Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni

Peamiseks mõõdupuuks eristamaks tõsiseltvõetavaid ja röövajakirju jääb kvaliteetne retsenseerimine ja toimetamine.

ÜLO NIINEMETS

Teaduses on viimase kahekümne aasta üks suuremaid muutusi olnud avatud teaduse mudelile üleminek.¹ Selle peamiseks katalüsaatoriks oli digitaalsete publitseerismeediumide kasutuselevõtt 1990. aastate lõpul. Teaduskirjanduse jagamine PDF-failide kujul muutus erakordselt lihtsaks ja odavaks. Mitmed trükiajakirjad läksid täielikult veebi ja trükitavate ajakirjade hulk on progressiivselt ajas kahanenud. See on säästnud tuhandete hektarite ulatuses vihmametsa. Paraku ajakirjade füüsilisi koopiaid raamatukogudes enam ei ole ja valdav enamik teaduskirjandusest on kõrge maksumüüri taga. Suurte traditsiooniliste teaduskirjastuste ajakirjaartiklite veebis allalaadimisõigused on absurdsed, suurusjärgus 20–40 eurot artikli kohta. Nii on tekkinud robinhoodilikke veebilehekülgi nagu Sci-Hub, kuhu on tasuta levitamiseks kogutud miljoneid maksumüüri taga olnud artikleid. Sci-Hubi näol on tegemist klassikalise intellektuaalse omandi vargusega^2,3,4 ja on hämmastav, kui palju teadlasi on piraaditsemisega kaasa läinud.

Ligipääs maksumüüritagusele teaduskirjandusele on reserveeritud teadusasutuste töötajatele sõltuvalt nende asutuste ja teaduskirjastuste vahel sõlmitud lepingutest. Avalikkusele on maksumüür liiga kõrge. Võib muidugi arvata, et piisab, kui teadustöötaja pääseb teadusinfole ligi, kuna tavainimene oma piiratuses ei saa teadusartiklitest niikuinii aru ja selletõttu ei ole teadusvälistele inimestele ka vaja võimalust vabalt uuema teadusinfoga tutvuda. See on kentsakas arvamus mitmel põhjusel. Teadustulemuste kommunikeerimise eesmärk ei ole võimalikult keeruliselt uusi teadmisi edasi anda. Teadus pole juba enam ammu ainult valgustatute pärisosa. Haridustase kasvab igal pool maailmas,⁵ kaasa arvatud kõige kõrgema haridustaseme, doktorikraadi, saavutanute osakaal^{nt 6,7}. Teiseks on plahvatuslikult kasvanud ka avalikkuse huvi teadustulemuste vastu seoses katkematu kriisisituatsiooniga. COVID-19 levik pani tuhandeid kärsitult ootama ja lugema värskemaid meditsiiniuuringuid. Elektri tõusev hind ja börsimahhinatsioonid algatasid ühismeedias ulatuslikke debatte, kus väitlejad viitasid sageli teadusartiklitele. Kliimamuutused, rohepööre, toidujulgeolek on samuti teemad, kus aktiivsemad inimesed hoiavad viimastel teadusuuringutel silma peal. Avalikkuse vajadust ja huvi mõistes nõuavad mitmed juhtivad teadusajakirjad, et autorid lisaksid oma artiklile ka üldsusele mõeldud lühikokkuvõtte uuringu tähtsamatest tulemustest.

Siit johtubki avatud teaduse idee (open access, OA). Teadustulemused on veebis hiirekliki kaugusel. Avaliku raha eest tehtud teadus on avalik hüve ja peab olema kõigile kättesaadav. Publitseerimine ja elektroonilise meedia arhiivide säilitamine maksab. Peamine küsimus on: kes maksab? Enamik avalikku raha jagavatest teadust finantseerivatest organisatsioonidest nõuab, et töö tulemused oleks avalikult kättesaadavad.⁸ Avatud ligipääsu nõuavad näiteks Euroopa Liidu teadusprogrammid, USA rahvuslik teadusfond (NSF), UK teadusnõukogud (UKRI reeglite kohaselt), Eesti teadus­agentuur jne. Avatud ligipääsuga teadus on suurendanud teadustulemuste kasutamist ja vähendanud teadustulemustele ligipääsetavuse ebavõrdsust arenenud ja arenevate riikide vahel (vt ka eelnevat artiklit „Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused“¹ ja joonist).

Progress loob võimalusi, ent võib tekitada ka uusi probleeme. Avatud teaduspublitseerimise kasv on toonud teaduspublitseerimisse valemängijaid, nn röövpublitseerijaid, kes avaldavad raha eest kõike. Röövpublitseerijad kaaperdavad teadusajakirjade formaadi, kuid kompetentsed kolleegid artikleid ei retsenseeri, sisulist toimetajatööd ei tehta. Seetõttu ei vasta selline avaldatud töö teaduspublikatsiooni nõuetele ning seda ei saa võtta usaldusväärse teadusallikana. Selliseid ajakirju on seepärast kutsutud ka rämpsajakirjadeks⁹ ja neis publitseerimist akadeemiliseks sullerluseks¹⁰. Röövpublitseerijate märgistamiseks on kasutatud musti nimekirju, näiteks nn Bealli nimekiri.^11,12 Teisalt on tõsiseltvõetavate ajakirjade väljasõelumiseks kasutatud ka nn valgeid nimekirju, kuhu ajakiri lülitatakse ainult teatud rangete kriteeriumite täitmisel.¹ Nagu eelnevas artiklis¹ mainitud, ei ole piir röövpublitseerijate ja tõsiseltvõetavate OA kirjastuste vahel alati kristallselge. Nii on näiteks ka suurimaid uusi OA kirjastusi Frontiers Media SA ja eriti Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI) ^{vt. ka 1} liigitatud röövpublitseerijateks.^11,12,13,14 Mõlemad kirjastused on väga kiiresti kasvavad ja hõlmavad teaduspublitseerimisest üha suuremat osa. On nad siis röövpublitseerijad, kelle avaldatud ajakirjadest tuleb iga hinna eest kõrvale hoida? Enne edasist analüüsi märgin läbipaistvuse huvides, et ma ei ole sõltumatutes OA ajakirjades publitseerimise osas täiesti erapooletu.¹⁵

Kõigepealt, teadusajakirja tunnus on kvaliteetne eelretsenseerimine erialateadlaste poolt ja kvaliteetne toimetamine. Mis puutub nn rämpsajakirjadesse, siis nii traditsiooniliste kui ka uute OA teadusajakirjade levik ja kvaliteet varieeruvad väga suurtes piirides. Tugevamates ajakirjades on väga raske publitseerida. Üldjuhul on laia levikuga ajakirjades artikli avaldamisel selle mõjukus suurem kui vähem levivas ajakirjas publitseerimisel. Seetõttu üritavad teadlased publitseerida oma tööd kõrge mainega ajakirjades. See ei tähenda, et väiksema levikuga ajakiri oleks rämps. Teatud spetsiifilise eriala ajakiri võib erialainimeste seas olla vägagi respekteeritud ja spetsiifilises ajakirjas võib teinekord olla raskemgi publitseerida kui laia profiiliga ajakirjas.¹⁶

Teaduse sisu osas ei ole probleemi kvaliteetset eelretsenseerimist ja toimetamist pakkuvate ajakirjadega, olgu nad kirjastatud traditsiooniliste või uute OA kirjastuste poolt (vt eelnevat artiklit¹). Teadust mürgitavad nn röövkirjastused, kus eelretsenseerimine ja toimetamine puudub ja kõik saadetud kaastööd avaldatakse.¹ Pikka aega oli Jeffrey Bealli nimekiri ainus teejuht röövkirjastuste identifitseerimiseks. Praeguseks on Bealli nimekiri suletud ja on leitud konsensus, et subjektiivsetel kriteeriumidel põhinevate mustade nimekirjade asemel tuleb kasutada nn valgeid nimekirju, kuhu teadusajakiri lisatakse konkreetsete rangete kriteeriumite täitmisel (vt eelnevat artiklit ¹). Hoolimata aktsepteeritud kriteeriumide täitmisest on Bealli nimekirja püütud kasutada liigitamaks tõsiseltvõetavate OA kirjastuste avaldatud artikleid „röövpublitseerituteks“. Traditsioonilise kirjastuse Springer-Nature ajakiri Scientometrics avaldas hiljuti Tšehhi teadlaste Vít Macháčeki ja Martin Srholeci artikli, mis liigitas suure hulga eliitteadusajakirju koondavas teadusandmebaasis Scopus (https://www.scopus.com) olevaid OA ajakirju röövpublitseerituteks.¹⁷ Selle liigituse põhjal väideti, et kuna arenevate riikide teadlased publitseerivad keskmisest sagedamini neis ajakirjades, siis on neis riikides röövpublitseeritud teaduse osakaal suurem kui arenenud riikides.¹⁷ Mõni kuu hiljem võeti see artikkel tagasi, kuna artikli metoodika ja andmeanalüüs olid vigased ja tulemused ebausaldusväärsed.¹⁸ Ka Scopus ise kinnitas veel kord, et kõik andmebaasis sisalduvad ajakirjad vastavad kvaliteedikriteeriumidele ja röövpublisteeritud ajakirju nende andme­baas ei sisalda.¹⁹

Angeles Oviedo-García avaldas hiljuti artikli ajakirjas Research Evaluation,¹⁴ mis sarnaselt tagasikutsutud Macháček ja Srholec artikliga^17,18 üritab klassifitseerida tugevaid MDPI ajakirju röövajakirjadeks, luues uusi kriteeriume, nt enesetsiteerimine. Kogu artikli analüüsi teeb kentsakaks see, et analüüsitakse ainult MDPI kirjastuse ajakirju ja puudub traditsiooniliste kirjastuste kontrollgrupp. Sellele, et kõigi tunnustatud kirjastuste lõikes MDPI enesetsiteerimisega silma ei paista, on juba tähelepanu juhitud.²⁰ Kuidas on MDPIs lood peamise teadusajakirja kriteeriumi – kvaliteetse eelretsenseerimisega? MDPI toimetamise ja eelretsenseerimise protsess on läbipaistev ning artiklid, mille teaduslik ja/või tehniline kvaliteet ei ole piisav, lükatakse tagasi.²¹ Kui röövkirjastused publitseerivad kõik avaldamiseks saadetud artiklid, siis MDPI kirjastuse ajakirjadele saadetud artiklite keskmine tagasilükkamise määr oli 2020. aastal 57%^22,23 ja vaid väikesel osal MDPI ajakirjadel oli tagasilükkamise määr alla 40%.²² Keskmine retsensentide arv iga MDPI ajakirjas avaldatud artikli kohta varieerus aastail 2016–2020 3,7–5,5.²³ Need arvud näitavad, et MDPI ajakirjad suhtuvad eelretsenseerimisse tõsiselt. Kuna puudub MDPI-väline kontrollgrupp, siis Angeles Oviedo-García artikli¹⁴ järeldusi on peetud küsitavaks ning ajakiri Research Evaluation avaldas ka hoiatuse, et Oviedo-García artikli tulemuste paikapidavuse kohta on algatatud uurimine ja lugejaid manitsetakse ettevaatusele.²⁴ Selline hoiatus eelneb tavaliselt artikli tagasikutsumisele.

Üks retsenseerimise kvaliteedi hindamise viis on vaadata tagasikutsutud artiklite hulka, s.t neid artikleid, kus pärast avaldamist on leitud selliseid puudusi, mis teevad kogu artikli ebausaldusväärseks. Tõepoolest, MDPI kirjastuse ajakirjades on ilmunud vastuolulisi artikleid, mis on hiljem probleemide tõttu tagasi kutsutud.²⁵ Teaduses selliseid asju kahjuks juhtub. Uute teadmiste valguses hinnatakse tihti varasemaid tulemusi ümber. Teisalt on kõige suuremad teaduskirjastamise skandaalid toimunud vanade lugu­peetud teadusajakirjadega. Füüsikateaduse kõige suuremaks skandaaliks on peetud füüsika tõusva tähe, saksa päritolu Jan Hendrik Schöni juhtumit.^26,27 Schön publitseeris riburada artikleid läbimurretest pooljuhtide ja superkondensaatorite alal maailma tippajakirjades 2000. aastate algul. Paraku ükski konkureeriv uurimisrühm tema tulemusi korrata ei suutnud ning üksikasjalik uurimine paljastas, et tegemist on täieliku aferistiga ja artiklid olid suuresti fabritseeritud. See viis artiklite tagasikutsumise laineni aastail 2002-03. Ainuüksi maailma tippajakiri Science kutsus tagasi üheksa Schöni artiklit ja teine tippajakiri Nature seitse artiklit. Neile järgnesid füüsika ja materjaliteaduse tippajakirjad Physical Review (6), Applied Physics Letters (4), Advanced Materials (2).²⁶ Saksamaa Konstanzi ülikool otsustas tühistada Schöni doktorikraadi. Sellest skandaalist on kirjutatud raamat.²⁷ Teadus pole kuulsuse narride eest kaitstud, kuid iga uudne teadus­tulemus katalüüsib uusi teadusuuringuid ja probleemid leitakse varem või hiljem üles. Tänapäeval pigem varem. Teadusliku meetodi tugevus selles seisnebki. Probleemseid teadusartikleid analüüsib ja nende tagasikutsumist vahendab näiteks veebileht https://retractionwatch.com. Christos Petrou toob oma blogipostituses välja, et MDPI kirjastuse avaldatud artiklite puhul oli 2019. aastal 0,5 tagasikutsumist 1000 avaldatud artikli kohta ja et see suhtarv on täpselt sama suur ülemaailmsel juhtival teaduskirjastusel Elsevier.²⁸ Absoluutarvudes ületab traditsiooniline teaduskirjastus Elsevier (2019. aastal 392 tagasikutsud artiklit) mäekõrguselt MDPId (19 tagasikutsutud artiklit).²⁸

Kui autoreid vaadata, siis oli 2019. aastal Euroopa ja Põhja-Ameerika päritolu autorite osakaal kogu MDPI autorite hulgast 46%.²⁹ Artiklite järgi oli 2020. aastal Euroopa ja Põhja-Ameerika artiklite osakaal 52% koguhulgast.²⁸ Dan Brockington tutvustab oma blogis MDPI kohta käivat sotsioloogilist küsitlust, mis põhineb 1168 teadlase arvamusel.²⁹ On väga entusiastlikke, vähementusiastlikke ja ambivalentseid teadlasi, aga eksisteerib ka häälekatest ja ise MDPI ajakirjadega mitte mingisugust varasemat kogemust omavatest, eitajatest koosnev vähemus (10% vastanute koguhulgast). Veel mõni aasta tagasi ei olnud suur hulk teadlasi MDPIst midagi kuulnudki, kuid 2019. aastal publitseeris MDPI ajakirjades 162 287 autorit.²⁹ Kas peaksime paari sõnaka negativisti arvamuse tõttu neile kõigile kriipsu peale tõmbama?

Mis saab edasi? Igal aastal kasvab kõigi maailmas avaldatud teaduspublikatsioonide arv ligikaudu 4%.³⁰ MDPI publitseeritud artiklite arv on kasvanud keskmisest kiiremini ja on avaldatud kahtlust, kas kiire kasv on jätkusuutlik, s.t kas kiire kasvu tõttu eelretsenseerimise kvaliteet ei kannata.³¹ Hoolimata kiirest kasvust on MDPI ajakirjade keskmine tagasilükkamise määr püsinud aastaid 60% lähedal.^23,31 Vähenenud on küll retsensioonide arv publitseeritud artikli kohta, kuid see näitab, et kasvanud on kohe, ilma retsenseerimata, tagasilükkamiste osakaal.²⁴ Seega ei ole, hoolimata kiirest kasvust, seni vähenenud eeleretsenseerimise kvaliteet. Kuigi MDPI osakaal kogu maailma teaduspublikatsioonidest on endiselt väike, 5,3% 2021. aastal³², paneb MDPI kiire kasv kogu teadlaskonna üha suurema surve alla. Kasvanud on nii kaastööde palumiste arv, retsensioonide küsimiste arv ning autoritele ja retsensentidele saadetavate meeldetuletuste arv. Isegi MPDI entusiastid leiavad, et MDPI saadetava kommunikatsiooni maht on liiast²⁹ ja on leitud, et agressiivse kommunikatsioonistrateegia tõttu sarnaneb MDPI röövpublitseerijatega.³¹ Niimoodi võib just see laienemisstrateegia hakata vastu töötama MDPI ajakirjade prestiižile.²⁹ Teisalt kasvab avatud ligipääsuga teaduse osakaal sõltumatult MDPIst ja teadusmaailm üha mitmekesistub.¹ Ajakirja koostajatel on üha raskem valida, kuid peamiseks mõõdupuuks eristamaks tõsiseltvõetavaid ja röövajakirju jääb kvaliteetne retsenseerimine ja toimetamine.

Ülo Niinemets on Eesti maaülikooli professor ja Eesti teaduste akadeemia akadeemik.

Loe ka eelnevat artiklit „Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused“ 9. XII Sirbist!

1 Ülo Niinemets, Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused. – Sirp 9. XII 2022.

2 P. M. Davis, Sci-Hub downloads of APS papers. – The Physiologist 2017, 60(1): p. 3–9.

3 L. McKenzie, Sci-Hub’s cache of pirated papers is so big, subscription journals are doomed, data analyst suggests. – Science 2017.

4 R. Scheman, Sci-Hub: piracy across the open (access) seas. – The Physiologist 2017, 60(1): p. 1, 10-11.

5 Max Roser, Esteban Ortiz-Ospina, Global Education. 2016. Published online at OurWorldInData.org.

6 Ülo Niinemets, Teadlaste järelkasv, karjäärimudel ja võimalused tööturul: kust me tuleme, kas ja kuhu me liigume? Kogumikus „Eesti Teadus 2019“, toim K. Raudvere. Eesti Teadusagentuur, Tartu 2019, lk 21–36.

7 R. Hutt, Which countries have the most doctoral graduates? World Economic Forum 15. X 2019.

8 M. Schiltz, Science Without Publication Paywalls: cOAlition S for the Realisation of Full and Immediate Open Access. – Frontiers in Neuroscience 2018, 12.

9 Art Leete, Teaduse diskreetne düstoopia. – Sirp 4. III 2016.

10 Tarmo Soomere, Renno Veinthal, Akadeemiline sullerlus kui akadeemilise vabaduse kuritarvitamine. – Sirp 12. II 2016.

11 J. Beall, Criteria for determining predatory open-access publishers (2nd edition). 2012.

12 https://en.wikipedia.org/wiki/Jeffrey_Beall

13 Lauri Laanisto, Teaduskirjastamisnurjatused. – Sirp 8. VII 2022.

14 M. Á. Oviedo-García, Journal citation reports and the definition of a predatory journal: The case of the Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI). – Research Evaluation 2021, 30(3): p. 405–419.

15 Kaasautorina oli mul MDPI kirjastuse ajakirjades 2021. aasta lõpuks ilmunud 11 artiklit (2,5% kogupublikatsioonide arvust). Enamiku neist olid ajakirjale saatnud mu Hiina, USA ja Euroopa kolleegid. Mina ise olen saatnud MDPI ajakirjale Plants ühe artikli. Mitte ühegi MDPI ajakirjas ilmunud artikli pärast ei ole mul ja minu töörühmal põhjust piinlikkust tunda. Kõik MDPI ajakirjades avaldatu on läbinud väga tiheda eelretsenseerimissõela. Ka mul on rida artikleid MDPI ajakirjade poolt pärast retsenseerimist tagasi lükatud, mõnikord on artikkel ilma retsenseerimiseta kohe tagasi lükatud.

16 J. Nielsen, Editorial: Where is scientific publishing heading? – FEMS Yeast Research 2017, 17(7).

17 Vít Macháček, Martin Srholec, Retracted article: Predatory publishing in Scopus: evidence on cross-country differences. – Scientometrics 2021, 126(3): p. 1897–1921.

18 V. Macháček, M. Srholec, Retraction Note to: Predatory publishing in Scopus: evidence on cross-country differences. – Scientometrics 2021, 127(3): p. 1667-1667.

19 W. Meester, The guardians of Scopus. Here’s how independent subject experts monitor the titles in Scopus to uncover predatory journals. 26. II 2021, updated 5. X 2021.

20 D. Critchlow, G. Stefenelli, Comment on: Journal citation reports and the definition of a predatory journal: The case of the Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI) from Oviedo-García. 2021. https://www.mdpi.com/about/announcements/2979.

21 https://www.mdpi.com/editorial_process

22 https://www.mdpi.com/anniversary25/blog/about-mdpi

23 D. Brockington, MDPI Journals: 2015–2020. 29. III 2021.

24 M. Á. Oviedo-García, Expression of concern: Journal citation reports and the definition of a predatory journal: The case of the Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI). –

Research Evaluation 2021, 30(3): p. 420-420.

25 https://en.wikipedia.org/wiki/MDPI

26 https://en.wikipedia.org/wiki/Schön_scandal

27 E. S. Reich, Plastic fantastic: How the biggest fraud in physics shook the scientific world. St. Martin’s Press, New York 2009. 266.

28 C. Petrou, Guest Post – MDPI’s remarkable growth. 10. VIII 2020.

29 D. Brockington, MDPI experience survey results. 18. IV 2021.

30 R. K. Pan et al., The memory of science: Inflation, myopia, and the knowledge network. – Journal of Informetric 2018, 12(3): p. 656–678.

31 P. Crosetto, Is MDPI a predatory publisher? 12. IV 2021.

32 https://www.scilit.net/statistic-publishing-market-distribution

 

Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused