaks nii tippteadust kui ka õpet.

MARGUS MAIDLA

Veel kümnend tagasi oli kombeks teadusinstitutsioonide juhiks määrata võimalikult auväärseid, end teadusilmas tõestanud ja teadlasena kolleegide seas autoriteeti omavaid (reeglina) professoreid, soovitavalt suisa akadeemikuid. Kui sellist praktikat analüüsida, siis tegelikult ei ole mingit garantiid, et hea ja oivaline teadlane on samal ajal ka hea juht, kes läheneb inimeste ja protsesside juhtimisele professionaalselt, end pidevalt täiendades. Tihti oli ja on olukord täpselt vastupidine. Ei osata planeerida, eelarvestada, seada strateegilisi eesmärke ja neid taktikaliste ning operatiivsete juhtimisvõtetega kehtestada. Tihtipeale vaadatakse ka juhtimismentoritele, arengutreeneritele jt juhtimispädevust jagajatele ülalt alla.

Teaduskamraadide toel juhiks saades hakkab varitsema oht, et kvaliteetse juhtimiskultuuri ja loomingut soosiva sisekliima asemel võib tekkida paigalseis ja mandumine, tihti kaasneb kehvapoolne kommunikatsioon, millest saab alguse ebameeldivuste ja möödarääkimiste jada, mistõttu pinged kuhjuvad. Samal ajal võib teaduslik kvaliteet veel mõnda aega jääda igati eeskujulikuks, kuigi ka kõrvaltvaatajani jõuab arusaam, et instituudis on tõsiseid probleeme.

Muidugi võib tekkida küsimus, et kui teaduslik kõrgtase on tagatud, miks siis peab juhtkond veel energiat parema juhtimise juurutamisele kulutama. Võiksin nimetada hea juhtimiskultuuri tahke, kuid toon esile pelgalt ühe – see on hügieeni küsimus. Nii nagu on elementaarne vähemalt kaks korda päevas hambaid pesta, samamoodi on elementaarne teha XXI sajandil teadust hästi juhitud instituudis, kus juhtkond on vajalike juhtimispõhimõtete ja -tavadega kursis ning juurutab neid entusiastlikult ja kaasavalt. Juht tahab olla liider, mitte ülemus või boss. Täpselt samamoodi, nagu pesemata ja lagunevad hambad hakkavad organismi ajapikku räsima, hakkab halb juhtimine räsima ka teadusinstituudi tervist – töötahet, motivatsiooni, entusiasmi ja korporatiivset autunnet, mis annavad aluse minna tööle rõõmsal meelel just sellesse instituuti, kus midagi pole ligadi-logadi.

Praeguseks on pilt suuresti muutunud ja peale kasvanud uus energiline teadlaste põlvkond, kes on väärt juhtimis­praktikate suhtes hulga vastuvõtlikum, on valmis ennast koolitama ja häid juhtimispraktikaid rakendama. Erasektoris teatakse juba ammu aksioomi, et meisterlik juhtimine on turul konkurentsieelis. Aeg on sellest aru saada ka teadusasutustel, õnneks on esimesed suurepärased näited juba olemas.

Uuema põlvkonna teadusjuhtide kuulub ka Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi (KBI) direktor, vanemteadur Pirjo Spuul. Taustainformatsiooni kogudes ei õnnestunud direktori kohta kuulda ühtegi etteheitvat märkust ei ülikoolist ega instituudist. Pigem võiks välja tuua ühe instituudi töötaja hinnangu direktori kohta: „Meil on temaga väga-väga vedanud.“ Miks? See saab tõenäoliselt selgemaks, kui lugeda alljärgnevat intervjuud.

Keemia ja biotehnoloogia instituut on vaieldamatult kõige mõjukam loodusteaduste instituut ülikooli struktuuris. Hoiate inseneeria ja tehnikateaduste keskel ka loodusteaduste valdkonna lippu kõrgel. Rääkige palun, mida instituudis tehakse?

Meie instituut ongi väga põnev. See on loodud 2017. aastal kolme instituudi – keemia-, geenitehnoloogia- ja toidutehnoloogia instituudi – liitmise tulemusena. Kõigil neil instituutidel on eraldivõetuna seljataga väga pikk ja auväärne ajalugu. Oleme huvitavas olukorras, kus koos on keemia-, geeni- ja toiduvaldkonnad, mis kõik omavahel üksteist täiendavad, tuues kaasa väga palju interdistsiplinaarseid ühisprojekte ja kindlasti on füüsiline lähedus koostööle kaasa aidanud.

Meil on ka kolm osakonda, mis küll kõlavad samamoodi nagu liidetud instituudid, s.t keemia-, geenitehnoloogia- ja toidutehnoloogia osakond, kuid nende osakondade sees on uurimisgrupid mõnevõrra liikunud, seega üks ühele see nii ei ole, et kõik uurimisrühmad, kes kuulusid omal ajal ühte instituuti, moodustavad praegused osakonnad. Näiteks liitusid just hiljuti toidu- ja biotehnoloogia uurimisgrupp.

Kui anda osakondadest ülevaade, siis tooksin välja kaks märksõna või suunda, esiteks kõik roheleppega seotu ja teiseks mitmesugused väärindamisalased uurimissuunad alates puidust kuni toidujäätmeteni. Keemia osakonna juured ulatuvad kaugele, toonane keemia instituut loodi teaduste akadeemia juurde 1947. aastal. Keemia osakonna teadus- ja õppetöö põhisuunad on analüütiline keemia, arvutuskeemia, orgaaniline keemia, puidukeemia, supramolekulaarne keemia ja tööstuskeemia. Loetletud suundade ühiseks tunnuseks on jätkusuutliku ja rohelise mõtteviisi arendamine, rakendamine ning õpetamine. Osakond vastutab nende valdkondade õpetamise eest kõigil kõrghariduse tasemetel, tagades keemiaspetsialistide järelkasvu.

Geenitehnoloogia ja biomeditsiini osakond jätkab 1997. aastal asutatud Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi (GTI) pärandit. Geenitehnoloogia ja biomeditsiini osakonna lipulaevaks võib pidada neuroteaduste uurimissuunda, lisaks on meie põhipädevused metalloproteoomikas ja lipiidide biokeemias, reproduktiivbioloogias, molekulaar- ja mikrobioloogias, immunoloogias. Eraldi tooksin veel välja uudse mikrofluidika suuna ning rohelise analüütilise tehnoloogia kliinilisteks ja keemilisteks ekspertiisideks. Osakond pakub tuumiklabori ning teadusarendusteenust, sealhulgas mikroskoopia ja katseloomade taristut. Meie teadlased annavad loenguid ja praktikume bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes.

Toidu- ja biotehnoloogia osakonna alguslooks võib pidada 1956. aastat, kui tollases Tallinna polütehnilises instituudis asuti koolitama toidutööstuse tehnolooge. Osakonna peamised uurimisvaldkonnad on toiduteadus ja -tehnoloogia, bioinseneeria ning taim-patogeen- interaktsioonid ja taimegeneetika. Toidu- ja biotehnoloogia osakonna (kolm uurimisrühma) põhiülesanne on süva- ja rakendusuuringud ning arendustööd toiduõpetuse, toidukeemia, bio- ja toidutehnoloogia vallas, toitumisuuringud ning õpetamine kõigil kõrghariduse tasemetel. Tähtis on ka koostöö arendus- ja tehnoloogiasiirde firmade ning ettevõtetega teadus- ja arendustöö tulemuste levitamiseks.

Minu enda uurimisrühm tegeleb Eestis levivate helikobakterite uurimisega. Helicobacter pylori on inimese patogeen, kes põhjustab maolimaskesta kroonilist põletikku, mis võib areneda maohaavanditeks ja ka maovähiks. Uurime nende bakterite antibiootikumide resistentsust ja patogeensust ning nende mõju ka muudele organitele, eriti maksale.

Tehnikaülikoolis ühendab meid kõiki just tugev tehnoloogiline baas, meie rakendame seda eluteaduse valdkondades, kuid üliõpilased saavad ka head insener-tehnilised teadmised.

Millised on isikkoosseisu tähelepanekud, kuidas arenete edasi ning kuidas aidatakse tehnikaülikoolis kaasa instituudi interdistsiplinaarsusele?

Me ei ole küll ülikooli kõige suurem instituut, kuid üks suuremaid. Kui anda kiire kvantitatiivne ülevaade, siis praegu on KBIs 166 töötajat, 12 professorit ja 50 doktorant-nooremteadurit. 2024. aasta eelarve on u 9,3 miljonit. Tegelik sissetulek on veidi suurem, sest aasta alguses tulid mõned heakskiidu saanud grandivastused. Praegu on instituudil töös 53 projekti kogumahus 23 miljonit eurot.

Tehnikaülikooli keskmes on kindlasti tehnika ja tehnoloogiate arendamine, kuid keemia ja biotehnoloogia instituut on suurepärane näide sellest, kuidas loodusteadused ja tehnika liiguvad käsikäes edasi ning töötatakse välja tõeliselt uuenduslikke lahendusi. Instituudi tehniline võimekus on väga hea, mis on tähtis mitte ainult teadustöös, vaid ka praktiliste rakenduste väljatöötamisel.

Alusteadusel on instituudis kindel koht ja see on alati olnud meie eesmärk ja lipulaev. Tugevad teaduslikud alused võimaldavad välja töötada nutikaid rakendusi, mis aitavad lahendada nii praegusi kui tulevasi probleeme ja kriise. Meie õppekavad põhinevad ekspertide teadmistel ja uuemal tippteadusel, õppejõud viivad tippteaduse otse tudengiteni. Samal ajal on tudengitel võimalus osaleda praktilistes projektides, kus nad saavad rakendada oma teadmisi ja oskusi reaalsetes situatsioonides. Kuid soosime ka praktikat väljaspool instituuti, näiteks koostööpartnerite juures.

Instituudi side ringmajanduse arenguga on eluliselt vajalik, eriti praegusel ajal, kui keskkonnakaitse ja ressursside jätkusuutlik kasutamine on üha tähtsamad teemad. Uus tippkeskus ringmajanduse valdkonnas näitab tehnikaülikooli juhtrolli, oleme kaasatud mitmesse uurimissuunda ja saame kaasa aidata kestliku ja keskkonnasõbraliku tuleviku loomisele mitmes valdkonnas alates strateegilisest mineraalsest toormest kuni ringsete tehnoloogiateni.

Pean ütlema, et instituudil läheb praegu hästi, meil on õnnestunud osalema pääseda üle viiekümnes teadusprojektis ja neist mõnigi on väga suur üleeuroopaline projekt.

Kuidas te ise geenitehnoloogia valdkonda jõudsite?

Koolis meeldis mulle väga matemaatika ja üldse olen läbi ja lõhki reaalteaduste inimene, selles suunas liikusid ka minu edasiõppimise mõtted. Kuid! Tartu ülikooli avatud uste päeval, kus enne sisseastumist käisin, jättis nüüdseks meie seast lahkunud geneetika professor Ain Heinaru oma tutvustava loenguga nii sügava mulje, et mul tekkis veendumus – see on ala, mida tahan õppima minna. Mul oli ka bioloogiaga koolis kõik hästi, aga just seepärast, et olin sattunud õigel ajal õigesse kohta, viis selleni, et läksingi õppima geenitehnoloogiat. Toona, 2000. aastal, mil õppima asusin, oli geeniteadus Eestis uus ja kasvav valdkond, kõik oli väga põnev. See eriala oli avatud alles kolme aasta eest. Kõik see paelub tänase päevani. Mulle meeldib mikroskoopia, rakkude kuvamine ja piltide analüüsimine köidavad väga. Praegu olen rohkem spetsialiseerunud peremeesraku ja patogeeni vaheliste interaktsioonide uurimisele, spetsiifilisemalt mikrobioloogiale.

Teid valiti 2021. aastal Tallinna tehnikaülikooli loodusteaduskonna aasta õppejõuks. Kuidas sellise tunnustuseni jõutakse?

Ega ma nüüd ühtegi salaretsepti küll ei tea. Kui üritada analüüsida, siis on põhjuseks ehk see, et ma loen neid aineid, mis mulle endale väga korda lähevad ja milles ma olengi tugev. Eks tähtis on ka pühendumus ja kirg – mitte ainult õpetada südamelähedasi teemasid, vaid teha seda kaasahaaravalt ja praktiliste näidetega, mis aitavad tudengitel õppematerjali sügavamalt mõista.

Minu lähenemine õpetamisele, kus üritan kaasata palju kogemusi ja näiteid oma teadustööst, aitab luua tugeva sideme õppematerjaliga ning näidata selle praktilist rakendatavust. Näiteks, kui räägin laboriohutusest, toon sisse omaenda kogemusi ja näiteid, mis on hästi või halvasti läinud, ja need annavad tudengitele parema arusaama. Üritan olla hästi eluline. Pean tähtsaks siduda teoreetilist juttu praktiliste näidete ja visuaalidega.

Olen ka õppejõud, kes üritab üliõpilasteni viia just suurt pilti. Ma ei nõua niivõrd detailide pähe tuupimist, sest tänapäeval, mil valitseb informatsiooni üleküllus, on tähtsam, et tudeng oskaks edaspidises elus vajaliku informatsiooni üles leida ning seda kriitiliselt analüüsida, seega rõhutan kriitilise mõtlemise ja informatsiooni sünteesi tähtsust. Kui julgustan tudengeid aru saama suurest pildist ja otsima infot mitmest allikast, arendab see neil edaspidises karjääris vajalikke oskusi.

Kõige tähtsam tunnustus tuleb aga üliõpilastelt endilt, kes hindavad loenguid ja õpetamisstiili ning annavad tagasisidet, et nad tunnevad end motiveerituna ja sellest erialast huvitatuna. Üritan tippteaduse tudengiteni viia ja nende innustamine on tulevikku silmas pidades hindamatu väärtusega.

Kuidas te kavatsete toetada teadus- ja arendustegevust, et vastata keemia ja biotehnoloogia valdkonnas esilekerkivatele ülemaailmsetele probleemidele, nagu näiteks keskkonnasäästlikkus, tervishoid või toidujulgeolek? Biotehnoloogia ja keemiatööstus on Euroopa üks tugevamaid valdkondi, kuidas teie siin instituudis saate nende arengusse panustada?

Arvan, et väga hästi saame. Alustame ringmajandusest. Hiljuti läbis eduka taotlusvooru strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskus, kus tehnikaülikool on juhtpartner ja selle tippkeskuse põhiline lähtekoht ongi meie instituut, sest seda tippkeskust juhib meie instituudi professor Riina Aav. Arendame seda tippkeskust koostöös teiste tehnikaülikooli instituutide, Tartu ülikooli ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudiga (KBFI). Ringmajandus on roheleppe üks kandvamaid osi ja kindlasti aitame selle tippkeskuse interdistsiplinaarsuse kaudu luua Eestile ja Euroopale vajalikke lahendusi. Tehnikaülikoolis on kaua tegutsenud ringmajanduse tuumiklabor ja instituut panustab väga tugevalt ringmajanduse tehnoloogiatesse. Samuti kestlik keemia või rohekeemia, ka see on selgelt instituudi strateegilises keskmes.

Just roheleppest tulenevad üleeuroopalised suunad on paika pannud ka instituudi suunad ja me panustame väga palju uute tehnoloogiate välja­töötamisse. Esmatähtsad on ringmajandus, rohetehnoloogiad ja jätkusuutlikud lahendused, millele tuleb pöörata tähelepanu, neid arendada ja rakendada. Meie biotehnoloogia ja puidukeemia töögrupid on kaastatud Tartu ülikooli juhitavasse Teamingu Digibio projekti eesmärgiga üles seada digiplatvorm valkude de novo disainiks. Loodav automatiseeritud platvorm on valminuna kasutamiseks kättesaadav kõikidele Eesti ülikoolidele ning biotehnoloogia ettevõtetele.

Säästlik ja kestlik toidutootmine on samuti üks suund, mida me jälgime ja mille arengusse panustame. Bioinseneeria uurimisrühmas programmeeritakse ringi mikroobe ja üritatakse puidusuhkrutest teha uuema generatsiooni rasvasid. Loomulikult lähevad selle suuna alla ka meie toidutehnoloogid, kes tegelevad fermenteerimistehnoloogiate väljatöötamisega. Ka nende eesmärk on anda toidujäätmetele või muudele ainetele uusi ja lisandväärtustega omadusi ning sellest tulenevalt ka uusi kasutusvaldkondi. Näiteks on meil käimas prof Toomas Paalme juhtimisel projekt, mis arendab tahkefaasi fermentatsiooni süsteeme – see valdkond on Aasias laialt kasutust leidnud, kuid Euroopas lapsekingades. Meil on ka idufirmasid, tänu kelle uuenduslikele arendustele on poelettidele juba jõudnud tervislikud fermenteeritud joogid, milles olevad kasulikud bakterid on head meie soolestikule. Soolestiku mikrobioomi ja toitumise koostoimimist uuritakse ka uues „Euroopa horisondi“ programmi projektis koostöös Helsingi ülikooliga. Eesmärk on välja töötada uudne toiduainete kiudainete keemilise koostise andmebaas.

Lõpuks tooksin välja ka ravimiarenduse suuna, kus nii meie keemikud, geenitehnoloogid kui ka biotehnoloogid tegutsevad aktiivselt. Näiteks on käimas üks suur „Euroopa horisondi“ projekt, kus koostöös Sigma-Aldrich Production GmbH ja Novartis Pharma AGga töötatakse välja uued rohelised meetodid ravimite toimeainete tootmiseks. Hiljuti lõpetasime projektid, millest ühe eesmärgiks oli arendada Pitt-Hopkinsi sündroomi teraapiat, ja teises uuriti keskkonnakemikaalide mõju naise viljakusele. Koostöös Lipigon Pharmaceuticalsiga uuritakse hüpertriglütserideemiat põhjustavaid faktoreid ja testitakse ravimkandidaate. Meie metalloproteoomika uurimisrühm arendab aga välja Wilsoni ja Alzheimeri tõve ravimistrateegiaid.

Toon välja ka oma lemmikteema – kuvamistehnoloogiad. Olen optimistlikult meelestatud, et just kuvamistehnoloogiatest võib lähiajal tulla läbimurdelisi avastusi. Eestis on praegu loomisel uus võrgustik, kuhu koondatakse kõik siinsed kuvamistehnoloogiatega tegutsevad teadlased ja luuakse ühine tipptehnoloogiatel põhinev platvorm. Tänapäeval juba kuvatakse raku ja organelli tasandil geenide ekspressioone, valkude paiknemisi ja interaktsioone. See superresolutsiooni lahutusvõime on läinud juba väga heaks, ja kui siia juurde arvestada, millise pöörase kiirusega areneb tehisaru, siis on mul sügav usk, et siit võib juba lähiajal tulla tähtsaid läbimurdeid.

Interdistsiplinaarne uurimine on võtmetähtsusega. Ühendades kompetentse ja tehnoloogilisi taustu, nt keemia, biotehnoloogia ja tehnikateadused, luuakse lahendusi probleemidele, mis on üleval nii Eestis, Euroopas ja maailmas. Veel on vajalik end kursis hoida uusimate tehnoloogiate ja arengutega, nt tehisaru, bioinformaatika ja suurandmete analüüs, ning tagada teadustööks vajalik infrastruktuur.

Vaadanud teadusinfosüsteemis teie elulookirjeldust, nägin, et olete osalenud mitmel juhtimiskoolitusel. See on suurepärane, sest oma tähelepanekute järgi võin üldistada, et ülikoolide teadusasutuste juhtimiskvaliteet on alla keskmise. Hea teadlane, kes on saanud instituudi nõukogult toetuse, ei tea enamasti midagi strateegilisest planeerimisest, eelarvestamisest, kollektiivi motiveerimisest jne. Samal ajal on teadus eeldatavalt suure vabadusastmega tegevus ja mõneti juhitamatu. Seega, kuidas juhtida juhitamatuid protsesse? Kui tähtsaks te juhtimiskvaliteeti peate?

Peangi oma põhiliseks ülesandeks luua andekatele ja suure läbilöögivõimega teadlastele selline töökeskkond, et nad saaksid rahus tegeleda sellega, mis on neile südamelähedane, mis on nende kirg. Näen, kuidas praegu teadlasi koormatakse üha enam administratiivsete kohustustega, aga bürokraatia tapab vaba vaimu.

See ei ole veel lõpuni õnnestunud, aga ma tõesti üritan professoritel administratiivset koormust maksimaalselt vähendada. Olen viimase paari aastaga näinud, et see on hästi tähtis: neile tuleb anda võimalikult palju aega tegeleda oma põhitööga ehk teaduse tegemisega.

Kuid tõesti, ega teadlane juhtimispõhimõtetest väga midagi tea. Tal on küll teatud head eeldused. Teadlaseks olemine toob kaasa kriitilise meele, süsteemse mõtlemise ja analüüsivõime – need kõik tulevad ka organisatsiooni juhtimisel kasuks. Kuid teisalt on olemas väga selged juhtimisalased teadmised, mida teadlasel üldse ei ole. Olen väga tänulik ülikoolile, kes seda probleemi on adunud ja kutsunud ellu juhtide järelkasvu programmi, kuhu ka mina sattusin, ja kinnitan, et see oli äärmiselt kasulik ja hea programm. Suisa kasulik kahes mõttes – ühelt poolt teabe ja oskuste pärast, mida seal omandatakse, ja teisalt võrgustiku tekke tõttu – kõik, kes programmis osalesid, said headeks tuttavateks.

Kõige tähtsamaks pean seda, et ülikool võimaldas mulle arengutreeneri. Minu juhtimis-coachʼiks oli Ruti Einpalu ja ta on tõesti mind väga palju aidanud. Ta on imeline juht ja treener, väga rikkaliku kogemuste pagasiga. Praeguseks olen teda kaasanud juba kahel korral läbi viima juhtimiskoolitust meie uurimisgrupi juhtidele. See tuleb neile kindlasti kasuks, kui teatakse juhtimise algtõdesid ega tegutseta ainult intuitiivselt. Korraldame regulaarselt arenguseminare, kus käsitletakse muutuste juhtimist, läbipõlemist jne, oleme pakkunud arenguvestluste läbiviimise koolitust ja arenguvestlused nüüd ka instituudis juurutanud. Loomulikult ei ole ühe teadusasutuse arenguvestlused päris sellised nagu kommertsstruktuurides, kuid tagantjärele saan ütelda, et see on siiski väga vajalik. Kuidas kooskõlastada kollektiivis ootusi, panna paika ühiselt läbi arutatud eesmärgid jpm. Seega pean juhtimispädevust ise tähtsaks ja olen jõudumööda seda pädevust koolitustel edasi andnud ka teistele uurimisgrupi juhtidele.

Juhtimiskvaliteet tagab organisatsiooni tõhususe ja jätkusuutlikkuse, võimaldab saavutada seatud eesmärke ja vastata muutuva maailma nõudmistele. See kehtib ka teadusasutuse kohta. Teadlase ja õppejõuna ei ole alati lihtne olla ka hea juht, olen ka ise vahel sattunud rollikonflikti, kuid olen juhtimiskvaliteedi ja pädevuse võtnud oma südameasjaks. Poolikult ei saa midagi teha, siis läheb tervik käest ära.

Olete töötanud ka biotehnoloogia ettevõttes Protobios. Kuidas kavatsete edendada tehnoloogiaülekande protsesse ja ärivõimalusi, et teaduslikud avastused ja uuendused jõuaksid lahendusteks ja toodeteks?

Jätkan koostööd Protobiosega ja toetan väga teadussaavutuste rakendamist. Meil on instituudis praegu kolm harg­ettevõtet ja näen potentsiaali märksa enamaks, maja peal on juba mitmest grupist huvi üles näidatud sooviga edasi liikuda rakendusprojekti poole, samuti näitab kasvu instituudi teadlaste sisse antavate patentide arv. Viimasel ajal on tuntavalt aktiveerunud ülikooli keskne tugistruktuur, meil on tehnosiirdekeskus, kus samuti tehakse igati tarmukalt koostööd. Intellektuaalomandi koolitustel jagame tudengitele teadmisi, et nad juba õpingute varajases faasis hakkaksid aru saama, kuhu innovatsioon peidetud on, et nad õpiksid intellektuaalomandit ära tundma ja teaksid üldplaanis ka protseduure, mida intellektuaalomandiga edasi peale hakata. See valdkond on siiski suhteliselt uus.

Peale selle on vaja jätkata koostööd teiste organisatsioonidega, näiteks toidutehnoloogia valdkonnas toidu- ja fermentatsioonitehnoloogiate arenduskeskusega (TFTAK), et olla nähtavad ja leitavad ettevõtjate ja ideedega inimeste jaoks ka selles valdkonnas. Oleme just alustamas uusi projekte temaatiliste teadus- ja arendusprogrammide raames, koostöös TFTAKi, toiduliidu ja äio tech OÜga arendame valkude tehno-funktsionaalseid omadusi ning koostöös Müncheni tehnikaülikooli, toiduliidu, bVegy OÜ ja äio tech OÜga sõnastame ümber toidutooteid, et vähendada suhkru-, soola- ja rasvasisaldust. Koostöös nende organisatsioonidega saame luua uusi tehnoloogilisi lahendusi, mis vastavad turu vajadustele just toiduainete tootmise strateegilist iseseisvust ja arengut silmas pidavalt.

Ettevõtluskoostöö juures tahan kindlasti mainida meie tööstuskeemia laborit, kus on juba pikaajaline koostöö Alexela tütarettevõtte Kerogen OÜga. Käimasoleva koostööprojekti eesmärk on luua tehnoloogiline lahendus, mis võimaldaks planeerida piloot-tootmisüksust põlevkivist keemiatööstuste tarvis väärtuslike kemikaalide saamiseks. Algamas on uus projekt Eesti maavarade ja teiseste toormete väärindamiseks koostöös maaülikooli, Kiviõli keemiatööstuse, OÜga Kerogen ja Eesti Keemiatööstuse Liiduga.

Instituudi juhina pean teadusel baseeruva innovatsiooni edasist arendamist ärimudeliteks tähtsaks ja plaanin jätkata ettevõtluskoostööd, tehnoloogiaülekande edendamist ning üliõpilaste kaasamist projektidesse, et avastused ja uuendused leiaksid tee lahendusteks ja toodeteks, mis toetavad ühiskonda ja majandust.

Millised on teile kõige tähtsamad edukuse mõõdikud, mis kinnitavad, et olete instituudi juhina õigel teel, ja mille täitumata jäämisel peate tunnistama, et olete läbi kukkunud?

Minu edukuse mõõdikud on mitmekülgsed, kuid esimesel kohal on kindlasti tippteadus ja üldisemalt teaduse kvaliteet. See hõlmab kõrgetasemeliste artiklite avaldamist ja edu rahvusvaheliste grantide taotlemisel. Samuti pean tähtsaks, et meie lõpetajad leiaksid hea töökoha ja et nende saavutused leiaksid ühiskonnas rakendust ja tooksid kasu.

Kui minu kolleegid on rahulolevad ja toetavad mind juhina ning kui olen loonud neile keskkonna, kus nad saavad teha tippteadust ja anda parimat õpet, siis pean end edukaks juhiks. Toetan suurte grantide kirjutamist ja tahan instituudis tagada hea stabiilse keskkonna, kus valitseb motiveeriv õhkkond.

Kui peaksin tunnistama, et olen läbi kukkunud, siis ei ole meie teadustöö kvaliteet vastanud ootustele, kolleegid on rahulolematud ning kui meie lõpetajatel on raskusi töö leidmisega ja nende saavutused ei leia ühiskonnas rakendust.

Kui ma instituudi juhtimise üle võtsin, siis vestluses väljendas rektor ootust, et instituudis viidaks läbi struktuurireform, et selgus oleks majas ja fookused paigas. Nüüd on meil osakonnad moodustatud, haldusstruktuur põhimõtteliselt paigas. Ka fookused hakkavad paika saama, teeme selle nimel tööd. Näen selgelt nii koostööprojektide arvu, instituudi eelarve kui ka innovatsiooniprojektide arvu kasvu, seega võin öelda rahuliku südamega, et instituudil läheb praegu hästi.