Tehnikaülikooli suurim ambitsioon

Tehnikaülikool peaks asutama sihtkapitali, integreerima selle õppimise, teaduse ja juhtimisega ning võtma eesmärgiks hakata investeerima börsil mittenoteeritud ettevõtetesse.

INNAR LIIV

Kirjutasin neli aastat tagasi,1 et tasuks kaaluda ühe Eesti ülikooli, toona pakkusin Tallinna tehnikaülikooli, vangerdamist mõne rahvusvahelise tippülikooli kampuseks, näiteks MIT Tallinna tehnikaülikooliks. Täna võib öelda, et see ei ole realiseerunud ja ilmselt lähiajal ei realiseeru.

Tollane värskelt valitud tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo vastas oma arvamusloos2 otsekoheselt, et maailma mõttes tippülikool ei saa olla eestikeelne ning tippülikoolis ei saaks kunagi õppida ja töötada nii suur osakaal eestlasi nagu tänases Tallinna tehnikaülikoolis. See tähendaks halvemat sidet või selle katkemist kohaliku ühiskonna, avaliku sektori ja tööstusega, ridade vahel öelduna: oma rahva teenimiseks on kohaliku ülikooli ühiskondlik kohustus olla rahvusvaheliselt mittetippülikool. Strateegiline valik – julm, aga aus. Ometi pakkus vastus teatavat valguskiirt ning seda mõtet arendasid edasi ka järgnevad rektori sõnavõtud: tants ei pea käima ainult ülikoolide edetabelite koostajate pilli järgi ning loominguline ülikool võib pakkuda ka oma tippülikooli definitsiooni.

Mis võiks olla tehnikaülikooli visioon ehk oma tippülikooli definitsioon? On ütlus, et kui su ambitsiooni peale teised ei naera või vähemalt kohe ei too kümneid põhjuseid, miks see ei ole võimalik, siis ei ole see ambitsioon piisav. Mis oleks selline edasipüüdlik ja auahne taotlus, mis joondaks ja motiveeriks tudengeid, õppejõudusid, teadlasi, juhtkonda, partnereid ja kogukonda ning oleks – naeruväärselt – käeulatusest eemal?

Sihtkapital päästaks peost suhu elamisest

Vältimatuks sammuks sellel teekonnal on õpingute, teaduse ning juhtimisega tihedalt integreeritud ülikooli sihtkapitali (university endowment) ja sellesse varade kogumise kampaaniate (fundraising campaigns) loomine. Lihtsustades võimaldaks sihtkapital annetustest saadud 500 000 euro puhul valikut, kas kümnele professori ametikohale ühte aastapalka maksta (raha laiaks lüüa) või selle asemel 500 000 eurot säästa ja näiteks 10% tootluse puhul kindlustada üks professori ametikoha aastapalk igaveseks. Ühiskonnas tugevneb eraisikute finantsvabaduse poole püüdlemine, enam ei ülistata kuu lõpuks raha laiaks löömist, kuna säästudega inimese valiku- ja tegutsemisvabadus on suurem kui säästudeta inimese oma. Miks me siis aktsepteerime, et ülikoolid ei ole midagi kõrvale pannud ning katsuvad kogu eelarve välja pigistada inimkapitali sooritustest, kuid mingit süsteemset rahavoogu säästetud-kasvatatud finantskapitalist neil ei ole. Eesti ülikoolide viimase kümnendi opereerimismudelit peetaks eraisiku finantside puhul vastutustundetuks ja jätkusuutmatuks, ometigi tundub see ülikoolide puhul loomulik. Praegune Eesti ülikoolide finantsiline meelsus ja olukord meenutab kodutut, kes tööintervjuule minemise asemel peab taarat korjama ja ära viima, et hinge sees hoida. Täpselt samamoodi võib ka heal teadlasel oravana rattas oma tööks-palgaks rahataotlemisest ja täpselt ettelubatud teadustulemuste dokumenteerimisest suurem pilt ning eesmärk hägustuda.

Juhtkonna väljasõitude meeskonnamänguks sobib hästi katse püüda ühe tunniga leida kümneid põhjuseid, miks ülikoolide sihtkapitalid meil tööle ei hakka – sest me oleme nii unikaalsed! Eestis puudub annetusi soosiv kultuur, äkki ei anna riik enam siis (nii palju) raha, majanduskriisi ajal sellega tegelemine ei ole üldse õige aeg, me ei oska seda edukalt hallata, keegi loll laristab ära, keegi pätt varastab ära jne. Ometigi on see ainus, tõesti ainus finantsmudel praeguse professorite tenuurisüsteemi kestlikuks finantseerimiseks.

Ülikoolide sihtkapitalid ei ole maailmas uus idee teostuse ja Eestis ka arutelu mõttes. Tuleb ära märkida ja tunnustada Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi sellealast tublit tööd ettevõtlussektorilt toetuse leidmises, kuid nende tähelepanu keskpunktiks on olnud tudengitele stipendiumide vahendamine. Arengufondi töö on tähtis ja täiendab väljapakutud sihtkapitali tegevust, aga kahtlen, kas sihtkapitali ülesannete täitmist on võimalik pelgalt Arengufondi muudatuse või laiendusega saavutada.

Nii mahukas muudatus peab olema integreeritud sügavalt ülikooli geneetilisse koodi.

Eeskuju võtmiseks on näiteid maailmast õppimiseks väga palju: Harvardi ülikooli 2019. aasta sihtkapital oli 39 miljardit dollarit, Yaleʼil 30 miljardit, Massachusettsi tehnoloogiainstituudil 17 miljardit, California tehnoloogiainstituudil 3 miljardit jne. Teaduskirjanduses leidub hulgaliselt näiteid sihtkapitali juhtimise reeglitest ja varade jaotamise parimatest praktikatest ning lõppude lõpuks võib ette võtta Ameerika Ühendriikide Väärpaberite ja Börsikomisjonile (Securities and Exchange Commission, SEC) aruandvate ülikoolide sihtkapitalide deklaratsioonid, kus iga kvartali kohta on dollari täpsusega kirjas, kuhu on investeeritud ning milliseid muudatusi portfellis tehtud.

Kuid ülikooli sihtkapital ja varade kogumise kampaaniad oleksid alles esimene samm pikemal teekonnal.

Teine samm oleks sihtkapitali sidumine õppe- ja teadustööga. Õppeainete raames saaks analüüsida, kuhu peaks ülikooli sihtkapitali investeerima. Millistesse varaklassidesse ja milliste proportsioonidega, kuidas hallata riske? Säravamad tudengid saaksid õpingute ajal praktiseerida sihtkapitali juhtimise juures. See kujuneks väga prestiižseks ning pärast lõpetamist garanteeriks kinnituse elulookirjelduses ja kiirenduse finantssektoris karjääritegemisel. Ülikooli teadusliidritel tekiks aga moraalne kohustus oma valdkonna uute suundumuste põhjal sihtkapitali nõustada ning see teadmus võimaldaks finantsportfelli vastavalt üleilmsetele trendidele kiiremini tasakaalustada, kui see on võimalik pankades.

Unikaalne lahendus – investeeringud erakapitali

Kolmas samm oleks avalikult kaubeldavate instrumentide kõrval erakapitali investeeringud (private equity) ehk börsil mittekaubeldavatesse mitteavalikesse ettevõtetesse investeerimine. Ka selline varaklass ei ole tippülikoolide portfellides tundmatu, kuid Eestis oleks Eesti ülikoolil seda võimalik teostada kogu maailmas täiesti unikaalselt. Erakapitali investeeringute tavaline mudel on lihtsustatult erafirma ostmine, efektiivsemaks tegemine ja/või kasvu kiirendamine ja kallimalt mahamüümine. Ülikooli sihtkapital ei peaks häbenema sellesarnast teenistust, kuid erinevalt tavalistest erakapitali investeeringute fondidest oleks ülikoolidel unikaalne eelis: võimalikke ostukandidaate ning efektiivsemaks tegemise skeeme saab ühiselt arutada tudengitega, kaasates värskeid ja innovaatilisi ideid ning teadlaste parimaid teadmisi, rääkimata kogu ülikooli kogukonna, sh vilistlaste võrgustiku, kaasatõmbamisest. Seda kõike, muide, saaks teha ainult ühiskonnaga lähedalt seotud tudengite, õppejõudude ja teadlastega ning sellist ainulaadset ligipääsu kohalikule erasektorile ei saa kunagi nautida ükski rahvusvaheline tippülikool.

See kõik ei tähenda, et teadmussiirde ja spin-off-ettevõtete loomise plaanid peaks kõrvale jätma. Ülikooli sihtkapitali erakapitali investeeringud kui teadmussiirde uus vorm oleks maailmas täiesti uudne ning ilmselt suurim võimalik kohaliku tehnikaülikooli ambitsioon. Ilmselt ka Eesti erasektori ja kogu riigi majanduse suurim ambitsioon. Ülikoolil ei oleks sellise mudeli puhul ühtegi õigustust, et tema teadustase ja ideed on head, aga kohalike ettevõtete tase teadustulemuste vastuvõtmiseks-siirdeks madal. Ülikool võiks, oma nahk mängus, need ettevõtted ära osta, paremaks remontida ning maha müüa. Ettevõtte uksel koostööprojekte pakkuda on üks asi, kuid esitada ettevõttele ostupakkumine, uudsed ja teaduspõhised parendusideed teostada ja hiljem ettevõte kallimalt maha müüa, on hoopis teine klass.

Loomulikult on sellise ambitsiooni korral vaja astuda redelil õige mitu sammu ning alustada tuleb põhjuste kuulamisest, miks seda kõike on võimatu teha. Võib vist öelda, et vähemalt sihtkapitalist rääkides läheb tehnikaülikoolil vaja rektorit, kes suudaks paljude inimeste jutu ära kuulata, noogutada, ja teha ikkagi seda, mida ise tahab. Déjà vu?

Innar Liiv on Tallinna tehnikaülikooli IT-teadlane.

1 Innar Liiv, MIT Tallinna tehnikaülikool. – Sirp 22. VII 2016.

2 Jaak Aaviksoo, Harvard, MIT ja TTÜ – Postimees 6. IX 2016.

USA ülikoolide sihtkapitalide tippkümme 2019 miljardites dollarites
Harvardi ülikool 39
Yaleʼi ülikool 30
Stanfordi ülikool 27
Princetoni ülikool 26
Massachusettsi tehnoloogiainstituut 17
Pennsylvania ülikool 14
Notre Dameʼi ülikool 11
Northwesterni ülikool 11
Columbia ülikool 10
Dukeʼi ülikool 8, 6
Allikas: Wikipedia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht