Teeme ära: mõõgad atradeks!

Maailmas on hakatud pöörama suurt tähelepanu globaalsele ökoloogiale ja saavutatud ka kokkuleppeid, aga globaalne desarmeerimine on vähemalt sama oluline.

AGO SAMOSON

FOTO ALDO LUUD / ÕHTULEHT

Ajaloo tahtel jookseb ka seto kultuurist ja rahvast rebestavalt läbi aegunud paradigmade piir, maailma kõige suuremate sõjajõudude eraldusjoon. Pildil Vinski küla endine piiriületuskoht.

FOTO ALDO LUUD / ÕHTULEHT

Kogu evolutsiooni on iseloomustanud liigisisene võitlus, eelkõige oma isendi, perekonna ja karja eest. Inimene on arenenud paremini maailma ja ennast tunnetavaks erandiks, seda põhiliselt tänu paremale liigisisesele kooperatsioonile võrreldes muude loomadega. Euroopa tehnoloogiline areng tulenes muu hulgas paljudest hästi laevatatavatest jõgedest, mis võimaldasid kaubavahetust ja tööjaotust erinevalt Aafrika kärestikest. Kahjuks kasutasid Euroopa kolonisaatorid tehnoloogilist eelist ja joonlauda ka piiride tõmbamiseks, piiride, mis lõikasid läbi kohaliku arenguloogika. Selle tagajärjeks on nüüd kriisikolded ja immigratsiooniprobleemid.

Kuigi XXI sajand paistab sisaldavat palju konkurentsi ja võitlust ka arenenud riikide vahel, on meedia ja poliitiline eliit selle enamasti üle võimendanud ja tegelikkus sisaldab palju rohkem vältimatut ja otstarbekat kooseksisteerimist.

Kas või olümpiamängude lämmatamine rahvuslippude, hümnide ja medalite lugemisega varjutab tõsiasja, et ainuüksi lippude olemasolu ja isegi kuju on ühiselt ja üheselt mõistetud, rääkimata kogu lennuliikluse, mis sportlased kohale tõi, organiseerimisest, selleks et nende kehavedelikke lõputult kontrollida jällegi ühiselt kokku lepitud reeglite järgi. Raha ühendab inimesi üle planeedi juba tuhat aastat, ühtne ajamõõtmine tekkis alles mõni sajand tagasi – aga ilma ei kujuta me elu ettegi. Kõige hilisem ülemaailmne saavutus on internet ja informatsiooni jagamine, varsti peaks järgnema loodushoid.

Sõjaväeta riigid ja õnneindeks

Selle hoomamatu mõõdu ja jõuga ajaloolise hoovuse taustal on mõõgaga vehkimine ja oma grupikuuluvuse ülimustamine vaimse arengupeetuse väljendus. Võib-olla on kuskil väga sügaval meis ikka veel peidus ürgne, kognitiivse revolutsiooni eelne kartus ja umbusk, mida on osavalt õppinud kasutama sõjatööstus ja suurriikide valitsused. Ainult ühe lennuki üks lennutund maksab umbes sama palju kui Eesti teadusgrant või kümme aastapensioni. Aga kujutame ette, et sõduriromantika (mida meie kaitsevõime tegelikult ongi – vene keeles „operetotšnaja armija“1) toetamise asemel saaks Eesti teadus viis korda rohkem raha!

See on piisav näiteks selleks, et, kui vaja, kasvatada geneetiliselt või tüvirakkudega igale inimesele lisahambakomplekt ning palju muid võimalusi igaühe tervemaks, isegi nooremaks tegemiseks. Äsja Stanfordi teadlaste avaldatud kilpnäärme – immuunsüsteemi mootori – taastamine kasvuhormooni ja insuliini regulaatorite kombinatsiooniga mõõtis epigeneetilise metülatsiooni kella järgi välja viieaastase inimese bioloogilise noorenemise!2 Vananemisvastane võitlus ei jää pidamata, juba praegu tegutseb Räniorus üle saja firma,3 Iisraelis on neid veelgi rohkem.4 Aga kallid tulemused saavad privileegiks ainult üksikutele, nagu põgenemine Marsile, sest meie raiskame kogu vaba raha, ja hakkajad noored inimesed pealekauba, kujuteldavaks sõja­pidamiseks. Tuumarelvade arsenal on aga kasvanud nii suureks ja keeruliseks, et mitte ainult patoloogiline harimatu usufanaatik, vaid viga arvutiprogrammis või mälupesa tabanud gammakvant, mida radioaktiivsete lõhkepeade juures lendleb palju, võib lahti päästa parandamatu hävingu. Juba ebastabiilse tuuma­arsenali haldamine on keeruline. Augustis nõudis viis inimelu radioaktiivne plahvatus (tõenäoliselt) tuumajõul lendava uue põlvkonna raketiga. Kõige kurvem sealjuures, et sõjardid teadsid täpselt ohu määra: katsete ajaks evakueeritakse regulaarselt kõik Valge mere äärse Njonoksa pool tuhat elanikku.5

Inimkonna arenguloogika järgmised võitlusliinid ei kulge piki riigipiire, vaid asetuvad teadmise ja ignorantsuse, oskuste ja saamatuse, läbimõelduse ja hoolimatuse vahele, geograafiliselt kosmose ja maa vahele. Maailmas on hakatud pöörama suurt tähelepanu kliimale ja on saavutatud ka kokkuleppeid, aga maailma desarmeerimine on vähemalt sama oluline. Ilma eduta selles valdkonnas on vähe lootust tegeleda ka hoopis keerulisema ökoloogilise olukorraga.

Piibelliku mõõgad atradeks raius ÜRO peahoone juurde kivisse sotsialistlik realism, see sai relvastumisvastaseks sümboliks mõlemal pool Berliini müüri enne selle langemist. Maailmas toimuvad järjepidevalt konverentsid ja tegutsevad relvastumisvastased organisatsioonid. Igal seitsmendal riigil puudub armee hoopiski. Eestist natuke suurem Costa Rica loobus sõjaväest 1948. aastal ja otsustas vabanenud raha kulutada tervishoiule ja haridusele – riik on praegu õnneliku planeedi indeksi (Happy Planet Index, HPI)6 arvestuses kindlalt esimene, Eesti alles 118.! HP-indeksi arvutuses ei võeta arvesse pidevat emotsionaalset sõjaseisukorda, millest ei meie ega Venemaa poliitiline retoorika ei suuda kuidagi loobuda, pole siis ka üllatav, et Venemaa on ainult paar kohta Eestist eespool. Vastupidi igasugusele tsivilisatsiooni arengu- ja majandusloogikale suurendame militaarhüsteeriat veelgi – vallutame Kõrvemaa ilusa looduse, korraldame paraade ja suurõppusi, ehitame idabarjääri aina kallimaks ja kõrgemaks. Hiina müürile ronivad kohalikud mobiilside kättesaamiseks – see on kujunenud inimeste ühendamise, mitte eraldamise sümboliks. Miks mitte järgida Lõuna-Korea initsiatiivi muuta 38. paralleel rahu ja desarmeerimise eeskujuks ja UNESCO maailmapärandiks?

Alustame Setomaast?

Ajaloo tahtel jookseb ka seto kultuurist ja rahvast rebestavalt läbi aegunud paradigmade piir, maailma kõige suuremate sõjajõudude eraldusjoon. Selle kandi sugulased on nüüd juba terve põlvkonna olnud lahutatud mitte kõrge mäe ega laia merega, vaid kujuteldavatel poliitilistel põhjustel. 2010. aastal tunnistas Venemaa Föderatsioon setod ametlikult üheks põhirahvuseks.7 Piiriäärsed alad on majanduslikult alati raskemas seisus, kui kogu ressursside jagamine ja transport jääb geograafiliselt ühesuunaliseks – see viib märgatava osa Eestist paratamatu marginaliseerumiseni, sama probleem tekib teisel pool piiri.

Kagu-Eesti ja Petserimaa omavalitsustel on samad sotsiaalsed ja tööhõiveprobleemid, millele oleks päästvaks leevenduseks Euroopa Liidu ja Venemaa vabakaubandustsooni rajamine. Ehk leiavad mingit kasutust ka kümme tühja liipripaari üliuhkes Koidula raudteejaamas. Edasi võime ju laiendada turvatsooni ala üle Eesti ja Pihkva oblasti. Kuna soomlased on vaevalt et vaimustuses juba regulaarsetest tuumakatastroofidest mõnesaja kilomeetri kaugusel piirist, võiks loogilise jätkuna Balti ketile demilitariseerimine katta vööndi Valgest merest Musta mereni üle kogu Ida-Euroopa ja Lääne-Venemaa.

Siinkohal küsivad skeptikud kohe: aga Krimm? Kahtlemata on väga kahetsusväärne rahvusvahelise õiguse rikkumise pretsedent, mida tegija ka ise on tunnistanud, lõigates rohelistelt mehikestelt ära riigi eraldustunnused. Ent ometi: kas esimene ja vahest ainus kaalukas ajend polnud mitte „vaenlase“ kasvav relvatärin ja järeleandmine seletamatule hirmule? Kui Eestit midagi tõsiselt ohustab, siis on see langemine omaenda provokatiivse NATO-lembuse ohvriks. Eestit võib võrrelda maailma poole tosina kõige sõjakama riigiga. Ka kogu meie sisepoliitika keerleb Vene kaardi ümber, tehes meid Teise maailmasõja igaveseks ohvriks. Erineva intensiivsusega hübriidsõja variante on piisavalt, selleks et panna NATO kindralid mõtestama § 5 ja pidama koosolekuid nii kaua, kuni ongi juba hilja ning igasugune reaktsioon põhjustaks veelgi suuremaid probleeme ja rohkem ohvreid. Saame loota ainult endale. Mõnevõrra analoogilises olukorras Taiwan oskab hoolikalt piirata USA sõjalist „abi“. Üheks heaks rahvusvahelise koostöö alaseks saavutuseks ja desarmeerimise võimalikkuse tõestuseks on 1997. aasta keemiarelvade piiramise kokkulepe, meil on võrreldav saavutus ka tuulikute võit radarite üle.8

Lumepall

Kaitse- ja välispoliitikas kannapööret teha ei ole kerge. Teistele rahvustele sisendatud, grupikuuluvusele rajatud üleolev hoiak on (olnud) paljudes riikides poliitilise eliidi valitsemismeetod. „Rahvaste ühendajate“ mälestused sellest pole kaugeltki kadunud, täpselt nagu ka meie enda refleksid. Eesti meedia hakkas lausa kärkima Ukraina presidendiga, kes püüab leida mingitki leevendust Donbassi elanike traagilisele olukorrale. Tabuks ja religiooniks kujunenud hoiakute muutmine nõuab aega ja kannatust, selle muutuse paratamatuse tunnetamine ei tule kohe üle ilma ega -öö. Ei ole imestada, kui esimene reaktsioon kohalikult omavalitsuspoliitikult on ehmumine, vastandina aktiivsele ettevõtjale. Ehmatav võib olla ka vastutus väga kohalikuna näiva, kuid samal ajal globaalse probleemi ees. Eriti raske on maailmavaateline muutus venelastele, kes on üha Teise maailmasõja tagajärjel tekkinud rahvuse erilisuse uimas ega märka, kuidas uksest ja aknast tulevad juba uued probleemid, aga ka enneolematud võimalused. Teaduse imeline areng paneb meid suhtuma maailma hoopis teisiti. Adra sümbol on omandanud uued, kõrgtehnoloogilised dimensioonid, mis väljuvad ka piibellikust elu ja surma piiritlusest.

Patsifistlikke liikumisi on seni rajatud elu hävitamise ja vägivalla vastu. See jätab tegelikud otsustajad täiesti ükskõikseks, sest nende julgeolekut kaitseb suur sõjavägi ja sõjatööstus tagab sissetuleku. Aga seoses bio- ja infotehnoloogia arengu ning lõimumisega keerab tänapäeva patsifism hoopis vastupidisesse suunda, aktiivsele elu säilitamisele ja pikendamisele. Seda ei saa teha ükski sõjavägi ega püssivabrik. Kahe võtmetehnoloogia tase ja eriti süntees devalveerivad geograafilise ning materiaalse paratamatuse, ahvatlused ja hirmud. Mida annaks kellelegi Ränioru vallutamine? Massachusettsi tehnoloogiainstituudis hüdroenergeetikat õppinud ja Costa Ricas kolm ametiaega president olnud José Figueres Ferrer taipas kõike seda juba 70 aastat tagasi ja suutis rahvusvahelise üldsuse abiga säilitada oma riigi poliitilise edumeelsuse ja vabaduse muidu ülirahutus piirkonnas Panama ja Nicaragua vahel.

Globaalse interneti ja digitaalse infolevi abil on tänapäeval võrratult kergem vajaduse korral kaasata rahvusvaheline reaktsioon. Laulva revolutsiooni õnnestumise üks peategureid oli just levima hakanud videotehnika, mis asendas üksikud, tuhmid ja hilinenud 1940. aasta ajalehefotod. Vene-NATO piiri demilitariseerimine saab olema maailma erilise tähelepanu all, mis annab täiendava garantii vaenutegevuse vastu.

Saatus on meile kätte mänginud kaheks aastaks isegi koha ÜRO Julgeolekunõukogus, äärmiselt vastutustundetu on jätta see haruldane hetk kasutamata. Järgmisel suvel toimuv soome-ugri rahvaste maailmakongress Tartus on ideaalne foorum teema süvendamiseks ja tutvustamiseks, inimeste harjutamiseks uue normaalsusega. Kuidagi ja kusagil peame uue laulva rahurevolutsiooniga alustama. Kes siis veel? Ka meie vastutame selle eest, kui mitusada perekonda Valge mere ääres peab elama teadmisega, et iga kuu võib neid kodu asemel oodata Tšornobõl.

Setomaa on võrreldes ülejäänud Eestiga ilmutanud ainulaadset identiteeti, iseolemist ja -mõtlemist igal tasandil, energeetilisest iseseisvusest ühise marjahoidlani. See annab lootust, et kohalik initsiatiiv on piisavalt jõuline ja leiab mõistmist nii omal kui ka „lähivälismaal“. Setomaal võib idaneda ainulaadne võimalus maailma muuta, tuua poisid püssi alt ennast või maad harima, rajada ELi-Venemaa vabakaubandustsoon, ennistada Värska hiilgus hea kliima ja tervisekeskusena ja panna üks lumepall veerema, enne kui maakera üle kuumeneb. Neid Venemaa poliitikud, kes eelistavad eirata ajaloo loogikat ja kõike, mis personaalne biotehnoloogia võib anda igaühele isiklikult, huvitab strateegiline võimalus lühendada kaitstavat maismaapiiri ja lükata kaugemale ka NATO aktiivsed üksused. Võib-olla taipab keegi mõelda isegi Nobeli rahuauhinnast ja hindab seda rohkem kui pagunikuppu.

1 Ростислав Ищенко, Искупительный выкуп. – newsbalt.ru 16. IV 2015.

newsbalt.ru/analytics/2015/04/iskupitelnyy-vykup

2 Gregory M. Fahy, Robert T. Brooke, James P. Watson, Zinaida Good, Shreyas S. Vasanawala, Holden Maecker, Michael D. Leipold, David T. S. Lin, Michael S. Kobor, Steve Horvath, Reversal of epigenetic aging and immunosenescent trends in humans. – Aging Cell, 8. IX 2019. DOI: 10.1111/acel.13028

3 http://agingbiotech.info/companies/

4 Abigail Klein Leichman, Israel fast becoming world hub of aging industry. – ISRAEL21c, 1. V 2019.

5 «Думаю, будут уезжать все»: 14 августа из села Нёнокса вывезут местных жителей. – 29.ru 13. VIII 2019.

6 Happy Planet Index, HPI.

7 Народность сето признана малочисленным народом России. – regions.ru 25. VI 2010.

8 Ago Samoson, Tuulikud, tuhnurid ja radarid. – Sirp 7. VI 2019.


Kommentaar

Rein Järvelill, Setomaa valla vallavolikogu esimees:

„Ago Samosoni visioon on väga globaalne ja laiaulatuslik, mille realiseerimine on praegustes oludes ebarealistlik. Seega on konkreetse idee kommenteerimine suhteliselt võimatu. Vabakaubanduspiirkonnad saavad olla väga erineva regulatsiooniga ning sõltuvalt sellest võib selline piirkond olla Setomaa jaoks nii positiivse kui ka negatiivse mõjuga.

Setomaa ja setode jaoks on vabamajanduspiirkonnast olulisemad üle piiri liikumise hõlbustamise teemad, näiteks setodele piiratud või täieliku viisavabaduse saavutamine üle piiri liikumiseks oma isademaal ja kehtivate tollirežiimide leevendamine nii Eesti kui ka Venemaa poolt. Nende küsimuste lahendamine oleks realistlikum ning mõju käegakatsutavalt positiivne.“

Raul Kudre, Setomaa vallavanem:

„Ma olen üldisemas plaanis mõelnud seda, mis võib olla meie väiksele Eestile hukatuseks. Me püüame samastuda ja saada kellegi eduka sarnaseks, sarnaneda mis tahes heaoluriigiga.

Mina olen kindel, et maailma päästavad erisused ja nn kastist välja mõtlemine. Sellele aitavad kaasa pärandist (seto kultuur), mõttemaailmast, väiksusest (Eesti) jne tulenevad erisused.

Setomaal oleme välja pakkunud mitmeid kastist välja mõtlemisi ja arenguvõimalusi, mis lõpuks surutakse kõik normidesse, ühtsesse ametnike ja ka riigis väljakujunenud põhimõtete mõtteruumi.

Nendeks on kas majanduslikud maksuerisused, kultuurile erivõimaluste andmine, piiriäärsete elanike vaba piiriületus ja mitmed eksperimentaalsed pilootpiirkonna teemad. Ma arvan, et setod on valmis olema rajasõkkujaks selles, mille nad on endale selgeks teinud ja on selles veendunud, aga kahtlen, kas nad on valmis selleks, milles nad ei saa ise lõplikud otsustajad olla. Piisavalt pikk mälupilt ei ole kustunud ja suurte riikide hammasrataste vahele ei taheta enam jääda. Selle näiteks on ka artiklis välja toodud demilitariseeritud tsoon, mis ühtepidi võiks olla kuldvõtmeke majanduse õitsenguks (võrdleksime ennast Šveitsiga), aga samuti võib see olla ka roheliste mehikeste vaikne sisseränne ja meie saavutatu prügikasti heitmine.

Artikli loogilised arutelukonstruktsioonid on täiesti võimalikud, kuid ainult hüpoteetilised. Kui ei tuleks mängu pealinnade huvid ja kui Petserist Värskani saaksid arengu üle otsustada ainult kohalikud, siis oleks õnnestumise võimalus suurem.“

Margus Timmo, ettevõtja, MTÜ Setomaa Liit juhataja:

„Mulle, ja usun, et paljudele Setomaa elanikele, tunduvad nii sõjaks valmistumise otsustava piiramise kui ka vabakaubanduse ideed väga mõistlikud ja kui järele mõelda, siis olen tasapisi teadlikult või ebateadlikult selles suunas ka tegutsenud. Eelmisel nädalal oli meie juures grupp Pihkva mahepõllunduse ettevõtjaid, kes samuti tahavad midagi oma kodukohas ära teha. Õppereisi eesmärgiks oligi ühiste ideede ja tegevusvõimaluste otsimine, kuidas teineteise ettevõtmistele toeks olla. Sõltumata ametlikust poliitikast.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht