Teised liigid ja nende õigus elamisväärsele elule

Kõigil elavatel olenditel on sisemine ja võõrandamatu väärtus, mis on seotud pelgalt nende olemasolu, koha, rolli ja arenguga looduses tervikuna. See väärtus pole sugugi ainuüksi inimese hinnata.

MARGUS VIHALEM

Mõne loomaliigi lähedasest sugulusest inimliigiga saime teada suhteliselt hiljuti – alles XIX sajandi kolmandal veerandil, kui kuulus briti loodusuurija Charles Darwin esitas ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et „inimese ja kõrgemate imetajate vaimsetes võimetes pole olemas põhjapanevat erinevust“.¹ Sealjuures on tähelepanuväärne, et ka paljude evolutsiooniskaalal inimesest väga erinevate liikide vaimsed võimed ja tundlikkus on osutunud palju arenenumaks, kui seni oli julgetud ja osatud arvata. Võib kahtlusteta öelda, et senine inimkeskne maailmapilt, mille üks olulisemaid mõjutajaid euroopalikus kultuuriruumis oli piibel, mis õpetas inimese olemuslikku erinevust teistest liikidest, varises sellega põrmu. Koos sellega varises põrmu ka üks teine kaasuv müüt – müüt inimese ülimuslikkusest teiste liikide suhtes. Meile sai darvinistliku revolutsiooni käigus selgeks, et me ei tohiks teisi liike ja nende võimeid sugugi alahinnata, samuti nagu me ei tohiks alahinnata teiste liikide õigust elule. Kuhu oleme jõudnud sellega tänapäeval, u 150 aastat pärast Darwinit ja tema avastusi?

Õigus väärikale kohtlemisele

Peab ütlema, et mitte väga kaugele. Ja see ei tee arenenud liigile, kelleks ennast peame, sugugi au. Võime seda alustuseks täheldada meie toidulauda ja sellelt läbi käiva liha päritolu ja sellega seotud loomade kohtlemist vaadates. Peter Singer oma raamatus „Loomade vabastamine“² püüdis inimese silmi avada sellele, kuidas me teisi liike tegelikult kohtleme. Raamatu esmaversioon ilmus täpselt sada aastat pärast Darwini „Inimese põlvnemist“ (1875) ja võimaldab meil hinnata arengut (mis on pigem paigalseis ning liikide arvukuse ja elukeskkonna seisundi mõttes tagasiminek), mille saja aasta jooksul oleme läbi teinud. Saame Singeri raamatust muu hulgas lugeda suurfarmide ebahumaansetest tingimustest, kus üks kana on sunnitud elama umbes ühe A4-lehekülje suurusel pinnal. See on vaid üks näide nende näidete meres, mis tõendavad, millise ebainimlikkusega me paljusid teisi liike kohtleme.

Niisiis ei ole mõne aastakümnega endiselt toimunud suuri muutusi. Kas kujutaksime ennast oma elu mööda saatmas ruumis, mis on vaevalt nii suur, et mahume selles vaevu pikali heitma, et magada? Kas kujutaksime ennast ette oma elu mööda saatmas neli või viis korda suuremas ruumis tingimusel, et peame seda ruumi jagama nelja või viie liigikaaslasega? Probleem pole muidugi ainult väheses ruumis, vaid peaaegu kõigis neis liigile mitteomastes tingimustes (valgus, puur, õhu kvaliteet jne), milles kanad peavad oma lühikese, üksnes tootlikkusele ja kasumile eesmärgistatud elu mööda saatma. Palju parem pole olukord mitme teise liigiga, kelle olemise ainsaks põhjuseks on olla toiduks meie (ja tihti ka meie lemmikloomade – väheste väljavalitud loomade, kellest hoolime) toidulaual. Teame, et sellise „legaalse“ väärkohtlemise objektiks on aastas kümned miljardid loomad ja linnud üle maailma.

Võime teiste liikide staatuse inimese seisukohast jagada suures plaanis kolmeks: lemmikloomad (kellega kahtlemata kõige lähemalt kokku puutume ja neist võrreldes teiste loomadega rohkem hoolime), farmiloomad (kellega me eriti kokku ei puutu, kui toidulaud välja arvata, ja kellest me suurt ei hooli) ning lõpuks metsikud, nn vabas looduses elavad loomad (kellest enamikuga me kunagi kokku ei puutu ja kellest hoolimine on suuresti abstraktne). Veel üsna hiljuti eksisteeris ka märkimisväärne hulk nn koduloomi – omamoodi vahekategooria, millel oli korraga mõningad lemmikloomade ja farmiloomade tunnuseid, kuid viimastel aastakümnetel on liigutud suurtootmise kasvu ja koduloomapidamise kadumise poole. Selle suundumuse mõjul on meie suhe loomade pidamisse ja nende pidamise tingimustest teadlik olemisse märkimisväärselt muutunud. Loomade pidamine on sulgunud suurtootmisettevõtete müüride vahele ja muutunud riiklikult reguleeritud asjaks, kus põhitähelepanu pole mitte loomade väärikal kohtlemisel, vaid olemasolevate (puudulike) seaduste formaalsel täitmisel.

Need häbiväärsed tingimused, millesse oleme meile kasulikud loomad sulgenud, on visad muutuma. Selle kõige olulisem põhjus paistab olevat arusaam, mis taandab need elusolendid tootmisvahenditeks, mille arvelt kokkuhoidmine on justkui iga edukalt majandada tahtva tootja õigus. Võib ka öelda, et farmeri või tootmisettevõtte (kui loomavabriku) ellujäämisõigus konkurentsi tingimustes on kaalunud üles kanade ja teiste loomade õigused väärikalt koheldud saada, sest need olendid maksavad lõpuks oma kannatustega kinni odavad hinnad meie supermarketites ning meie materiaalse heaolu (ehk ostujõu). Teisisõnu, tootjate sissetulek ja meie heaolu suurenemine on olnud pöördvõrdeliselt seotud loomade heaolu vähenemisega suurfarmides, sest mida odavamat toodet soovime, seda vääritumat elukeskkonda neile pakume ja seda enam kohtleme neid pelga instrumendina meie heaolu suurendamiseks. On viimane aeg, et lennutaksime sellise häbiväärse tootmissüsteemi ajaloo prügikasti ning kohtleksime loomi väärikalt, võttes arvesse nende liigiomaseid vajadusi.

Kas me näeme puude taga metsa?

Kuidas on lugu metsaelanikega? Kas neil läheb paremini? Teadlased ütlevad meile, et loomade elu ei saa vaadelda väljaspool nende loomulikku elukeskkonda, milles elamiseks nad on ajapikku kohastunud ja mille kadudes või drastiliselt muutudes kaovad ka loomad. Majanduslik ja tööstuslik surve elukeskkonnale on miski, mis kasvab nii lokaalses kui ka globaalses plaanis.

Näeme seda siin, Eestis, igal sammul, kui seda vaid näha tahame. Näiteks suuremate linnade ümber toimuvas valglinnastumises, mille käigus inimesed liiguvad puhtamat ja rahulikumat elukeskkonda ihaldades (kas ei kõla irooniliselt!?) linnade ümbruses olevatele aladele, mis seni on olnud loomade, lindude ja putukate elukeskkond. Nagu seeni pärast vihma kerkib eramuid ja tihti nende ümber laiuvaid murukõrbeid ning sadade hektarite kaupa laienevad tootmis- ja kaubanduspinnad. Komme rajada üüratute mõõtmetega ja elurikkuse jaoks surnud parklaid kaubandus- ja tootmisettevõtete juurde, aga ka tihedat ja standardset tänavavõrku tähendab tavaliselt selle nende alade jäädavat kaotust kõigile olenditele, kelle jaoks see oli varem kodu. Lisaks on suured asfalteeritud või betoneeritud alad parim viis kliimasoojenemise mõjusid võimendada, mis omakorda mõjub hävitavalt elurikkusele. Ühtlasi korraldab inimene üha enam ümber ka metsikut loodust, lähtudes taas üksnes oma vajadustest. Näiteks intensiivne metsaraie, mille käigus inimene sekkub julmalt ja üha raskemate masinatega teiste liikide elukeskkonda nende elupaiku kahjustades või hävitades.

Oleme loonud globaalsete mõõtmetega kapitalistliku ekspluateerimissüsteemi, mis silmakirjalikult võlub ja uinutab meid oma lõputute näiliste hüvedega, kuid mis tegelikkuses on ülimalt eluvaenulik, igas mõttes toksiline. On selge, et senine olukord, kus omistasime endale keskkonna ja teiste liikide suhtes arvukalt õigusi, kuid mitte (sarnases proportsioonis) kohustusi, on jätkusuutmatu ning viib meid otseteed globaalse katastroofini. Kui peame näiteks oma majandusliku huvi ettekäändel vältimatuks, et korraldame ümber või hävitame terveid elukeskkondi või muudame (täpsemalt vaesestame) nende liigilist kooslust, siis lähtume seejuures üksnes tugevama õigusest, mis tähendab õiguse kohandamist ainult inimese kitsaste majanduslike vajadustega kasu saamise eesmärgil.

Oleme inimese vajadused toidu, eluaseme ja liikumisvõimaluste järele muutnud oma liigi põhiõigusteks, mis on võimaldanud meil globaalset looduskeskkonda halastamatult ekspluateerida ja hävitada. Vähe on neid, kes julgevad kahtluse alla seada seda, kas meie viis kasvatada toitu, ehitada hooneid ning liikuda ringi on loomult jätkusuutlikud ja seega õigustatud. Igal juhul lähtub meie õigustus kitsast ja diskrimineerivast spetsiesistlikust vaatest, mille järgi omame kõrgemate olenditena eelisõigust elule ja võime seda teha teiste liikide arvel, sest meie elul oleks justkui suurem väärtus kui teiste liikide eludel. Sellisel eeldusel puudub igasugune ontoloogiline, eetiline ja õiguslik alus.

Kujundlikult: kas oskame puude taga näha metsa? Mis mets see on, mida peaksime nägema kõigi nende elusolendite taga, keda metsas või puisniidul, aga vahel ka linnakeskkonnas, kohtame? Veel rohkem on elusolendeid, keda me kunagi ei kohta, vaid teame nende olemasolust ainult koolitundide, loodusfilmide või muu sellise kaudu. See on hääletu kogukond, kellel puuduvad elementaarsedki õigused ning kellel pole asja kohtumajja või parlamenti, et oma huvide eest seista. Kas ja kuidas me üldse teame, et neil on huvid?

Inimene või sipelgas?

Tänapäeval on õiguslikus mõttes subjektiks olendid, kellel on teatavad tunnused, mille põhjal me omistame neile subjektsuse. Holmes Rolston (III) on varem käsitlenud³ põhimõttelist küsimust, kas eetilisest seisukohast vaadates on inimesel teiste liikide ees kohustusi. Rolston esitas selle küsimuse küll mõnevõrra kitsamalt: miks peaksime ohustatud liike (aga ka ohustatud elukeskkonda) üldse kaitsma? Mis see on, mis peaks kohustama meid hoolima nendest, kes pole meiesugused? Lihtsaim ja ka ilmselt levinuim viis seda küsimust käsitleda on teha seda taas inimese vaatepunktist: paljude arvates on igati inimese kui liigi huvides, et kaitseksime ka teiste liikide eluõigusi. Looduskeskkond varustab meid suure hulga hüvedega (alustades lihtsast jalutuskäigust ja lõpetades hüvedega, mis on seotud näiteks ravimi- ja puidutööstuse või põllumajandusega), ilma milleta oleksime vähem õnnelikud ja rahulolevad, aga ka vähem ravitud ja vähem mitmekesiselt toidetud.

Valitsev arusaam looduskeskkonna ja teiste liikide vajalikkusest on siiski instrumentaalne, sest toetub eelarvamusele, et kõik eksisteerib ennekõike inimese jaoks ja kõigi asjade universaalne mõõt on inimese (ennekõike majanduslikud) huvid. See arusaam on eetiliselt küündimatu ja argumentatiivselt nõrk. Miks? Sest sellega unustame ära nende lugematute, meist veidi erinevate elusolendite huvid, kellega jagame elukeskkonda ja lõpuks kogu planeeti. Aga kuidas me üldse teame, et neil on huvid, ja mida see tähendab? Võib olla üsnagi kindel, et kõigi elusolendite huvides on soodne ja liigi kestmist toetav stabiilne elukeskkond – see paistab olevat kõigi elusolendite jaoks hädavajalik tingimus. Isegi individuaalne vabadus – meie jaoks nii kallis aare – on ülekantav looduskeskkonda. See on vabadus rakendada kõiki oma võimeid, et selles elukeskkonnas hästi hakkama saada ning võimaluste piires vältida kannatusi ja surma.

Milliseid teisi liike peaksime eelkõige kaitsma? Kas pisike putukas ja sinivaal on sellel skaalal võrdsed? Tuleb esmalt kahelda, kas see üldse on lõppkokkuvõttes inimese hinnata ja otsustada. Ehkki Darwin tõstis esile inimese ja teiste kõrgemate imetajate vaimseid võimeid, ei tähenda see sugugi, et ta oleks olnud veendunud, et kõrgemad imetajad oleksid mingis eelisseisundis või paremad. Isegi kui võrdleksime inimest sipelgaga, kelle „mitmekesised instinktid, vaimsed võimed ja kalduvused [on] vägagi märkimisväärsed“, ehkki sipelga aju on inimese ajuga võrreldes imeväike, siis peaksime Darwiniga nõustuma, et „sipelga aju [on] üks kõige imepärasematest aineosakestest maailmas, ja seda vahest isegi rohkem kui inimese peaaju“.⁴ Kui seda võrdlust tõsiselt võtta, siis võib juhtuda, et peame tunnistama sipelga intelligentsemaks olendiks kui inimese, eriti kui arvestada sipelgaisendite suurest hulgast lähtuvat intelligentsuse kontsentratsiooni ühes pesas. Mis alusel võtame siis õiguse kahjustada sipelgate elupaiku?

Alternatiivne, kuid sugugi mitte vastandlik viis võrrelda inimesi teiste elusolenditega on seisnenud meie ja teiste olendite võimes tunda valu ja emotsioone. Näiteks Jeremy Bentham, üks varasemaid loomaõiguste eest väljaastujaid, arvas juba XVIII sajandi lõpus, et küsimus loomaõigustest algab ümberlükkamatust tõendusmaterjalist, et loomadel on tunded ja nad kannatavad, see tähendab, tunnevad ja teadvustavad valu. Bentham küll arvas, et kannatuste põhjustamine teistele liikidele võib mingitel tingimustel olla lubatud (nt inimese teadmisi edendavate loomkatsete puhul – arusaam, mida oleme samuti ümber hindamas), kuid et üldiselt ei ole kellelgi õigust põhjustada loomadele põhjendamatut valu. See lähtus utilitaristlikust vaatest, et on moraalselt õigustamatu tekitada elusolenditele, sõltumata nende arenguastmest, kannatusi. Seda äratundmist võib pidada omamoodi suursaavutuseks inimese ja teiste liikide suhetes, olgugi et selle tõeline tähendus Benthami eluajal ja hiljemgi paraku tõsisemat rakendust ei leidnud.

Põhiõigused kõigile liikidele

Kas peaksime lõpuks mõistma, et kui inimesel tõesti pole teiste liikide ees lõppkokkuvõttes mingit olemuslikku eelisõigust ei kõrgema päritolu ega eesmärgi poolest, samuti mitte intelligentsuse ja afektiivsuse poolest, siis tuleks teiste liikide eluõigust pidada samavõrd tõendatuks kui inimese (kui indiviidi ja liigi) eluõigust? Sellele küsimusele saab pikas perspektiivis vastata ainult jaatavalt, isegi kui lühikeses perspektiivis võib paljudele veel näida, et meie poolt keskkonna intensiivsel hõivamisel ja ekspluateerimisel saadav kasu kaalub mingis mõttes (eelkõige rahalises) üles kahju ja kannatusi, mida tekitame teistele liikidele ja keskkonnale laiemalt. Ning vähemalt looduse seisukohast pole suurt vahet, kas omistame ulatuslikud moraalsed õigused esmajoones ökosüsteemidele ja liikidele (nagu näib mõtlevat Rolston) või individuaalsetele olenditele, olgu need loomolendid või taimed (nagu näib mõtlevat Paul Taylor)⁵.

Igal juhul tuleb järeldada, et kõigil elavatel olenditel on teatav sisemine ja võõrandamatu väärtus, mis on seotud pelgalt nende olemasolu, koha, rolli ja arenguga looduses tervikuna. See väärtus pole sugugi ainuüksi inimese hinnata, ehkki inimene võib tänu teadmistele ka looduse elurikkusele kaasa aidata. Isegi kui enamiku autorite arvates pole me ikka veel saavutanud märkimisväärset edu, sest keskkonna ja loomade ekspluateerimine on maakera rahvastiku kasvu vaadates pigem kiires tempos suurenenud,⁶ siis on ka märke, et oleme sellest üldiselt siiski aru saamas. Põhiküsimus, mis tuleb sealjuures lahendada, ei ole mitte see, mil määral me elukeskkonna kaitse ja elurikkuse edendamisega nõustume, vaid see, kuidas seda tänapäeva mitmekesises maailmas päriselt ellu viia⁷ ja milline uus poliitika oleks selleks kõige tulemuslikum.

Kui mõistame, et inimese poolt iseendale omistatud eelisõigus kasutada maakera ressursse ainult ja eelkõige iseenda ja oma liigikaaslaste arvutute ning osalt isegi väljamõeldud vajaduste rahuldamiseks on tegelikult sügavalt põhjendamatu ja toetub vaid tugevama õigusele (st vägivallale), siis oleks viimane aeg ümber mõtestada inimese ja looduse suhted nii, et ka teistel liikidel tekiks teatud hulk põhiõigusi, mille jalge alla tallamine ei oleks isekatel ja ahnetel inimolenditel või kasumile orienteeritud suurkorporatsioonidel nii lihtne. See ümbermõtestamine peaks puudutama kolme aspekti: õigust oma elukeskkonnale, õigust väärikale kohtlemisele ja õigust tulevikule. Kõik muud õigused, mida teistele liikidele lähemas tulevikus omistame, lähtuvad neist.

Margus Vihalem on Tallinna Ülikooli filosoofia õppejõud.

1 Charles Darwin, Inimese põlvnemine. Tlk Mart Niklus. Eesti Loodusuurijate Selts 2015, lk 88.

2 Peter Singer, Loomade vabastamine. Tlk Martin Garbuz. Tartu Ülikooli Kirjastus 2021.

3 Holmes Rolston (III): Biodiversity. In Dale Jamieson (toim), A Companion to Environmental Philosophy. Blackwell 2001.

4 Charles Darwin, Inimese põlvnemine, lk 75–76.

5 Paul Taylor, Respect for Nature. Princeton 1986.

6 Sue Donaldson, Will Kymlicka, Zoopolis: A Political Theory of Animal Rights. Oxford 2011, lk 252.

7 Virginie Maris, Philosophie de la biodiversité. Petite éthique pour une nature en péril. Buchet/Chastel 2015.