Udo Margna 18. XI 1934 – 17. V 2019

Hea kolleeg Udo Margna lahkus meie seast ehmatavalt äkki, ilma eelhoiatuseta ja lausa jalapealt, aga samal moel, mis on iseloomustanud kogu ta elu: südamlikult, teisi respekteerivalt ja hoidvalt ja ennast tagaplaanile jätvalt. Nagu on kohane ideaalsele arstile, kes oma elu pühendanud teistele.

Tegelikult ei tahtnud Udo Margna arstiks saada. Kui ta oli aga juba otsustanud, et astub arstiteaduskonda ja valib erialaks farmaatsia, siis lõpetas ta oma õpingud kiitusega (cum laude) ja arendas selle ühe valdkonna, ravimtaimeteaduse ehk farmakognoosia, Eesti teadmuse üheks lipulaevaks. Ta ise on öelnud, et kasvas järk-järgult ümber proviisorist bioloogiks. Taimedes toimuvate ainevahetusprotsesside omavaheliste seoste analüüsist (bioloogiakandidaat ehk PhD 1963) kasvasid kiiresti välja meetodid taimede kasvu ja arengu suunamiseks. Edasi püüdis ta selgitada flavonoidide (ehk P-vitamiini, ka hulga taimepigmentide) tähendust taimedele ja meile endile. Seda tööd tunnustati 1984. aastal NSV Liidu bioloogiadoktori kraadiga.

Enam kui 30 aasta vältel oli tema kui teadlase kodu Harkus eksperimentaalbioloogia instituudis. Seal sirgus ta nooremteadurist peateaduri ja teadusdirektorini (1967–1987) ning seal korjatud pagasi alusel valiti ta 1987 teaduste akadeemia liikmeks. Hulga teaduspublikatsioonide, monograafiate ja õpikute kõrval on suurim, mida üks akadeemik saab anda ühiskonnale, selline jälg, mis mõjutab ja suunab tema valdkonda veel aastakümneid. Seepärast on akadeemik alati ka õpetaja. Enam kui veerand sajandit tegutses Udo Margna Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja Eesti maaülikoolis; 1994. aastal ka külalisprofessorina Saksamaal Münsteri ülikoolis. Uuel aastatuhandel panustas ta veel 17 aastat Tallinna tervishoiu kõrgkoolis farmatseutide õpetamisse ja farmatseudi õppekava arendamisse. Alles eelmisel aastal otsustas ta sealt taanduda.

Kõike seda on märganud ja tunnustanud nii teaduskolleegid (1987 Eesti teaduste akadeemia medal ja 1998 Karl Ernst von Baeri medal väljapaistvate saavutuste eest elu- ja maateaduste alal), kaasvõitlejad oma erialal (apteekrite liidu aastapreemia pikaajalise teadustegevuse eest 1998 ja Eesti akadeemilise farmaatsia seltsi tunnustus pikaajalise panuse eest Eesti akadeemilise farmaatsia arendamisse 2006) kui ka riigi tasemel (Valgetähe IV klassi teenetemärk 2014). 2016. a nimetati Tallinna tervishoiu kõrgkooli farmaatsiaõppe mikroskoopia labor akadeemik Udo Margna nimeliseks mikroskoopia laboriks.

Enam kui 40 aasta kogemusest taimefüsioloogias, loendamatutest eksperimentidest selles vallas ja sadade uute farmatseutide õpetamisest neljas kõrgkoolis võrsus teadmine, kuidas saab taimedega ravida. Tema viimane raamat „Fütoteraapia. Ravimine taimedega“ (2014) võttis vaiksel, kuid möödapääsmatul moel ära hulga ruumi libateaduselt. Seal tutvustatakse nimelt, milliste mehhanismide kaudu taimede ravitoime tegelikult käivitub. Loomulikult oli juttu vaid neist taimedest ja droogidest, mille raviomaduste toimeained on selgeks saanud.

Ta ise on kirjutanud eraviisililiselt, et talle ei ole hakanud külge maailmaparanduse filosofeerimispisik. Tema tööd on sündinud aegamisi, pika mõttetöö viljana. Ta enda sõnul võttis sellise sisuka kirjatöö sünd, millega ta ise rahule jääks, mõõtmatult palju aega. See vajas kõva eeltööd taustamaterjaliga ning tuumakaid ja täpseid formuleeringuid. Kui temale üleüldse midagi ette heideti, siis seda, et ta oli vahel liigagi põhjalik ja täpne.

Seda põhjalikkuse ja punktuaalsuse pitserit kandis ja kasutas akadeemik Margna kümne aasta vältel (1990–2000) teaduste akadeemia peasekretärina ehk akadeemia stiili ja olemuse ning akadeemiliste tavade rõhutajana. Ta tegi seda apteekri täpsusega, aga alati tähelepaneliku, abivalmi, sooja ja südamliku Kerberosena. Akadeemiast lähtuvate sõnumite sisu ja vorm pidi olema perfektne. Noorte kolleegide tekstid muutusid tema nõudliku pilgu all ja punast sulge kasutades vahel lausa sarlakpunaseks.

Ta oli veendunud, et õppimisvõime on inimesse juba geneetiliselt kodeeritud. Tema, kes kunagi ei tahtnud kedagi riivata, solvamisest rääkimata, jättis vist meelega ütlemata, et materjaliga vaid pinnalise tutvumise alusel otsustamine ei ole inimeseks olemisega kooskõlas. Millest sa mõtled, kui pole teadmisi, tavatses ta endalt küsida. Akadeemiasse tööle asuvatele noortele julges ta öelda, et see ongi hea, kui te midagi ei oska, sest siis saate kõike vajalikku siinsamas õppida.

Ise arvas ta veel, et täiesti tegevusetu olla oleks kohutav, alati tuleb midagi teha. Paljude akadeemikute lemmiksport on orienteerumine. Pole ime, et see oli akadeemik Margna üks lemmikuid, kus ta lõi kaasa nii osaleja, korraldaja kui ka tippadministraatorina. Metsas orienteerumisrajal võisteldakse eelkõige iseendaga. Parim ei ole see, kes kõige kiiremini jookseb või üle kõige laiema kraavi hüppab. Võidab see, kes paneb tähele kaardi pisimaidki detaile, tajub suurt pilti, teeb hea plaani, loeb looduse signaale ja sobitab oma kulgemise parimal moel tegelikkusega. Täpselt nii, kuidas peaks toimima ideaalne teadlane.

Akadeemik Margna on öelnud midagi kadestusväärset, mis väärib kindlasti järeletegemist: „Olen elanud väga õnnelikku elu, mul pole kunagi olnud ega ole ka praegu kurta mitte millegi üle, olen peaaegu kogu aeg saanud teha seda, mida ma teha olen tahtnud, ja seda ka kõige raskematel aegadel. Teadus on olnud minu kutsumus ning andnud mulle tööd ja leiba, kuid selle kõrval on mulle alati tähtis olnud kodu ja perekond. Ma pole kunagi pidanud töö nimel midagi ohvriks tooma oma perekonnas ega kodu pärast midagi tegemata jätma oma töös.“ (Margus Maidla intervjuu, KesKus, XII 2008).

Eesti Teaduste Akadeemia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht