Tippatleedi dilemma ehk Kuidas Georg Hackenschmidt suurendas elukutselise maadluse kui meelelahutuse tähtsust

KALLE VOOLAID

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartus sündinud Georg Hackenschmidt oli elukutseliste maadluse maailmameister ja ühtlasi esimene Eestist võrsunud sportlane, kes on võitnud medali rahvusvahelisel suurvõistlusel, mistõttu pole kahtlustki, et tema panus Eesti spordilukku on harukordselt tähtis. Kuid suur on ka tema rahvusvaheline tähendus. XX sajandi algul aitas Hacken­schmidt oma tegudega kaasa elukutselise maadluse kujunemisele üheks tähtsamaks spordialaks maailmas Esimese maailmasõja eelsel ajal.

Georg Hackenschmidt (u 1905).

Maadlusest sai sõu

Võimsate füüsiliste eeldustega Hacken­schmidtist ehk Hackist, nagu teda maailmas tihti kutsuti, kujunes rahvusvaheline superstaar, kes maailmameistriks kerkinuna  valitses vankumatult oma ala pikki aastaid ja teda on nimetatud üldse esimeseks üldtunnustatud maailmameistriks elukutseliste maadluses. Tema tegevus tõukas tagant ka profimaadluse kiiret väljaarenemist masse hullutanud meelelahutuseks.

Iseloomulikult kirjeldab oma mälestustes1 neid sündmusi ja oma osa toimuvas ka Hackenschmidt ise, tõdedes dilemmat olukorras, kus ta oli küll kokkuleppematšidele minemata tõusnud maadlusmaailma tippu ausal teel, ent pidi seejärel aset leidnud alasiseste muutuste tuules ikkagi tublisti sisekaemusega tegelema. Sest aus võistlusmaadlus hakkas neil aegadel teed andma meelelahutuslikele maadlusetendustele.2 Mehed, kes olid vahetus võistluses tartlasele selgelt alla jäänud, asusid nüüd korraldama omi kõlavate nimedega turniire, kus kehtisid nende endi reeglid ja eelnevalt kokku lepitud tingimused nii kohtumiste pikkuse kui ka võitjate osas. Sedasi pole midagi imestada, et toona toimus mõnigi kord ühe kalendriaasta jooksul rohkem kui üks maailmameistrivõistluse nime kandnud jõuproov.3 See kõik oli tollal võimalik, kuna profimaadluses puudusid rahvusvaheliselt ühtselt arusaadavad reeglid.

Neile aina suuremat rahvusvahelist edu saatvatele uut tüüpi turniiridele ei valitud osalejaid enam maadlusoskuse põhjal, vaid võime järgi publiku meelt lahutada. Areenil esinejad pidid panema pealtvaatajad uskuma, et ei nähta mitte kokkulepitud stsenaariumi järgi esitatavat vaatemängu, vaid ehtsat mõõduvõttu. Arusaadavalt ei olnud säärane areng tõsise spordimehe hingega Hackenschmidtile sugugi meelepärane. Mornilt võttis ta toimuva kokku, ohates, et „sellel kõigel pole tõelise maadlusega loomulikult vähimatki pistmist“.4

See teise tuntud eestlasest jõumehe Georg Lurichi väljakutse Hackenschmidtile ja Madralile aastast 1904 kuulub nüüd Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse.

Muutuv mees muutuvas ajas

Pealegi ei oodatud neil etendustel lavale lihtsalt maadlejaid, vaid midagi enamat. Õnnestumisele aitasid siin kaasa värvikas väljanägemine, atraktiivne esinemismaneer, kõlav lavanimi või ükskõik milline muu eripära, mis rahva asjaosalistest rääkima pani. Kusjuures publikule meeldis see kõik niivõrd, et edukamad vägimehed leidsid maadluses endi jaoks ühtlasi hea sissetulekuallika!

Uute oludega tuli tahes-tahtmata kohaneda ka Hackenschmidtil, kes soovis ju maadluses ikka edasi tegutseda. Seadnud end 1902. aastal suurema läbilöögi ootuses püsivalt sisse Inglismaal, leidis ta sealt häid nõuandjaid. Pikemaks osutus tema koostöö teatriimpressaario Charles B. Cochraniga (1872–1951). Selle meelelahutusmaailmas hästi tundnud mehe jaoks ei olnud vahet, kas turundada teatrit või sporti, sest igal juhul oli tegu äriga, kus tuli tema sõnutsi osata „tunnetada publiku maitset ja ennetada selle soove“.5

Meestel kujunes välja usalduslik vahekord. Cochran nägi loomupäraselt tagasihoidliku hoiakuga ja välisest särast-kärast mittehoolivas Hackenschmidtis rohkesti potentsiaali ja võttis atleedi meelsasti oma hoole alla, maadleja aga tegi enda kallal jõudsalt tööd ning õppis arvestama nii korraldajate ja pealtvaatajate tahtmistega kui ka vastaste tasemega.

Esialgu väljaspool pealinna (Liverpoolis, Manchesteris jm) endale nime teinud, ent viimaks Londonis kanda kinnitades õnnestuski Hackenschmidtil inglise publiku südamed võita. Enamgi veel – Cochrani tagantjärelehinnangu kohaselt oli just Hackenschmidt mees, kes käivitas neil aegadel Inglismaal ainulaadse maadlusbuumi ning tegi matil rassimise huvipakkuvaks kõigile ühiskonnakihtidele.6

Case study: Hackenschmidt vs. Madrali

Selle eduloo teokssaamiseks oli kõigepealt vaja päästikut, milleks osutus 1904. aastal Londonis suure kära saatel aset leidnud Georg Hackenschmidti ja türklase Ahmed Madrali maadlusmatš. Seda vastasseisu võib Charles B. Cochrani meenutuste7 toel võtta lausa mainekujunduse musternäitena, kus olid olemas kõik intriigiks vajalikud elemendid. Tundmatu, kuid põneva väljakutsuja rolli sobitus seal eksootilise väljanägemisega Madrali, „Türgi sultani lemmikmaadleja“, kelle oli Londonisse meelitanud varem Hackile omavahelises maadluses alla jäänud ja nüüd revanši ihkav kreeka päritolu maadleja ja maadluspromootor Antonio Pierri (1859–1912).

Hacki täita jäi siin aga senise soosiku roll, kelle positsiooni uustulnuk vankuma lõi.

Ahmed Madrali (u 1905).

4 × Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Samuti kuulus asja juurde avalik väljakutse, mille Pierri ja Madrali esitasid Hackile mõistagi võimalikult skandaalsel ja kärarikkal moel, olles selleks sisse tunginud ühele Hacki maadlusõhtule ning olles varem samasse saali sokutanud ka endi kinni makstud klaköörid, selleks et rahvas toimuvale ikka elavalt reageeriks ja algusest peale kindlasti Madrali poolel oleks. Sedavõrd kavalalt vette heidetud söödu neelaski lihtsameelne avalikkus alla ning Hackil tuli väljakutse vastu võtta olukorras, kus Madralist oli üldsuse silmis saanud soosik ning ajakirjanduski kippus jagama üldlevinud meelsust, mille kohaselt tuleb Hackil türklase vastu sedakorda kaotusega leppida.

Põnevus suure vastasseisu eel paisus kui pärmi väel ja kui see õhtu viimaks käes oli, ummistasid Londoni tänavaid säärased maadlussõprade massid, et need olevat põhjustanud linnaliikluses paraja kaose. Publik täitis pilgeni ka võistluspaigaks valitud Olympia hiigelareeni.8

Kuid oh imet! Kui mehed lõpuks maadluse juurde jõudsid, pakkus matš kõigile varasematele arvamistele risti vastupidise tulemuse, sest ülimalt keskendunud Hackenschmidt tormas oma vastasele kohe metsiku hooga peale ja heitis türklase matile säherduse pauguga, et vaese Madrali käsi läks liigesest välja ja ta jäi oimetuna maha lebama. Võistlus lõppes, enne kui see alatagi oli jõudnud, vähem kui minutiga ja Hacken­schmidti võiduga.

Meeldejäävalt on pealtnägijad kirjeldanud ka kohtumisele järgnenud sündmusi Olympias, kus joovastuses publik olevat maas lamavat türklast peaaegu jalge alla tallates hõisete saatel ja laulu üles võttes lavale sööstnud ning siis võidumehe ümber tungeldes püüdnud teda õlgadele tõsta, samal ajal kui kohal viibinud naisterahvad kaasa kiljudes taskurätikutega lehvitasid.9 Pidi see alles olema vaatepilt!

Igatahes, nagu öeldud, osutus see võit Hackenschmidti karjääris märgiliseks. Emajõelinnast oma maailmavallutust alustanud jõumees sai Inglismaal rahvuskangelaseks, kellele edaspidi enam truudust ei murtud. Kõnealust kohtumist aga jäädi udusel Albionil mäletama ühe tähelepanuväärsema spordisündmusena.

Kalle Voolaid on Eesti Spordi- ja Olümpia­muuseumi teadur.


Georg Hackenschmidti reklaampostkaart (1902).

Georg Hackenschmidt

1. VIII 1877 Tartu – 19. II 1968 London

Georg Hackenschmidt oli tõstja ja maadleja, 177 cm, 101 kg*, hilisem elukutseliste maailmameister maadluses. Võitis 1898. aastal Viinis amatööride seas MMi pronksi tõstmises ning (mitteametliku) EMi kulla maadluses, korrigeerides sealsamas ka üht tõstmise maailmarekordit (85,5 kg ühe käega rebimises). Sedasi sai temast esimene Eestist võrsunud sportlane, kes on rahvusvahelistel suurvõistlustel medali võitnud ja/või maailmarekordi püstitanud. Maadlejana kandis ta maailmas hüüdnime Vene Lõvi.

* Andmed Hackenschmidti mõõtude kohta pärinevad „Eesti spordi biograafilisest leksikonist“. https://www.esbl.ee/biograafia/Georg_Hackenschmidt

 

1 Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu. Tartu 2022, lk 95–98.

2 Hackenschmidt ise kasutas selle kohta väljendit show wrestling.

3 Üks versioon varajaste maailmameistritiitlite jagunemisest suurturniiridel on leitav siit: http://www.wrestling-titles.com/europe/t-world-gr-h.html

4 Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu, lk 95–98.

5 Oma tegevusest impressaariona, kohtumisest Hackenschmidtiga ja veel paljust muust pajatab Charles B. Cochran oma mälestusteraamatus „Showman Looks On“ (London 1945).

6 Charles B. Cochran, Showman Looks On, lk 272–278.

7 Charles B. Cochran, Showman Looks On, lk 272–278.

8 1886. aastal Londonis avatud suur siseareen, populaarne näituste, spordivõistluste jms korraldamise paik.

9 Omaaegseid lehelugusid toimunust on vahendatud nt siin: Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu, lk 119.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht