Ühiskonna poliitilised mõõtmed. Vasak- ja parempoolsus

Just väärtuste mõõde on muutunud viimasel ajal väga oluliseks ja kirgi kütvaks. Et ühiskondlik debatt edasi viiks, on vaja, et debatis osalejad mõistaksid, kuidas teised osalised seda mõõdet konstrueerivad.

MARGUS OTT

Presidendi kantselei

Demokraatia aluseks on just selline ökoloogiline lähenemine, kus alamsüsteemid on sätitud üksteist tasakaalustama; ent kadunud pole ka püramiidihõllandus, mõõdutundetusest, hybris’est kantud püüdlus, et eri süsteemid ja võimuharud langeksid kokku ühte üldhierarhiasse.

Ühiskonnal on mitu mõõdet, mille alusel saab rääkida selle mitmekesisusest. Oluline on nii asukoht antud mõõtmes kui ka mõõtmete eneste suhteline osatähtsus.

Majanduslik vasak- ja parempoolsus

Üks ühiskondlik mõõde on vasak- ja parempoolsus. Vasakpoolsus pooldab egalitaarsemat ühiskonda, parempoolsus hierarhilisemat. Küsimus on muidugi määrades, sest täiesti egalitaarset ühiskonda pole olemas juba ainuüksi seetõttu, et lapsena vajavad inimesed hoolitsust ning nende tegutsemis- ja mõistmisjõud pole võrdne täiskasvanutega. Samuti pole võimalik ka täielikult hierarhiline ühiskond, kus ühe inimese käes oleks kogu võim ja vara ning ülejäänutel mitte midagi, sest esiteks on ka teistel inimestel juba oma eksisteerimise tõttu olemas mingi jõud ja vara (isegi kui too piirdub oma kehaga) ning teiseks peab võimnik ühiskonna valitsemiseks temaga mingil moel läbi käima, aga mööda neid läbikäimiskanaleid voolab mingi hulk võimu ja vara ka teistele. Ometi on olulised erinevused selle vahel, kui suurt võimu- ja varaerinevust ühiskond talub.

Väikestes traditsioonilistes ühiskondades, mis on olnud põhiline ühiskonna organiseerumisvorm lõviosa ajaloo vältel, on need erinevused olnud suhteliselt väikesed. Need paisusid suurteks alles neoliitilise revolutsiooni järel tekkinud suurtes ühiskondades (ehkki mitte kõigis, nt Çatalhöyük). Evolutsiooniliselt on sestpeale kulunud mõni tuhat aastat köömes ning võib-olla me alles õpime, kuidas uues, ebavõrdsemas olukorras toime tulla.

Juhul kui ühiskonnas eksisteerib mingi ebavõrdsus, siis on loomulikult „ülalpool“ olijaid vähem kui „allpool“ olijaid. Sellest „ühiskonnapüramiidi“ võrdkuju (mis aga on olemuslikult parempoolne metafoor; sellest veel allpool). Heaoluühiskonnas on püramiidi keskosa laienenud ja see kujund pole seetõttu päris kohane. Kuid et ülal on vähem kui all, kehtib aprioorselt.

Demokraatlikus ühiskonnas on igal täiskasvanud kodanikul hääleõigus (nii et see kehtib ka ümberpöördult: see, et nooruk on saanud hääleõiguse, on oluline komponent selles, et teda pidada täiskasvanuks) ning igaühel on üks hääl. See tähendab, et hääli on ühiskonnapüramiidi allosas rohkem kui ülaosas. Üldjuhul on nii, et kes tahab valimised võita, see peab saama olulise osa nendest häältest endale.1

Kuna vasakpoolsed tahavad suuremat egalitaarsust, siis loomuldasa pakuvad nad reaalseid ja vahetuid hüvesid alamkihile (alamkihiks ma ei nimeta mitte põhjakihti, vaid lihtsalt ühiskonnapüramiidi alumist poolt). Näiteks: kui võidame valimised, siis kehtestame astmelise tulumaksu, mis mahendab varanduslikku ebavõrdsust (reaalne hüve). Või: tõstame järgmisest kuust pensione 50 euro võrra (kohene hüve).

Kuna parempoolsed tahavad suuremat hierarhilisust, siis loomuldasa pakuvad nad imaginaarseid ja kaudsemaid hüvesid. Näiteks: kui võidame valimised, siis kehtestame ühtlase tulumaksu, sest sa võid saada jõukaks ja sellisel juhul jääks sulle rohkem raha kätte (imaginaarne hüve: kujuteldav olukord tulevikus, kui ollakse jõukaks saanud). Või: „kõik paadid tõusevad korraga“, „kogu pirukas suureneb“ (kaudne hüve: s.t praegune hierarhiline süsteem eeldatavasti kasvatab majandust, nii et kaudselt saab sealt kasu ka alamkiht).

Mõlemaga on seotud omad ohud (mida vastaspool meeleldi ära kasutab). Kui liiga järsult liiga palju liiga rohmakalt alamkihile jagada, võib majandus sootuks kokku kukkuda. Nagu Venezuelas: naftafirmad natsionaliseeriti, bensiin oli imeodav jne, selle kõigega aga kaasnes korruptsioon, oskamatu majandamine, tehniline mahajäämus jne. Kui tahta aidata alamkihti või mõnd mahajäänud piirkonda, siis on see erakordselt keeruline, sest ühiskond, sh majandus, on väga keerukas süsteem ja suvaliselt sekkudes – isegi heade kavatsustega – võib tekitada rohkem kahju kui kasu.

Konkreetset näidet abi pakkumisega seotud raskustest vt Aet Annisti suurepärasest raamatust „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“, kus ta kahe Eesti alevi näitel tõestab, et isegi Eesti eri piirkondades võib asjaoludest olenevalt sama stiimul (välisabi) anda kaunis erinevaid tulemusi. Ühesõnaga, alamkihi aitamine on tegelikult äärmiselt mitmetahuline – ja see on võrratult keerukam pelgast kala vs. õng dihhotoomiast.

Kui aga parempoolsete kombel hoida hierarhiaid, siis jällegi võib imaginaarsus osutuda tühjaks (sa ei saagi kunagi jõukaks) ning kaudne tulemus lõputult viibida või koguni tulemata jääda. See võib viia ühiskonna stagneerumiseni, ühiskondliku mobiilsuse kahanemiseni ja seetõttu ka talendibaasi ahenemiseni. Nagu me teame, siis lihtsalt „allapudenemine“ (trickle down) ei tööta. Pärast Reaganit on USAs tootlikkus küll järjepidevalt suurenenud, aga sellest võrsuv tulu on läinud 1% taskusse ning sealt alla pole pudenenud peaaegu midagi. Kui pirukas läheb suuremaks, siis miski ei garanteeri, et tugevamad ei trügi ette, jättes nõrgemad sootuks ilma. Nii et kui tahta tagada seda, et kõik ühiskonnakihid sellest pirukast osa saaksid, on ikkagi vaja eraldi vaeva näha, selleks et hüved ka alamkihti jõuaksid.

Kõikide Eesti parteide programmid sisaldavad nii vasak- kui ka paremelemente. Vasakult on näiteks välja pakutud toiduainete väiksem käibemaks, ettevõtte tulumaks, riiklik kommertspank (EKRE programmist), „riigi kohustus on tagada kõigile võrdsed võimalused oma sünnipäraste eelduste vabaks väljaarendamiseks“ (RE programmist) jm. Paremalt on kogu poliitiline spekter truu ühtlasele tulumaksule, nagu nii mitmeski teises postsotsialistlikus riigis.

Väärtuseline vasak- ja parempoolsus

Üldise parema-vasaku eristuse sees tasub omakorda eristada kaht mõõdet, majanduslikku ja väärtuselist. Need on muidugi omavahel seotud – nagu kõik ühiskondlikud nähtused, ent seda eristust tasub teha, kuivõrd viimasel ajal on just väärtuseline mõõde tähtsam. Piltlikult öeldes: kõht on täis, nüüd on aega mõtelda, kes me oleme ja mida me ülepea tahame. Ehk siis vasakpoolsed soovivad egalitaarsemat majandust ja ühiskonda ning parempoolsed hierarhilisemat majandust ja ühiskonda. Eespool käsitletu puudutab eeskätt majanduslikku mõõdet; nüüd vaatame põgusalt väärtuselist mõõdet.

Siinkohal tasub kõigepealt peatuda mõningatel mõistetel. Parempoolseid väärtusi, s.o suurema hierarhia pooldamist nimetatakse sageli ka konservatiivsuseks. Selle mõiste sisu on aga muutunud väga erisuguseks ja isegi vastukäivaks. Sest „konservatiivsus“ tähendab etümoloogiliselt säilitamist, nii et ühiskondlikult peaks see tähendama soovi säilitada status quo või vähemasti seda, et see muutuks võimalikult aeglaselt. Selle sõnaga on aga hakatud tähistama ka poliitilisi jõude, mis ei taha säilitada praegust olukorda vaid, vastupidi, seda põhjalikult ja radikaalselt muuta nagu EKRE, kelle programm kätkeb senise elukorralduse täielikku muutmist.2 Rangelt võttes pole see mitte konservatiivne, vaid reaktsiooniline,3 s.o soov töötada vastu (re-actio) praegusele olukorrale ja luua uus olukord, mis väidetakse olnuvat kunagi minevikus, ent mis tõelikult on muidugi uusmoodustis (juba seepärast, et minevikku põhimõtteliselt ei saa taastada). Etümoloogilises mõttes konservatiivsus (aeglane, evolutsiooniline muutumine, peenhäälestamine) iseloomustab kõiki n-ö peavooluparteisid (RE, Isamaa, SDE, KE) ning mittekonservatiivsus, katkestuslikkus ääreparteisid, esmajoones EKREt.

Vasakpoolsus tähendab väärtuste mõõtmes niisiis suuremat egalitaarsust. See tähendab ühiskonnagruppide ja nende väärtuste suuremat võrdõiguslikkust: naiste, puuetega inimeste, homode, rahvusvähemuste jt suuremat võrdväärsust. Teisisõnu: need, kes on oma grupikuuluvuse tõttu „all“, on vasakpoolses taotluses lähemal nendele, kes on „üleval“.

Parempoolsus tähendab väärtuste mõõtmes suuremat hierarhiat. See tähendab näiteks meeste, tervete inimeste, heteroseksuaalide, enamusrahvuse jne eelispositsiooni ja eesõiguste säilitamist. Teisisõnu, inimeste vahel on selge vahe sõltuvalt nende grupikuuluvusest.

Teise- ja endakuvand

Just väärtuste mõõde on muutunud viimasel ajal väga oluliseks ja kirgi kütvaks. Et ühiskondlik debatt meid selles mõõtmes edasi viiks, on kõigepealt vaja, et debatis osalejad mõistaksid seda, kuidas teised osalised seda mõõdet ja selles visandatud probleeme endale konstrueerivad. Oluline takistus on siin teisekuvand, s.t see, et minu kuvand teisest (nii nagu ma arvan, milline ta on ja kuidas ta tajub) on irdne teise endakuvandist (nii nagu ta ise tajub ja mõtestab). See, millisena väärtusvasakpoolne konstrueerib endale väärtusparempoolset, kipub olema väga erinev sellest, millisena väärtusparempoolne ise ennast konstrueerib, ja ümberpöördult.

A. Nõnda on vasakpoolsuse kuvandis, mille parempoolsed on endale loonud, sageli kaks momenti, mida seal vasakpoolse enesekuvandis enamjaolt ei ole. 1) Esiteks oletus, et nonde ühiskondlike hierarhiate kõrvaldamine või mahendamine toob endaga kaasa selle, et kõik muutuvad ühetaoliseks. Seda mõtestatakse tavaliselt kahe paradigma järgi: nõukogulik totalitarism ja postmodernne segadepudru. i) Esimene on vasakpoolse endakuvandi järgi halb mudel, sest nagu me teame, ei võrdsustatud Nõukogude süsteemis inimesi majanduslikult ja väärtuseliselt enamasti mitte nende endi huvides: majanduslikult kurnas nomenklatuur kogu ülejäänud rahvast (nii et see polnud tegelikult majanduslikult võrdsustav)4 ja väärtuseliselt näiteks naised küll mitmes mõttes emantsipeerusid, ent sageli tähendas see hoopis seda, et peale kodutööde pidid nad ka käima traktoriga põldu kündmas. Homoseksuaalsus oli kriminaliseeritud, ja ka rahvusvähemuste „õigustega“ me teame, kuidas oli.

ii) Mis puudutab postmodernset segadepudru, siis parempoolse mure seisneb selles, et kaovad kindlad reeglid, mille alusel eristada ja otsustada: kunstis, kirjanduses, moraalis. Vasakpoolsele aga ei pruugi fikseeritud reegli puudumine tähendada seda, et üldse mingeid reegleid või kriteeriume poleks. a) Esiteks on segadepudru palju väiksem, kui võib paista, sest inimene kehastunud olendina on suhteliselt stabiilne: lõviosa on heteroseksuaalsed, aga alati on mingi osa homoseksuaale; inimesel on üldiselt tarve läheduse ja läbikäimise, omaetteolemise ja koostegemise järele jne. b) Ja teiseks tähendab fikseeritud reegli puudumine eeskätt seda, et juhised tuleb luua konkreetses läbikäimises, ilma et teiselt saaks eeldada või nõuda teatavat käitumist (nt mees naiselt allumist, naine mehelt džentelmenlikkust jne). Nõnda eristused mitte ei kao, vaid vastupidi, neid tuleb võrratult palju rohkem juurde. Ühe jämeda reegli asemel on tuhat peenekoelist.

2) Teine moment vasakpoolse kuvandis parempoolse jaoks on kartus, et vasakpoolne tahab hoopis hierarhiad ümber pöörata: allutada mehe naisele, hetero homole jne. Ja ta saab osutada sellele, et nii mõneski mõttes ongi näiteks mehed naistest kehvemas olukorras: neid on rohkem vangis, paljudes maakohtades ei ole meestel tööd jne. Vasakpoolse enesekuvandis aga on küsimus hoopis muus – nimelt selles, et üks väline ja rohmakas kategooria (mees/naine) määraks vähem indiviidile kättesaadavaid ja ühiskondlikult aktsepteeritavaid eluvalikuid. Et parem oleks nii, et naisi on rohkem tippjuhtide seas, kui ka nii, et mees saaks olla lasteaiakasvataja.

B. Mis puudutab parempoolse kuvandit vasakpoolse jaoks, siis mõned võimalikud eksitavad momendid on näiteks see, kui selles kuvandis hierarhiad on mõeldud „allpool“ olijate represseerimiseks, kuna parempoolne võib seda käsitada hoopis hoolitsuse võtmes: mees avab naisele ukse, aitab mantli selga jne, sest ta tahab väljendada oma hoolivust. Või et parempoolne tahtvat tühistada allpool olija, samas kui parempoolne ise võib tahta lihtsalt välise raamistiku säilimist („abielu mehe ja naise vahel“), jättes igaühele täie voli oma isiklikus elus. Või et parempoolne tahtvat tarvitada vägivalda teise nahavärviga inimeste kallal, kuna parempoolne tahab lihtsalt säilitada oma harjumust, et Eestis ringi kõndides on tema vaateväljas valge nahaga inimesed; teised rahvad ja rassid lihtsalt olgu teises kohas. Või üldisemalt, et parempoolse hierarhiahoid on suunatud teiste inimeste reguleerimisele, samal ajal kui nende peamine funktsioon tema jaoks võib olla suunatud pigem talle endale, s.t tugistruktuurina oma harjumuste jätkamisel. Sealjuures võib parempoolne ise hoida sisu ja vormi lahus ning lubada mitmekesisust ja sallivust „alumise poole“ suhtes konkreetsetes avaldustes, peaasi, et üldises korras oleksid hierarhiad kindlad ja paigas. Oma kodus rääkigu igaüks mis keeles tahes ja elagu koos kellega iganes, peaasi, et seadustes oleks sätestatud eesti keele ülimuslikkus ja heteroseksuaalne abielu.

Muidugi saab siit omakorda edasi minna ja vasakpoolne saab näidata, et neil vormidel enestel on ikkagi oma mõju hoiakute ja käitumiste kujundamisel; et isegi heatahtlik hoolivus võib siiski olla paternalistlik ja teisele ebameeldiv jne. Ja parempoolne saab näidata, et vasakpoolse lõpmatu heatahtlikkus allpoolsete vastu võib ise olla paternalistlik ning et nad ise võivad luua identiteete ja hierarhiaid seal, kus neid enne polnud, tekitamani uusi probleeme jne. Ja siit saab omakorda edasi minna.

Metafoorid

Vasak- ja parempoolse dialoogi pärsib ka see, et nad sageli kasutavad erinevaid alusmetafoore tunnetusvaldkonna liigendamiseks ja mõtestamiseks. Parempoolses kuvandis mõtestatakse ühiskondlikke suhteid näiteks püramiidi võrdkuju kaudu (vrd eespool): see kujutab võimu ja vara hierarhiat ning stabiilsust nii inherentselt (kui iga alumine kiht on laiem, siis on struktuur stabiilsem) kui ka ajalooliselt (Egiptuse püramiidid kui „ajatud“, „üleajalised“). Selle vastandina projitseerivad nad lameduse, kus kõik on ühetaoline, struktureerimata, kaootiline.

Vasakpoolne ühiskonnametafoor pole nii kinnistunud, ent selleks sobiks näiteks ökosüsteem (nt mets), kus osalised on mitmel moel üksteisega seotud, ilma et nad moodustaksid üht kõikehõlmavat hierarhiat. Selle pasma sees võib olla ka hierarhiad (nt organisatsioonide juhtimistasandid), aga ei ole üht kindlaksmääratud üldhierarhiat. Võimuhierarhias võib peaminister olla esimene, rahahierarhias keegi teine (ja hea, kui selleks on keegi teine), aga kui nad lähevad go-klubisse, siis võivad mõlemad alla jääda keskmise palgaga tavatöölisele. Demokraatia aluseks on just selline ökoloogiline lähenemine, kus alamsüsteemid on sätitud üksteist tasakaalustama; ent kadunud pole ka püramiidihõllandus, mõõdutundetusest, hybris’est kantud püüdlus, et eri süsteemid ja võimuharud langeksid kokku ühte üldhierarhiasse. Seda kalduvust näeme näiteks Venemaal ja Ungaris ning see on ka Eestis olemas.

Siin on filosoofidel ja kirjanikel oluline roll pakkumaks välja uusi metafoore, mille kaudu ülepea ühiselu mõtestada, või teisendada vanu metafoore, nii et avaneksid nende uued võimalused. Ühiskond tugineb kujutlustele.

Dialoog

Ühest küljest tundub oluline, et ühiskonna eri osade vahel leiaks aset dialoog, nii et ühiskond ei pihustuks laiali, vaid suudaks end nondesamade dialoogi eristumiste kaudu taaslõimida. Kui lihtsalt olla mingis antud mõõtmes eri seisukohal, siis poleks sellest midagi hullu: kui on ühine pind, siis saab ju läbi rääkida. Tavaliselt aga kipub erimeelsuste puhul asi olema palju tõsisem. Esiteks see, et väärtustatakse eri mõõtmeid (mis sulle on oluline, on mulle ebaoluline, ja ümberpöördult). Teiseks see, et kuvand, mille ma teisest loon, võib olla vägagi erinev teise enesekuvandist. Kolmandaks see, et me mõtestame olukorda erinevate alusmetafooride kaudu ning seetõttu ühendame nähtusi eri viisil. Lühidalt, põhiline probleem on see, et puudub ühismõõde ning sõnu kasutatakse eri tähendusseostes.

Veelgi enam, dialoog ei pruugi üldse võimalikki olla. Sotsiopaadiga dialoogi pidades ei jõuta mingile dialektiliselt kõrgemale tasandile, vaid langetakse tema ohvriks. Dialoog võib olla destruktiivne, kui selgub, et teine tegutseb pahatahtlikult. Kuidas aga otsustada, millal dialoog tõotab olla perspektiivikas ja produktiivne, ja millal mitte? Seda ei saa viimases järgus mingi valemi järgi ette teada; kui siin leidub mingi meetod, siis seisneb see pigem millegi vähem tegemises. Nagu Konfutsius ütleb „Vestetes ja vestlustes“ (9.8): „Kas minul on teadmine / minul ei ole teadmist / tavaline mees küsib minult / olen tühi tühi / uurin asja siit ja sealt / lõpuks oskan vastata.“5

1 Teoreetiliselt on muidugi võimalik valimised võita ka nii, et partei X saab endale kõik ülakihi hääled, sellal kui alumise poole hääled jagunevad mitme partei vahel. See aga toob sisse poliittehnoloogiate aspekti, mis on lisakorrus siin käsitletavale. Puhtal kujul oleks seda siiski raske läbi viia, kuna säärane „Viimsi partei“ oleks ise hea objekt vastaspoole kriitikale ning võitmiseks peaks ta suutma alamkihi jagada väga paljude parteide vahel. Hõlpsam on püüda alamkihi imaginaariat, selle asemel et see otsesõnu kõrvale heita.

2 Sellega seoses saaks eristada teist poliitilist mõõdet: kese vs. äär. Keskmes on etableerunud poliitilised jõud, äärel on protestijõud. Eesti poliitilisel maastikul on alati leidunud uusi üritajaid ja protestijõude, kellest mõni on valimised võitnud või vähemasti riigikokku pääsenud: Sõltumatud Kuningriiklased, Res Publica, Vabaerakond, Eesti 200 jt. Heal juhul serv vitaliseerib keset; halval juhul lõhub selle (tekitamani diktatuuri, türannia).

3 Vt Tõnu Viik, Poliitilised emotsioonid „tõejärgsetes“ ühiskondades. Studia Philosophica Estonica, 11, 2018, lk 93–116. http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14407

4 Vt Margus Ott, Nõukogude ebavõrdsusest. – Sirp 16. III 2018, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/noukogude-ebavordsusest/

5 Vrd Margus Ott, Konfutsiuse eneseharimine. – Sirp 29. VII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht