Vastukaja – Teaduse ja ülikoolide rahastamisest tehnikateaduse poolelt

OLEV MÄRTENS

Arutelud teaduste rahastamise üle ei vaibu, vt kas või Jaak Vilo artikkel 8. I 2021 Sirbis.1 Paraku ei ole tegu üksnes akadeemilise diskussiooniga, milles „võidavad kõik“ (ja teadus enim) või „küll aeg annab arutust, kelle seisukoht jääb sõelale“, vaid eksistentsiaalse olla-või-mitte-olla tüüpi küsimusega. Seda teadlastele, kes põhiliselt töötavad ülikoolide juures. Moodsal ajal on ka tehnikateadlased enamasti ülikooli(de) juurde koondunud – miks see nii on, vt ka kolleeg Risto Tanneri lugu 26. VII 2019 Sirbis.2 Teiselt poolt on see ka küsimus ülikoolidele ja kogu ühiskonnale, mismoodi see kõik kokku võiks toimida, kui terved, ka tehnika ehk moodsalt öeldes tehnoloogia erialade grupid on ülikooli(de)s rahastamata. Küllap seejärel on aeg küps „teha organisatsioonilisi järeldusi“ mitte ainult isikkoosseisu, vaid ka struktuuride kohta. Tulemuseks võidakse saada mitte süsteemne ja universaalne (universitas-tüüpi) ülikool, vaid fragmentaarne, „oivateaduste“ ja vastava õpetamise saarekeste kogumik.

Taustaks: minu arusaamist mööda on teadusgrupid, vähemalt idee poolest, ülikoolis suhteliselt isemajandavad, selge suunisega hankida raha teadusgrantidest, näiteks Euroopa Liidu raamprojektidest, aga ka Eesti Teadus­agentuurist. Kui Euroopa Liidus on grantide konkurents ülitihe ja saamine vähetõenäoline, kuigi mitte võimatu, siis kohalik rahastus on väiksema konkurentsiga, näiteks tehnikateadustes sai viimati personaalseid rühmagrante (tore termin!) tervelt 20% taotlejatest. Grandi summa pole küll väga suur, aga mitte ka väike, suurusjärgus näiteks 1 miljon eurot viieks aastaks. Siiski, medalil on teine, kaugelt suurem ja mitte vähetähtis pool: 80% taotlejatest (uurimisrühmadest), näiteks ka need, kes taotlemisel 20–40% koha vahel pingereas, saavad paraku nullrahastuse. Kiituseks lisavad hindajad küll julgustust, et „hea – väga hea – paljuski suurepärane“ uurimisprojekt välja pakutud, aga siiski veel „rahastuseks pisut nõrk“. Pole hullu, järgmisel aastal võite uuesti taotleda. Ja siis ülejärgmine aasta. Kuigi jah, nagu prof Vilogi on maininud, rahata jäävad ka väga head ja suurepärased teadlased. Veelgi naljakam, mõned tõesti suurepärased teadlased on kuuldavasti ka järgmine aasta „õiguseta” (granditaotluse esitamise mõttes) jäänud.

Omaette teema on, kas ülimarginaalne erinevus hinnetes peaks ikka ümardamisel andma ühtedele miljoni ja teistele nullrahastuse. Või on mõistlikum, kui grandisummad oleksid väiksemad ja jätkuks rohkematele, ka parimatele uurimisrühmadele, mitte ainult parimatest parimatele, näiteks nagu kolleegidega arutatud variant pool miljonit 40–50 protsendile parimatest.

Mis mõtet on sadade (2020. aastal kokku 416 grandi, sh 300 personaalse-rühmagrandi) taotluste iga-aastasel koostamisel sadade teadlaste poolt? Kokku kümned inimaastad enamasti tühja tööd, mille arvelt saaks teha uurimis-, õppe-, ühiskonna teenimise- jm töid ja taotluste menetlemisel (paljuski siis väljapraakimisel) hoida kokku kooseisuliste ja koosseisuväliste teadusagentuuri inimeste aega. Ülisuured kogused suhteliselt mõttetut tööd. Ja nii aastast aastasse. Kuigi jah, nagu sovetiaegne huumoriklassik Mihhail Žvanetski juba teadis, on tähtsaim üleüldine (tööga) hõive ja oluline on aktiivne protsess, mitte tulemus.

Eks loteriil, nagu paljud teadlased seda grandijagamise protseduuri kutsuvad, võibki minna nii või naa. Väikesed nüansid hindajate subjektiivsuses või milles iganes annavad mõne punktikümnendikuga kellelegi võidu ja kellelegi kaotuse. Kusjuures hindamist teostab „kompetentsete organite“ pool – kaks-kolm väliseksperti, iga taotluse jaoks eraldi väljaotsituna, aga lõpliku hinde konsolideerib teadusagentuuri juures kohalik tarkade komisjon. Muu hulgas parandavad nemad eelmiste ekspertide hinded, s.t enamasti langetavad, aga üllatuseks paljudele kolleegidele mõne taotleja puhul ka tõstetakse hinnet. Hindamise otsused ümbervaatamisele ei kuulu, ükskõik kui veidraid väiteid seal ei leidu. Kõik see toimub kinniste uste taga ja avalik läbipaistev info taotluste ja retsensioonide kohta puudub.3

Nii nagu prof Vilo ja teisedki kolleegid on pakkunud, oleks granditaotluste hindamisel üldise juhuslikkuse ja salastatuse juures abiks seegi, kui minna üle paneelipõhistele granditaotluste hindajatele (kas või nagu ERC grantide puhul Euroopas), loodetavasti oleks hindamisel vähem subjektiivset ebaühtlust.

Nagu hea kolleeg ja ettevõtja prof. emer. Andres Taklaja aina meenutab (mh Paide arvamusfestivalil), toetab Eesti teadusrahastuse süsteem ennekõike hobiteadust. See tähendab, et

• erinevalt Euroopa Liidu teadusprojektidest, mis on konkreetsete ühiskonna, teaduse ja tehnika probleemide lahendamiseks, ja väike osa, nt ERC grandid, on vabal teemal, siis Eestis on grandiprogrammid reeglina ainult vabadel teemadel;

• pole ka seost Eesti tööstuse, majanduse, tervishoiuga, s.t kogu ühiskonna konkurentsivõime tõstmisega. Näiteks tehnoloogiavallas on Eesti olusid (kus kohalikud eraettevõtted on igas mõttes piiratud ressursiga ja erinevalt teistest riikidest puuduvad tehnoloogia arenduseks riigi toega rakendusuuringute ettevõtted) arvestades mõistlik luua esialgsed tehnoloogiavalmiduse astmete innovatiivsed lahendused ülikoolide juures.

Grandipoliitika, vähemalt tehnikateadustes alal, võiks olla tähtsate teemade puhul laiem ja sihikindlam.

Tagasi peateema juurde. Küsimus suurele ringile, s.t ühiskonnale või hoopis tarkade klubile (teaduste akadeemiale?): kuidas võiks see 20% finantseeritud ülikooli mudel toimida? Koos „teaduspõhise“ õpetamise ja palju muuga. Tehnikaülikoolis on jutuks olnud kohalik grandisüsteem. Oletan, et tekkinud lõhe on sel viisil katmiseks liialt hiiglaslik. Eks elame, näeme.

Küsimusi on veelgi, kas või näiteks miks teadus ja innovatsioon Eestis, ka teaduskorralduses, tihti ignoreerib leiutamist.

Olev Märtens on tehnikateadlane.

1 Jaak Vilo, Teadusrahastus uute reformide ootel. – Sirp 8. I 2021.

2 Risto Tanner, Teadusele raha juurde! Kellele siis ja mis otstarbeks? – Sirp 26. VII 2019.

3 Peep Palumaa, PRG744 ehk ühe granditaotluse sekeldused ETAg-i hindamisnõukogus. – ERR 3. VII 2020.

Teadusrahastus uute reformide ootel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht