Teaduspesu

Eesti on vaba maa ja võib luua mis tahes nimetusega asutusi. Aga avalikkus peab õppima teaduspesu läbi nägema. Ja igal juhul ei peaks tavameedia teaduspesu tiražeerima.

MARGUS OTT

1. Mis on teaduspesu?

Viimasel ajal on palju juttu olnud tõejärgsusest. Sellele oli pühendatud 2017. aasta filosoofia aastakonverents „Faktid, vaidlused ja argumendid „tõejärgsuse“ ajastul“, mille põhjal anti Leo Luksi toimetamisel välja sama pealkirjaga Studia Philosophica Estica number.¹ On uue teravusega esile kerkinud küsimus teaduse positsioonist ühiskonnas. Sellega seoses tuleb senisest enam tähelepanu pöörata nähtusele, mida võib nimetada teaduspesuks. Laialt on käibel mõiste „rohepesu“, mida Vikipeedias määratletakse niimoodi: „Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine.“ Vastavalt oleks teaduspesu mitte- või ebateadusliku tegevuse üldsusele esitamine teadusena. Ja kuna teadusel on ühiskonnas positiivne kuvand, siis on see ühtlasi ka selle tegevuse esitamine positiivsena. Selle tegevuse eesmärk on mingi (eeskätt ärilise või poliitilise) tulemuse saavutamine, rikkudes tolle teaduse norme, millena esinetakse. Sellest on Monsanto näitel kirjutanud Ülo Niinemets (teaduspesu mõistet küll kasutamata).² Seda on ka teoreetiliselt modelleeritud.³ Siinkohal piirdun kodumaise näitega, mille mõõtmed on tagasihoidlikumad, ning näide pole ärist, vaid poliitilisest mõjutustegevusest sotsioloogia kaudu.

2. Mõjutusasutuse esitamine teadus­asutusena

Selleks näiteks on Ühiskonnauuringute Instituut (edaspidi ÜI) ja allpool uurime põhjalikumalt nende hiljutist „uurimust“ ränderaamistiku meeleavaldustel toimunud intsidentide kohta.⁴ Teaduspesu algab juba ühingu nimest. Ühiskonnauuringute Instituuti ei saa nimetada instituudiks ja seal ei tegelda sotsioloogilise uurimistegevusega. Ühingu nimekirjas on politoloog, ajaloolane ja usundiloolane, kellest ühelgi pole sotsioloogiaalast väljaõpet. Tegemist ei ole uurimisasutusega, vaid paremkonservatiivse mõjutusrühmaga. 2017. aastal esitasid sotsioloogid selleteemalise ühisavalduse,⁵ kus väljendati muret, et „Eestis arvamusuuringuid korraldav mittetulundusühing Ühiskonnauuringute Instituut kasutab enese legitimeerimiseks akadeemilisi sümboleid“.

3. Küsitluse esitamine uuringuna

Ühingu veebisaidil on „uurimuste“ all lihtsalt küsitlused. Ometi on küsitlus ja uuring kaks ise asja, nagu selgitab Tartu ülikooli sotsioloogiateadur Mai Beilmann⁶ ja nagu möönab ka Turu-uuringute ASi (edaspidi T-U) uuringujuht Juhan Kivirähk, kellega ühing koostööd teeb⁷ (Turu-uuringute ASi juurde tulen uuesti allpool). Tsiteerin Beilmanni: „Küsitluseks võib nimetada igasugust andmete kogumist, uuring hõlmab peale empiiriliste andmete kogumise ka teoreetilist aluspõhja ning uuringu küsimused koostatakse hüpoteeside kontrollimiseks või uurimisküsimustele vastamiseks. Seega saab küsitluse korraldada ka teemat sügavuti tundmata, kuid uuring eeldab teooriasse, valdkonna debatti ning samal või sarnasel teemal tehtud uuringute tulemustesse ja metodoloogiasse süüvimist ehk valdkondlikku pädevust.“

Uuringu tunnuseid ÜI küsitlustel ei ole ja see on järgmine element teaduspesus: pelgalt küsitluse esitamine palju nõudlikuma uuringuna.

4. Vigane metodoloogia. Varasemat kriitikat

Kõigepealt toon eri autorite poolt ajakirjanduses varem esile toodud probleeme.

Mai Beilmann kirjutab: „Nende 2016. aasta aprillis läbi viidud küsitluse „Eesti inimeste hoiakud erakoolide ja nende rahastamise suhtes“ küsimuste seast leiab näiteks sellise: „Mil määral Te nõustute väitega, et erakool aitab lastel saada võrdsed võimalused, kuna on erikohtlemist vajavaid lapsi, kellele sobiksid väiksemad klassid?“ Selline küsimus paneb vastaja raskesse olukorda, sest ta peab otsuse langetama vähemalt kuue väite osas: 1) erakool tagab lastele võrdsed võimalused, 2) osa lapsi vajab erikohtlemist, 3) osale lastele sobivad väiksemad klassid, 4) osale erikohtlemist vajavatele lastele sobivad väiksemad klassid, 5) just erakool tagab lastele vajaliku erikohtlemise, 6) just erakoolis on väiksemad klassid. Vastajal, kes nõustub kõigi nende kuue punktiga, on muidugi lihtne. Mida peab aga tegema vastaja, kes näiteks arvab, et erakool tagab lastele võrdsed võimalused, aga leiab, et ei ole erikohtlemist vajavaid lapsi? Pealegi sisaldab selline küsimus vaikimisi eeldust, et tavakool ei paku erikohtlemist vajavatele lastele piisavalt võimalusi ning tavakoolis on klassid liiga suured.“⁸

Ahto Lobjakas: „Respondentidelt küsiti: „Skaalal 1–10, kas seksuaalsuhted omasoolistega pole mitte kunagi õigustatud, on alati õigustatud või jääb tõde kuhugi vahepeale?“ [M]ittesotsioloogilegi [on] selge, et sõna „õigustatud“ pandi küsimusse, mõeldes pressiteate (ja seda kopeerinud meediakajastuste) löövusele. Rääkimata sõna „tõde“ tiinest surumisest samasse konteksti. Mida annab meile vastuse teadmine nii sõnastatud küsimusele? Kas MTÜ (ja vahendava meedia) sõnum on: homod ärgu tundku end turvaliselt? Homoseksuaalsus tuleb rekriminaliseerida?“⁹

Mare Ainsaar: „Kuidas vastaksite uuringule, mis küsib teie käest, kas „seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on alati õigustatud“ või „ei ole mitte kunagi õigustatud“? Ilmselt on mõlemad valikud täiesti ebaadekvaatsed võimalused. Isegi keskmine variant, et seksuaalelu on vahetevahel õigustatud, tekitab kõheda tunde, et päris nii ma ei mõtle, sest mis siin õigustamisega pistmist on. Nii ma kirjutangi, et „ei käi minu kohta“, kuigi ei ela tsölibaadis.“¹⁰

Anu Realo, kommenteerides sõnastust „kas seksuaalsuhted samasoolistega on alati õigustatud, mitte kunagi õigustatud või on tõde kusagil vahepeal“ ning asjaolu, et T-U asendas „homoseksuaalsuse“ fraasiga „seksuaalsuhted samasoolistega“, ütleb: „Esiteks kadus sel viisil otsene võrdlusvõimalus teiste samalaadsete uuringutega, sest mõiste „homoseksuaalsus“ on mõnevõrra laiem kui „seksuaalsuhted samasoolistega“, tähistades seksuaalset külgetõmmet samasoolise inimese suhtes, millega võib, kuid ei pruugi seksuaalsuhe kaasneda. Teiseks pole küsimuse „seksuaalsuhted samasoolistega“ puhul üldse selge, mida soovitakse teada saada. Kas küsitakse heteroseksuaalide seksuaalsuhete kohta samasoolistega? Samasooliste seksuaalsuhete kohta samasoolistega?“¹¹

5. Vigane metodoloogia, kallutatud sisu, eetilised eksimused. Hiljutine näide

Tulgem nüüd ÜI viimase küsitluse juurde. Turu-Uuringute AS saatis laiali nende järgmise küsimustiku, kus tuli anda hinnang kolmele intsidendile järgmises sõnastuses:

• Indrek Tarand trügib EKRE meeleavaldusel omavoliliselt lavale ning karjub mikrofoni.

• EKRE liikmed kasutavad jõudu ja lükkavad pikali nende meeleavaldusel lavale trüginud ja mikrofoni haaranud Indrek Tarandi.

• Eesti 200 liige, sakslane Florian Hartleb üritab meeleavaldusel sõita lapsevankriga otsa Soldiers of Odini logodega jopesid kandnud meestele ning tõukab üritust väisanud fotograafi.

Valida oli viie vastusevariandi vahel: „täiesti vastuvõetav“, „pigem vastuvõetav“, „pigem mitte vastuvõetav“, „üldse mitte vastuvõetav“ ja „ei oska öelda“.

Uuringu tulemus sõltub suurel määral küsimuse seadest. Juba küsimuse sõnastus võib indutseerida teatud vastuseid ning sisaldada varjatud eeldusi. Varjatud eelduste sugereerimine on teaduspesu tähtis komponent. Vaadelgem siis neid küsimusi lähemalt.

Esiteks, eetiliselt on väga küsitav nende kõigi seadmine ühele pulgale, mikrofoni käest rebimine võrdsustatakse pikali tõukamise ja jalgadega tagumisega.

Teiseks jäetakse teise intsidendi puhul mainimata Tarandi löömine. ÜI väidab (tollesama küsitluse kirjelduses), et nad panid „kõik kolm sündmust kirja nii, nagu meedia neid kajastas“ (vrd allpool 7. punkt). Ometi meedia kajastas Tarandi peksmist.¹²

Kolmandaks: Vabaduse väljaku intsident esitatakse moonutatuna.¹³ Intsident seisnes selles, et kodanik Hartleb, Eestis elav sakslane, hõikas, et tema ongi immigrant, ja ka tema laps. Selle peale tulid (nagu me võime näha videolt¹⁴) teda ahistama kaks „kappi“ (Odini sõdurit, kelle seas on teadupärast kriminaalkorras karistatuid, sh on üks ahistajatest kandnud vanglakaristust mõrva eest¹⁵), haarates sealhulgas ka lapsevankri käepidemest. Hartleb oli üksi „kappide“ vastu. Väide, et Hartleb ründas lapsekäruga odinlasi on sama sisuga kui see, et „ma lõin talle lõuaga rusikasse“.¹⁶ Küll aga tõukas ta fotograafi.

Neljandaks, kuna eri kategooria vägivald on seatud ühele pulgale ning kolmas intsident on esitatud ümberpööratult, siis kolmest intsidendist kahes on EKRE kannataja pool, nii et Eesti kõige vägivallalembesem erakond on järsku esitatud vägivalla all kannatavana.

Viiendaks on küsimuste sõnastus kallutatud. Nagu ütleb Maari Põim (eravestlus): meeleavalduse vastu olnute tegevust iseloomustatakse laetud sõnadega „trügib“, „omavoliliselt“¹⁷, „karjub“, „haarab“ „tõukab“, „sõidab otsa“. Samuti on neid mainitud nimeliselt ja isegi rahvusega. Seevastu EKRE liikmed on anonüümsed ning nende tegevus on kirjeldatud neutraalsemate sõnadega, eufemismidega („jõudu kasutama“) ning koos seda tegevust pehmendava asjaoluga: nad nimelt lükkasid trügija pikali. „Fookus läheb nende tegevusest eemale ning hinnanguline sihitis põhjendab justkui tegu.“ Tarandil ja Hartlebil lasub individuaalne vastutus „vägivallas“, aga odinlased toimivad anonüümse objektiivse jõuna.

Kuuendaks, juhtumite motiveeritus on esitatud erinevalt. Nagu ütleb Aet Annist (eravestlus): „Kui EKRE käitumise puhul esitatakse algpõhjus (see, kes tuli trügima või sõitis otsa), siis teiste käitumisele seda motivaatorit välja ei pakuta, kuigi samavõrd võib olla sakslasele provokatiivne, et selline seltskond ja odinlased laiavad Tallinna keskväljakul,¹⁸ ja Tarandile, et esitatakse tema arvates jaburaid fakte.“

Seitsmendaks, eespool tõin välja ÜI seletuse, et nad sõnastasid sündmused „nii nagu meedia neid kajastas“. Kuid milline meedia? Üks kanal? Eri kanalid ja nende keskmine? Aga millised meediakanalid arvesse võeti ja kuidas see keskmine leiti? Siin on sügavad metodoloogilised küsitavused, ja nagu me eespool (vt teine probleem) nägime, ongi selektsioon olnud kallutatud. Peale selle, kui peaks selguma, et meedia on midagi kajastanud ekslikult või valesti (vrd kolmas probleem), siis ekslikule või valeväitele hinnangu palumine ei ole adekvaatne küsitlus.

On muidugi kena, et sellesama uuringu järgi Eesti ühiskond ei toeta vägivalda, aga paraku sellesama küsitlusega insinueeritakse vägivalla lubatavust: vahet pole, kas hõigatakse midagi, haaratakse mikrofon või lüüakse jalaga – kõik teeb sama välja. Kui keegi näiteks surnuks pussitataks, siis kas ka see kuulub samasse ritta?

Jämedate sisuliste ja metoodikavigade tõttu ei saa seda pidada korrektseks sotsioloogiliseks küsitluseks, ammugi siis uuringuks.

6. Turu-uuringute ASi osalus teaduspesus

ÜI on paremkonservatiivne mõjugrupp ja tema tegevusele aitab kaasa Turu-uuringute AS (T-U), mis tahab olla teaduslik, neutraalne ja tõsiseltvõetav uurimisasutus. Oma veebisaidil deklareeritakse järgmist: „Oma töös toetume Rahvusvahelise Kaubanduskoja ning Euroopa Arvamus- ja Turundusuuringute Ühingu ESOMAR poolt turundus- ja arvamusuuringute korraldamiseks kehtestatud reeglistikule.“¹⁹ Viidatud reeglistikus²⁰ on öeldud järgmist:

1b. Uurijad peavad olema eriti hoolikad juhul, kui uuringu iseloom on tundlik või tingimused, mil andmeid koguti, võivad uuritavat häirida või endast välja viia.

1c. Uurijad peavad meeles pidama, et uurimistöö edukus tugineb üldsuse usaldusel, et uurimistööd tehakse ausalt ja et kogutud andmeid töödeldakse konfidentsiaalselt ning seetõttu peavad nad hoolikalt tegema vahet uurimistöö ja uurimistööga mitte seotud tegevuste vahel.

1d. Kui uurijad tegelevad uurimistööga mitteseotud tegevustega, näiteks üksikutele andmesubjektidele suunatud promotsiooni või äritegevusega, siis peavad nad selgelt eristama neid tegevusi ning need uurimistööst lahus hoidma.

9a. Uurijad peavad olema ausad, tõepärased ja objektiivsed ning tagama selle, et nende uurimistöö viiakse läbi vastavuses kohaste teadusliku uurimistöö põhimõtetega, meetoditega ja tehnikatega.

9b. Uurijad peavad alati käituma eetiliselt ega tohi teha midagi, mis võiks põhjendamatult kahjustada uurimistöö mainet või tekitada avalikkuses usalduskao uurimistöö suhtes.

Kõnealuse uurimistööga on T-U neid põhimõtteid jämedalt rikkunud: nad pole olnud hoolikad selles tundlikus küsimuses (ränderaamistik); nad ei ole hoidnud sotsioloogilist uurimistööd lahus ÜI mõjutustegevusest; küsitluse juures pole mainitud ÜI konservatiivseid mõjutaotlusi;²¹ küsitlus pole olnud aus, tõepärane ega objektiivne ning T-U ei ole käitunud eetiliselt, vaid on andnud alust sotsioloogia vastu usalduse kaotamiseks.

Kõige lihtsam põhjendus, miks T-U on soostunud osalema ÜI teaduspesus, on ilmselt see, et raha ei haise. ÜI esitab küsimustiku, T-U edastab selle küsitletavatele, liidab tulemused kokku ning kasseerib ÜI-lt oma teenuse eest tasu. Metoodiliste vigade, sisulise kallutatuse ja eetiliste eksimuste suhtes pigistavad nad silma kinni. See tähendab teadustöö eetika ränka rikkumist. Kui T-U on nõus läbi viima selliseid küsitlusi, kuidas võime olla kindlad, et ka nende teised küsitlused pole metoodiliselt, sisuliselt ja eetiliselt vigased? On muidugi veel see võimalus, et T-U ise teadlikult ja tahtlikult osaleb teaduspesus ja mõjutustegevuses – kui see nii on, siis on see neile veelgi ebasoodsam.

Teaduspesu oluline element on ka see, kuidas ÜI ja T-U kumbki ennast õigustavad, lükates vastutuse teise kaela. ÜI ütleb, et T-U on nende küsimused ja metoodika heaks kiitnud: „Kõik seni esitatud küsimused on läbinud uuringufirma (Turu-uuringute ASi) kontrolli, kes veendub selles, et need ei oleks kallutatud ning on vastajatele arusaadavad.“ ²²

T-U jällegi ütleb, et ÜI on uurimuse tellinud ja et T-U ei puutu asjasse: „See, et tegemist on ühiskonnauuringute instituudi uuringuga, tähendab, et uuringu ülesanded, peamised hüpoteesid ja ka empiiriliste andmete kogumiseks mõeldud küsimused koostasid uuringu autorid“²³; „MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellib oma küsitlused uuringufirmadelt, antud juhul siis Turu-uuringute ASilt … Niisamuti teevad seda ka akadeemilised sotsioloogid, sest enamasti nad ise ju küsitlusi läbi ei vii, vaid tellivad samamoodi kelleltki.“ ²⁴

Selline peegelefekt nagu Vene propagandamasinas, kus üks allikas toob sisse mingi meemi, mida teised hakkavad tsiteerima üksteisele viidates ning seeläbi justkui usaldusväärsust lisades. Pika peegelduse peale ununeb, et see toetub tühjusele. Igatahes, kui T-U on heaks kiitnud kõik need küsitlused oma kõigi probleemidega, mida siinkirjutaja ja teised kriitikud on välja toonud, siis tekivad tõsised kahtlused, kas T-U on erialaselt pädev.

7. Ajakirjanduse roll teaduspesus

Teaduspesu kolmas instants on ajakirjandus. Eespool viidatud sotsioloogide ühisavalduses seisab: „Eesti Sotsioloogide Liit kutsub üles ajakirjandust ja teisi avaliku kommunikatsiooni institutsioone mitte tiražeerima selliste uuringute andmeid ja nende alusel tehtud järeldusi.“ Ometi ajakirjandus on taas ÜI mõjutustegevust tiražeerinud. Nagu öeldud, on Postimehe vastav artikkel kopeeritud-kleebitud ÜI pressiteatest. Ajakirjanduseni jõudes on suur hulk teaduspesu muidugi juba tehtud. Ajakirjanik näeb, et info levitaja nimetus kõlab teaduslikult („uurimise“, „instituut“) ja et küsitluse on teostanud mainekas asutus (Turu-uuringute AS) ning tiražeeribki informatsiooni neile ettesöödetud kujul. Pidades silmas äsja lahvatanud skandaali seoses Postimehe „Hääleandjaga“, mille koostamisel on koostööd tehtud ÜIga, on kahjuks ka võimalik, et ajakirjandus teadlikult osaleb teaduspesus. Igatahes ei tohi ennast kvaliteetseks pidav ajakirjandus tegeleda teaduspesuga.

8. Kokkuvõte

Teaduspesumasina etapid on kokku võttes järgmised. Finantskapitaliga inimesed, kes soovivad ühiskonda teatud moel mõjutada, leiavad kultuurilise kapitaliga isikud (antud juhul politoloogi, ajaloolase ja usundiloolase) või vastupidi. Viimased võtavad endale teadusliku kõlaga nimetuse (Ühiskonnauuringute Instituut) ja hakkavad tegelema ühiskonna küsitlemisega, ise vastavat kompetentsi (sotsioloogias) omamata. Vastavalt oma mõjuagendale koostavad nad küsitluse. Seejärel lepivad kokku uuringufirmaga (Turu-uuringute AS), kes metodoloogilistele, sisulistele ja eetilistele möödalaskmistele vaatamata teostab uuringu, mille tulemused müüvad ÜI-le. Sealjuures tekib mõlemale sobiv peegelmaailm, kus nad saavad end teineteise kaudu õigustada, nii et ÜI hangib T-U-lt ühiskondlikku kapitali (prestiiži) ning T-U saab ÜI-lt finantskapitali. Seejärel söödab ÜI tulemused ajakirjandusele.

Selle protsessi tulemusena saadakse produkt, mis mõjutab ühiskonda ÜI-le sobival moel. Nagu ütleb Ahto Lobjakas eespool viidatud artiklis: „Seal, kus sotsioloogid uurivad põhjusi, huvituvad MTÜ analüütikud suunatud poliitilisest efektist.“ Küsitlust ei tehta selleks, et midagi teada saada, vaid vastupidi, selleks et tekitada mingit sorti teadmisi ja hoiakuid.

Sealjuures kasutab ÜI õiget taktikat oma mõjutustegevuses „teisele poole lauda“: liberaalidele apelleerib uudsus, faktid ja teadus ning nende edukaks kõnetamiseks on kasulik just teadusega sarnanevat keelt pruukida.²⁵ Eesti on vaba maa ja võib luua mis tahes nimetusega asutusi. Avalikkus peab aga õppima teaduspesu läbi nägema. Lisaks tekitab see küsimusi Turu-uuringute ASi osas, kelle mainet sotsioloogia normide selline rikkumine kahjustab (ehkki seni on nad puhtalt välja tulnud) ning kes ise seeläbi kahjustab sotsioloogia mainet. Igal juhul ei tohi meedia teaduspesu tiražeerida, nagu on juba öeldud ka 2017. aasta Eesti Sotsioloogiaühingu üleskutses.²⁶

1 http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/issue/view/1037

2 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendid I–III. – Sirp 23. ja 30. XI ning 7. XII 2018.

3 James Owen Weatherall, Cailin O’Connor, Justin P. Bruner, How to Beat Science and Influence People: Policy Makers and Propaganda in Epistemic Networks, arXiv:1801.01239v2 [cs.SI] (ilmumas).

4 Vt www.inst.ee/uudised/uhiskond-moistab-randeraamistiku-meeleavaldustel-toimunud-intsidendid-hukka, mis on peaaegu üks-ühele reprodutseeritud Postimehe uudises: Uuring: ühiskond mõistab ränderaamistiku meeleavaldustel toimunud intsidendid hukka. – Postimees 20. XII 2018.

5 Sotsioloogide ühisavaldus ajendatult MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudist. – ERR 30. III 2017.

6 Mai Beilmann, Kas iga küsitlus on uuring? – Postimees 13. IV 2017.

7 Juhan Kivirähk, Ka konservatiivid tohivad arvamusuuringuid tellida. – Eesti Päevaleht 30. III 2017.

8 Kas iga küsitlus on uuring? – Postimees 13. IV 2017. https://arvamus.postimees.ee/4078911/mai-beilmann-kas-iga-kusitlus-on-uuring

9 Pop-up populism ehk võltstõe ajastu. – Postimees 27. III 2017. https://arvamus.postimees.ee/4059709/ahto-lobjakas-pop-up-populism-ehk-voltstoe-ajastu

10 Kas seksuaalsuhe mehe ja naise vahel on õigustatud? – Postimees 29. III 2017. https://arvamus.postimees.ee/4062297/mare-ainsaar-kas-seksuaalsuhe-mehe-ja-naise-vahel-on-oigustatud

11 Kas kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi aadressil on „alati õigustatud“ või on „tõde kusagil vahepeal? – Postimees 3. IV 2017. https://arvamus.postimees.ee/4067365/anu-realo-kas-kriitika-mtu-uhiskonnauuringute-instituudi-aadressil-on-alati-oigustatud-voi-on-tode-kusagil-vahepeal

12 Üks näide mitmest: Jüri Ratas Tarandi peksmisest: käte ja jalgade asemel peavad kõnelema meie suud, pead ja südamed. – Delfi 26. XI 2018.

13 Kuna Hartleb pole soovinud sündmust lähemalt kommenteerida, siis on meedias jäänud kõlama üks versioon. Kuigi leidub erandeid, vt Елизавета Фомина, „Как один человек с коляской пошатнул наши скрепы“. – venekeelne Postimees 13. XII 2018 ning Igor Taro tõlget oma Facebooki seinal 15. XII 2018.

14 https://www.postimees.ee/6473293/video-valismaalane-rundas-randepakti-vastaste-meeleavaldust

15 Jaanus Burak. Ta väidab, et sai vastu hambaid, aga seda videotelt ei nähtu, vt Marvel Riik, Pereisaga rüselenud odinlane: sain vastu hambaid, aga ma ei kirjuta politseile avaldust. – Õhtuleht 10. XII 2018.

Tema tausta kohta vt Tuuli Jõesaar, Odini sõdalased koguvad raha lähivõitluse koolituse tarbeks. – Eesti Päevaleht 10. X 2016 (tolle artikli andmetel oli Burak OSi ridadest välja arvatud, nii et tekib küsimus, kas ta on vahepeal ennistatud). Vrd Piia Osula, Odinlaste avaldusi kogub paadunud kriminaal, juriidilise poolega tegeleb linnaosa jurist. – Eesti Päevaleht 16. II 2016.

Odini sõdurid on nt Baieris kantud paremäärmuslike rühmituste nimekirja: http://www.verfassungsschutz.bayern.de/ueberuns/medien/aktuelle_meldungen/bayerisches-landesamt-fur-verfassungsschutz-stuft-soldiers-of-odin-germany-division-bayern-als-rechtsextremistische-gruppierung-ein/

16 Vt Mart Kanguri vinjett „Kallaletung“: „Kõigepealt andsin talle lõuaga rusikasse, mitu korda. Seejärel silmaga põlve, trahh! Seda ta ei oodanud. Siis tegin elegantse kuklalöögi kanda ja kohe kõriga küünarnukki. Ta oli juba üsna pehme, jätkasin kiire kaksteistsõrmiku ja mao seeriaga käte piirkonda, seejärel vemmeldasin juba aju ja muude siseorganitega, et jätta viimane lihv teadvuse ja hinge nuudile. Lõpetasin paari hästisihitud Heideggeri tsitaadiga, aga see oli juba coup de grâce, ta kõrgus idioodistununa, verest ja hämarusest nõretavana mu kohal, et siis juba lõplikult tumma elujõu keerisesse kaduda …“

17 Tegelikult visati lavalt enne õhku mõte, kas kutsuda sotse kõnet pidama, vt https://www.youtube.com/watch?v=IextzSAzs5U

18 Võimalik, et EKRE meeleavaldused rikkusid ka avaliku koosoleku seadust, kus on öeldud, et on keelatud pidada koosolekuid, mis õhutavad „vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tõttu“ (1.3.3, vt https://www.riigiteataja.ee/akt/13246740 ).

19 https://turu-uuringute.eu/

20 ICC/ESOMAR International Code on Market, Opinion and Social Research and Data Analytics, 2016, https://www.esomar.org/uploads/public/knowledge-and-standards/codes-and-guidelines/ICCESOMAR_Code_English_.pdf, lk 8 jj.

21 Selle mõjutaotluse olemasolus pole kahtlust, lugedes ÜI materjale ja ÜIga seotud isikute seisukohavõtte. Selle analüüsimine jääb aga siinse artikli fookusest välja.

22 Georgi Beltadze, Ühiskonnauuringute Instituudi vastulause: üleskutse mitte tiražeerida meie uuringute andmeid on taunimisväärne. – Postimees 30. III 2017. https://arvamus.postimees.ee/4063827/uhiskonnauuringute-instituudi-vastulause-uleskutse-mitte-tirazeerida-meie-uuringute-andmeid-on-taunimisvaarne

23 Juhan Kivirähk, Ka konservatiivid tohivad arvamusuuringuid tellida. – Eesti Päevaleht 30. III. 2017. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhan-kivirahk-ka-konservatiivid-tohivad-arvamusuurinuid-tellida?id=77717826

24 Juhan Kivirähk, Meedias kahtlusi tekitanud uuringuküsimused on üks ühele pärit tunnustatud autori uuringust. – Pealinn 31. III 2017. http://www.pealinn.ee/tagid/koik/juhan-kivirahk-meedias-kahtlusi-tekitanud-uuringukusimused-on-n190180

25 Vt nt sellist populaarvideot: https://bigthink.com/videos/gail-saltz-the-brain-differences-of-liberals-versus-conservatives?utm_medium=Social&utm_

26 Olen tänulik Aet Annistile, Lauri Laanistole ja Maari Põimile kasulike kommentaaride eest.