Teadustöö eetikakoodeksi rakendamine teadlase kaitseks

Erinevuste ilmnemine ja suurenemine Euroopa teaduse eetikakoodeksi ja Eesti hea teadustava vahel ei ole kindlasti hea. Vajame rohkem koostööd ja üksteise mõistmist.

TARMO SOOMERE

Kui uskuda Sigmund Freudi, siis eetika on sama vana kui tsivilisatsioon. Nimelt arvas ta, et tsivilisatsiooni looja oli esimene inimene, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas. Teisisõnu see, kes asendas sirgjoonelise ja avaliku vaenuakti palju peenema solvanguga. Käitus ebaeetiliselt. Nii ulatub eetika ajajoon palju kaugemale antiikühiskonna taha, lausa tsivilisatsiooni hälli juurde.

Teaduseetika aeglaselt kasvavad juured

Teadus ühiskondliku nähtusena tekkis küll märksa hiljem, ent ilmselt süsteemi, kus eetika mõiste ja tähendus olid juba olemas. Teaduseetika jalajälg näikse olevat kõige pikem USAs. Akadeemilise eetika reeglid pandi seal kirja juba XVIII sajandi algul.¹ Idee oli lihtne: ülikoolipere liikmel tuleb akadeemilises elus olla vähemalt sama vastutustundlik (et mitte öelda: aadellik selle sõna parimas tähenduses) kui muudes valdkondades.

Teadusele nüüdisaegses tähenduses laienes see kontseptsioon XIX sajandi lõpul. Ega see väga hästi juuri ajanud. Lausa vastupidi, XX sajandi keskpaigaks oli situatsioon kujunenud nukraks ja seda laadi sullerlus peaaegu domineerivaks: kuni 75% küsitletud üliõpilastest teadis petmisest akadeemilises süsteemis või oli ise petnud.² Kuigi tulemus oli šokeeriv, hakati seda aspekti tõsiselt võtma alles ligikaudu 30 aasta eest, 1990ndatel aastatel. Siis sai selgeks, et sullerlus ei kavatsegi süsteemist ise kaduda ning et isevoolu teed minnes läheb olukord veel kehvemaks.³ Ilma usaldusväärse teaduse ja seda toetava teadussüsteemita ei ole aga tsivilisatsiooni tulevik üldse helge.

Teaduse eetikakoodeksid ja hea tava

Teadusel on üldiselt tugev isepuhastusvõime. Nii ka selles aspektis. Pea kõik tõsiseltvõetavad teadusinstitutsioonid püüdsid aastatuhande vahetusel sõnastada põhimõtted, mille alusel peab teadus toimima, et olla usaldusväärne. Eestis alustas 1999. aastal seda tööd teaduste akadeemia ühiskonnasuhete komisjon. Kolme aastaga, 2002. aasta jõuludeks valminud Eesti teadlaste eetikakoodeks (vastu võetud 18. XII 2002) oli taotluslikult lühike, vaid kolm lehekülge ja kaaskiri. Tagasivaates on ehk kõige huvitavam viimane punkt 6.3: teadlane peab oma kohuseks avaldada teadustöö tulemusi ka populaarteaduslikus vormis.

Euroopa tasandil võtsid sama töö ette akadeemilise maailma esindajana Euroopa teaduste akadeemiate ühendus (European Federation of National Academies of Sciences and Humanities All European Academies, ALLEA), mis on loodud 1994 ja koosneb praegu enam kui viiekümnest akadeemiast, ja teadusrahastuse esindajana Euroopa teadusfond (European Science Foundation, ESF). Eesti osales selles töös algusest peale, 2007. aastast. Euroopa teaduse eetikakoodeksi (European Code of Conduct for Research Integrity; allpool ka lihtsalt koodeks) esimene versioon valmis 2011. aastal. Seda koodeksit on täiendatud kaks korda: 2017. ja 2023. aastal. Eesti hea teadustava sõnastati 2017. aastal ja selle uustrükk ilmus 2023. aastal.

ALLEA ja ESFi ühise teaduse eetikakoodeksi koostamise eest vastutanud inimesed on praegugi Eestis teadusalal aktiivsed. Jüri Engelbrecht, tollane ALLEA president, on Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor. Marja Makarow, tollane ESFi president, on Tartu ülikooli nõukogu liige. Seega on, kelle käest küsida, miks koodeks just selline sai ja kuidas see kujunes Euroopa Komisjoni ametlikuks seisukohaks Euroopa teadusraha kasutamisel.

Koodeksi esimene versioon oli põhjalik

See on 15 lehekülge tihedat teksti: pikk ja põhjalik, pigem selgitava iseloomuga, kaasa arvatud väike ajalooline ülevaade. Tekst on peamiselt jutustav ja lõigud pikavõitu. Koodeks oli kavandatud elava, pidevalt ajakohastatava dokumendina. Algselt mõeldi, et iga paari-kolme aasta tagant vaadatakse see läbi ja täiendatakse vastavalt vajadusele. Kui tahta seda muutuvas ühiskonnas hea teadustava raamdokumendina kasutada, tuleb ju arvestada esilekerkivate probleemide ja valdkondadega. Tõele au andes on koodeksit jõutud uuendada kord kuue aasta kohta.

Koodeksi esimese versiooni sisu algas kaheksa keskse printsiibi formuleerimisega: ausus, usaldatavus, objektiivsus, sõltumatus, avatus, hoolsus, õiglus ja erapooletus ning vastutus ja vastutustundlikkus teadustöö eri aspektides. Kõige raskemate rikkumiste, n-ö „pärispattude“ kolmik (fabritseerimine, võltsimine ja plagieerimine) oli teksti integreeritud võrdlemisi tähelepandamatult.

Realiseeritud ja unustatud soovitused

Koodeksis soovitati liikmesriikidel ja institutsioonidel koostada oma juhised. Teaduseetika printsiibid on küll universaalsed, kuid nii kultuurikeskkond kui ka mitmesugused regulatsioonid eri kohtades ja riikides võivad siiski tohutult erineda. Seetõttu on mõistlik anda printsiipidele kohalik sisu. Teisisõnu, peeti vajalikuks, et tekiksid keskkonda arvestavad selgitused teaduseetika rakendamiseks.

Erinevalt järgmistest redaktsioonidest piiritles 2011. aasta koodeks mõnevõrra seda, mis on teaduseetika rikkumine. Tekstis selgitati, et rikkumisest saab üldiselt rääkida siis, kui see on sündinud kas tahtlikult ja teadlikult või siis hoolimatusest (ja et seda peaks võimaliku rikkumise lahkamisel demonstreerima). Märgiti ka, et seaduse rikkumine ei pruugi alati olla teaduseetika rikkumine. Enamgi veel: õnnetuid juhtumeid ega eriarvamusele jäämist ei tohi käsitleda teaduseetika rikkumisena.

Huvitaval kombel on eelmises lõigus markeeritud aspektid koodeksi hilisematest versioonidest välja jäetud. Neid ei kohta ka Eesti heas teadustavas. Paistab, et seda tüüpi piiritlused on nii akadeemilises ringkonnas kui ka ühiskonnas unustatud ning käibest välja jäetud. Nimelt selle tõttu tundub, et teadlaste kaitse on just nende aspektide valguses olulisem, kui oskame arvata. Võib arvata, et need selgitused oli koodeksisse soovitanud nimelt Euroopa teadusfond ehk teaduse rahastaja. Tõenäoliselt on akadeemiad, kes koostasid koodeksi järgmise versiooni ilma ESFita, arvanud, et need printsiibid on nii automaatsed ja üldised, et neist ei ole enam vaja rääkida. Paistab, et see pole tõsi.

Akadeemiad täiendavad koodeksit

Koodeksi 2017. aasta redaktsioon on koostanud ALLEA üksinda. Euroopa teadusfond oli selleks ajaks reorganiseeritud rohkem teaduse ja teadusprojektide evalveerimise organisatsiooniks. Uus versioon on märksa lühem (vaid preambula ja kuus lehekülge), tugevasti struktureeritud jutupunktideks ja sisaldab minimaalselt selgitusi. Selgroo moodustavad neli põhimõtet:

• usaldatavus (reliability) teaduse kvaliteedi tagamisel, mis avaldub teadustöö kavandamisel, meetodite valikul, tulemuste analüüsimisel ning ressursside kasutamisel,

• ausus (honesty) teadustöö kavandamisel, tegemisel, retsenseerimisel, tulemuste esitamisel ja teistele tutvustamisel läbipaistvalt, õiglaselt, täielikult ja erapooletult,

• austus (respect) kolleegide, teadustöös osalejate, uurimisobjektide, ühiskonna, ökosüsteemide, kultuuripärandi ja keskkonna vastu,

• vastutus ja vastutustundlikkus (accountability; seda mõistet vist ei saagi ühe sõnaga eesti keelde tõlkida) kõigil teadustöö etappidel.

Fundamentaalne uuendus selles redaktsioonis on, et kolm kõige raskemat teaduseetika rikkumist ehk ülal nimetatud „pärispattude” kolmik – fabritseerimine, võltsimine ja plagieerimine (fabrication, falsification, plagiarism – FFP) – on paigutatud tähelepanu keskpunkti. Fabritseerimine tähendab tulemuste väljamõtlemist ja kirjapanemist viisil, nagu need oleksid tõesed. Võltsimine seisneb teadustöö materjalide, seadmete, illustratsioonide või protsessidega manipuleerimises, aga ka andmete või tulemuste põhjendamatus muutmises, väljajätmises või nende tähtsuse vähendamises. Plagieerimine tähendab teiste inimeste tööde ja ideede kasutamist originaaltööle korrektselt viitamata.

Kõnesolevas redaktsioonis käsitletakse lühidalt ka esimese versiooni ilmumisest saadik teaduselus aset leidnud muutusi. Nimistu on pikk: Euroopa teadusuuringute rahastamise ja selle reeglistiku teisenemine, teadus- ja arendusasutuste laienenud vastutusalad, teaduse kommunikatsiooni ja teadusinfo levitamise eetilised aspektid, ühismeedia kasutamine, retsenseerimise eetika, avatud juurdepääs teaduspublikatsioonidele, eelpublikatsioonide digihoidlad ja kodanikuteadus. Uuendatud sõnastuse aluseks oli kolme aasta pikkune põhjalik arutelu Euroopa teadusruumi kesksete sidusrühmadega nii avalikust kui ka erasektorist. Arutelude eesmärk oli saavutada eri sektorite ühine omanikutunne.

Huvitava aspektina on ilmnenud, et ALLEA 2017. aasta teaduse eetikakoodeksi eestikeelse tõlke mõte erineb märgatavalt ingliskeelsest originaalist selles osas, kus käsitletakse asutuste võimalikku rolli ja süülisust teaduseetika rikkumistes. Aga see on hoopis teise mõttevahetuse teema.

2023. aastal uus sõnum

2023. aasta jaanilaupäeval esitletud ALLEA teaduse eetikakoodeksi kolmas redaktsioon sarnaneb põhiosas 2017. aasta redaktsiooniga. See on kompaktne, tugevasti struktureeritud ning hoiab endiselt fookuses nelja ülal kirjeldatud põhimõtet ja kolme rasket „pärispattu“. Olulisemad muudatused peegeldavad uusi andmehaldustavasid, isikuandmete kaitse üldmäärust ning hiljutisi arenguid avatud teaduse ja uuringute kvaliteedihindamise vallas. Tekstis kajastub uus arusaamine teaduskultuuri olulisusest teaduseetikas ja hea teadustava rakendamisel, aga ka kõigi teadustöö osaliste kasvanud teadlikkus diskrimineerimise, tühistamise ja tõrjutuse mehhanismidest ning kõigi osalejate vastutus õigluse, mitmekesisuse ja kaasatuse edendamisel.

Sõnastatud on võimalus, et ka asutused ja institutsioonid võivad eksida (s.t olla süüdi teaduseetika rikkumises). See on viimaste aastate üks põhimõttelisi samme. Klassikalise arusaama kohaselt, mida jagab ka Eesti hea teadustava, saab süüdi olla ainult teadlane. Asutusel on palju vastutust, kohustusi ja rolle, aga süülisus teaduseetika rikkumises pole nende hulka kuulunud.

Koodeksi kõnesoleva redaktsiooni punkti 3.2 „Teaduseetika rikkumiste ja nendega seotud süüdistuste menetlemine“ lause 9 ütleb otse: „Teaduseetika rikkumise menetlemine käsitleb nii üksikisikute kui ka institutsioonide rolli hea teadustava rikkumises.“ See seisukoht on äärmiselt oluline mitte ainult teadlaste toetamise, vaid ka teadlaste kaitsmise aspektist. Õigupoolest ei ole selles midagi uut. Mõelgem näiteks kümnetele rämpskirjastustele ja sadadele rämpsajakirjadele, mis institutsioonidena teaduseetika seisukohalt selget pättust teevad. Nüüd on teaduste akadeemiad südame rindu võtnud ja eufemismidest loobunud.

Eesti teaduste akadeemia panustab Euroopa koodeksisse

Eesti teaduste akadeemiale koos teiste ALLEAsse kuuluvate akadeemiatega on usaldatud Euroopa teaduse eetikakoodeksi sõnastamine. Sellest mandaadist tuleneva vastutuse tõttu ei ole Eesti teaduste akadeemia pidanud mõistlikuks formaalselt liituda Eesti hea teadustavaga. (Kuigi oleme kindlalt seisukohal, et Eesti hea teadustava on Eestis järgimiseks.) Välise vaatleja ja Euroopa Komisjoni kui tellija jaoks tähendaks formaalne liitumine seotust ühe kindla positsiooniga. Soovituste koostamine ALLEA/Euroopa teaduseetika koodeksile ei tohi näida kallutatuna riigisiseste dokumentide poole. Mis siis, et oleme näiteks Ungariga võrreldes lausa paipoisid. Sest siis ei võeta meie soovitusi enam tõsiselt. (Kui meid üldse laua taha kutsutakse ja ära kuulata viitsitakse.)

Teaduste akadeemial olid 2017. aastal toimunud diskussioonis veel mõned mõtted Eesti hea teadustava kohta. Need on esitatud nii pikas isiklikus e-kirjavahetuses prof Margit Sutropiga kui ka Postimehe veergudel⁴ seonduvalt kolme rektori kokkuleppega puidurafineerimistehase saagas (või skandaalis, sõltuvalt positsioonist). Lähtusime diskussiooni algatamisel ALLEA ja ESFi koodeksi 2011. aasta versioonist, mille järgi eriarvamusi ei tohiks käsitleda teaduseetika rikkumisena. Seetõttu avaldasime arvamust, et heade tavade kohta käivaid dokumente üldiselt ei kanoniseerita. Need on elavad dokumendid (järgimiseks), mida vaadeldakse avatud ja pidevalt täienevate kokkulepete peegeldusena. Ka asutuste ja institutsioonide käsitlemisel pidasime mõistlikuks selgemat seisukohavõttu. Sest ALLEA koodeksi 2017. aasta redaktsiooni arusaam väärkäitumisest laienes ka institutsioonidele – mida Eesti hea teadustava ei käsitle.

Formuleeringud elavad oma elu

Rõhutan, et esitletud aspektid ei olnud kriitika, vaid tähelepanekud. Akadeemia ootus oli, et tekib diskussioon, kuidas koos edasi minna. Läks teisiti. Erinevus ALLEA koodeksi ja Eesti hea teadustava vahel on suurenenud.

On tekkinud situatsioone, kus institutsioon on toiminud 100% õigesti Eesti hea teadustava raames, kuid näivalt vähemalt 50% valesti ALLEA teaduse eetikakoodeksi valguses (mida Euroopa Komisjon loeb primaarseks oma teadusraha kasutamisel).

Eesti hea teadustava viienda peatüki preambuli lõpus on kirjas: „Teadusasutuste otsustada jääb, milline on õiglane ja proportsionaalne reaktsioon teadustava põhimõtete rikkumisele ning millised protseduurireeglid on kõige sobivamad rikkumiskahtluste menetlemiseks.“ See on väga tugev sõnum – nõnda kindalt sõnastatud selleks, et ei poliitikud ega rahastajad saaks survestada ülikooli või asutust hea teadustava rikkumisi mingil kindlal moel käsitlema. Teisisõnu, see on sõnastatud teadlaste kaitseks. Praegu saab seda aga ka nii tõlgendada, et asutuse mistahes ebaproportsionaalse otsuse kritiseerimine on tõlgendatav teaduseetika rikkumisena.

Nagu ülal märgitud, ollakse ALLEA koodeksi 2023. aasta redaktsioonis seisukohal, et kui head teadustava on rikutud, siis on kohustuslik vaadelda ka institutsiooni rolli selles. See ei ole lihtne. Iseenda üle otsustamine on üldiselt väga raske, kui mitte võimatu. Seetõttu võib olla mõistlik viia teaduseetika reguleerimine ja järelevalve teadusagentuuri võimkonda.

Selliste erinevuste ilmnemine ja suurenemine Euroopa teaduse eetikakoodeksi ja Eesti hea teadustava vahel ei ole kindlasti hea. Vajame rohkem koostööd ja üksteise mõistmist. Nii maailma, Euroopa, Eesti kui ka ülikoolide ja asutuste tasemel. Selles mõttes ühinen kindlasti Tartu ülikooli akadeemilise sekretäri Tõnis Karki üleskutsega, et reeglistik, mille järgi eri kohtades elame, peab olema paremini harmoniseeritud.

Teadlase kaitse järjest vajalikum

Me pole seni ise tajunud ega kaasteadlastele selgeks teinud, mille poolest erineb seaduse rikkumine teaduseetika riivest. Seaduse rikkumisele järgneb täpselt reglementeeritud karistus. Mõne aja pärast see kustub ja mõjutab inimese edasist saatust piiratud määral. Ühiskonna üldine hukkamõist on pigem haruldane erand.

Teaduseetika rikkumise puhul on sanktsioonid reguleeritud vaid kvalitatiivselt, kui üldse. Süüdistus võib lõpetada kogu teaduskarjääri. Isegi valesüüdistuse puhul rehabilitatsioon peaaegu ei toimi. Väga paljudel juhtudel lisandub ühiskonna hukkamõist.

Nii võimaliku seaduserikkumise kui ka teaduseetika riive puhul kaitstakse vilepuhujat, kuid mitte teadlast. See annab võimaluse kasutada eetikakoodeksit piitsana. Seda kas karistamatult või isegi kasu saades. Nimelt järgneb ALLEA koodeksis kolmele „pärispatule“ raskuselt järgmise rikkumisena see, et teadlane laseb end mõjutada rahastajatel või teistel. Oleme kummalises situatsioonis. Poliitik või ärihai, kes mõjutab teadlast tegema kallutatud otsust või esitama tulemusi erapoolikult, saab topelt plusspunktid – ja teadlane osutub teaduseetika rikkujaks. Nõnda on järjest vajalikum selgitada sellist tüüpi lõkse kõigile teadlastele, et nad ka täiesti juhuslikult ja tahtmatult ei satuks hammasrataste vahele.

Hea teadustava ja teaduse eetikakoodeksi rakendamiseks peame selgitama teadlastele mitte ainult seda, kuidas toimida õigesti, vaid ka seda, kuidas end kaitsta kiuslike ja ebaeetiliste rünnakute eest.

Peame tõsiselt kaaluma vajadust selgitada ühiskonnale (ja ehk vähem teadlastele) ALLEA ja Euroopa teadusfondi 2011. aasta teaduse eetikakoodeksi vaimus, et teaduseetika rikkumine võib olla ka õnnetu juhus ning et tuleb eristada seaduserikkumist teaduseetika rikkumisest. Teisisõnu, teadlast tuleb toetada ja kaitsta.

Eesti teadusagentuuri teaduseetika seminaril „Kuidas toetada teadlasi eetilise teadustöö tegemisel“ 22. IX 2023 peetud ettekande alusel

1 The Honor Code & Honor Councils. 

2 William J. Bowers, Student dishonesty and its control in college. Columbia University Press, New York 1964.

3 Tricia Bertram Gallant, Moral panic: The contemporary context of academic Integrity. – ASHE Higher Education Report 2008, 33(5), lk 1–143.

4 Tarmo Soomere kolme rektori kokkuleppest: sellised probleemid tekivad vältimatult. – Postimees 8. XII 2017.