Udmurdi traditsioonilised palved

Palvete uurimine on äärmiselt põnev väljakutse: pöördumised jumaluste poole kajastavad ilmekalt udmurtide väärtusi ja vajadusi.

EVA TOULOUZE, LIIVO NIGLAS

2014. aasta juunikuu. Mitme küla palvus ja ohvripapid. Rahvas koguneb, kui puder hakkab valmima, et koos süüa ja põlvili maani kummardades palves osaleda.

Eva Toulouze

Soome-ugri traditsioonilistest religioonidest ei ole üldjuhul järele jäänud kirjalikke palvetekste ja seetõttu on meil vaid ähmane ettekujutus, kuidas toimus verbaalne suhtlus üleloomulike jõududega. Ka eestlaste puhul ei tea me täpselt, kuidas nad kristluse-eelsel ajastul oma jumaluste poole pöördusid. Mõnede soome-ugri rahvaste juures on aga animistlikud palvetekstid säilinud tänu sellele, et teadlased – etnoloogid, folkloristid, lingvistid – on kunagi rituaalidest osa võtnud ja need kirja pannud. Aga on veel üks võimalus lähemalt tutvuda soomeugrilaste animistlike palvetega: on kogukondi, kelle traditsioonilised palvused on veel elus ja teadlased saavad neid kohapeal ise uurida. Nii tekib võimalus eri aegadel kasutatud palvetekste omavahel võrrelda ja jälgida sisemist arengu­protsessi.

Palvuste taaselustamine

Üks etniline rühm, kelle juures seda teha saab, on Kaama jõest ida pool elavad udmurdid. Nad on säilitanud oma traditsioonilise religiooni tänu sellele, et nende esivanemad pagesid elama moslemitest tatarlaste ja baškiiride juurde pärast seda, kui nende alad olid XVI sajandi keskel langenud Moskva vürstiriigi võimu alla. Nii pääsesid nad sunni viisil ristiusustamisest. Islami keskkond aitas neil oma usku järgida ka Nõu­kogude ajal, sest võimud hoidusid selles suure usklike arvuga piirkonnas liiga jõulisest usuvaenulikust tegevusest. Seega on igati ootuspärane, et erinevalt Udmurdi vabariigist ehk Udmurdimaast, kus enamik põliselanikest on omaks võtnud vene õigeusu, on Baškortostani vabariigis ja Permi krais elavate nn Kaama-taguste udmurtide juures praegu toimumas traditsiooniliste palvuste taaselustamine – ka nendes külades, kus Nõukogude ajal palvused mõneks ajaks katkesid, korraldatakse kollektiivseid animistlikke ohverdusriitusi.

Meie uurimisrühm, mis koosneb eesti, prantsuse ja udmurdi teadlastest, on Kaama-taguste udmurtide traditsioonilisi palvusi uurinud alates 2013. aastast ja viimasel ajal oleme keskendunud just palvetekstidele. Palvete uurimine on äärmiselt põnev ülesanne: pöördumised jumaluste poole kajastavad ilmekalt udmurtide väärtusi ja vajadusi ning teadlased on neid uurides silmitsi paljude küsimuste ja hüpoteesidega. Asjakohaste selgituste saamine uuritavatelt endilt on sageli väga keeruline, sest nad ei ole pidanud sedasorti asjade üle eriti mõtlema – animistlikke palveriitusi püütakse läbi viia täpselt samamoodi, nagu tegid seda esivanemad ja palvete tekstid pole enamjaolt ohvripappide endi looming, vaid saadud päranduseks varasematelt põlvkondadelt ja vastavad traditsioonile.

Külapalvus Novõje Tatõšlõs 2018. aasta juunis. Esimene palve, millega lubatakse jumalale ohver. Küla ohvripapp Rais Rafikov.

Eva Toulouze

Palve kui žanri nimi udmurdi keeles on kuris’kon, mis tuleb tegusõnast kuris’kyny – palvetama. Udmurdi teadlaste hulgas käib arutelu selle kohta, milline see žanr õieti on. Baškortostanist pärit udmurdi etnograafid, kes lähtuvad ajakohasemast materjalist, on veendunud, et kuris’kon on jumalate poole pöördumine, mille vasteks on vene sõna molitva ehk palve. Udmurdimaa folkloristid tajuvad aga, et sõna molitva, ja järelikult ka mõiste, on otseselt seotud vene õigeusuga ega sobi seetõttu animistliku suhtluse tähistamiseks. Möödunud aja rahvapärimuse uurijatena leiavad nad, et kuris’kon’i tuleks seostada loitsu ehk maagilise sõnaga, mille eesmärk on „sundida“ jumalusi inimesi kuulama, et allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Nende tõlgendust näib toetavat see, et meie informantide sõnul ei tohi kuris’kon’i lihtsat pähe õppida, vaid see tuleb „röövida“ – salvestada mällu loomulikul viisil, kuulates seda korduvalt eri palvustel. Kui palve jäetakse meelde mingil muul moel, siis kaotavat tekst oma religioosse väe.

Ometi on tänapäeval väga vähesed ohvripapid omandanud oma kuris’kon’i „röövimise“ teel. Need üksikud vanema põlve ohvripapid, kes on veel elus, on palveriituste läbiviimisest kõrge vanuse tõttu loobunud. Nooremad ohvripapid on õppinud palvetama täiesti uuel viisil, kasutades selleks kirjapandud tekste. Nad on kirjalikud palvetekstid kas pähe õppinud või loevad neid palvetamise ajal paberilt maha. Sellest hoolimata ei ole keegi nende autoriteeti kahtluse alla pannud.

Millele see osutab? Kas sellele, et monoteistlike usundite (õigeusk, islam) survel toimunud maagilise mõtteviisi taandumine on kaasa toonud muutuse üldises arusaamas kuris’kon’ist? See hüpotees on vägagi tõsiseltvõetav, sest oleme välitööde käigus aru saanud, et Kaama-tagused udmurdid ei taju tänapäeval kuris’kon’i kui maagilist teksti, vaid kui inimese otsest pöördumist jumaluste poole.

Aga milliste jumaluste poole? Vanadest tekstidest selgub, et udmurdid pöördusid väga erinevate jumaluste poole. Nende seas olid nii taeva jumaluste – Inmar, Kõldõs’in, Kuaz’ – triaad kui ka päikese ja kuu emad, maajumalus Mu-kõltšin jne. Tänapäeval on valdav enamik palveid adresseeritud kahest nimest koosnevale jumalusele – Inmar Kõltshin. See diaad on iseenesest salapärane. Inmariga on laias laastus olukord selge: see on taeva peajumala nimi, mille udmurtidest kristlased on üle võtnud ka oma jumala tähistamiseks. Sõna kõltšin on aga problemaatilisem ja mitmetähenduslikum ning selle tõlgendamine on keeruline. Ühe hüpoteesi järgi võiks kõltšin olla viljakuse ja põllutööde jumala Kõldõs’ini teonüümi lühendatud variant. Sellisel juhul võiks Inmar Kõltšini nime kasutamine koondada endas pöördumist kahe tähtsaima jumala – kaugel asuva taeva jumala (Inmar) ja inimestele palju lähedasema maa­jumala (Kõldõs’in) poole. Samas on sõnal kõltšin’il ka oma tähendus, mida tänapäeval tõlgitakse kui „inglit“. Seda sõna kasutavad kristlased, tähistades kohati sellega ka inimestele lähedast Jeesust Kristust. Kui udmurdid pöörduvad tänapäeval Inmar Kõltšini poole, kas nad kujutavad ette koondnimega ühte jumalust või hoopis kaht tegelaskuju? Sellele küsimusele pole ka udmurdi animistidel endil selget vastust. See näib olevat neile sama keeruline kui kristlasele kolmainsuse selgitamine.

Asja mõistmiseks annavad vihjeid palvetes kasutatud asesõnad. Erandita kõikides udmurdi palvetekstides toimub põhipöördumine jumala poole ainsuse teises pöördes: olgu see siis käskivas või tingivas kõneviisis, jumalale öeldakse „sina“. See on igati loomulik, sest traditsiooniliselt ei olnud viisakusvormi „teie“ udmurdi keeles olemaski. Ainult et nendesamade tekstide sees näeme aeg-ajalt esinemas ka mitmuse teist pööret, näiteks: „Nagu ühtede emade-isade lapsed me tuleme teid mälestades“, või „kui me teid ei anuks, keda me siis anuks“ ja „andes teile selle hinge ja vere, me palvetame“. Sellist pöördumist ei esine küll väga sageli, kuid piisavalt palju, selleks et seda saaks ignoreerida. Kuidas seda seletada? Arvatavasti on see jälg varasemast polüteismist, kus pöördumise objektiks oli mitte üks jumalus, vaid mitu.

Ka vormelid, mille abil jumaluse poole pöördutakse, on salapärased. Keegi ei tea täpselt, mida tähendab sõna „oste“, millega algavad kõik palved. Kas see on mingi spetsiifiline pöördumine? Või on see hoopis alternatiivne teonüüm? Selle sõna tähendus on kadunud sajandite tagusesse aega. Ka „kozma“ esineb aeg-ajalt kui teonüüm, kuid samas on olemas tegusõna kozmany – õnnistama –, mille käskiva kõneviisi vorm see võiks olla.

Mida udmurdid jumalatelt paluvad?

Kuivõrd on udmurtide palvetekstid aja jooksul muutunud? Võib eeldada, et nende sakraalse iseloomu tõttu toimuvad muutused tekstis väga aeglaselt. Meil puuduvad instrumendid, millega seda muutust mõõta, sest kuris’kon’i tekstide kronoloogiline järjepidevus on katkenud. Meil on tekste XIX sajandi lõpust, nii Venemaa teadlastelt (Nikolai Pervuhhin, Boriss Gavrilov, Ioann Vassiljev) kui ka soomlastelt (Yrjö Wichmann) ja ungarlastelt (Bernát Munkácsi). Seejärel tuleb suur tühimik: ühelt poolt katkes Nõukogude võimu usuvaenuliku suhtumise pärast paljudes kohtades palvuste pidamine, teiselt poolt puudutas see ebasoosing ka teadusvaldkonda ja seetõttu udmurdi usundit eriti ei uuritud. Nõukogude aja lõpust saati on palvetekste jälle järjepidevamalt koguma hakatud.

Kindel on aga see, et aja jooksul on muutunud udmurtide elu ja sellega koos ka see, mida palvetades öeldakse. Näiteks XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Bernát Munkácsi üles kirjutatud tekstidest teame, et udmurdid palusid jumalatelt abi raha kogumisel, et tasuda maksu Suurele Tsaarile. On selge, et pärast Nõukogude võimu tulekut selliseid palveid jumalatele enam ei esitatud. Selle asemel palvetati kolhoosi karja eest või paluti tervist kolhoosi esimehele. Need palved kaotasid omakorda aktuaalsuse pärast kolhoosikorra lagunemist. Nii et palveid on alati kohendatud vastavalt vajadustele. Mida aga palutakse udmurdi jumalatelt tänapäeval? Mida on palvetekstides muudetud või lisatud viimasel ajal? Sellele küsimusele vastamisel saame toetuda omaenda välitöömaterjalidele. Toome vaid ühe kõneka näite.

Baškiiria Vabariigi Tatõšlõ rajooni ohvripappide rühm otsustas 2019. aastal muuta oma palve põhiteksti, et see paremini vastaks reaalsusele. Kaua mõeldi ja arutati omavahel. Lõpuks otsustati laenata teatud teemad ja väljendid ühelt teise rajooni ohvripapilt, kes on olnud palvetekstide kasutamisel väga loominguline. Me saame välja tuua teatud arengujooned, kui võrdleme tekste enne ja pärast muudatuste sisseviimist.

Palvetekstide muutmisel toimub selge ajakohastamine: kui varem paluti „paari hobust, et vilja peksmisele viia“, siis nüüd palutakse samal eesmärgil „paari autot“.

Alati on palutud jumalikku kaitset halbade asjade vastu, olgu selleks siis paduvihmad, orkaanid, tulekahjud, kahjurputukad või haigused. Nüüd on lisandunud autoõnnetused, ohtlikud teed, narkomaania. Need on uued nuhtlused, mida udmurdid kardavad, ja mille vastu nad ei oska muud teha kui jumala(te)lt abi paluda.

Paljud uued mured on seotud lastega: palutakse, et lapsed kuuletuksid vanematele, et nad austaksid vanemaid inimesi, et nad hoiaksid oma udmurtlust. Need on täiesti uued probleemid, mille on toonud linnastumine ja üleilmastumine. Varem esines põlvkondadevahelisi konflikte väga harva. Eri põlvkondade kooselu ühises majapidamises ei pruukinud olla lihtne, aga sellega saadi hakkama ilma suuremate hõõrumisteta. Nüüd aga pole noored enam nii kergelt valmis nõustuma sellega, et vanemad teevad nende eest valikuid. Samuti ei pea nad eriti tähtsaks järgida esivanemate traditsioone. Sageli omandavad noored ühiskonnas valitseva meelsuse ja normid, eelkõige väljendub see üleminekus vene keelele ka kodukeskkonnas ja oma etnilise päritolu häbenemises.

Väga huvitavad on need tekstiuuendused, mis rõhutavad udmurtlust. Kas või selline lause: „Oleme kõik siia kogunenud, Sinu udmurdi rahvas“, mis viitab animistlikule arusaamale, et igal rahval on oma religioon, oma jumal ja need kõik on omas keskkonnas õiged ja vajalikud. Asi on selles, et etnonüümi „udmurt“ varem palvetekstides ei esinenud. Seda ei läinud vaja, sest udmurtlust ei olnud vaja esile tõsta ega kaitsta. Seda võeti iseenesestmõistetavana. Nüüd aga on teine aeg, nüüd tuleb udmurdiks olemist rõhutada: ümberringi on rahvad (eelkõige venelased, vähesel määral ka tatarlased ja baškiirid), kes järjest tugevamalt suruvad peale oma kultuuri ja väärtusi, ning on oht, et udmurtluse põhijooned selle surve all taanduvad. Seetõttu on palvetekstidesse lisandunud sellised fraasid nagu „las jääb meie malbe ja kannatlik iseloom“, „ärgu kadugu meie kannatlikkus“, „et meie lapsed ei tunneks alandust“, „las meie seljad olla alati sirged“, „las jääb meie töölembene rahvas“. Neid stereotüüpseid lauseid ütlevad nüüd udmurdid iseenda kohta – nad on sunnitud reflekteerima oma rahvuse üle, mõtlema, kes nad on. See on tohutu mõtlemisviisi muutus.

Nagu näha, pole udmurdi palvetest veel kõik täiesti selge ja meie töö uurijatena on alles lapsekingades. Paljud mõisted võivad esmapilgul tunduda lihtsad, kuid me ei tea, mida need täpselt tähistavad. Udmurdid ise ei oska paljudele küsimustele vastata ja ka sõnaraamat ei pruugi alati aidata meil sügavama mõistmiseni jõuda. Kui udmurdid paluvad jumalalt šudde-burde, siis mida nad silmas peavad? Šudbur on õnn ja de-liide on possessiivsufiks, nii et selle võiks tõlkida fraasina „anna jumal oma õnn“. Aga mis on õieti selle lausungi taga on? Me teame, et udmurdid esitavad oma palved eri vormelite abil. See võib toimuda kas käskivas, viisakas-käskivas või tingivas kõneviisis, või siis tingivas kõneviisis koos gerundiumi ja modaalsete tegusõnadega. Milline on nende vahe? Millised on nüansid, mis õigustavad ühe või teise grammatilise konstruktsiooni kasutuselevõtmist?

Udmurdi palvete maailm on äärmiselt põnev ja selle avastamise käigus õpime aina paremini aru saama meie keelesugulaste, ja võib-olla ka kunagiste animistlike eestlaste, maailmapildist ja mõtteviisist.

Eva Toulouze on Tartu ülikooli etno­loogia teadur, Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi (Institut National des Langues et Civilisations Orientales, INALCO) professor.

Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG1584).

Loe ka Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaade“ arvustust Jaak Prozese sulest!

Mitmest Udmurdimaast ja sealsetest imelistest inimestest

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht