Ussisõnad XXI sajandi loodushoius

Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti.

MARIS PEDAJA

Eestlastena elame mitmes mõttes piiririigis. Oleme käinud pika tee Põhja Konnast ja krattidest üleilmsete talgupäevade ja ükssarvik-idufirmadeni, kuid meie väärtusruumis on säilinud teatav ürgsus. Ka kultuuriruum on jäänud loodusest lahutamatuks, igavesti poolnukrutsevaks ja haisvaid adruvalle igatsevaks. Jaan Tätte on kirjeldanud, kuidas hommikupäikest tervitava vilsandlasega hingeliselt võrdväärse katarsise kogemiseks peaks linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris. Valdur Mikita on võrrelnud kukeseenekorilust lääneeuroopaliku teatrielamusega – teatrisaalis kogetu, muide, kinnistub samuti paremini, kui koduteel õhtuhämaruses läbi pargi jalutada. Arvo Pärdi keskus mändide vahel ja metsa kõlakojad Võrumaal tõestavad ikka ja jälle, et eestlaste rahvusidentiteedis kuuluvad kultuuriruum ja füüsiline (loodus)ruum kokku.

Ometi on loodushoid teema, mis kerkib ikka ja jälle valusalt keskkonnaühenduste, riigi ja tööstuse huvide põrkumisel – suured arendusprojektid ning ressursimahukad investeeringud on teravas vastuolus ürgeestiliku loodustunnetusega, mil vesteldi hiiejumalaga ning öeldi ussisõnu. Paraku oleme kibekiire arendamise, kasvamise ja vaba turumajanduse tuules unustamas iidset ussisõnade kunsti, mis on eestlaste loodushoidu aastatuhandeid saatnud.

Ussisõnade tähtsus loodushoius

Looduse mõtestamine on paratamatult sotsiaalselt ja lingvistiliselt määratletud. Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti, kui soovite. Animistlikule maailmatunnetusele vastanduv, eluslooduse ekspluateerimist soosiv näiline dualism üleva inimhinge ja hingetu looduse vahel on meie piiririiki jõudnud arvestatava hilinemisega. Läänemaailmas kogusid eluslooduse elutuks tembeldamise sugemed hoogu juba Platoni ja Francis Baconi käsitlustes, kuid kinnistusid lõplikult renessansiajastu võidukäigu ja descartes’iliku filosoofiaga, mis lahutas hinge kehast, inimese loodusest. Kuna raske oleks kurnata, tükeldada ja kokku pressida midagi, milles tuksleb lõhna ja valu tundev hing, sai looduse ärakasutamine võimalikuks just mõttelise ümberlülituse tõttu. Eestlaste loodusruum on püsinud pikemalt elusana suuresti tänu austusele püha hiie ja metsatarkuse vastu, mis on kootud sügavale meie regivärssidesse ja rahvapärimusse.

Paraku on esivanemate regilaule hakanud summutama kasvu- ja edukultus, mille aluseks on looduse mõtestamine hingetu ressursiallikana. Niisiis oleme esimest korda tunnistajaks ussisõnade hääbumisele: kuidas teisiti seletada keeleruumi tekkinud käibetermineid nagu „ökosüsteemi teenused“ ja „jääkpuit“? Jääkpuit jätab paratamatult mulje, justkui jääks metsas puitu üle ning taevane õnn, et metsandusettevõtted selle välja kärutavad. Kuidas metsad aastatuhandeid enne metsatööstuse ajajärku hakkama said, jääb igaveseks müsteeriumiks.

Ussisõnade hääbumine: kuidas me kõneleme loodusest?

Meie maailm piirneb paratamatult meie sõnavara piiridega. Foucault’liku käsitluse kohaselt ei kujunda loodusest ja keskkonnast kõnelemise viis mitte üksnes hoiakuid välise keskkonna suhtes, vaid määrab ka võimalikud tegevussuunad. Eesti metsas jalutav Foucault võiks möönda, et kuni jääkpuit meie meeltes eksisteerib, oleme võimetud kogema metsa elusolendina. Seega peame kriitiliselt hindama, millisel kujul elusloodus end meie keele- ja meeleruumis ilmutab.

Eluslooduse tõlgendusi levib meie keeleruumis mitmeid, toon neist välja neli peamist.

Pisendamine. Elusloodus oma võrratus mitmekesisuses jääb meile ka parima tahtmise juures hoomamatuks, mistõttu kipume pahatihti selle keerukust, süsteemsust ja täiuslikkust alahindama. Kuna võimatu on endale täielikult teadvustada, mis toimub igal ajahetkel mullakamaras, leherakus ja merekarbis, kuidas seeneniidistiku mälus püsivad välised vapustused igavesti ning kuidas kapsauss oma kookonist liblikana väljub, oleme sunnitud ka oma tõlgendusi lihtsustama. Nii on elusloodusel oht jääda meie mõtteis passiivseks ja vaikivaks taustsüsteemiks, mis kärarikkama ja edumeelsema maailma pealevajumisel vaikides taandub. Siilipeaks pügatud muruplatsil uuselamurajooni ees, kus võib küll leiduda siilile joogikauss, kuid mis ei meelita ligi ühtegi putukat, ei ole elusloodusega palju pistmist, ehkki „siilid“ ja „muru“ võivad paljudele loodusega seostuda.

Ebaratsionaliseerimine. Pahatihti poogitakse (niigi lihtsustatud) elusloodusele külge ebaratsionaalsuse mõõde. Omavalitsuste energiakavades võib kohata biomassil põhineva soojussüsteemi haavavate teguritena varumise hooajalisust ja vaheladustamise vajadust, kuid kuklaste ja mikroorganismide heaolu energiakavadesse ei mahu. Kuna kuklased end inimkeeli kaitsta ei suuda, peavad nende huve esindama looduskaitsjad, kes on tuntud „progressiivsete“ arenguplaanide vetostamise poolest. Ometi vajab laialt levinud arusaam ressursinäljasest „progressiivsusest“ hädasti ümbermõtestamist, ka Hasso Krull on toonitanud, et kõik inimkonna „saavutused“, mille tagajärjeks on hääbumine ja häving, on tegelikult läbikukkumised. Pole liialdus väita, et looduse säilitamine elamisväärse tuleviku nimel on kirjeldamatult ratsionaalne.

Teenustamine. Ebaratsionaalsuse teine äärmus on tõlgendus loodusest kui millestki inimeste jaoks leiutatust. Säärast mõttelaadi toetab eeskätt turumajanduslik „ökosüsteemi teenuste“ lingo, mis kannustab loodust nägema teenusepakkujana, kellega soodsamate hüvede nimel tingida. Loodushoiu ajendiks on sel puhul loodusteenuste (tugiteenused, reguleerivad teenused, varustusteenused, kultuurilised teenused) kvaliteet ja inimesele kättesaadavus. Probleem seisneb käsitluse talumatus kitsuses: ehkki teenustele keskenduv mõtteviis võib tõepoolest motiveerida ministeeriume loodushoiu nimel rohkem pingutama, ei ole looduse põhiülesanne inimkonnale teenuseid osutada. Elusloodus oma külluses peaks olema kaitstud inimese tekitatud laga ja heitmete eest, hoolimata võimalikust kahjust või kasust inimesele.

Lahusus. Kõigi eelnevate loodustõlgenduste ülene ja vaieldamatult keerukaim väljakutse on inimeste ja looduse vaheline näiline lahusus ehk millegi kõduva ja mullase põrkumine millegi steriilse ja tsiviliseerituga. Kipume edu mõõtma eelkõige produktiivsuse ja mullavabade küünealustega, looduses käimine on küll tore, kuid seni, kuni seda saab teha Hummeriga hõlpsasti ligipääsetaval korrastatud laudteel. Probleem iseenesest ei seisne rappa ehitatud laudteedes, Mikitagi on kirjutanud, et need kaks Eestit täiendavad teineteist. Hummer ja suitsusaun, tuludeklaratsiooni esitamine kukeseenekorjel, värske startup’i arendustegevus Kagu-Eesti vanaema võrkkiiges. Küll aga peaksime nägema looduses enamat kui üksnes geograafilist sihtpunkti, kus oma vaimse tervise akusid laadida. Võiksime looduses ära tunda algpunkti, kust me kõik pärineme. Ilmaasjata pole Silvia Lotman lausunud, et looduses käimine võiks olla hügieeni küsimus: vaimupuhtus aitab mõista, et mõttelise püramiidi tipus loodust krooniv inimene ei jää ellu, kui sipelgakolooniad on hävinud. Niisiis peaksime korrastama ka oma tsiviliseeritud edu mõõdikud, sest praegused paraku sipelgakolooniate säilimisele kaasa ei aita.

Kuidas säilitada ussisõnu?

Ussisõnade vägi elab meis kõigis viisil, kuidas me loodusest mõtleme ja kõneleme. Kuni loodusest mõtlemine seostub millegi pehme ja vanamoodsaga, mis kipub jalgu jääma inimkonna joovastavale võidukäigule (jälle see trall nende õlitehase keskkonnalubade ümber!), jääb mis tahes looduskaitseline ponnistus liiga nõrgaks.

Kohtasin hiljuti kirikuõpetajat, kes kirjeldas, kuidas ta oma kodumetsas üraskeid püüdes puu all südamerahus raamatut luges, õhk täis paksu üraskisuminat. Säärased säilitajad-konserveerijad elavad kõikjal meie ümber, tuleb nad vaid ära tunda. Üraskite püüdmises on midagi luuüdini ürgset, see on vaikiv ja kultuuriline protest laastava lageraie vastu. Kui üraskipüüdjaid soosiv väärtusruum suudaks vaigistada kinnisidee lõputust kasvust ja saastavast progressiivsusest, astuksime sammu võrra edasi. Säärasel pinnal on juba märksa hõlpsam märgata biomassi varumise hooajalisuse taga ka pesitsusrahu vajavaid linde ning hoida haisvaid adruvalle, olenemata nendega kaasnevast tulust või kulust inimesele. Kui õpime taas kuulma eluslooduse pulssi ja tunnetama selle tukslevat hinge, saavad loodushoius võimalikuks tõelised edusammud.

Maris Pedaja on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.