Väärtustes peegelduvad ühiskonna kogemused

Eestlaste unikaalses väärtusmaailmas lõikuvad Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa kultuuriruumide mõjud.

ANDU RÄMMER

Rahvuslikke eripärasid nimetatakse sageli kultuurierinevusteks. Kuigi naabruses elavate rahvaste maailmanägemise viisid võivad sarnaste elutingimuste ja pikaajaliste kokkupuudete tõttu olla mitmetes aspektides vägagi sarnased, pole rahvuste vahelised erinevused kusagile kadunud. Rahvuslikke eripärasid selgitab väga hästi Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede poolt aastakümnete jooksul ülemaailmselt kogutud andmete analüüsi¹ põhjal välja töötatud väärtusteooria. Kuna Hofstede 76 maal kogutud andmetele tugineva väärtusteooriaga selgitatakse kultuuridevahelisi erinevusi kokku kuues erinevas mõõtmes, siis võimaldab nende sügavam analüüs kõrvutada Eesti elanike väärtusi nii naaberühiskondades kui ka meid ajalooliselt tugevasti mõjutanud Saksamaa ja iseseisvuse taastamisel eeskujuks võetud liberaaldemokraatliku USA ühiskonnas valitsevate arusaamadega.

Kultuur kui vaimulaad

Kultuur kujutab endast pikema aja jooksul välja kujunenud kohastumust elutingimustega. Sageli peetaksegi kultuurist rääkides silmas sarnaste väärtus­hinnangute või ellusuhtumisega rahvusi ning kultuurierinevuste väljatõstmine kujutab endast rahvuste meelelaadi võrdlemist. Kultuuri alalhoidmiseks on vaja, et vanemad põlvkonnad annaksid edasi traditsioone, kombeid, norme, arusaamu ja väärtusi. Sotsioloog George Ritzer peab kultuuri all silmas inimrühmale või kogu ühiskonnale olulisi ideid, praktikaid ja materiaalseid objekte, mis võimaldavad tal arendada ühistegevust ilma suuremate vastuoludeta. Hofstede nimetab kultuuriks kollektiivse vaimulaadi orientatsiooni, mis eristab ühte rühma kuuluvaid inimesi teistest. Tema käsitlus selgitab riikide või rahvuste sees domineerivaid mentaliteete. Seega võib kultuuri lihtsustatult määratleda ka sotsiaalse tegevuse kirjutamata reeglitena. Väärtusi ei anta edasi geneetiliselt, vaid need võetakse omaks kultuuri teiste liikmetega suhtlemise teel. Seetõttu on kultuuri puhul tegu jagatud kogemustega. Kuna väärtused kujutavad endast arusaamu heast, õigest ja soovitust, siis on need erineva minevikukogemusega rahvuste seas ka mõnevõrra teistsugused.

Söakad eestlased ja alalhoidlikud venelased

Eestlaste individualistlik kultuur on kujunenud saksa kultuuriruumis Lutheri õpetuse mõjusfääris ning venelaste ellusuhtumist on vorminud kuuletumist nõudev õigeusk. Jooniselt on näha, et venelased väärtustavad rohkem sidet lähedastega (nt laiendatud perekonnaga, kuhu kuuluvad ka lähisugulased). Eestlased seevastu peavad enesestmõistetavaks eeskätt kõige lähedasemate inimeste käekäigu pärast muretseda ja nende eest hoolt kanda. Normide vastu eksinuid vaevab süütunne, hariduse eesmärgiks peame õpisoskuse omandamist ja soovitud eesmärkide saavutamist suhete hoidmisest tähtsamaks. Hofstede uuringu järgi on kõige individualistlikumad ingliskeelsed rahvused, nende hulgas omakorda ameeriklased. Nende mentaliteeti iseloomustab hästi inglise keel, mis on ainuke, kus „mina“ kirjutatakse alati suure algustähega. Seevastu venelastele on kuuluvustunne individuaalsest vabadusest olulisem, oma arvamuse esitamisele eelistatakse üksmeele säilitamist, inimestesse ei suhtuta indiviidi isikuomaduste alusel, vaid jagatakse nad omadeks ja võõrasteks. Normide rikkumise pärast tuntakse häbi, hariduse eesmärgiks peetakse kindlate oskuste omandamist ning suhete hoidmine kaalub eesmärkide saavutamise üle. Eestlastest mõnevõrra individualistlikumad on ka sakslased ja rootslased.

Palju suuremad erinevused venelastest ilmnevad ebakindlusest hoidumises, mis ei kujuta endast riskide vältimist, vaid ebamäärasuse talumist ühiskonnas. Põhiküsimuseks on, kui vabalt inimesed ennast ebamäärastes olukordades tunnevad. Ebakindlust vältivates kultuurides püütakse selliseid olukordi rangete käitumisreeglite ning enamuse arvamusest hälbivate seisukohtade hukkamõistuga igati ära hoida. Venemaal on aja jooksul välja kujunenud kultuur, kus püütakse hoiduda igapäevase eluga kaasnevat ebakindlusest. Venelased on emotsionaalsed, kergesti ärrituvad ja neurootilised ning kalduvad olema sallimatud normidest erinevate inimeste ja ideede suhtes, sest erinevusi tajutakse ohuna. Reeglite järele tuntakse emotsionaalset vajadust isegi siis, kui neid ei järgita. Õpetajaid peetakse autoriteetideks, kellelt eeldatavasti saab vastuseid kõigile küsimustele. Reakodanikud on harjunud end võimukandjatest ebakompetentsemaks pidama.

Religioonis, ellusuhtumises ja teadustegevuses domineerib usk ülimasse tõesse ja universaalsetesse kõike seletavatesse teooriatesse. Elus ette tulnud ebakindlad olukorrad häirivad eestlasi ja ka sakslasi venelastest palju vähem. Nad on harjunud oma tundeid kontrollima ja võtavad elu rahulikumalt, on sallivamad normist erinevate inimeste ja ideede suhtes, sest erinevusi peetakse huvitavaks. Reegleid, olgu need kirjutatud või kirjutamata, ei armastata. Õpetajatelt ei oodata vastuseid kõigile küsimustele ning poliitikas peetakse reakodanikke ametivõimude kompetentseteks partneriteks. Religioonis, ellusuhtumises ja teadustegevuses vaagitakse mitmesuguseid tõendipõhiseid vaatekohti ja teooriaid. Rootslased, ja eriti ameeriklased, on harjunud ebamääraseid olukordi lahendades lootma – ka eestlastest rohkem – iseenda probleemide lahendamise võimele kui üksikasjalikult igapäeva­elu korraldavatele reeglitele.

Veelgi suuremad erinevused eestlaste ja venelaste vahel ilmnevad võimukauguses. Hofstede uuringust selgub, et kui Venemaa kuulub suurima võimudistantsiga maade hulka, siis eestlaste seas on distants palju väiksem. Siin on tegu ühiskonnaliikmete vahelise sotsiaalse ebavõrdsusega: mida suuremana tunnevad vähem võimu omavad ühiskonna­liikmed omal nahal ebavõrdset ühiskonna võimujaotust, seda suurem on võimukaugus. Sel moel osalevad peale valitsejate ühiskondliku ebavõrdsuse toetamises ka nende alamad. Kui talupojaühiskonnas ei erinenud jumalasõna jagava luteri kirikuõpetaja staatus talupoja omast kuigi palju, siis preestri positsioon õigeusu kiriku võimuvertikaalis on olnud märksa kõrgem.

Tänapäevalgi iseloomustab suure võimudistantsiga vene kultuuri võimukandjate autoritaarne stiil ja autokraatlik valitsemine. Alluvatele öeldakse mida teha, inimese mõjukus sõltub tema positsioonist võimuredelil, sissetulekutes valitseb suur ebavõrdsus, korruptsioon on levinud, skandaalid mätsitakse kinni. Lastelt nõutakse kuulekust ning haridussüsteem on õpetajakeskne. Väikese võimudistantsiga ühiskondades nagu Eesti on sissetulekutevahelised erinevused väiksemad, positsiooniga võimuredelil kaasnevad erineva mõjukusega rollid, vanemad kohtlevad lapsi võrdsena ja korruptsioon ei ole kuigi levinud. Skandaalid lõpetavad poliitikute karjääri ning haridussüsteem on õpilasekeskne. Võimul olijate autoriteet ei tulene automaatselt positsioonist, vaid nad peavad selle omandama kompetentsust tõestades.

Kannatlikkuselt ja visaduselt edestame heaoluühiskondi

Eestis on palju kõneainet andnud ka meie positsioon maskuliinsete-feminiinsete väärtuste dimensioonis. Selles mõõtmes on kultuuridevahelised erinevused naiste seas palju väiksemad kui meeste hulgas. Feminiinsuse puhul pole tegu mitte feminismi väärtustamisega, vaid hoopis ühiskondadega, kus mehed-naised hindavad kõrgelt tagasihoidlikkust ja hoolivust. Maskuliinsetes ühiskondades on soolised erinevused suuremad, sest meeste jaoks on palju olulisem võistluslikkus ja enda maksmapanek.

Kuigi Hofstede uuringu järgi on pehmeimate väärtustega kultuur naabermaal Rootsis, on ka Eesti ja Venemaa rahvusvahelises võrdluses üsna feminiinsed maad. Peame vajalikuks toetada nõrgemaid ning püüdleme töö ja pereelu tasakaalu poole. Laste arvu perekonnas otsustab enamasti ema ning kaldume arvama, et poisid ei pea alati kaklema ja võivad vahel ka tundeliseks minna. Seevastu võistluslikemates ühiskondades, nt USAs ja Saksamaal, kiputakse imetlema tugevamaid ja seadma töö pereasjadest ettepoole. Laste arvu perekonnas otsustab enamasti isa ning eeldatakse, et nutta võivad ainult tüdrukud, mitte aga poisid, kes peavad eesmärkide saavutamiseks enda eest võitlema.

Ajalise orientatsiooni mõõde eristab kiirele olevikule orienteeritud kultuure pikemajalisele tulevikule orienteeritutest. Nii eestlased, sakslased kui ka venelased kuuluvad pikaajalise tulevikuvaatega kultuuride hulka. Nendes maades ollakse valmis tulevikus nauditavate hüvede eest pikaajaliselt pingutama. Edu põhjusena nähakse vaeva nägemist ja ebaedu allikat väheses pingutamises. Oluliseks peetakse teiste maade kogemustest õppimist ja säästvat eluviisi. Lühiajaloolise orientatsiooniga Rootsis, ja eriti USAs, kaaluvad suhete säilitamine ja traditsioonide järgimine säästmise ja investeerimise üles. Nendes maades nähakse edu ja ebaedu põhjusena rohkem ka õnne ja juhust, samuti tuntakse suuremat uhkust oma maa üle.

Kuues dimensioon eristab elunautimist tähtsustavaid kultuure vaoshoitust väärtustavatest.

Eestlastest rohkem tunnevad elust rõõmu sakslased, USA ja Rootsi elanikud tunnevad end veelgi õnnelikumana. Nad tajuvad, et neil on kontroll oma elu üle, väärtustatakse puhkust ja riigis korra hoidmist ei peeta oluliseks. Kuigi vabal ajal tegeldakse aktiivselt spordiga, on suur hulk inimestest ülekaalulised. Eesti ja Venemaa on palju vaoshoitumad ühiskonnad, kus on palju vähem end õnnelikuks pidavaid inimesi ning laialdaselt on levinud veendumus, et kontroll elu üle ei ole inimeste endi kätes. Puhkust, vaba aega ja sportimist peetakse vähem oluliseks ning turvatunnet väärtustatakse rohkem.

Võib öelda, et peamised erinevused elunautimist ja vaoshoitust väärtustavate ühiskondade vahel tulenevad suhtumisest ihadele järeleandmisse. Elunautimist väärtustavates ühiskondades kaldutakse soodsamate elutingimuste korral ülekaalulisusele, vaba aega hinnatakse kõrgelt ja seksuaalsed normid on leebemad. Kõrgema haridustaseme korral on sellistes maades ka suurem sündimus. Vaoshoitusest lähtuvates ühiskondades hoidutakse ka soodsamate elutingimuste korral ülekaalulisusest. Puhkust ei peeta kuigi oluliseks ning seksuaalsed normid on rangemad. Sellistes maades on kõrgema haridustaseme korral sündimus madalam.

Kultuuride ristteel

Eestlaste unikaalses väärtusmaailmas lõikuvad Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa kultuuriruumide mõjud. Meie väärtusi on kujundanud nii mitmesaja-aastane saksa kultuuriruumis elamise kogemus kui ka ajaloolised kokkupuuted skandinaavlastega. Värskema pitseri on vajutanud Nõukogude võimu all elamise kogemus, mida ei tohi vene kultuuri mõju allikana sugugi alahinnata. Näiteks nõukogudeaegsed riigijuhtide piltidega rongkäigud olid väga sarnased pühakute pilte kandvate õigeusu protsessioonidega. Tuntuima väärtuste uurija Ronald F. Ingleharti² sõnul on aastakümnete pikkune kommunistliku ülemvõimu all elamine vajutanud tugeva jälje kõigi endiste sotsialismimaade elanikesse. Samas leiab ta, et väärtussüsteemide tuum on oma olemuselt väga vastupidav.

Tema aastakümnete jooksul teostatud rahvusvahelised uuringud näitavad, et väärtuste arengut mõjutab olulisel määral ühiskonna kultuuriline, ajalooline ja religioosne pärand. Elutingimuste paranemine ei vii mitte kultuurilise eripära hääbumiseni, vaid heaolu suurenemise ja inimeste individuaalsete valikuvõimaluste avardumise tulemusel on ka väärtused teisenenud ja annavad moodsates elutingimustes toimetulekuks sobilikke juhiseid. Inglehart leiab, et inimarengu käigus ei ole ühiskonnad muutunud mitte üksteisele sarnasemaks, vaid nad on säilitanud oma kultuurilise eripära.

Kui unikaalsed on eestlaste väärtused?

Eestlaste väärtuspildi kirevus paljastus viimase riigikogu valimiskampaanias, kus parteid püüdsid apelleerida sotsiaalsele õiglusele oma valijate väärtustest lähtuvalt: liberaalid rõhutasid individuaalset vabadust, sotsid solidaarsust ja konservatiivid turvatunnet. Vastusena igivanale küsimusele, kas kuulume oma väärtustega itta või läände, toob Hofstede uuring välja, et eestlaste ja venelaste minevikukogemuste kujundatud väärtustes on erinevusi ja ka palju ühist. Samaväärset, kuid teistsuguse sisuga ühisosa jagame Rootsis ja Saksamaal domineerivate väärtustega. Sellise väärtuspildi põhjused peituvad meie ajaloos: peale Saksa ja Vene võimu on Eestist üle veerenud ka Rootsi, Taani ja Poola ajalooratas. Rootsi kuningas asutas Tartus ülikooli, taanlased leidsid Tallinnast oma lipu ja Poola kuningat meenutab Tartu ülikooli seina pandud mälestuskivi. Kõigist neist ja teistestki mõjudest oleme kujundanud välja oma eripärase väärtusmaailma.

Kultuuride geograafiat analüüsinud Miguel Basáñez Ebergenyi³ sõnul kuulub Eesti saavutamist väärtustavasse kultuuriruumi. Oleme orienteeritud eesmärkide saavutamisele, väärtustame rasket tööd ja täpsust, hindame tööülesannete korrektset täitmist ja tähtaegadest kinnipidamist, kokkuhoidu ja säästlikkust ning seame tööülesanded perekondlikest kohustustest ettepoole. Vene kultuuris aga väärtustatakse traditsioonidest kinnipidamist, austatakse ühiskondliku positsiooniga kaasnevat võimu, lojaalsust ja kuulekust. Kellaaegadest ei peeta rangelt kinni ning perekondlikud kohustused seatakse tööalastest kõrgemale.

Ühiskonnas toimetulekuks sobilike ja turvaliste retseptide andjatena on väärtused kujunenud välja reaktsioonina elutingimustele. Muutusi sellelaadsetes väärtustes illustreerivad Nõukogude aja lõpul ja 1990. aastate alguses aset leidnud nihked eestlaste väärtushinnangutes, mis seisnesid isiklikku edukuse ja karjääri varasemast kõrgemas tähtsustamises. Aastakümnete jooksul teostatud koolilõpetajate uuringud⁴ näitavad samuti, et vene noorte väärtused muutusid kiirete ühiskondlike muutuste ajal nende eesti eakaaslaste omadest palju kiiremini, mistõttu olid eesti ja vene noorte väärtuste erinevused palju väiksemad kui Nõukogude ajal. Ülaltoodu valguses võib eeldada, et järgmised muutused meie väärtustes sõltuvad ühiskonnaelu edasisest arengust.

1 Geert Hofstede, Gert Jan Hofstede, Michael Minkov, Cultures and organizations: software of the mind: intercultural cooperation and its importance for survival. New York: McGraw-Hill, 2010.

2 Ronald F. Inglehart, Cultural evolution: people’s motivations are changing, and reshaping the world. Cambridge: Cambridge University Press, 2018.

3 Miguel Basáñez, A world of three cultures: honor, achievement and joy. New York: Oxford University Press, 2016.

4 Jüri Saarniit, Väärtusteadvus ja selle muutused. Eesti Noorsooraport: Eesti noorsoopoliitika ülevaade (217–225). Tallinn: EV Haridusministeerium, 2000.