Argidialektika X. Vägivald ja harmoonia

MARGUS OTT

Olemine on vägivaldne. Ma olen vägivaldselt paisatud tulevikku, ootamatusse. Ma ei saa jääda selle juurde, mis juba on ja kes ma olen, vaid edasikestmine rebib mind olnust lahti, nii et ma juba muutun teiseks. Maailm trügib minusse. Valus. Ja teisipidi trügin mina maailmasse, teistesse olenditesse, aitan nende puhul kaasa sellele samale lahtirebimisele olnust, aitan neid tulevikku paisata.

Kuid teisipidi on olemine ka harmooniline. Mu kehaprotsessides peab olema mingi piisav hulk harmooniat, sest vastasel korral ma ei suudaks elada. Ja mu lakkamatu edasipaiskumine saab lõimitud mu elutervikusse, tulevane saab minevaseks ja turvaliseks ses mõttes, et minevane tiiger ei saa mind enam ära süüa, isegi kui minevikust võrsuvad südametunnistuse piinad võivad mind närida. Aga ka toda närimispiina ei tee mu minevased häbiteod kui sellised, vaid minevik seoses tulevikku paiskumisega. Iseenesest on nad süütud ning täiesti minu valduses, juba olnu. Lisaks olen teiste olenditega alati mingis harmoonias, kooskõlas. Mingil moel sobitume alati kokku, moodustame kooslusi, seltsinguid, ühinguid ning viimses järgus tollesama ühismaailma.

Banksy. Armoured Dove of Peace. Petlemm 2007.

ed / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Olemine on üdini vägivaldne ja olemine on ka üdini harmooniline. Vägivald käändub harmooniaks: eristatu, eraldatu, lahtilõigatu lõimitakse, kooskõlastatakse, harmoniseeritakse. Aga harmooniline pöördub vägivallaks ning ühitatu lõigatakse taas lahti, eristatakse, lõigatakse.

See tähendab, et vägivald ja harmoonia on olemise momendid. Need momendid on harmooniliselt koos: nad vajavad teineteist, nad kuuluvad kokku. Kuid teisalt on nad alati ka lahti rebitud ja nende vahel on vägivaldne suhe, nad jäävad eristatuks, nad ei lange kokku õndsaks ühisoluks, alati on midagi nihu ja nihkes, on mingi pinge, ebakõla, ühitamatus, mida tuleb ühitada ja harmoniseerida.

Ei saa leida lõplikku valemit, kuidas vägivald ja harmoonia harmooniliselt kokku panna. Küll aga saab liikuda nende järjest harmoonilisema kooskõla poole: nii et ma olen avatud lahtilõike-vägivallale, isegi kui ma ei kontrolli selle käiku ja tulemust, ja nii, et ma lõimin-harmoniseerin selle mis tahes tulemusi. Niimoodi saab harmoonia suuremaks ja vägivald peenemaks. Sest kui ma olen hästi vagusi ja kuulatan hoolega, mis tulemas on, siis olen avatud rohkematele ja peenematele eristumistele ehk vägivaldadele. Ma elan vähem stereotüüpselt (üks ja sama lahtilõige, vägivald), ja muundun paremini (erinevad lahtilõiked).

Kas niimoodi edenevalt harmoniseerides ja peenema vägivalla valduses jõuan ma lõpuks päris harmooniani? Või päris vägivallani? Kuid kas niimoodi pole see „päris“ mõistetud lõputult käest libisema, kättesaamatuks jääma? Aga jällegi, kas pole nii, et ma algusest peale juba ju vägivaldan ja harmoniseerin? See võib küll halvasti välja kukkuda, aga see, kust nad kukuvad, ongi ju juba päris ja täiuslik. Eks ole ma juba algusest peale väe vallas* ja koos kõlas?

* Väevald on Jan Jõemetsa mõiste.